|
|
Ivo Lillioja – leiutaja
Läänemaalt
Tekst: Viljar Ansko,
koduloolane Ristilt
|
Ivo Lillioja (27.02.1895 – 05.06.1942)
Foto NKVD toimikust Kaitseliidu
arvestuskaardilt.
|
27.
veebruaril 2015 möödus 120 aastat ühe andeka leiduri
ja aatekindla Eesti patrioodi Ivo Lillioja sünnist Tõrvas.
Vana kalendri järgi 15. veebruaril 1895 vabrikutöölise
Jaak Lillioja ja tema abikaasa Tiio peresse sündinud poisslaps
sai ristimisel Helme kirikus nimeks Johannes Aleksander Voldemar.
1936. aastal eestistas ta Piirsalu vallas Läänemaal
oma nime Ivo Lilliojaks.
Viljandist laia maailma
Peagi kolisid
Lilliojad Viljandisse, kus perre sündis veel viis last –
üks tütar ja neli poega. Pereisa pidas Viljandis limonaadivabrikut,
mis läks pankrotti 1930-ndate alguses. Gümnaasiumihariduse
omandas Johannes Lillioja Viljandi Linnakoolis ning jätkas
seejärel õpinguid Tartu Ülikoolis, kust ta mobiliseeriti
I maailmasõtta. Ta teenis tsaariarmees 1. jalaväepolgus
reamehena aastatel 1915–1918. 23. detsembril 1919 sooritas
J. Lillioja apteekriabilise kutseeksami Tartu Ülikooli arstiteaduskonna
farmaatsia instituudi juures. 1920. jätkas sõjaväeteenistust
Eesti kaitseväes – kuus kuud Kaitseväe keskapteegi
laos ja Juhkentali sõjaväehospidali keemia-bakterioloogia
laboratooriumi assistendina. Sõjaväest reservfarmatseudina
vabanenud, töötas Ivo Lillioja aastatel 1920–1923
Tallinnas Opermanni ja Rae apteegis. Viimases tutvus ta oma tulevase
abikaasa Anna Maria Rootsiga (sünd 1896), kes oli apteekriabilise
eksami sooritanud juba 1916. aastal. Pärast abiellumist otsustasid
nad avada oma apteegi Läänemaal.
|
Johannes ja Anna Lillioja apteek Ristil valmis 1924. aastal.
Apteek asus selles majas kuni 2012. aastani.
|
Risti apteeker
– maa sool ja aatevõitleja Läänemaal
12. juunil 1922 saidki
Lilliojad loa apteegi avamiseks Noarootsis, kuid kuna seal ei
leitud nõuetekohaseid ruume, taotlesid nad Lääne
maavalitsuselt luba apteegi rajamiseks Ristile. 22. veebruaril
1923 avasid Rohuteadlaste Koja liikmed Johannes (Ivo) ja Anna
Lillioja II järgu Risti raudteejaama juures apteegi ametliku
nimetusega Ristijaama Apteek. Seejärel võtsid nad
pangalaenu ning aastaga valmis Risti aleviku keskel, aadressil
Lihula mnt 3 uus apteegi- ja elumaja, kus apteek töötas
pidevalt kuni 2012. aastani. 1. märtsil 1930 registreeris
Kaubandus-Tööstuskoda samas Lilliojade karastusjookide
tehase ning 15. veebruaril 1937 ka õlitööstuse,
kus Ivo Lillioja oma leiutustegevust rakendas. Tootmisel oli abiks
kogu pere – ka Viljandist Ristile kolinud isa, ema ja vend
Oskar.
Ristil võttis Johannes (Ivo) Lillioja aktiivselt osa kohalikust
seltskonnaelust. Ehtsa „maa soolana” osales ta näiteringi
tegevuses ja mängis muusikaringi orkestris viiulit. Juhatas
isegi lühikest aega Haapsalu Kaitseliidu orkestrit. Juba
1927. aastal valiti Risti apteeker Piirsalu vallavolikogu liikmeks.
Ta oli volikogu esindajaks ka kohaliku avaliku raamatukogu nõukogus.
Palju energiat pühendas Ivo Lillioja organiseerimis- ja juhtimistegevusele
kaitseliidus ja hiljem vabadussõjalaste liikumises. Ka
tema naine oli seltskondlikult aktiivne. 1928. aastal valiti Anna
Maria Lillioja vastasutatud Risti naiskodukaitse jaoskonna esimeseks
esinaiseks ja esindajaks ringkonnakogusse. Perre sündisid
lapsed: Maret (1925), Reet (1927) ja Ando (1933).
Tõelise aatemehena lülitus Johannes Lillioja Eesti
Kaitseliidu tegevusse kohe peale selle uuestisündi. Asutajaliikmena
osales ta 1925. aastal Kaitseliidu Lääne Maleva Haapsalu
II malevkonna loomises, oli selle III (Piirsalu-Risti) kompanii
organiseerija ja esimene pealik. Aastatel 1932–1935 ja 1939.
aastast kuni kaitseliidu laialisaatmiseni oli J. Lillioja Risti
malevkonna pealik. Samal ajal oli ta Kaitseliidu Lääne
maleva loomisest saadik selle gaasikaitse pealik.
Johannes Lillioja oli ka ise suurepärane laskur, 1934. aasta
detsembris omistati talle laskmistulemuste põhjal I klassi
küti nimetus. Risti malevkonda juhtides pani ta erilist rõhku
laskeasjanduse väljaarendamisele – malevlaste lasketaseme
tõstmisele ja 100-protsendilisele osavõtule võistlustest.
Tema juhtimise ajal soetati üksustele ka uusi laskeradu ja
kohendati vanu. Piirsalu-Risti kompanii sai enesele rahvamaja.
Malevkond tõusis laskmises viimaselt kohalt esimeseks ja
võitis maleva karikavõistlustel korduvalt esikohti.
1938. aastast alates võisteldi Lääne malevas
laskmises Ivo Lillioja nimelisele rändauhinnale.
Eesti Vabariigi suurimast poliitilisest rahvaüritusest –
vabadussõjalaste liikumisest võttis Johannes Lillioja
aktiivselt osa EVL-i Piirsalu-Risti osakonna asutaja ja juhina.
Ta kuulus Eesti Vabadussõjalaste Liidu (EVL) Läänemaa
maakonnaorganisatsiooni juhatusse, olles 10. jaanuarist 1934 ka
selle laekuriks. Märtsis 1934 – Pätsu-Laidoneri
riigipöörde aegu ta selle eest arreteeriti, kuid peeti
vahi all vaid üks ööpäev. 1935. aasta detsembris
sunniti
J. Lillioja kui aktiivne vaps „riigi ustavate kodanike”
anonüümkaebuse põhjal kaitseliidust „omal
soovil” välja astuma, ent juba 1937. aastal kutsuti
ta tagasi ning kuulus Lääne maleva staabi koosseisu
kuni selle likvideerimiseni 1940. aastal.
Väikese
aleviku maailmakuulus leidur
|
|
Maailmakuulsaks sai
Johannes Lillioja universaalsete püssiõlide ja uudsete
tekstiiliõlide leiutamisega. Kaitseliidu tellimisel tegi
ta alates 1927. aastast oma apteegi laboratooriumis katseid, loomaks
relvaõlisid, mis püssitoru määrimis- ja
kaitseomaduste kõrval eemaldaksid sellest ka tahma-, vase-,
nikli- ja muud laskejäägid. Katsetuste tulemusena valmisid
universaalsed püssiõlid ja -määrded „Junol”,
„Kalitõl” (Kaitseliiduõli), hiljem veel
„Ivol”, „Kotkaõli”, „Risto”
jt, mille eksperdid tunnistasid peaaegu kõigi näitajate
osas paremateks välismaistest õlidest.
Lääne Elu (17.01.1931) kirjeldab artiklis „Risti
apteeker leidurina” J. Lillioja järjekordset leiutist:
... Risti apteegi juhataja Johannes Lillioja on leiutanud püssiõli
“kalitoli”, mis oma heade omaduste poolest kõik
seni tarwitatud püssiõlid warju jätab. Läinud
suvel katsetati uue püssiõliga kaitseliidu peastaabis.
Selgus, et “kalitol” kõrwaldas puhastamisel püssirauast
wäga kiiresti igasuguse mustuse, nikli ja tinajätted
ning neutraliseeris pooridesse tunginud gaasid. Rooste tekkimise
hoidis “kalitol” ära.
Kuna “kalitol” peale oma suurepäraste omaduste
on teistest odawamatest püssiõlidest weel neli korda
odawam, tuntakse kaitseliidu ringkondades leiutise wastu suurt
huwi. Leiduriga on astutud lähemasse ühendusse ja wõib
arwata, et kogu kaitseliit “kalitoli” tarwitamisele
üle läheb...
Peale kaitseliidu kasutasid tema universaalõlisid ka Eesti
kaitsevägi ja politsei. Läti sõjaväe jaoks
valmistas ta nende tellimusel relvaõli, mis sai nimeks
„Latviol”.
Varsti hakkas Ivo Lillioja Eesti töösturite palvel tootma
ka tekstiiliõlisid, mis tõotasid omaduste poolest
teha selles vallas lausa revolutsiooni. Huvi nende vastu tunti
Ameerikas, Austrias, Saksamaal... isegi Austraalias ja Uus-Meremaal.
Ajaleht Uus Eesti (16.11.1937) kirjutab pealkirjade all „EESTLASE
LEIUTIS ÄRATAB VÄLISMAAL TÄHELEPANU”, „Risti
apteeker Ivo Lillioja leiutas uue õli tekstiilitööstusele”
ja „Tema püssiõlid on võitnud poolehoidu
terves maailmas”:
Risti alevikus elutseb mees, kes juba aastaid on teotsenud leiutistega
ning kes on tuntud terve Eesti laskurite perele. See mees on Ivo
Lillioja. Hiljuti on ta teinud oma järjekordse avastuse,
mis annab kõneainet meie tööstusringidele, tõotades
tuua täieliku uuenduse meie tekstiiltööstuse masinate
hooldamise alal.
Leiutise inspireerijaks olnud Tallinnas elutsev insener Wieckmann,
kes kevadel kurtnud Lilliojale, et praegu tarvitatavad tekstiilõlid
ei ole kaugeltki nõuetele vastavad. Näiteks ei olnud
kudumismasinate sugade õlitamiseks senini õli, mis
oleks olnud kangalt väljapestav, mis ei jätaks rasvaplekke
ning kaitseks suga roostetamise eest. Seni tuli kangalt esimesed
meetrid ära lõigata kui tarvitamiskõlbmatud,
sest õlid olid neid määrinud.
Kuna Lillioja on õlide koostamisel eriteadlane, siis mõnekuise
töö järele õnnestus tal leiutada uut õli,
mis vastab tekstiiltööstuse nõuetele. Kõik
meie kodumaa suurtööstused on leidurile juba seda tõendanud.
Kui välismaised õlid tekitasid sugadele kolosooniumikihi,
mille all kergesti arenes rooste, siis Lillioja õli roostet
ei tekita, samuti olles täiesti pestav. Vastavaid järelepärimisi
olevat leidurile saabunud juba isegi Austraaliast, kus suured
villatööstused...
|
Johannes ja Anna Lillioja apteek Ristil valmis 1924. aastal.
Apteek asus selles majas kuni 2012. aastani.
|
Aated versus
raha
1930-ndail tõid
Eestile suurt kuulsust meie laskesportlased, kes tulid korduvalt
maailmameistriks ning püstitasid maailmarekordeid. Tervelt
kahel korral – 1937. ja 1939. aastal – toodi koju laskurite
ihaldatuim meeskondlik trofee – Argentiina karikas. Asjatundjate
arvates mängisid sealjuures rolli peale heade eesti meeste
suurepärased Tallinnas „Arsenalis” valminud püssid
ja kodumaine (Ivo Lillioja loodud) relvaõli.
Muidugi oli meie laskesportlaste edu heaks reklaamiks ka Ristil
tegutsevale „õlide koostamise eriteadlasele”,
nagu Ivo Lilliojat ajakirjanduses tituleeriti. Ristil väljatöötatud
relvaõlide vastu tundsid huvi mitmed välisriigid,
kes soovisid osta nende valmistamise saladust. Ajakirjanduse andmeil
olevat pakkumised ulatunud miljonitesse kroonidesse. Tõelise
patrioodina keeldus Ivo Lillioja aga kõigist pakkumistest
ning oli valmis õlisid tootma vaid Eesti pinnal eesti õlide
nime all. (Kujutan ette, kuidas suhtutakse sellisesse aatelisusse
ja isamaalisusse meie praeguse kõigemüüdavuse
ajastu Eestis…)
Siin – kodumaal – aga ei jõudnud ta oma kümneile
leiutistele patentigi hankida – selleks oleks tulnud maha
müüa nii maja kui ka apteek… Pealegi ei usaldanud
„Risti Edison” patendiameti pidavust. Temale omistatud
välismaised autasud jäid tolli seisma – Lillioja
keeldus põhimõtteliselt luksusesemete pealt tolli
maksmast.
Eesti Vabariik autasustas Johannes Lilliojat Kotkaristi V
klassi teenetemärgiga (22.01.1931). Kaitseliidu Lääne
maleva käsukirjas nr 16 (08.03.1935) on teatatud, et 18.
veebruarist 1935 kuulub Johannes Lillioja KL keskjuhatuse otsusega
Valgeristi III klassi ordeni kavaleride nimekirja. Hiljem pole
seda fakti kusagil märgitud – kas see autasu kuulus
Pätsu poolt vabadussõjalastelt äravõetud
riiklike teenetemärkide hulka?
Alles 1940. aasta kevadel astus Ivo Lillioja läbirääkimistesse
välismaiste firmadega oma püssiõlide saladuste
müügiks. Ameeriklased olevat selleks Eesti Panka tema
nimele suuri summasid kandnud. Muide – selleks ajaks oli
Eesti leidurite igakülgseks abistamiseks loodud patentide
realiseerimise ühing „Epre”, mille andmetel tuli
tol ajal Eestis iga 300 kodaniku kohta üks leidur. Selle
näitajaga oli meie vabariik maailma kultuurriikide seas vägagi
kõrgel kohal. Arvatavasti jäid need müügitehingud
siiski katki – oli ju mai lõpp 1940. Juunipöördeni
oli jäänud vaid mõni nädal...
Traagiline
lõppvaatus
|
Ivo Lillioja vangipilt 1941. aastast – NKVD toimikust.
|
1940. aastal Risti apteek
natsionaliseeriti. Ivo Lillioja jätkas selles töötamist
juhatajana, tema naine assistendina.
14. juunil 1941 küüditati Ristilt ka Lilliojade pere.
Pereisa eraldati esimesse – meestevagunisse, mille teekond
viis Gulagi surmalaagritesse. Juba 10. juunil (!) valmis kirjutatud
(venekeelses) arreteerimismääruses süüdistatakse
Ivo Lilliojat kuulumises Läänemaa Kaitseliitu selle
õhutõrje ja gaasikaitse ülemana ning Risti
rajooni vapside liikumise rajamises ja juhtimises. Lisatud on,
et ta omab sõjaliste õlide valmistamise saladust.
Sama aasta 14. oktoobril Sverdlovski oblastis Sevurallagi 2. laagriosakonna
NKVD vanglas toimunud ülekuulamisel relvaõlide saladus
enam NKGB uurijat Filimonovit ei huvitanud. Ei huvitanud üldse
ka ülekuulatava isiksus. Jutt käis vaid kuulumisest
kontrrevolutsioonilisse organisatsiooni „Kaitseliit”
ja fašistlikku organisatsiooni „Vabs”. Sellest
piisas, et 5. jaanuaril 1942 koostatud süüdistuskokkuvõttes
anda kaasa soovitus – Vene NFSV kriminaalkoodeksi §
58–13 alusel määrata karistuseks – mahalaskmine.
Otsuse kooskõlastas ENSV NKVD uurimisosakonna ülema
asetäitja, meile hästi tuntud Idel Jakobson, kelle
allkiri ehib enamikku eesti poliitvangide surmaotsuseid.
Musta huumorina mõjub toimikus NKVD arsti poolt samal ajal
(15.01.1942) kinnipeetavale kaasa antud tõend, milles kinnitatakse,
et vang Ivo Lillioja ei põe infektsioonhaigusi ning on
momendil täiesti terve ning keskmiselt töövõimeline.
NKVD erinõupidamise otsus 21. märtsist 1942 oli lühike:
„VMN (Võšaja Mera Nakazanija – kõrgeim
karistusmäär) – mahalaskmine”. NKVD 1. eriosakonna
„Täiesti salajane” teade 30. juunist 1942 kinnitab,
et NKVD erinõupidamise otsus Lillioja, I. J. kohta on täide
viidud 5. juunil 1942.
Nõukogude võim vihkas ja kartis ennekõike
uhkeid ja aatelisi vaba vaimuga isiksusi. Seepärast murtigi
kõigepealt need, keda ei olnud lootust painutada.
Pärast
sõda
Lilliojade pere –
abikaasa ja tütred (poja tõid sugulased pärast
sõda salaja Eestisse) – taotles hulk aastaid mitmesugustest
instantsidest (kuni Nikita Hruštšovini välja) Kirovi
oblasti küüdituspiirkonnast kodumaale tagasituleku luba.
Pärast rohkeid äraütlemisi saabus piiratud vabanemine
alles 30. jaanuaril 1958. Piirang seisnes elamiskeelus Tallinnas,
piiritsoonis ja linnas või rajoonis, kust oldi eriasumisele
välja saadetud.
ENSV prokuröri korduvad protestid 1956. aastal I. Lillioja
süüasja lõpetamiseks lükati tagasi. Ebaseaduslikult
represseeritud andekas Eesti leidur Ivo Lillioja rehabiliteeriti
postuumselt alles novembris 1989.
Ivo Lillioja aateline tegevus ja ränk saatus vääriksid
mälestusmärki Risti alevikus. Selleks oleks ideaalne
koht Ivo ja Anna Lillioja rajatud apteegimaja paraadtrepi kõrval
asuval lipuvarda alusel, mis võib olla isegi Ivo Lillioja
enda kätega ehitatud. Lipuvarda tugipostide asemele paigaldatav
paekivist (dolomiidist) plaat võiks olla apteegi signatuuri
kujuline, mida ehiks Lilliojade otsesel kaastööl valminud
Risti apteegi logo. Kahjuks takistab seda ennekõike 2002.
aastal erakätesse müüdud maja uute omanike soovimatus.
|
|
|
