Kultuur ja Elu 4/2014

Kultuur ja Elu 3/2014

Jürgen Ligi: Rahvuse, keele või perekonna mõttes olen pigem konservatiiv

Tekst: JAANIKA KRESSA

Jürgen Ligi. Foto Mihkel Maripuu / PM

Tänavu sügisel läks paljudele eestlastele hinge sotside valimiskampaania avang, mis seisnes noorpoliitikust haridusministri tülinoriva „solvumisega” ja päädis rahandusministri vanakooliliku tagasiastumisega. Sotsid on läbi ajaloo teinud aina pahandusi ja ka täna on nad sisepoliitiliselt suurim oht Eesti iseseisvusele. Et aastalõpp saaks helgema hinnangu, ei nimeta me neid kurinahku nimepidi, vaid anname sõna Jürgen Ligile:

Härra Ligi, teie tagasiastumine rahandusministri ametist oli hämmastav ja eesti noorele demokraatiale uus. Seniajani on tagasiastumine meie poliitikute puhul olnud haruharv, mulle ei meenugi kedagi peale Hain Rebase.
Hain Rebase minekust on räägitud pigem kui põgenemisest, aga võib-olla oli taandumise kultuur meile siis tundmatum. Sel aastatuhandel on olnud astumisi küll ja mitte tingimata kõige tõsisemate asjade peale ega tegelike pattude pärast. Meelis Atonen ilmselt pettus valitsuse koostöös ja solidaarsuses, Signe Kivi oli siiski pigem varguse ohver, Maret Maripuu IT-probleemi ohver ning liiga hea ja leebe sõnaga, et ennast rünnakute eest kaitsta. Tegelikult ajas ta väga õiget asja. Minu astumised on olnud erinevad, esimesel juhul ei saanud ma ise tööd teha, teisel oli vaja lahendust partneri jäigastumisele puna- ja vene teema külge jäämise hirmust, et töötada saaks koalitsioon.

Lubasite ajakirjanduses, et muutute oma oponentidele veelgi ebamugavamaks nüüd, mil te käed on vabad. Rumalust ja poliitilist kirjaoskamatust on aga ümberringi ju liiga palju – kas jõuate selle võltsdemokraatia laviini vastu võidelda?
Tõesti, ma olen praegu vabam ja sellisena ebamugavam. Poliitika on mu jaoks suuresti võitlus rumalusega, sest seda on alati kordades rohkem kui on olemas tarku ideid. Praegu segab siin kampaaniamüra, kriitikat võetakse ennast kui kampaaniat ja ta mõjub reklaamina halbadele mõtetele, mille kohta käib. Ja iga vaidlus tõlgitakse ära mõlema poole vastu – „pada sõimab katelt” näiteks on universaalne relv igasuguse mõtte­vahetuse tapmiseks.

Teid on süüdistatud igasugustes hirmsates väljaütlemistes, naispoliitikute kiusamises ja jumal teab milles veel. Lugesin just üle need kontekstist väljarebitud näited – mind ajasid naerma, aga koos kontekstiga tunduvad need sõnumid isegi leebed ja väikseimagi soovi korral peaks kõik suutma neid õigesti mõista. Kes on inimesed, kes soovivad ennast teile vastandada ja mis on nende tegelik probleem?
Piinlik on juba see „väljaütlemise” väljend – ta halvustav alatoon nõuab, et välja ei öeldaks, vaid vaikitaks või udutataks. Ma ei mõista seda künismi, et keegi üldse kogub üle aastate kokku mingeid fraase, eraldab nad kontekstist ja mõttest ja paneb nad kokku täiesti teistsugusel eesmärgil kui neid kasutati. Austada tuleks ikkagi mõtet, mida väljendati, mõtte­vahetust, vaielda, aga respekteerida julgust ja võimet seisukohti omada ja isikupäraselt väljendada.
Aga ma olen kaalukategoorias, kus ollaksegi teatud määral töö ja tegevuse andja erinevatele inimestele, sealhulgas poliitikutele, kellel ilma enda teise najale upitamiseta pole poliitikas midagi öelda – paar värskelt parteistunud ajakirjanikku sealhulgas. Loodan, et ma pole nii kehv mees, et jalus ei ole – populistidel, raiskajatel, vasakpoolsetel, argumenditutel, ka neil, kelle jaoks Eesti valitsus tuleb moodustada „parim Ida-Virule”-põhimõttel.
Feministidele olen ette jäänud teenimatult. Minus on loomupärane poliitilise ebakorrektsuse lust, aga pole diskrimineerivat lugupidamatust. Mul jagub ülbust „väljaütlemiseks”, et mu kahe ministeeriumi feminiinsed kollektiivid arvavad kindlasti sama.
  

Jürgen Ligi Paide arvamusfestivalil. FOTO: www.arvamusfestival.ee

Olete otsekohene. Kas otsekohesus ja tõde sobivad üldse tänapäeva maailma, kus ruulib silmakirjalik poliitkorrektsus ja kus peetakse endastmõistetavaks, et poliitika peab olema räpane?
Ei sobi, aga ei sobi ka vale, mis lihtsalt selgub hiljem ja valusamalt. Konjunktuuritu arvamisõigus vajab eraldi kaitset, mitte alavääristamist, meeldimisele ja meelitamisele on vaja vastukaalu. Poliitika ei saa koosneda ainult müügimeestest ja sotsiaalhoolekandjatest, sest reaalsus, millele ta peab lahendusi looma, on täis ebameeldivusi ja piiranguid. Riik on masin, mis peab sageli valima halbadest parima ning üksik­juhtumi asemel tegelema suurte süsteemidega, et teenida parimal viisil kõiki keskeltläbi ja optimaalselt. See ei ole kalkus, vaid hoolivuse kõrgem tasand koos eneseohverduse elemendiga.

Olete pärit tõsiteadlaste perekonnast, miks valisite poliitika?
Nii või teisiti tegelesid ühiskonnaga ka mu teadlastest sugulased ning ka teadus on idee arendamine ja tõestamine. Kui juurtest uurida, siis kasvasin vaimses mõttes nõudlikus, rahvuslikus ja ühiskonnakriitilises keskkonnas. Koolis heideti mulle õppenõukogu ees ette poliitilist alaarengut, sest keeldusin minemast pioneeriks ja komnooreks. Ülikoolis õppisin ühiskonnaga tegelevaid alasid, Vene ajal majandusgeograafiat ja ärkamisajal majandust. Iseloom on olnud omalt poolt. Olin instinktidelt isamaalane, aga isiklik seos tekkis Rahvarindega. Käisin natuke koosolekutel ja miitingutel, 16. novembri 1988 deklaratsiooni aga tervitasin Leedus Nõukogude Liidu noorteadlaste foorumil, kus tutvustasin IME programmi. Liberaaldemokraatidest ei teadnud ma midagi, aga Siim Kallase sõnavõtud EP presidendina olid majandusharidusega kõrvadele muusika ja nii lasin end Reformierakonna asutamisse tõmmata.
 
Mida tähendab teie jaoks liberaalne maailmavaade? Mis on liberaalsuse eeldusteks ja mis on tema vastand?
Peaasjalikult tähendab see mulle isikuvabadust ja vastutust, tundub, et peale sunnitud, mitte sisemised reeglid ei ole mu verega kunagi kokku sobinud. Samas pole ma salliv asjade suhtes, mida sisemuses valeks pean, kipun neile üsna ebaliberaalselt vahele astuma. Rahvuse, keele või perekonna mõttes olen pigem konservatiiv. Poliitikas on minu tõe vastand näiteks ebatõhus ja kontraproduktiivne riiklik sehkendamine asjades, kus riik sehkendama ei peaks, kus mõjub initsiatiivi ja pingutust pärssivalt, või kus püüab toetada kõiki, mitte toetust vajajaid ja ühistegevusi.

Mida tähendab teie jaoks Eesti riik?
Lapsena tähendas esimest asja, mida kuldkalalt soovida, kui võimalus saabub – sõnastuses „et Eesti saaks vabaks”, ega ma toda riiki eriti kirjeldada osanuks. Nüüd on ta täitunud unistus. Julgen öelda, et olen tahtnud õiget asja ja ta saanud kujul, millega rahul olla. Printsiibis on ta eesti keele ja kultuuri pelgu- ja kasvupaik, muud õigustust tal pole. Ja ta tähendab igapäevast isiklikku missiooni, mille nimel ka ennast ohverdada.  

Mis on meie suurimad ohud praegu?
Lähivaates Vene imperialistlik maniakaalsus, aga suuremal pildil negatiivne iive, globaalprobleemid, rahvusvaheline radikalism. Kodused hädapidurid ja -pätakad tuleb valimishooaja puhul ka ära nimetada, sest nad tahavad teha asju tagurpidi lihtsalt vastandumise pärast.

Kas vanaisa Harri Moora jutustas teile lapsepõlves lugusid Lembitust ja eestlaste muistsest vabadusvõitlusest?
Ei usu, ta elas siiski 186 km kaugusel ja poleks mitmeteistkümne lapselapsega tegelda jõudnud. Raamatute ja lugejate keskel elasin ma küll ja nii muistsest kui ka uuemast vabadusvõitlusest tuli pigem ise lugeda.

Kas eestlased on tõesti rahvas, keda huvitab vaid aineline omakasu? Milline on tegelikult meie hing?
Ainelise omakasu huvi on ühiskonna arengu üks mootor, paradoksaalne ja paheline, aga vajalik. Rahvusena ei taju ma meid rehepapina, vaid pigem ebaausust häbenejana, ja patriotismi mõttes aatelistena. Vaimuiha võiks alati olla ühtlasemalt jaotatud, seda on puudu ja teatud soppides mürgitusena, mis pöördub eluvõimetuseks ja destruktsiooniks. Aga muidugi on rahvuslik hing riskantne teema, soppe ja indiviide, keda vastuväiteks tuua, on alati palju. Poliitilistes valikutes igatahes ei ole me õnneks kaldunud äärmusse ega täielikku enesepettusse.

Martin Luther on ütelnud, et kui homme tuleks maailmalõpp, siis täna istutaks ta õunapuu. Kas olete temaga nõus?
Mõtteviisi ma kindlasti jagan, tunnet, et endale kingitut tuleb maksimaalselt rakendada ja midagi edendada, mis iganes pole siis see siht. Kui istutamisest kinni võtta, siis põllumees minus on, aga looduse alistaja asemel on tema ees vastutaja ja kummardaja.
  
Te ei olnud pioneer ega midagi muud, mis sellele järgnes. Kas kaaslased vaatasid teid kui valget varest või vastupidi, olid natuke kadedad, et nii ka saab?
Kade polnud küll keegi. Mäletan riivanud märkust ühiskondliku passiivsuse teemal, mu aktiivsus väljendus muus kui punapraktikas, hilisemast üht joobnud jauramist, et ma olla karistamatult arvustanud ühe sõbra komparteistumist, aga mitte oma arvustamist ennast, ja mäletan poliitiliselt alaarenenuks nimetamist õppenõukogus. Üldiselt ei olnud see siiski suur polemiseerimise teema, ma hoidsin võõrastusega eemale, on õige öelda, aga see ilmselt paistis välja ja vahel riivas kombekaid kaaskodanikke.

Kas teie lapsepõlvekodus nimetati asju alati õigete nimedega? Kas te sealt võtategi oma jõu?
Valede nimedega kindlasti mitte, aga see ei tähendada, et elu oleks täis olnud aina valusaid teemasid. Suhtumist ja kriitilisust oli küll. Jõust ma ei tea, aga olen teada saanud, et kriitiline meel ja võitlusvaim pole inimsuhetes parimad abimehed, neid tuleb vaos hoida.

Mida peaksid eestlased tegema, et iseennast paremini tundma õppida? Mida tähendavad teie jaoks mõisted eestlus ja isamaalisus?
Need on tundeküsimused ja aluspõhimõtted, aga nendega ei tohiks nuia moodi vehelda.

On aastalõpp, tagasivaatamis- ja pühadeaeg. Millele mõtlete sellega seoses? Mis on teie jaoks tõelised väärtused?
Ma ei vaata tagasi väärtustele, need käivad aja ja inimesega kaasas. Aastale vaadates vast mõni välja paistab: ema pikale ja muserdavale lahkumisele, sõjale Euroopas, valitsuse lagunemisele ja isikutevahelistele pingetele selle ümber, ootamatule terviseprobleemile, mis võinuks lõppeda halvasti, kui sport poleks seda paljastanud, jaburale tsensuurile, mis alustõed kaitseta jätab, kardetust toimekamale taaskohtumisele riigikoguga, pereliikmetega läbi elatud sündmustele – kultuuri omad seal hulgas.