Kultuur ja Elu 4/2014


Kultuur ja Elu 3/2014

 

 

 


Aerodünaamilised mõlgutused Kuusiku lennuväljal

Tekst ja fotod: Leho Männiksoo

NSVL-i ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud vastastikuse abistamise pakti alusel anti 1939. aasta oktoobris ajutiseks kasutamiseks osa Kuusiku riigimõisa maa-alast NSV Liidu lennuväe baasi rajamiseks. Talvesõja ajal startisid Kuusikult Nõukogude Liidu lennukid Soome lõunarannikut pommitama. Tänaseks on võõraste riikide sõjalennukid siit läinud. Kuusiku lennuväljal askeldavad rahuliku taeva all meie lennusportlased.

Seisan Kuusiku lennuvälja väravate taga ning piilun üle tõkkepuu. Siia jõudmiseks tuli Märjamaalt Raplasse suunduvalt maanteelt põigata vaid kilomeetri võrra Iira külla viivale teele. Iira küla piiril vaatab vastu kuulipildujapesa, mis manab meelde 23. augustil 1941. aastal siin toimunud ohvriterohke lahingu.
Saksa üksus tungis peale, punaarmeelased taganesid. Tänapäeval on uskumatu, et selle rahuliku roheluse keskel on käinud verevalamine. Tolle lahingu järel maandusid Kuusiku lennuväljal Vene õhuväe Iljušin ja Antonov tüüpi sõjalennukite asemel sakslaste Junkersid. Keegi ei uskunud siis, et „oma väikeste veoautodega „täitorniks” kutsutud vormimütsides vene sõdurid” mõne aja pärast taas tagasi Eestimaa pinnale valguvad ja Kuusiku võtab jälle vastu nõukogude sõjalennukeid.
Aga see mälestus viib paraku tagasi aega, kui baaside leping andis Nõukogude Liidu sõjaväele vabad käed ka Kuusiku sõjalennnuvälja ehitamiseks. NSVL-i ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud vastastikuse abistamise pakti artikkel III läks täitmisele. Põllutööministeeriumi esindaja Kuusiku riigimõisa valitseja andis 1939. aasta oktoobrikuu 26. päeval Eesti Vabariigi ja Põllutööministri ettekirjutuse Nr. 996-9 põhjal 25. oktoobrist 1939. a
ajutiseks kasutamiseks rendi alusel osa Kuusiku riigimõisa maa-alast ühes hoonetega ja muude päraldistega NSV Liidu lennuväe ja lennuväe baaside jaoks. Sinna hakati 1939. aastal kohe ka ehitama Nõukogude sõjaväe ida-läänesuunalist lennuvälja.
Talvesõja ajal (30. november 1939 – 12. märts 1940) startisid Kuusikult Nõukogude Liidu lennukid Soome lõunarannikut pommitama. See oli vastuolus sõlmitud riikidevahelise kokkuleppega. Ametlikult omas Eesti valitsus aga informatsiooni, et tehakse ainult õppelende.
Teada on, et jaanuaris 1940 asus Kuusikul punaarmee 4. õhuväediviisi 63. kaugpommitajate polk ja veebruaris lisandus veel 7. kaugpommitajate polk. Ajavahemikus 18. veebruar kuni 12. märts 1940 tehti Kuusikult 6 pommituslendu. Lennukid tõusid õhku 210-nel korral. Lennuväljal baseerusid ajaloo andmeil lennukid -4 ja -40. Saksa vägede liikumine ida suunas sundis baase evakueerima. Enne lahkumist lasti laskemoonalaod õhku ning mürsud maeti maha. Saksa eelüksus vallutas Kuusiku.
Ajalugu on oma keerdkäigud teinud. Rapla lennuväli asub täna 177 ha suurusel kinnistul, kus on kaks 60 m laiust murukattega lennurada. Üks 800 m pikkune ja teine 1600 m pikkune. Siia kaasaegsed reaktiivid maanduda ei saaks, neile on vaja oma kolm korda nii pikka kõva kattega maandusmisrada. Ka radade suund on muutunud.


Eesti Lennuklubi juhataja Arsen Dzamanašvili ja klubi koos lennukiga AN-2 on lahutamatu paar.

Sinisest kuurist õhkub veel sõjahõngu

Väravast sisenemisel jääb vasakul silma sinine kuur, millel suur viisnurk ja tiivad. Tulevad meelde ajad ALMAVÜ Tallinna lennuklubist Lai tänav 1, kus nende ridade autor ise läbis ka kolm lennunduskursust ja oleks pidanud minema Nõukogude Armee dessantüksusesse Rjazanis, saatus tahtis aga teisiti ja kodumaa tolm jäi jalgadelt pühkimata. Lennusporti tehti dessantlangevarjudega PD-6. Purilendurite esimesed lennukatsed viidi tol ajal läbi Paljassaarel võrdlemisi primitiivsetel purilennukitel A-1. Meie eismesed parimad purilendurid tollest ajastust olid Illar Link ja Eda Laan.
Kuusiku lennuväljal askeldavad tänase rahuliku taeva all meie mitmesugused lennusportlased. Siin tegutsevad langevarjurid, mudell-lendurid, deltaplaneristid, purilendurid ja teisedki hobilennunduse harrastajad. Täna, kui siia tulen, on lennuväli ja õhuruum langevarjurite päralt. Kuusikut võib lugeda aktiivseimaks harrastuslennukeskuseks Eestis.
Kohtun lennuväljal üle 20 aasta Eesti Lennuklubi juhatanud Arsen Dzmanašviliga, kes viitab samas istuvale Igor Korabljovile, kui mehele, kes mäletab veel aega, mil algas Kuusiku lennuväljal lennusportlik tegevus. Igor meenutabki, et esimene sportlik kogunemine siinsel lennuväljal toimus 1967. aastal, kui nõukogude sõjaväelased seda lubasid. Tol ajal oli see sõjalennukitele juba tagavaralennuväljaks. Seega veel sügaval „nõukaajal”. See seletab vist ka vastava sümboolikaga sinise kuuri olemasolu seal värava kõrval. Tänast stardirada nimetab ta vanaks saksa lennukite rajaks, esimene, vene rada, kulgenud teises suunas.
”Meil on Eestis praegu kokku neli sellist lennuvälja, kus õhuspordi jaoks on olemas ka lennukid.” ütleb meie juttu pealt kuulanud Arsen. ”Meie oleme siin pidevalt alates 1982. aastast.” Oma esimese hüppe tegi ta ise, nagu ta täpselt mäletab, 20. mail 1981. Ta on Eestis sündinud peres, kus isa on grusiin ja ema ukrainlanna. Eesti on raudselt talle kodumaa ja eesti keel puhtalt suus. Lennuväljal on sel hüpete päeval kuulda mitmes keeles kõnelevaid langevarjuga hüppajaid. Hüppeid saab proovida iga täiskasvanud soovija ja tandemhüpet on teinud Raplas isegi meile kõigile tuntud Kihnu Virve. Möödunud aastal oli Kuusikul hüppajaid üle viiesaja!
Oh, kuidas tahaks linnuna lennata! Küllap ohkaksid nii ka esimesed lendamisest unistanud inimesed eesotsas Leonardo da Vinciga. Tänapäeval on see kõigile soovijaile võimalik läbi lennuklubi. Tuleb ainult ühendust võtta!


See sinine kuur meenutab aegu, kui ALMAVÜ (lühendatult sõjaväe abistamise vabatahtlik ühing) lennuklubis pandi hüpeteks selga dessantlangevarjud PD-6 (parašjut dessantnõi nomer šest).

Heidame pilgu lennunduse ajalukku

Ajalugu jutustab, et kogu keskaja jooksul tegeles õhusõidu probleemidega Leonardo da Vinci (1452–1519). Leonardo da Vinci ei unistanud, vaid ootas tulemust tõsisest linnulennu uurimisest ja mõtles seda matkida mehaaniliste vahenditega. Tahtiski vaid linnuna lennata, mitte ehitada lennukit, millega käia linnu inimtühjaks jäävateks varemeteväljadeks muutmas. Ta arvas, et kiirete tiivalöökidega tihendab lind enda alla olevat õhku ja lendab sellel padjal. Samal ajal mõtles, et õhk linnu tiibade peal hõreneb.
Aerodünaamika jaoks põhilise seaduse avastas Šveitsi teadlane Daniel Bernoulli – voolu kiiruse suurenedes kahaneb vedelike staatiline rõhk, kiiruse vähenedes see aga kasvab. See oli tähtis avastus tiibadega mittevehkivate lennukite ilmumiseks ja tõstejõu tekkimiseks olenevalt kandepinna profiilist. Rakenduslik aerodünaamika nõuab ju, et lennuki õhuspüsimiseks oleks ilmtingimata vajalik mingi jõud, mis tasakaalustaks lennuki raskusjõu. Selline välisjõud tekib vaid lennuki liikumisel õhus, olenedes ka liikumise kiirusest.
Tänapäeval kasutatakse lennukitel vajaliku veojõu tekitamiseks peamiselt propellereid ja reaktiivmootoritel gaasijuga. Gaasiturbiinmootoreid kasutakse ka propellerite ringiajamiseks. Selleni viis pikk avastuste tee.
Nüüdisaegse lennunduse alusepanijaks, keda on nimetatud „õhusõidu isaks”, oli inglane Georg Cayley (1773–1857).


Georg Cayley 1852. aastal valminud jooniste põhjal valmistatud õhusõiduki katsetus leidis aset 1973. aastal.
Foto: Wikipedia.org


Aastal 1842 ilmus inimeste ja kaupade veoks määratud mootorlennuki projekt, autor William Samuel Henson (1805–1885). Ta tundis Cayley töid, seisis temaga kirjavahetuses. Tema projekti komistuskiviks oli võimsuse ja massi suhe, ta alal hindas lennuks vajalikku võimsust. Teiseks polnud sellise lennumasina juhtimiseks kaldtüüre ega põikpüsivuse saavutmiseks vahendit nagu Cayley soovitatud V-kujuline tiib. Lennuk õhku veel ei tõusnud ja muidugi seal ei püsinud.
Otto Lilienthal jätkas asja ja viis edukalt edasi. Ta sai 1893. aastal Saksa patendi nr 77916 edukale õhus liuglevale monoplaanile. Ajalugu jutustab, et oma mootorita plaanereid juhtis ta ainuüksi oma keha raskuse läbimõeldud ümberpaigutamisega. Tahtis vasakule, heitis jalad vasakule, tõstis tuulehiil parempoolse tiivaotsa üles, siis läksid jalad paremale. Kiiruse vähendamiseks enne maandumist tõmmati keha tahapoole.
Mootorlennuni ta ei jõudnud, hukkus pärast kahte rahuldavalt sooritatud lendu oma monoplaaniga lennates Rhinowi mägedes.
Saatuslikuks see lennunduse arengule aga sai, sest Ameerika piiskopi poegade, vendade Wrightide huvi lennunduse vastu ärkas just seoses Otto Lilienthali hukkumisega. Aastal 1903 valminud esimese mootorlennuki katsetustel 17. septembril startis esimesena Orville. Esimene mootorlend kestis vaid 12 sekundit, teine juba 13 ja kolmas 15 sekundit. Kõrgus kuni 3 meetrit. Samal päeva neljandaks ja viimaseks lennuks startis ka Wilbur, lend kestis 59 sekundit ja lennuk läbis õhus 255 meetrit. See toimus 13. detsembril 1903. Aga lennuk lendas juba!


Eesti konstruktorite poolt 1938. aastal loodud PTO-4 tüüpi õppelennuk pardanumbriga 161.
Foto: Karl Hintzer

Lennundusalased edusammud viisid sõjatehnikani

Suured lennundusalased edusammudki viisid lõpuks ikkagi välja sõjalennnukite arenguni. Neid hakati kasutama I maailmasõja päevil. Seda on nimetatud ka „lennuki kuritarvitamiseks relvana”. Ilmusid luurelennukid, mille vastu maapealt ei saadud jalaväerelvadega võidelda. Nende allatulistamiseks leiutati õhukaitsekahurid ja hävituslennukid. Tulid pommituslennukid. Põhilise tulu lõikasid ja lõikavad tänapäevani relvade valmistajad ja müüjad, sest täit globaalset rahu ja üksteisemõistmist silmapiiril veel ei paista.
Oma lennutehnilistelt omadustelt olid sõdivate riikide lennukid siiski võrdlemisi ühel tasemel. Propellerlennukite arenguvõimalused olid kõikjal põhiliselt ammendatud. Seetõttu pöörati tähelepanu relvastusele, kuulikindlusele, radiolokatsioonile ning kasutusele tulid uued eriseadmed. Aga juba astuti veojõus ka samm edasi ja jõuti reaktiivmootoriteni. Turbokompressoriga reaktiivmootorite projekteerimist alustas ajalookirjanduse andmetel Saksamaa Heinkeli firma. Ühemootoriline He-178 esmalend toimus 27. augustil 1939 a Messerschmitti firma tegeles nii õhkreaktiiv- kui ka rakettmootoritega. Inglismaal oli esimeseks reaktiivlennukiks Gloster G 40. Esmalend 15. mail 1941.
Inglaste abiga valmis USA-s esimene kahe turboreaktiivmootoriga lennuk Bell P-59 „Airacomet” 1942. aastal (esmalend 1.10.1942).
Esimese reaktiivlennukini jõuti NSVL-s 1942. aasta sõjakevadel, kui lendur G.Bahtšivandži tõusis õhku V. Bolhovitinovi konstrueeritud vedelkütusega rakettlennukil BI-1. 1961. aastaks olid ka tsiviillennunduses ülekaalus juba reaktiivlennukid.
Teise maailmasõja päevil ja hiljemgi leidsid dessantvägedes kasutamist suured purilennukid, mis veeti sihtkoha lähedusse mootorlennukitega. Dessantvägede sünd on aga seotud langevarjude ilmumisega.
Lennuajaloo kirjanduses on märge, et esimese langevarjuhüppe sooritas lendavalt lennukilt juba 1912. aastal Albert Berry St Louis`s.
Purilennu viljelemine algas tõsisemalt pärast Esimest maailmasõda. Purilend kui sport sai Eestis alguse 1933. aastal, Viljandis, Tartus ja ka Ristil ehitatud purilennukitega. Viimase ehitasid noorkotkad ja selle nimeks sai Kesavares.
Väljun Kuusiku lennuvälja väravast ja olen rõõmus, et noored õhusportlased tulevad siia õhinaga ja heal meelel lennunuduskultuuri kõrgel hoidma ning kuulipildujapesa kurjad salakavalate kavatsustega silmad enam kedagi surmatoovalt ei sihi.

(Kasutatud kirjandus - G.Vissmann „Õhusõidu ajalugu Ikarosest tänapäevani”).


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv