|
|
Aino Tamm – 150
Eesti Lauluema meenutuseks
Tekst: Alo Põldmäe
Fotod: Eesti Kirjandusmuuseum
2014.
aastal tähistame kolme eesti kultuurile väga olulise
kange naise 150. sünniaastapäeva. Need naised on helilooja,
dirigent ja organist Miina Härma, luuletaja Anna Haava ja
laulja Aino Tamm. Härma ja Haava tähtpäevad on
möödas, Aino Tamme oma seisab veel ees, 23. detsembril.
Aino Tamme
peetakse eesti laulukultuuri emaks. Kellelgi tema eelkäijaist
polnud nii ambitsioonikat tegevusvälja kontserdilauljana
ja eesti rahvalaulu tutvustajana. Aino Tamme elukäik on kui
unistus, kus külatänavast sirgunud tahtekindlast tütarlapsest
saab rahvusvahelise haardega laulja. Mulgi talutarest sai ta kaasa
talupoegliku visaduse, töökuse ja vastupidavuse.
Aino Tamm sündis 23. detsembril 1864. aastal Mulgimaal Tarvastus
Kitsi talus. Tema kaksikõde Epp suri varakult. Aino enda
tegelikuks ristinimeks oli hoopis Anu. Eesnime Aino võttis
ta Peterburis õppimise ajal, tuntud soome lauljatari Aino
Acté-Jalanderi eeskujul.
Esimesed noorusmaa muusikalised läbielamised pärinesid
– nagu tolle aja lastel ikka – karjakoplist. Umbpalu
metsaveere „kõlakoda” meelitas lapsi viise veeretama,
huikama ja „alletama”. Talvistel õhtutel sai
aga vokivurina saatel kuulda ema rahvaviise laulmas ja isa viiulimängu.
Tarvastu tütarlaste kihelkonnakooli päevil sai Ainost
koolikoori eeslaulja, põhjuseks kaunikõlaline hääl.
Koolipäevilt pärinevat soovi lauljaks saada õhutasid
takka isa ja onu jutustused kuulsast itaalia lauljannast Adelina
Patti’st.
Esimene kontserdielamuse sai väike Aino 1871. aastal, kui
Viljandi Põllumeeste Seltsimaja avamise kontserdil laulis
Carl Robert Jakobsoni õde Ida Thomson, helilooja Aleksander
Thomsoni abikaasa. Mulje oli vapustav ja väike tüdruk
hüüdnud nuttes isale: „Nii laulda tahan ma!”
Pärast kooli tulid vanema peretütre põllu- ja
kodutööde rasked kohustused. Kudumise ja ketramisega
valmistuti ühtlasi täitma veimevakka. Käsitöös
oli Aino eriti osav, see oskus kulus tal hiljem marjaks Peterburis,
päästes ära näguripäevadest.
Kui Aino oli üheksateistkümnene, vallutas ta meeled
noorusarmastus. Väljavalituks oli jõuka talu perepoeg
Jaak. Sidet peeti vargsi, kirja teel. Aino kirjad olid täis
siirast kiindumust ja õnnetunnet. Kahjuks lõpetas
ilusa suhte noormehe isa, kes pidas noorte seisusevahet liialt
suureks.
Armastuse kokkuvarisemist trotsides asus neiu just nüüd
otsustavalt tegutsema.
Iseseisev
elu
Eriti nakatus ta kirjanik
Lilli Suburgi ideest anda eesti tütarlastele eestikeelne
haridus. Suburg kolis Pärnus asutatud era-tütarlastekooliga
Viljandisse ja siis otsustas Aino kodust lahkuda ja astus Suburgi
kooli. Oli aasta 1886.
Vaimustudes Karl August Hermanni kirjutistest „Laulu ja mängu
lehes”, jätkus Ainol julgust kirjutada Hermannile kiri,
et küsida nõu, mida selle laulukiindumisega teha.
Hermanni vastus oli osavõtlik, ta soovitas kooli kõrvalt
kohe muusikat õppima hakata. Seda Aino tegigi. Klaveriõpetajaks
sai Reinhold Becker, laulmist õpetas aga Beckeri abikaasa,
endine Moskva ooperikoori laulja.
Järjest süvenes soov minna õppima Peterburisse.
Saatus viis Aino Tartus kokku Miina Hermanniga (hilisem Miina
Härma), kes just õppis Peterburi konservatooriumis.
Miina Hermann pooldas väga Aino püüdlusi ja aitas
teda igati. Tartu ülikooli muusikadirektori Hans Harthani
soovitus avas ka Viljandi kaupmehe Rosenbergi rahakoti ja õpingute
alustuseks vajalik stardiraha – 250 rubla, oli käes.
|
Aino Tamm õdede ja vennaga: ees Ann, Mari, Liina-Linda,
taga Aino, Liis, Jaan
|
Peterburis
Miina Hermanni eestkostel
sai Aino koha Vene keisri tütre Ksenia Aleksandrovna asutatud
pansionis. Seal elas mitu eesti kultuuriloo tuntud nime nagu Miina
Härma, Anna Haava, Elisabeth Aspe.
Lauluõpinguid alustas Aino Agnes Veljaminova juures, kelle
õpilaseks oli ka Hollandi peakonsuli abikaasa, proua van
der Pals. Perekond Pals’ist ja Ainost said head sõbrad
ning edaspidi oli see pere Ainole mitmel korral suureks toeks.
Kuna vanematelt polnud majanduslikku abi loota, teenis Aino elatusraha
saksa keele tundide ja käsitööga. Nõudmine
tema imeilusate käsitööde järele oli vahel
päris suur.
1889. aastal sai Aino Tamm stipendiaadina Borovka muusikakooli
tunnustatud pedagoogi E. Grening-Wilde klassi. Õpingud
olid kurnavad, eriti ajapuuduse tõttu. Pansionist oli Aino
ära tulnud ja korterikulude katteks pidi teenima koduabilisena
erinevates peredes. Kool sai siiski lõpetatud.
1891. aastal toimus Kroonlinna Nikolai kirikus Aino Tamme lauljadebüüt.
Kaasa tegid orelil solisti ja saatjana Miina Hermann, keegi tšellist
R. ja kirikukoor. Sama aasta suvel võttis laulja ette suure
kontsertturnee Eestimaa kirikutes: Põltsamaa, Paide, Paistu,
Vändra, Laiuse jne. Esinemised äratasid laiemat tähelepanu.
Täitus üks Aino Tamme salasoov – Miina Hermann
sai Aino karjapõlvehelletustest–alletustest valmis
ammuoodatud soololaulu „Lauliku lapsepõli”. Laulja
kirjast kodustele: Minu lunimise pääle saab ehk see
laul pia valmis, kui kokku saame, mängib ikka tõist
mulle ette, ja mina kisun vahel maha ka mis ta on ehitauud.
Laulust kujunes kontsertide „leivanumber”. Veelgi süvenes
Aino Tamme huvi ja enesekindlus eesti rahvalaulude suhtes. Tal
tuli ka välja astuda oma „autoriõiguste”
kaitseks, sest „Lauliku lapsepõlve” motiivid
levisid tema laulduna rahva hulka, sattusid siis laulude üleskirjutajate
kätte, kes märkisid juurde – „rahvasuust”.
Samas oli Aino Tamm leelotuste algmotiivid saanudki rahvamuusikast
ja neid edasi arendanud. Tekkis nagu vee looduslik ringkäik,
mis merest aurub ja vihma näol taas merre sajab.
Järgnesid vastutusrikkad kontserdid – 1894. aastal Tartu
üldlaulupeol, Tallinnas Börsi saalis solistina Verdi
„Reekviemis”, kahel korral 1896. aastal VI üldlaulupeol
Tallinnas. Kavad olid mitmekesised, alates ooperiaariatest eesti
ja soome heliloojate lauludeni välja. Järjest suurenes
eesti rahvalaulude osakaal.
Arutades kodustega kirja teel tulevikuväljavaateid, jõuti
ühisele arvamusele, et suurem kontserttegevus kodumaal on
võimalik vaid siis, kui on saadud piisavalt tunnustust
välismaal.
Välismaa-aastad
1897. aastal võttis
Aino Tamm sihikule tähtsad Euroopa vokaalmuusika keskused:
Berliin, Milano, Pariis, London, Moskva. Ta külastas paljusid
kontserte ja ooperietendusi, võttis eratunde, külastas
meistrikursusi, tutvus laulustiilidega, imes ahnelt endasse kultuurikeskuste
õhustikku. Reisiks sai ta tugevat rahalist abi von Pals’ide
perekonnalt, kelle soe suhtumine ja usk tema võimetesse
oli üks olulisemaid momente lauljanna tõusuteel. Ilma
Pals’ide toeta poleks võimalik rääkida Aino
Tammest sellisena nagu teda tunneme täna.
Värvikamad esinemised toimusid Pariisis. Üks neist oli
1900. aasta suvel maailmanäituse puhul korraldatud prantsuse
vokaalloomingu kontserdil. Seda esinemist saatis suur edu –
lauljale omistati suur hõbeauraha. Sama aasta 13. oktoobril
oli Trocadero saalis suurejooneline „Rahvastepidu” –
etnograafiline kontsert paljude maade tuntud lauljatega, kes esitasid
oma maa rahvalaule.
Need kontserdid andsid Aino Tammele julgust ja 1901. aasta märtsis
sai Pariisis teoks iseseisev kontsert – „Põhjamaa
luule ja muusikaõhtu”.
Kodumaal
kuulsust võitmas
1902. aasta detsembrist
oli Aino Tamm taas sünnimaal. Kodumaa ajalehtede kõmulised
teated esinemistest Euroopa suurlinnades kütsid huvi tema
vastu nii üles, et kontsertidele kogunes alati palju rahvast.
Esinemisi oli üle terve Eesti ja vahel kasvas vastuvõtt
üle rahvuslikuks ekstaasiks. Tallinna kontserdi kohta kirjutas
Eesti Postimees: Kõige suuremaks tõusis aga kiidutorm
eeskava lõpul Eesti rahvalaulude juures, mis luu Eesti
luust ja liha Eesti lihast on. Kallis Mari – Üles, üles
hellad velled – Lauliku lapsepõlv ja Pulma laul sütitasivad
kuulajaid nii, et lauljanna lõpul suure vaimustusemaru
tungival nõudel neid kõiki kordama pidi.
Tähelepanu kasvas nii üldiseks, et paljud luuletajad
pühendasid Aino Tammele südamlikke luuletusi. Katke
Anna Haava luuletusest „Kunstile”:
Nüüd hoovab
kui kohisev läte
Su hingest Eesti viis
Ta särab päikse paistel
Ja mühab kui muistne hiis.
Aino Tamme ilmumine
kontsertidele oma maa lauludega puhus lõkkele rahvustunde.
Rahvas vajas inimesi, kelle üle uhkust tunda. Aino Tamm täitiski
selle rolli. Publikut võlus ka rahvalaulude esitusmaneer:
sirge, rahulik, forsseerimata hääletoon, ilus piano,
loomupärane liikuvus esitusel.
Muusikateadlane Anton Kasemets kirjutas ajalehes Vaba Maa: Nii
rahvapärast, stiilipuhast ning sooja ettekannet ei ole meie
rahvalaulule ühegi laulukunstniku suust osaks saanud, ./.../.
Rahvalaul on tema õige shanr, siin on ta ehtsalt veetlev
ja selle juure peaks ta ka jääma.
Eesti rahvalaulude
kogu – Aino Tamme teine elutöö
Mõte anda välja
eesti rahvalaulude kogu tekkis A. Tammel juba 1910. aastal, pärast
rahvalaulu-ainelise soololaulu „Karjase kaebtus” ilmumist.
Laulust teatasid kõik ajalehed.
Kogumiku eeltöö nõudis tohutut energiat, mahukat
eeltööd ja suuri kulutusi. See oli misjonitöö
eesti rahvalaulu heaks.
Laulukogu ettevalmistuste käigus külastas Aino Tamm
paruness Margarethe Loëd Segenhausi lossis Saksamaal. Katke
parunessi artiklist koguteosele „Anna Haava - Miina Hermann
- Aino Tamm” (Tallinn, 1934. aastal): 1922. a. suvel veetis
Aino Tamm. mitu nädalat minu juures Segenhausi lossis. Ta
tuli siia, et minu sõbratariga, tuntud komponisti ja rahvalaulude
uurija E. Adajevskiga läbi arutada rahvalaulude väljaandmist.
Ella Adajevsky imetles väga peent muusikalist arusaamist
ja põhjalikkust, mis Aino Tamm ilmutas selles töös
ja ta oli rõõmus, et võis teda abistada raskes
tõlkimises ja laulude harmoniseerimises.
/.../ Mind liigutas sügavasti tema eesti rahvalaulude laulmine,
milles ta oskas väljendada oma armastust kodumaa vastu. Õigusega
nimetati Aino Tamme „põhjamaa ööbikuks“.
Laulud ilmusid 1923. aastal. Väljaande haare oli võimas:
kahes albumis oli 30 laulu ja need ilmusid kahes väljaandes
– eesti-soome-ungari ja eesti-saksa-rootsi keele tõlkega.
Iga laul ilmus ka üksikuna. Kolmas kogu sisaldas samu laule
itaalia-, inglis- ja prantsuskeelsete tõlgetega.
Rahvalaulude väljaande üldpealkirjaks sai „Aino
Tamme Eesti rahvalaulude kava”. Värvilise „ema
viis hälli heinamaale”-teemalise kujunduse tegi kunstnik
Axel Rossmann.
Tabavalt võttis kokku väljaande tähenduse itaalia
keskne muusikateaduslik ajakiri Rivista musicale ühes 1923.
aasta numbris: Aino Tamm toob meile kahes albumis hästi hoolitsetult
30 valitud viisi. 30 laulu, see on vähe – ja see on
palju. Vähe – võrreldes tuhandete viisidega,
mis folkloristide poolt kogutud /.../. Palju, kui mõtelda
neid raskusi, mis ühenduses praegustel aegadel kunstiteoste
väljaandmisega. Missugust energiat, julgust ja isamaalust
pidi olema prl. Tammel, et neid raskusi võita ja selleks
koondada kaastöölisi nii laulude harmoniseerimiseks
kui tõlkimiseks!
/.../ Kiita tuleb prl. Tamme võtet, harmoniseerimise ülesannet
mitme oma kodumaa muusikakunstniku hoolde usaldada ja see ainult
suurendab huvi, sest et tutvustab meid nende talentidega; me näeme
siin tegevuses nimesid: Juhan Aavik, Heino Eller, Miina Hermann,
K. A. Hermann, A. Kapp, A. Lemba, A. Läte, M. Saar, Hans
Schmidt, Rudolf Tobias, Konst. Türnpu, A. Vedro, E. Adajevsky;
vana ja uus kool on siin esitatud.
/.../Laulude seadmine, täiendamine, nõudis väga
õrnatundelist tööd, mis võis ette võetud
olla isiku poolt, kes eneses ühendab rahvusliku laulja, toidetud
isamaa traditsioonidest ja bel-canto’s koolitatud laulukunstniku.
/.../ Prl. Tamm on iga laulu, mis ta seadnud, hoolega ja otstarbekohaselt
läbi töötanud.
/.../ See kogu on tunnistuseks, et eesti rahval on oma rahvamuusikas
rikkalik muusikavara ja muusikaline ilm, mis ühegi teise
rahva omast taha ei jää, vaid aukoha väärib
teiste rahvaste rahvalaulude kõrval.“
Aino Tamme rahvalaulude väljaandel on olnud hindamatu väärtus
ja seda kasutavad lauljad kontsertrepertuaaris tänaseni.
Laulupedagoogina
Tallinna konservatooriumis
|
Sageli korraldas Aino Tamm oma õpilastega kontserte
ja esines nendel ka ise. Nii said esinemised sisse uue hoo.
Kuulutustelt võis ikka lugeda: „Aino Tamme ja
tema õpilaste kontsert”.
|
Kui 1919. aastal avati
Tallinna Kõrgem Muusikakool, „ei meenunud” ei
haridusministeeriumil ega asutaval komisjonil, et siinsamas on
unistamas pedagoogikohast „Euroopa kuulsus” ja nii sattusidki
õppejõududeks paljud täiesti võõrad
nimed. Alles 1923. aastal, kui konservatooriumi direktoriks sai
Aino Tamme vend Jaan Tamm, kutsuti ka tema sinna lauluõppejõuks.
Paradoksaalne, aga alles 60. eluaastal leidis eesti populaarseim
laulja väärilise ja kindla sissetulekuga ametikoha!
Pedagoogina oli Aino Tamm väga nõudlik. Tema õpilaste,
tunnustatud lauljate Tooni Krooni ja Jenni Siimoni ning ooperilavastajaks
läinud Eino Uuli meenutuste põhjal on Aino Tamme pedagoogilised
põhimeetodid sellised:
- kõik õpilased pidid üheaegselt tunnis olema,
nad jälgisid iga lauljaga tehtavat tööd, analüüsisid
kõiki märkusi
- kuna õpetajal oli väga hea kuulmine, jälgis
ta rangelt intonatsiooni puhtust
- harjutuste printsiip – lihtsamast keerukamale
- põhinõue – ei mingit survet ega kramplikkust
kaelas ega mujal lihastes
- pedagoog laulis ise õpilastele ette põhimõttel:
tehke järele
- õpilase ilme pidi olema kooskõlas lauldava sisuga
- sisuline ja tehniline töö oli laulude õppimisel
ühendatud
Aino Tamme väljapaistvaim õpilane oli Tooni Kroon,
kelle suurim saavutus oli 1933. aastal Viinis toimunud ülemaailmsel
lauljate võistluse hõbemedal ja seda 200 laulja
hulgas.
Sageli korraldas Aino Tamm oma õpilastega kontserte ja
esines nendel ka ise. Nii said esinemised sisse uue hoo. Kuulutustelt
võis ikka lugeda: „Aino Tamme ja tema õpilaste
kontsert”.
Kahjuks ei olnud armastatud tööd kuigi kauaks. 1935.
aastal Päevalehe intervjuus ütles ta: Olen üle
70 aasta vana ning pean ruumi tegema noorematele. Seadus ei luba
enam tegutseda, ehkki süda on veel noor ning enesetunne aastatele
vaatamata kõigiti hea.
Tahtejõulise inimesena tahtis lauljanna Eesti Vabariigile
tõestada, et suudab töötada ja avas veel samal
aastal eralaulustuudio, kuid loobus sellest peagi. Ometi jätkas
ta elu lõpuni eratundide andmist oma Tina tänava korteris.
Eesti Lauluema viimasel elukümnendil omasid suuremat kaalu
tema juubelitähtpäevad. 75. juubelisünnipäeva
puhul nimetati ta Tallinna konservatooriumi auprofessoriks. Pidulikul
kontserdil Estonia kontserdisaalis esines oma õpilaste
kõrval ka juubilar. Ta laulis kolm oma lemmikpala: Schuberti
„Muusikale” ja kaks eesti rahvalaulu – „Tütre
tänu” ning „Lauliku lapsepõli”. Need
jäidki eesti esimese kutselise kontsertlaulja luigelauluks.
Aino Tamm leiti surnuna oma korterist 7. detsembril 1945. aastal.
Ta oli langenud uue riigikorraga kaasnenud murdvarguste laine
ohvriks. Aino Tamme põrm on sängitatud Tallinna Metsakalmistule.
|
|
|
