|
|
|
Eesti Noorte laager Koitjärvel 28. juunist kuni 9.
juulini 1943.
|
"Eesti Noored" 1942
– 1944
Koitjärve laager ja Berliinis liitlaste pommirünnaku
all
tekst: Arvo Jaama
arhiivifotod
Arvo Jaama (87) meenutab aega
noorteorganisatsioonis „Eesti Noored”. Algusosa
K&E 2/2014.
Kui 1941. aasta lahingud jõudsid
otsapidi Tallinna, liikus mööda praegust Vesivärava
tänavat otse meie akende all Tallinn-Sadama jaamast Kadrioru
poole kitsarööpmeline soomusrong, mis tegi mõne
lasu sakslaste suunas mitte just väga kaugel meie majast.
Müraga kaasnes midagi kerge maavärina sarnast. Õnneks
liikus see riistapuu kaugemale ja müra vaibus. Rong tuli
peagi ilma suuremat kära tegemata tagasi ja liikus sadama
poole. Kogu madin jäi meist eemale ja siis olid ühtäkki
meie õues mõned eesti keelt rääkivad era-
ja poolsõjaväelises riietuses valgete käesidemetega
mehed. Nagu veidi hiljem selgus, juhtis neid tuntud eesti sportlane
ja hilisem noortejuht Gustav Kalkun1.
Eesti Noorte
laager Koitjärvel
Vanakülasuvel, 1943. aasta 28. juunist
kuni 9. juulini, toimus kunagises NMKÜ (YMCA) Koitjärve
noortelaagris Eesti Noorte I treeninglaager, mille ettevalmistusrühma
kuulusin ka mina. Teele asusime Valgejõelt Renega kahekesi,
jalgsi läbi soode, rabade ja metsade, kaasas kaart, et see
Paukjärve kaldal asuv oaas üles otsida. Ja leidsimegi.
Laagrihoonestu koosnes tarede reast, sööklahoonest suure
köögi ja panipaigaga, mis oli meie saabumise ajaks osalt
juba täidetud igasuguse toidukraamiga. Oli leiba, leivapealset
ja leivakõrvast. Metsa servale jäi suurem klubihoone
ning laagri juhtkonna ja koka majutuskoht. Metsa all oli sissekaevatud
amfiteatri moodi lõkkeplats. Hooneid ja rajatisi oli teisigi
ja selle hoonestu keskel oli avar lipuväljak. Alustasime
köögis toitlustamise ettevalmistamisega ja majutusime
ühte paljudest taredest.
Ettevalmistusaeg algas suurte sadudega ja meie jalatsid olid täiesti
läbi ligunenud. Sel ajal oli saapatallad (ka isa kaitseliidu
kroomnahksetele säärikutele) veel puittikkudega alla
„tikutatud”. Panime oma märjad nöörsaapad
õhtul õhtusöögist kuumale pliidile puuhalgude
peale kuivama ja hommikul ootasid meid köögis ees valgeid
hambaid/tikke paljastavad mustade saapapaaride irvitavad lõustad
– tikutatud taldade kohal kõrgele tõusnud saapapealsed.
Peagi jõudis siia ka noor kutseline kokaneiu, kelle käsutuses
oli päeviti paar poissi. Laagris tehti päeval sporti,
öösel otsiti metsas „langevarjureid”, õhtud
veedeti lõkketule ümber. Aukohal oli ujumine. Matkati
laagrit ümbritsevas puutumatus looduses, kus rühmad
ehitasid võistluse korras okstest onne, väravaid ja
muud telklaagri juurde kuuluvat. Ööbiti telkides või
oksaonnides. Oli üks tore olemine. Jäin siia II treeninglaagriks
kuni 24. juulini. Noortejuhtidest olid siin Herbert Michelson
(laagri ülem või komandant), samuti Valter Suigussaar,
Ardo Tarem ja Raimond Pals (Tallinna maleva juht). Osales 64 noort.
Laagris lauldi omaloomingulist laulukest laagrielust ja sellesse
kuulusid ka salmiread:
Paukjärve kaldal
siidpehmel samblal
istus komandant kokaga ...
|
Eesti Noorte laager Koitjärvel.
|
Minu esimene
välisreis
Sellel sügisel toimus ka minu esimene
välismaareis. Eesti Noorte organisatsiooni liikmeid kutsuti
annekteeritud Austrias asuvasse HJ-õppelaagrisse Saksamaa
elu-olu ja natsliku mõttelaadiga tutvuma. Mingi osa sõitjaist
moodustasid Tondirühma poisid, kuid oli teisigi. Noortejuhte
kaasas ei olnud. Oli vaid meist aastaid vanem noormees, kes oma
ülesandega igati toime tuli. Saime uued vormiriided, mõni
sai tärni või kaks särgipagunile, mõni
valge vilenööri. Sõit läks lahti enne hilinema
kippuvat koolide algust. Rinne oli siis veel kaugel Narva taga,
kuid liitlased olid juba jõudnud Itaaliasse. Saksamaa linnu
ja Berliini äärelinnu oli pommitatud juba hea tükk
aega.
Enne ärasõitu tuli meil kõigil käia läbi
täitapla. Sellise otstarbega täisaun asus nüüdse
hotell Tallinna vastas Paldiski maanteel teises majas Toompuiesteelt,
Kevade tänava nurgal, ning teenindas peamiselt sõjaväelasi.
Paljad poisid liikusid üht rada ja kõik nende seljariided
teist rada pidi läbi hirmkuumade saunakambrite. Sauna teises
otsas anti kuumad ja „täivabad” riided jälle
meie „täidest vabastatud” seltskonnale tagasi.
Viimane lõunasöök Köleri tänava korteri
söögitoas söögilaua taga ja siis kogunesime
kodulähedase kitsarööpmelise raudtee Tallinn-Sadama
jaama juurde. Ilm oli soe ja päikesepaisteline ja selle ilusa
päeva pärastlõunal hakkasimegi loksuma Ruhja
poole Lätimaal.
Kui olime jõudnud Tallinn-Väikesesse oli võimalus
õues jalgu sirutada. Ja just sel ajal tõusis linna
kohal taeva poole kõrge suitsusammas, mida jäime suud
ammuli vahtima. Enne kui suud kinni saime, jõudis kohale
ka nähtuga kaasnenud plahvatusemüra. Nagu hiljem selgus,
oli õhku lennanud Tallinna reidil seisnud laskemoonalaev,
mida olid lastinud või lossinud vene sõjavangid.
Plahvatus lõhkus hulgaliselt aknaklaase ja viis mitmelt
majalt katuse.
Meie sõit läks aga rõõmsalt edasi. Pimeduses
jõudsime Läti poolele Rujenasse, kus tuli rongi vahetada
raudtee rööpmelaiuse muutuse tõttu. Istume ümber
vagunisse, mille risti läbi vaguni ulatuvatesse kupeedesse
pääseb piki vaguni väliskülge paiknevat trepiastet.
Seda mööda peab liikuma rongi liikudes ka konduktor.
Keset pimedat ööd jõudsime Riia raudteejaama,
kusagilt nurgatagusest leidsime sõjaväelaste toitlustamiseks
mõeldud söökla.Parkisime kered sõduritoitu
täis.
Sõitsime läbi sügisese Läti (kus koristati
suhkrupeeti) ja Leedu. Järgmine pikem peatus oli Poolas Posenis
(Poznanis), ilusas Poola linnas ilma poolakateta. Päris tihti
kohtasime uute valitsejate keelusilte „Nur für Deutschen”,
„Für Polen verboten” ja „Eintritt für
Polen verboten”.
Ju siis pidi mõni neist veel linnas alles olema. Praktiliselt
tehti linn kohalikest tühjaks (pool tundi asjade kokkupanekuks),
et siia ümber asustada Eestist ja vast ka Lätist toodud
baltisakslasi. Käime meiegi nendes „nur für Deutschen”
õllebaarides nii heledat kui ka tumedat õlut maitsmas
ning külastasime suurt ja avarat loomaaeda.
Edasi läks sõit läbi Poola lõuna poole,
kuulipildujad partisaniohu tõttu vagunikatustel. Vahemaad
olid pikad ja hilisööl jõudsime Breslausse (Brnosse).
Kusagil siin meid ka toideti, kuid meelde on jäänud
vaid sõduritele mõeldud „Vier Jahreszeiten”-nimeline
varietee-kabaree. Esinemiskohaks oli suure ja laia saali keskel
paiknev poksiringi meenutav lava. Rahvast ja mörinat oli
palju, kuid midagi eredalt meeldejäävat meile siin küll
ei olnud. Oli ju ka Tallinnas käidud kinos Modern tegutsenud
varietees „Plaza”.
Siis jõudsime Viini ja jäime siia ehk nädalaks.
Majutus oli südalinnast kümne minuti tee kaugusel. Siin
sai päris korralikult ringi liigutud ja üht-teist nähtud.
Kaunid lossid ja pargid, Wiener Dom, kohvikud ja ooperietendus
Viini ooperimajas. Elamuslik oli pikk-pikk öö Viini
metsades lõbustuspargis „Prater”. Oli märgilaskmist,
õudustemaju, koopaid ja kanaleid, horisontaalseid ja vertikaalseid
karuselle
ning Riesenrad oma kabiinidega kõrgel pimedas öös.
Kuid seda lõbu siin Viinis ei jäetud meile kauaks.
Algas sõit läände Alpide suunas. Poolel teel
Salzburgi ja kõrgmägedeni läbisime Linzi. Salzburgi
me seekord ei jõudnudki, sest poole tee peal võeti
meid kas Traunsee järve põhjatipus paiknevas Gmundenis
või siis väikesemas Pinsdorfis rongilt maha ja edasi
sõitsime mõne kilomeetri meid jaamas oodanud veoauto
kastis.
Sihtkoht oli uhke keskaegse olemisega kindlus järskude nõlvadega
mäekupli lael. Üles pääses mäenõlval
looklevat teed pidi. Tipus oli neljakandiline, nurgatornide, veekraavi,
sissepääsu ees oleva tõstsilla ja suure siseõuega
mitmekorruseline loss, väike pargiala, spordiplats ja Kegelbahn.
Ülemaks oli üks Aafrika Korpuses käe kaotanud allohvitser.
Meid majutati ühe nurgatorni kahekorruseliste naridega ülakorrusele.
Erilist luksust see ruum ei pakkunud. Küll aga oli väga
pidulik lossiõue avaneva peasissekäigu avar ja kõrge
fuajee laia, all ühemarsilise, kuid korruste vahemademel
kaheks hargneva puitnikerdustega puittrepiga. Lossi välisküljel
aknad praktiliselt puudusid. Toitlustamine oli mage nagu kogu
see sõjaaegne Saksamaa värk. Aina mingi gemüse
ja teraviljakohvilurr ning ilma võita puder. Ja muidugi
Kunsthonig. Traunsee järve me tegelikult ei näinudki.
Leidsin siit ka ühe omavanuse austerlasest Werneri-nimelise
sõbra, kellega pidasime hiljem mõnda aega isegi
kirjavahetust. Selle aga katkestas sõja jõudmine
nii tema kui ka minu koduõuele. Kord oli poolsõjaväeline,
kuid meie kõikidest kavapunktidest siiski osa ei võtnud.
Ei teinud vihmas ja poris mingit hinlegen’it, vaid
käisime hoopis keeglit veeretamas. Natslikku propagandat
täis loengud olid meile täiesti vastuvõtmatud.
Sporti tegime küll ja käisime ka (arvatavasti Linzi
lähedal sõjaväelennuväljal) sõjapüssist
märki laskmas. Oli ka mingeid jalgsirännakuid. Veetsime
siin aega paari nädala ringis. Siis viis rong meid jälle
mõneks päevaks Viini. Sealsest majutuskohast ei ole
midagi meelde jäänud, kuid tagantjärele võib
arvata, et see võis olla ennesõjaaegne EW saatkond.
Edasi viis tee juba varem sissesõidetud rada pidi uuesti
Salzburgi poole. Veidi enne seda Alpides paiknevat linna muutus
lausik maa äkitselt kõrgmäestikuks. Väikese
kaarega lõunasse liikusime kaua aega piki jõeorgu
kärestikulise Inni jõe kaldal. Alpiaasad alpimajakeste
ja veisekarjadega, veidi kõrgemal metsavöönd,
siis kaljud ja nende kohal loojuvast päikesest punetavad
lumised mäetipud. Kuradi ilus oli.
Hilisel õhtutunnil jõudsime Innsbrucki, kõikidest
külgedest kõrgmägedega piiratud linna Itaalia
piiri ääres. Mäetipul olevasse hotelli viivat gondlitega
köistõstukit tähistasid tuled tõstukitugedel.
Majutusime ettenähtud hotellis, kuid pikka peatust siin ei
olnud. Täiendasime kodust kaasa saadud retseptidega hangitud
arstimite tagavara ja järgmisel õhtupoolikul hakkasime
jälle tuldud teed tagasi sõitma, et siis Rosenheimi
kaudu põhja suunas edasi liikuda. Rongi tuli ka suur hulk
Itaalia rindelt puhkusele sõitvaid väsinud ja tülpinud
rindesõdureid. Ees oli õllelinn München oma
hiigelsuurte plaanvankritega, täis püramiidjalt üksteisele
laotud suuri õllevaat, väiksemad rippes reas vankri
külgedel. Vedasid seda õllehulka vankri ette rakendatud
kuus või kaheksa Belgia ardenni tõugu veohobust.
Linna peavaksalit uudistades ehmatas meid õhuhäire
ja teade, et ameeriklaste õhuarmaada on tulemas Münchenit
pommitama. Minna ei osanud kuhugi. Seekord oli tegu valehäirega
ja nad pöördusid ära Wiener-Neustadti pommitama.
|
Liitlaste õhurünnaku jäljed Berliini südalinnas,
1944.
Foto: Bundesarchiv Bild
|
Ostmargad
ja Berliner ZOO
Nürnbergi läbisime öösel.
Pikem peatus oli ette nähtud Berliinis. Nagu öeldud,
käisid ameeriklased päeva ajal ja inglased öösiti
saksa linnu pommitamas. Meie kogemused üksikute vene uua-uua-lennukite
ja paari pommiga Tallinnale, ikka ja alati vastu ööd
kella kümne ja üheteistkümne vahel, ei pakkunud
mingit ettevalmistust peatselt kogetavale. Umbes kolmveerand tundi
kestev aeglane sisseloksumine linnasüdamesse toimus läbi
vaippommitamisega täielikult purustatud ees- ja aedlinnade,
kus kunagisi tänavaid tähistasid rivisseisvate korstnate
read rusupüramiidide kohal. Lõpuks jõudsime
läbi selle õuduse tolleaegsesse Anhalter-Bahnhofi
Berliini lõunaosas. Praegu seda raudteejaama enam ei ole.
Osa meist jätkas koduteed kohe pärast lühikest
peatust. Mõnekesi jäime kauemaks.
Kodust välja sõites sai kaasa võetud meie tolleaegset
kohalikku raha, Ostmarkasid, mis Saksamaal nagu poleks pidanud
väärtust omama. Kuid olukord rindel oli muutunud juba
selliseks, et neid võeti ka pealinnas suurima heameelega
vastu. Nagu eespool öeldud, sai veel kaasa võetud
retsepte paljudele ravimitele, millest Tallinnas suur puudus oli.
Ja need meie arstide väljakirjutatud retseptidki toimisid
Saksamaal. Küll mitte kõikides linnades ja apteekides,
kuid suurem osa retseptipakist jäi sinna ja saadud arstimid
jõudsid kenasti koju. Ema sokutas mulle kaasa ka ühe
mitte eriti suure tüki seapekki, mida ma mitte kuidagi ei
tahtnud kaasa vedada, kuid mis siin Berliinis läks hiljem
asja ette.
Kuid nüüd jälle tagasi sinna Anhalter-Bahnhofi.
Meid juhatati siinsesse ööbimispaika Tiergarteni rajoonis.
See oli suurte puudega ääristatud puiestee ääres
väikese tagasiastega üldisest hoonestusjoonest. Maja
oli kõrge sokliga ja esimesele korrusele jõudmiseks
tuli käänuga välistrepist oma poolteist meetrit
tänavapinnast kõrgemale tõusta. Tänavat
ääristavad puud olid autolaternate kõrgusel umbes
ühe meetri ulatuses valgeks lubjatud – öösiti
oli ju pimendamine ja autolaternatel olid vast sentimeetri laiused
horisontaalsed pilud. Naaberrajooniks oli Zoogarten, kus paiknes
ka suur ja kaasaegne Berliner ZOO, loomaaed. Nagu nüüd
on selgunud, oli meie ööbimiskoht sõjaeelse EW
saatkonna hoone, sõja ajal siis meie esindus Saksamaal.
Täna on siin, Hildebrandstrasse nr 5, taas, nüüd
juba laiendatuna ja rekonstrueerituna, meie vabariigi saatkond.
Vaid lühikese jalutuskäigu kaugusele jäi siit südalinn
– Aleksanderplatz, Unter den Linden, Reichstag ja teised
teada-tuntud kohad S-Bahni ja U-Bahni jaamadega küll maa
all, küll majakatusel või sildadel. Linnasüda
oli täis tähtsate riigiasutuste monumentaalseid esindushooneid,
Riigipäevahoone (Reichstag), Riigikantselei (Reichskanzelei),
kaubamaju, restorane jm. Ka restoranitoit ei pakkunud midagi erilist
(ikka see gemüüsevärk), seni kui sai see kaasavõetud
pekk „restoomanikule” ära sokutatud. Pärast
seda saime selles Unter den Lindeni restoranis Berliinis veedetud
aja jooksul oma tšekkide ja ostmarkade eest päris korralikku
ja maitsvat toitu.
Meeldejääv oli Berliini loomaia külastamine. Tegelikult
oli see üks väga suur pargiala, kus siin-seal oli hulk
suuri ja väikesi loomi ning linde nende tehislooduslikus
keskkonnas, eksponeeritud ilma suurte teraspuurideta, nende hulgas
elevandid ja suured kiskjad. Suured linnud suurtes lendamist võimaldavates
puurides. Ja muidugi loomaaia tõmbenumber – kaks ainsat
pandat Euroopas. Omaette elamusi pakkus ovaalse mitmekorruselise
akvaariumihoone korruseid läbiv südamik niiske ja lopsakatest
troopikataimedest ümbritsetud veekogu, krokodillide ja alligaatoritega.
Seda ümbritsevas laias külastajatekäigus, nii vasemal
kui ka paremal, ujusid klaasi taga kalad või tegutsesid
sisalikud ja maod.
Südalinna suurtel väljakutel märkasime ja tundsime
kõne järgi ära kambakesi liikuvaid ja lõbusalt
vadistavaid vatijopedes vene tüdrukuid ja naisi, Venemaalt
töölepinguga tulnud või toodud „võõrtöölisi”.
Nad näisid olevat üsna muretud.
Meie Berliini aeg sai otsa pärast naaberrajooni, Zoogartenit
tabanud öist õhurünnakut novembri teises pooles.
Räägiti enam kui 400-st inglise pommitajast. Samuti
õhutõrjesuurtükkide (Flak) ja öiste hävitajate
allatulistatud kümnetest ründajatest. Naabrid said tugevaid
purustusi, ent meile öeldi: „Lapsed koju!”. Oli
alanud Berliini südalinna ründamine õhust. Nii
pandi meid rongile ja tulimegi läbi Poola, Ida-Preisimaa,
Leedu ja Läti tagasi kodu poole. Väga naljakas oli Viljandi
jaamas kuulda jälle eesti keelt. Siingi oli esimene asi mida
jaamapuhvetis märkasime – Kunsthonig.
Kui ma 1943. aasta hilissügisel Saksamaalt tagasi jõudsin
ja esimest päeva uude kooli (Reaali) läksin, sattusin
kohe saksa keele tundi. Ahaa, ahaa, meie uus õpilane võiks
ehk veidi eelmises tunnis ülesantust ette lugeda. Saksa keeleruumist
tulnuna sain vaevalt paar lauset lugeda kui öeldi „genug”
ja saksa keele tundides mind kooli lõpuni praktiliselt
enam ei küsitud.
|
Eesti Noored liikmekaart.
|
Kooli lõpp
Ilmar Bork oli Riikliku Inglise Kolledži
(RIK) poiss ja me mõlemad kuulusime Eesti Noorte organisatsiooni
Tondirühma. Siin oli ta oma hea käega meie rühma
käsitsitehtud suureformaadilise ajakirja kujundaja ja illustraator.
Neid numbreid sai tehtud ikka päris mitu tükki. Sisuks
omad ja väljastpoolt hangitud artiklid (nt Paul Kerese kirjutatud),
fotod, joonistused jm.
Pärast Saksamaalt tagasijõudmist jätkasime pinginaabritena
kooliteed „R” vaimus „Reaalis”, Tallinna II
Gümnaasiumis ja lõpetasime selle pärast okupatsioonide
vahetust 1945. aasta kevadel juba II Keskkooli nime all. Kuid
kaugeltki kõigil ei lastud keskkooli lõpetada. Varasematest
kolledži- ja klassikaaslastest jätkas enamik poistest
pärast IX gümnaasiumi likvideerimist 1943/1944. kooliaasta
alguses oma õpinguid just siin, Reaalis. Klassikomplekte
oli kaks. 1944. aasta sügisel suurenesid nende tavapärastele
koosseisudele peamiselt Soomest tagasi tulnud oma ja eelmise klassi
poisid. Aeg oli ohvreidnõudev. Poisse viidi ära lausa
koolitundidest, mõni tegi küll ära lõpueksamid,
kuid kadus enne lõputunnistuse kätteandmist, mõni
lõpetas, aga ei jõudnud enne äraviimist kõrgkooli
astuda. Meie kahest paralleelklassist ühes tegi lõpueksamid
1945. aasta kevadel ära kakskümmend viis, kuid lõputunnistuse
sai kätte kakskümmend kolm poissi. Teises oli lõpetanuid
ainult viis.
|
|
|
