|
|
Nelja paruni vaimne testament
kokkuvõte
Jaanika Kressalt
Nils
Ungern-Sternberg, Woldemar Rosen, Eduard Maydell, Andre Stackelberg
„Balti-Saksa ajalugu”. Väljaandja kirjastus Väike-Viru.
Saksakeelsest käsikirjast tõlkinud Koidu Uustalu
See imeline raamat on seni ilmunud vaid eesti keeles, kuid teda
oleks kindlasti vaja ka läti keeles. Käsikiri, mille
Nils von Ungern-Sternberg ühel ilusal päeval juba palju
aastaid tagasi Tallinnas Heino Rossile üle andis, on kirjutatud
lootuses, et need inimesed, kes meie ühisel kodumaal tulevikus
edasi elavad, saaksid teada oma maa ajaloost ja neist, kes siin
enne on elanud ja selle sama maa pärast südant valutanud.
„Meid hinnatakse selle järgi, kuidas me oma kadunutesse
suhtume,” seisab raamatu eessõnas. Jutt on Balti esimeses
vabadussõjas võidelnutest. Neli balti parunit on
selle käsikirja kirjutanud ajaliselt juba pärast teist
vabadussõda, selleks, et selgitada Balti Landeswehri ja
Balti pataljoni (rügemendi) võitlust 1918–1920
punaste vastu ja valgete maa (Baltimaa) vabaduse nimel. Nad on
kirjutanud lootuses, et suudavad meie südametes midagi üles
äratada.
Mis teeb siis selle tagasihoidliku raamatu, üsna tavalise
nii välimuselt kui ka mahult, nii eriliseks?
Isegi kui
üks või teine asi selles raamatus võib mõnele
meist mitte meeldida, on see raamat meie kõigi jaoks tulvil
üllatavat infot. Esmalt just üllatavat, ent mitte võõrast.
Eks alateadvuses oleme isegi aimanud, et tegelikult oli Ivo Schenkenberg
aumees ja lurjus oli hoopis venelaste nuhk Gabriel, kuid kirjanike
Bornhöhe ja Vilde ajaloolised triloogiad olid vaid veepiisake
merre. Mida tähendas 19. sajandi lõpu venestamine
tegelikult, selle tajumiseks peame lugema rohkem kui selle õblukese
ajalooraamatu. See raamat on aga meile sirutatud abikäsi
minevikust, nelja härrasmehe omakasupüüdmatu kingitus.
Kindlasti ei pane see raamat kedagi sakslasi armastama. Kes neid
juba enne on armastanud, saavad seda lugedes palju pisaraid valada.
Ent täiesti erapooletule lugejale peaks see raamat avama
uksi ja aknaid ning tekitama miljoneid küsimusi. Mida ongi
vaja selleks, et saaksime selle maa peremeestena väärikalt
tulevikku edasi minna.
|
Autorid Nils Ungern-Sternberg, Woldemar Rosen, Eduard Maydell,
Andre Stackelberg.
Foto: Raamatust
|
Balti parunid,
kes on siia maale endast maha jätnud mitte ainult silmaga
nähtavaid rikkusi, vaid veelgi rohkem muid mustreid inimeste
käitumises ja kommetes, nemad ei tule enam kunagi otseses
mõttes siia tagasi. Nüüd on meie võimalus
ja meie kord kujundada seda maad ning vastutada tema eest. Kaudselt
on ju seegi, et me oleme ikka eestlased ja lätlased, nende
„süü”. Oleks olnud mitu korda lihtsam meid
jõuga saksastada kui hakata tekitama meile meie kirjakeelt.
Nad valisid pikema tee. Miks?
Olgu siin
ära toodud katkendeid raamatust, mis pole autorite enesekiitus,
vaid on omakorda katkend Ameerika sõjaväemissiooni
juhi kolonel Gade Balti rügemendi külastusest diviisi
ülema kindral Tõnissoni ja Põhjakorpuse juhtide
ooberst Rodzjanko ja krahv Pahleni saatel:
„Baltisaksa rügement, vähenõudlik, Eesti
armee umbusaldusega koheldav võõraslaps, võitleb
iseenda huvides /.../ aga bolševistlik vaenlane oli kõigil
ühine ja veidi üle 800 baltisakslase, nende seas hulga
aadlikke, moodustasid vana vene kaardiväe oobersti von Weissi
juhtimisel oma pataljoni. Nad olid paigutatud Narva rinde kõige
ohtlikumasse lõiku.
Iga nägu tunnistas aadellikku päritolu ja vana, õilsat
rassi. Igaühel oli kaasa toodud oma varustus. Mõnisada
meest olid ratsa; seal oli kõikvõimalikke hobuseid
vanadest vaevu jalgu järel vedavatest tööhobusekronudest
puhtatõuliste võidusõiduhobusteni, keda rindel
suudeti ainult vaevaga talitseda. Keiser Nikolai II aurujahi kunagine
kapten kamandas 30 jala pikkusel puksiirlaeval ja õukonna
tallmeister harjas oma käega kahurväe hobuseid, enne
kui kuus välisuurtükki bolševikke nende positsioonidel
pidulikult granaatidega tervitasid. Kui mõne eriti hea
välimusega lihtsõduri kohta küsimus esitada,
sai vastuseks kuulda Põhjamaa kroonikate lehekülgedel
esinevaid kuulsaid nimesid /.../
Väikeses kalurikülas suurt järve piiravate mändide
ja kidurate tammede vahel asus baltisakslaste laager. Veidi üle
neljakümne mehe istusid söömaaega pidama, mis pidi
küll nende jaoks sootuks uhkem olema, kui nad seda olid paljude
kuude jooksul kohanud. Kerjuse pillajalikkusega olid nad lauale
pannud kõik mis panna oli – tulevaste päevade
puudusele mõtlemata. Kõik külalise auks!
Üle laua võis näha ohvitsere, kes oma toolil
kiikudes elavalt žestikuleerides ning silmade välkudes
naersid ja naljatasid – hoopis erinevalt hiljuti Tallinnas
ülemjuhataja staabis või eestlaste rindelõikudes
kohatud ohvitseridest. Siin pandi surma naeruks, nagu seda olid
teinud d´Artagnan´i kaaslased. Nad kandsid oma relvi
ja närusid sama rõõmsalt, kui nad olid minevikus
tantsinud ja mänginud. Halvasti sobivaid riideid kanti niisuguse
elegantsiga, nagu oleksid need hästi istuvad sõjaväevormid.
Nad ajasid bolševikke sama jahimehekirega taga, nagu nad
olid oma kodumetsades küttinud suuri pruunkarusid. Tänapäeva
göösid (Madalmaade vabadusvõitlejad XVI sajandil)
igas mõttes.”
Baltisakslased
lahkusid Eestist ja Lätist 1939. aastal. Lahkusid, sest neil
oli valida, kas minna Saksamaale või Siberisse. Võimalust
oma ajaloolisele kodumaale jääda neil ei olnud. Mõned
neist lootsid südames tagasi tulla, paljud jätsid omandi
alles, kõige eest ei võetud kompensatsiooni. Põlvkond,
kes oli Eesti (või Läti) Vabariigis koolis käinud,
jäi surmani oma kodumaa pärast muretsema, tema saatusele
kaasa elama. Tänaseks on need aastakäigud lahkunud,
nende lapsed ei oska enam meie keelt, aga ka nemad teavad, kust
nad on pärit, kus on nende juured. Mitte keel pole siin ilmas
kõige tähtsam, meel on hoopiski olulisem.
Kuni 19. sajandi lõpu venestamiseni elati Vana-Liivimaal
kenasti koos. Siis algas kurikaval kihutustöö, mis pidi
talurahva ja balti aadli tülli ajama. Eestlased (lätlased)
ja sakslased lepitas Teine maailmasõda, mil võideldi
ühise vaenlase vastu. Järgnes poolesajandiline okupatsioon,
mil Baltimaa olid tsivilisatsioonist isoleeritud. Ja sel ajal
mõtlesid võõrsil viibivad baltisakslased
ikka oma kodumaale, mitte ainult maale, vaid ka meile, inimestele,
kes elavad siin aastakümneid hiljem ehk täna. Jätkuks
meil vaid mõistust nende sõnum vastu võtta,
selle maa möödanikku ja tema vaimu edasi kanda.
|
|
|
