|
|
Wehrmachti abiteenistus sidealal.
|
Naised Reichi teenistuses
tekst: Jüri
Kotšinev
fotod: wikipedia.org
Suurema
osa oma eksisteerimisajast ei kasutanud Kolmas Reich naisi neile
mittetraditsioonilistel töö- ja ametipostidel.
Saksamaa Führer Adolf Hitler oli seda meelt, et saksa naiste
peamiseks ülesandeks oli koduse majapidamise eest vastutamine,
oma mehe eest hoolitsemine ning laste sünnitamine ja nende
kasvatamine. Millised õiged põhimõtted! Ja
millist õudust tekitavad need põhimõtted
tänapäeva „pehmete väärtuste” ja
liberalismi eestkõnelejate seas...
Raevukatest võrdõiguslastest rääkimata.
Sellel
vanal ja „väga halval” ajal mõeldi suurel
Saksamaal aga nii, et mida rohkem saksa naine lapsi sünnitab,
seda parem Saksamaa rahvale ja isamaale. Reich’is oli isegi
ette nähtud abiraha paljulapselistele emadele. Aeg tegi siin
oma halastamatu korrektuuri ning kui Välksõjas purustati
prantslased väga kiiresti ja üle poole Euroopa riikidest
oli Saksa vägede poolt hõivatud, polnud naiste rakendamises
riigiteenistusse lihtsalt mingit tarvet.
NSVL-i vastu peetavas sõjas osalesid idarindel peaaegu
kõik võitlusvõimelised Reichi mehed ning
sõjatööstus hakkas vajama uusi töökäsi
– naiste omi. Saksa naised hakkasid tegema neile mittetraditsioonilisi
töid. Nad hakkasid täitma trammikonduktori, sõjaväestaapide
sideoperaatori, Luftwaffe helgiheitjate operaatori ning õhutõrjeüksuste
võitleja ülesandeid. Saksa naised näitasid üles
võimekust ning vaprust. Nii mõnigi neist sai sõjalise
autasu.
Samas tuleb ära märkida, et Reich’i naised ei olnud
kunagi rakendatud armeeteenistusse nii massiliselt nagu olid seda
punavägede koosseisus rindel võitlevad „nõukogude
naised”. Paljud naispunaarmeelased olid hävituslendurid
või snaiprid. Tuli ette ka, et punavägedes teenisid
naised tankistidena. Totalitaarne punarežiim ei tundnud mingeid
piire, et mobiliseerida kogu nõukogude rahvast soost sõltumata.
Wehrmachti
abiteenistused
|
Wehrmachti abiteenistus Stabsführerin.
|
1937. aasta
12. märtsil välja antud maavägede mobilisatsioonikäsus
ei olnud naiste teenistusse kutsumine ette nähtud. Sõja
arenedes idarindel ilmnes tõsiasi, et vallutatud alade
administreerimise ülesanded jäid peaasjalikult Wehrmachti
maavägede lahendada. Tekkis suur vajadus ametnike järele,
kes teeksid administratiivtöid, ning naised sobisid sellesse
rolli ideaalselt. Nende toomine Wehrmachti maavägede koosseisu
administratiivametnikeks vabastas Wehrmachti mehi selleks, et
nad saaksid tegeleda oma põhiülesande – vaenlasega
võitlemisega. Samas oli sellistel Wehrmachti maavägede
juurde komandeeritud naistel tsiviilteenistuja staatus. Juba 1940.
aasta 1. oktoobril loodi Naiste Abiteenistus Sidealal – Nachrichtenhelferinnen.
Sellele järgnes terve rida naisabiteenistusi nagu Teeninduspersonal
– Betreuungshelferinnen (moodustatud 1941. aastal.),
Staabiteenistuse Abiteenistus – Stabselferinnen ning
Naiste Majandusteenistus – Wirtschaftshelferinnen
(moodustatud 1942. aastal). Loodi isegi Naiste Hobuseratsastamise
Teenistus – Bereiterinnen (1943. aastal). Teenistus sellistes
üksustes oli vabatahtlik, kuid peagi kasvas vajadus nii suureks,
et 1941. aasta detsembris loodi uus seadustik, mille sisu oli
kohustusliku sõjaväelise teenistuse (Dienstverpflichtung)
sisseviimine Saksamaa naiskodanikele vanuses 18 kuni 40 aastat.
Neid seadusi ei täidetud „Saksa korralikkusega”
tegelikult kunagi. Põhjus oli Führer’i negatiivne
suhtumine naiste kasutamise kohta sõjaväes. 1944.
aasta 29. novembril liideti kõik nimetatud naisabiteenistused
ühtseks Naisabiteenistuseks – Wehrmachthelferinnen.
Selles teenistuses olevad naised pidid täitma sõjaväemäärustikku
ning alluma sõjaväedistsipliinile, olemata samas sõduri
staatuses. Saksa väejuhatus juhindus tavast, et naisi ei
kasutatud lahinguoperatsioonides ning otseses lahingtegevuses.
Seda printsiipi ei õnnestunud Wehrmachti ohvitseridel
iga kord täita, kuna sõda on sõda ja sõjal
on oma loogika. Näiteks pidid naised, kes olid sattunud piirivalveüksustesse,
täitma tihti lahinguülesandeid. Sama juhtus ka nende
naistega, kes läbisid sõjalise abiteenistuse Saksamaa
piiridest väljaspool võitlevate üksuste sideväeosades.
Ametliku sõjaväelase staatuse said abiteenistuses
teenivad naised alles 1944. aasta 28. augusti käsuga.
Maavägede sideväeosade
abiteenistus – Nachrichtenhelferinnen des Heeres
1940. aasta 1. oktoobril loodi Wehrmachti maavägesid puudutava
käsuga nr 1085 Maavägede Sideväosade Abiteenistus.
See teenistus oli komplekteeritud naistest, kes kuulusid varasemal
ajal naisorganisatsioonidesse nagu Punane Rist. Nende hulgas oli
nii vabatahtlikke kui ka juba teenistusse kutsutud naisi. Peamiseks
struktuurseks allüksuseks selles teenistuses oli Kameradschaft,
mis koosnes ühest vanemteenistujast – Oberhelferin
– ja üheteistkümnest alluvast – Helferin (abiline).
Üks kuni viis sellist allüksust moodustas rühma
– Zug. Rühma eesotsas oli juht – Führerin.
Kaks kuni neli rühma moodustasid valvekonna – Bereitschaft
–, mida juhatas vanemjuhataja – Oberführerin.
Allüksuste nimed meenutasid rohkem Reich’i tsiviilteenistuse
või parteiallüksuste kui Wehrmachti allüksuste
nimesid. Sideteenistuse naised said väljaõppe Giesseni
sidekoolis Wehrmachti sideohvitseride juhendusel. Peale kooli
lõpetamist said neist sideoperaatorid, telefonioperaatorid
või sideväeosade sekretärid. Wehrmachti hõivatud
aladel teenisid nad tihti kõrgema väejuhatuse staapide
või maavägede administratiivteenistuste juures.
Sidevägede abiteenistujate auastmed olid:
Helferin
Oberhelferin
Unterführerin
Oberführerin
Hauptführerin
Stabsführerin
Oberstabsführerin
|
Meditsiiniteenistuse personal.
|
Meditsiiniteenistuse
abiteenistus – Betreuungshelferinnen
Kõik Wehrmachti sõdurite olmeküsimusi puudutavad
probleemid olid algselt pandud Saksamaa Punase Risti (Deutsches
Rotes Kreuz) õlgadele. 1941. aasta oktoobris viidi
Punases Ristis teeninud personal üle meditsiini- ja olmeteenistuse
alluvusse. See teenistus oli otseselt Wehrmachti alluvuses. Teenistuses
osalenud naised jätkasid Saksamaa Punase Risti vormiriietuse
kandmist.
Staabi Abiteenistus
– Stabshelferinnen
Teenistus loodi 1942. aasta veebruaris. Seal teenisid 18–40-aastased
neiud ja naised. 1942. aasta 16. septembril loodi Wehrmachti Kõrgema
Ülemjuhatuse (Oberkommando der Wehrmacht) Staabi Abiteenistus.
Staabi Abiteenistuse auastmed olid:
Heimleiterin – kodupaiga juhataja
Standortführerin – kohalik juhataja
Bezirksführerin – rajooni juhataja
Gebitsführerin – maakonnajuhataja
Hauptführerin – ülemjuhataja.
Majandusteenistuse
abiteenistus – Wirtschaftshelferinnen
Sellesse teenistusse kuulusid koristajad, nõudepesijad
jne. Eraldi vormiriietust nad ei kandnud, kuid neil oli rohelisest
riidest käeside, mis kandis hallikasrohelist kirja –
Wirtschaftshelferin des Heeres.
Hobuseratsastajad
– Bereiterinnen
Kuigi Wehrmachti ratsaväel oli hobustereserv ning maneežid
selle treenimiseks, kasvas sõja arenedes pidevalt vajadus
teenistujate järele, kes oleksid tegevad väeosades,
kus olid rakendatud sõjahobused. Sellisteks väeosadeks
olid näiteks kahurvägi ning varustusväeosad. Alates
1943. aastast kutsuti kõik vastava kvalifikatsiooniga Saksamaa
naised teenistusse hobuste treenimiseks ratsakoolides. Selles
teenistuses osalevatel naistel ei olnud eraldi vormiriietust.
Wehrmachti Abiteenistus – Wehrmachthelferinnen
1944. aasta 29. novembri päevakäsuga ühendati kõik
relvajõudude abiteenistuses teenivad allüksused ühtseks
abiteenistuseks. Algas totaalse sõja faas Teises maailmasõjas.
Ühtses abiteenistuses jätkasid naised endiste vormide
kandmist, kuid ühtlustus nende auastmestik ja eraldusmärgid.
Nüüd oli abiteenistujate auastet võimalik eristada
käisel kantavate paelte järgi. Maavägede ja õhuvägede
abiteenistujatel olid need märgid alumiiniumikarva, mereväe
abiteenistujatel aga kullatud. Abiteenistujate komandörikoosseis
kandis hõbedasi vormimütsiäärepaelu maavägedes
ning kuldseid sõjalaevastikus. Ühtlustatud auastmed
olid järgmised:
Helferin
Oberhelferin
Haupthelferin
Truppführerin
Obertruppführerin
Dienstführerin
Oberdienstführerin
Hauptdienstführerin
Stabsführerin
Oberstabsführerin
Käisel kandsid
kõik sõjaväeabiteenistujad paela kirjaga „Wehrmachthelferin
Heer”.
Mereväe
(Kriegsmarine) abiteenistus
Esimene kord kasutati Saksamaa Merevägede Abiteenistuses
oli 10. aprillis 1941. See algas vastava teenistuse loomisega,
kus naised pidid teenima Merevägede õhukaitses vaatlejatena
– Flugmeldehelferinnen der Kriegsmarine. 1942. aastal
loodi peamiselt naistest koosnev Mereväeabiteenistus ning
1943. aastal Mereväe Õhutõrje Teenistus –
Marine Flackhelferinnen.
Mereväe Õhuseire
Abiteenistus – Flugmeldehelferinnen der Kriegsmarine
Teenistus loodi 10. aprillil 1941. aastal. Endised Õhuseire
Abiteenistuse (webliche Flugmeldedienstpersonal) naised
viidi üle Saksamaa mereväe alluvusse.
Mereväe Abiteenistus
– Marinehelferinnen
Päevakäsk Mereväe Abiteenistuse loomise kohta ilmus
7. juulil 1942. aastal. Teenistujad olid sinna üle toodud
analoogsest teenistusest maaväes.
Mereväe Õhutõrjevägede
Abiteenistus – Flackhelferinnen
Teenistus loodi 1943. aastal. Samal aastal jagati Mereväeabiteenistujad
kahte kategooriasse: Staabiabiteenistus (Stabshelferinnen) ja
Sõjaväeabiteenistus (Truppenhelferinnen). Ülesanded,
mida pidid täitma Staabiabiteenistujad olid: teenistus kõrgema
juhatuse staapides, teenistus rannakaitsevägede staapides,
teenistus sõjamerekoolide staapides, teiste abiteenistusülesannete
täitmine.
Ülesanded, mida sõjaväeabiteenistujad pidid täitma,
olid: teenistus rannakaitse ja õhutõrje üksustes,
teenistus maal asuvate väeosade staapide juures, eritehnika
hooldamisega seotud teenistus, teenistus reservüksuste abiteenistuses.
Õhuväe
(Luftwaffe) Abiteenistus
Reich’i õhuvägede abiteenistuses teenisid naised
vanuses 17 kuni 45. Nende teenistus seisnes õhuseire abiteenistuses,
Luftwaffe sideteenistuse abiteenistuses, teabeabiteenistuses,
staabiteenistuse abiteenistuses ning õhutõrje abiteenistuses.
|
Luftwaffe õhutõrje abiteenistus.
|
Luftwaffe Õhuseire
Abiteenistus – Flugmeldedienst
Selles teenistuses tegid naised tööd radarjaamade juures,
pealtkuulamispunktides ning saatejaamades. Neil oli univorm, mis
koosnes jakist, seelikust ning erilisest lennuväemütsist.
Jakk oli hallikassinisest villasest kangast kolme kunstsarvest
nööbiga. Ka seelik oli hallikassinisest villasest riidest.
Pluusid õmmeldi helesinisest puuvillasest riidest. Peakate
sarnanes väga Luftwaffe pilotka – Fliegermütze`ga
ning tal oli alates 1940. aastast kuldpruun ääristuspael.
Õhuväeabiteenistuses olid järgmised auastmed:
Anwärten – Kandidaat
Flugmeldhelferin – Õhuseire teostaja
Aufsichthelferin – Korrapidaja
Betrebesgruppenunterführerin – Töögrupi
nooremjuhendaja
Betreibsgruppenführerin – Töögrupi
juhendaja
1941. aastast viidi
sellesse teenistusse uued auastmed:
Anwärterin
Helferin
Oberhelferin
Haupthelferin
Führerin
Oberführerin
Hauptführerin
Stabsführerin
Luftwaffe Sideteenistuse
Abiteenistus – Luftnachrichtenhelferinnen
Teenistus loodi 1941. aasta veebruaris. Seal teenivad naised töötasid
kommunikatsioonikeskustes telefonistidena, sideoperaatoritena,
šifreerijatena, teletaibioperaatoritena ja telegrafistidena.
Nende vormiriietus sarnanes õhuseire abiteenistujate omaga.
Auastmed selles teenistuses olid:
Antwärten
Helferin
Oberhelferin
Haupthelferin
Führerin
Oberführerin
Hauptführerin
Stabsführerin
Oberstabsführerin
Teenistuse komandörikoosseis
kandis kraenurkadel hõbetärne ja peakattel hõbedast
ääristust. Sideteenistuse naistel oli erinevalt oma
kolleegidest õhuseirest vormi juurde kuuluv pross, mida
kanti vasakul jakirevääril. Pross kujutas endast lendavat
kotkast ringi sees. Kotkast vasakul oli täht „L”
ja paremal täht „H”.
Luftwaffe Piirikaitse
Abiteenistus – Luftschutz Warndienst Helferinnen
Univorm oli selles teenistuses olevatel naistel sama, mis sideabiteenistuses.
Auastmed olid:
Helferin
Oberhelferin
Haupthelferin
Führerin
Oberführerin
Selle teenistuse embleemiks
oli tammepärg, mille keskel oli haakrist ja all kiri „Luftschutz”.
Sellist embleemi kanti mundrijaki paremal pool ja peakattel. 1942.
aastal asendati see embleem uuega, millel olid kujutatud ristuvad
välgunooled ning tähed „LSW” ja mida kanti
vasakul käisel. Kuni selle embleemi sisseviimiseni kanti
käisel valget linti, millele oli mustade tähtedega kirjutatud
„Luftschutschutz”.
Luftwaffe Staabiabiteenistus
– Stabshelferinnen
Selles abiteenistuses teeninud naised kandsid sama vormi, mida
õhuseire ja sideteenistuse naised. Eraldusmärgiks
olid neil vasakul käisel kantavad hallist riidest rombikujulised
embleemid, mida ääristas hõbedane pael ja millel
oli kiri „Stabs/Helferin”.
Luftwaffe õhutõrje
abiteenistus – Flakhelferinnen
Teenistus loodi 1943. aasta oktoobris. Seal teenivad naised olid
helgiheitjate, aerostaatide operaatorid ning sõja lõpus
kasutati neid õhutõrjekahurite meeskondades. Seal
teenivad naised kandsid oma vormijaki vasakul käisel embleemi,
millel oli kujutatud Luftwaffe kotkas teraga alla mõõgal.
Auastmed selles teenistuses olid:
Helferin
Oberhelferin
Trupphelferin
Obertrupphelferin
Führerin
Oberführerin
Hauptführerin
Stabsführerin
Oberstabsführerin
Tsiviil- ja poliitiliste
organisatsioonide abiteenistused
Reichi Tööteenistus – Reichsarbeitsdienst
Reich’i tööteenistuse naiste organisatsioon kasvas
välja Vabatahtlikust Tööteenistusest (Freiwilliger
Arbeitsdienst), kus oli naiste allorganisatsioon (Freiwilliger
Frauenarbeitsdienst). 1935. aasta 26. juunil vastuvõetud
seaduse kohaselt pidid kõik Saksamaa noored (nii mees-
kui ka naissoost) tegema läbi kohustusliku Reich’i Tööteenistuses
(Reichsarbeitsdienst). Esimene suurem muudatus teenistuses toimus
1941. aastal, kui naistel tuli hakata teenima sõjaväestatud
abiteenistuse üksustes – Kriegshilfdienst. Enamalt
jaolt seisnes see töös sõjatööstusega
seotud ettevõtetes. Peale selle teenisid naised meditsiini-
ja postiasutustes, konduktoritena ühiskondlikus transpordis,
vagunisaatjatena jne. Tööteenistuse naistel oli oma
pross, mida kanti krael ja mis kujutas endast ringi haakristi
ja viljapeadega ning kirjaga „Arbeit für den Volk,
Adelt, Deutscher Frauenarbeitsdienst”. Teenistuses aasta
aega olnud naised kandsid hõbetatud prossi kirjaga „Reichsarbeitsdienst
weibliche Jugend”.
Tööteenistuse auastmed olid:
Arbeitsmaid
Kameradschaftssülteste
Jungführerin
Maidenunterführerin
Maidenführerin
Maidenoberführerin
Maidenhauptführerin
Stabsführerin
Stabsoberführerin
Stabshauptführerin
Rahvussotsialistlik
Naiste Liit – NS-Frauenschaft
Tegemist oli vabatahtliku naisorganisatsiooniga, mis tegeles Punase
Risti abistamisega. Samuti osalesid liidu naised propagandatöös.
Vormirõivastuseks oli sinakas kostüüm, mis koosnes
jakist, seelikust ning pehmest kübarast. Jaki vasaku varruka
ülaosas oli hõbedane embleem, alumises osas kanti
sinakasmustast riidest linti, millel oli hõbedane kiri
piirkonna nimega, kus kandja teenis. Liidu märk oli metallist
emailiga ning sellel oli kujutatud kolmnurk kirjaga „NAT.SOZ.FRAUENSCHAFT”.
Märki kanti vasakul jakirevääril. Liidul oli ka
käeside kirjaga „NS-Frauenschaft-Deutsches-Frauenwerk”.
Rahvussotsialistlik
Reich`i Saksa Õdede Liit – NS-Reichsbund Deutscher
Schwestern
Liitu tulid endised „Õdede Liiga” liikmed. Liidu
liikmed ei kuulunud Punasesse Risti, kuid kandsid nendega peaaegu
sarnast vormiriietust. Eraldusmärgiks oli käelint liidu
nimetusega.
Saksamaa Punane Rist
– Deutsches Rotes Kreuz
Wehrmachti iga väeliik omas enda meditsiinilist personali
polnud nende juures halastajaõdede staati. Kõik
Saksamaa õed kuulusid Saksamaa Punase Risti koosseisu,
kuid jagunesid omakorda Punase Risti õdedeks ja halastajaõdedeks.
Õdede auastmed olid:
Helferin
Vorhelferin
Oberhelferin
Haupthelferin
Wachtführerin
Oberwachtführerin
Hauptführerin
Feldführerin
Oberfeldführerin
Oberstführerin
Generalführerin
Generalhauptführerin
Punasel Ristil oli oma
pross, millel oli kujutatud valgel emailpõhjal must kotkas.
Kotkas hoidis küüniste vahel kirja „Deutsches
Rotes Kreuz – Schwesternschaft”. Abiteenistuse õed
kandsid prossi kirjaga „Deutsches Rotes Kreuz – Helferin”.
Punasel Ristil olid erinevalt teistest abiteenistustest oma teenetemärgid.
Nendeks olid 50 mm hõberist valge emailist ringiga keskel.
Ringil oli must emailkotkas, kelle küüniste vahel oli
punase risti kujutis. Selline rist anti 10-aastase teenistuse
eest sanitari või medõena. Samasugune rist tammelehtedest
pärjaga keskosa ringi ümber anti 25-aastase teenistuse
eest. Samalaadne nagu 10-aastase teenistuse eest saadav rist,
kuid kullatud, oli mõeldud „Truu teenistuse eest.
Oli ka „Saksamaa Punase Risti Aumärk” – 28
mm suurune musta kotkaga valge emailmärk, mida ääristas
kullatud tammelehtedest pärg.
|
Saksamaa Neidude Liit.
|
Saksamaa Neidude
Liit – Bund Deutscher Mädel
Saksamaa Neidude Liit loodi 1928. aastal. 1936. aastal koondasid
rahvussotsialistid kõik tollased noorteühendused Hitler
Jugendi juhtimise alla. Tegemist oli niisiis Hitler Jugend`i naisharuga.
1941. aastast pidid kõik 15–21-aastased Saksamaa neiud
astuma Saksamaa Neidude Liidu liikmeks. Vormiriietus koosnes valgest
pluusist, millel oli neli nööpi ja kaks rinnataskut,
tumesinisest seelikust ning musta värvi kaelarätikust.
Rätik oli kokku tõmmatud nahast pandlaga. Jahedamal
ajal kanti pluusi peal helepruuni jakki, mille vasaku käise
ülaosas oli musta värvi kolmnurkne embleem, sellel oli
hõbeniidiga tikitud kandja sünnikoha nimi. Embleemi
all kanti Hitler Jugend’i rombikujulist embleemi punase ja
valge värvikombinatsioonis, keskel musta värvi haakrist.
Samasuguse kujundusega oli ka vasaku rinnatasku kohal kantav emailist
rinnamärk. Neidude Liidu liikmete auastmeid märgiti
kaelas kantavate põimikpaeltega. Paela otsas olev konks
kinnitati vasaku rinnataskuklapi külge. Pael ise läks
läbi kaelarätiku nahkpandla.
Neidude Liidu auastmed olid:
Mädelscharführerin
Mädelgruppenführerin
Ringführerin
Untergauführerin
Gauführerin
Obergauführerin
Gauverbandsführerin
SS Naisabiteenistus
– SS-Helferinnen ja SS-Kriegshelferinnen
SS-abiteenistusse vabatahtlikult astunud naistel tuli teenida
kahes valdkonnas. Kas SS-sideteenistuses (SS Helferin)
või sõjaseisukorra eriteenistuse ülesandeid
täites (SS Kriegshelferin). Abiteenistusse võeti
17–30-aastaseid naisi. Nad võisid olla näiteks
sideoperaatorid, telefonistid, šifreerijad, raadiooperaatorid
jne.
SS-abiteenistusel oli oma univorm, mis koosnes üherealisest
mundrikuuest kolme nööbi ja hõbeääristusega
krael. Kuuel oli kaks klapiga taskut, mis ei käinud nööpidega
kinni. Vasak rinnatasku oli ilma klapita. Sellel taskul kanti
ovaalset embleemi, millel oli hõbedane ääristus
tähtedega SS. Vasaku varruka ülaosas kanti SS-kotkast,
selle kohal oli tavaliselt teenistuse liiki määrav embleem
– näiteks sideoperaatoritel hõbedane nool. Mundrikuue
all kanti valget pluusi. Seelikud olid halli ning kingad musta
värvi. SS-pilotka oli mustast villasest riidest, ees SS-kotkas
(sama suur kui varrukal kantav). Erinevatel SS-abiteenistustel
olid oma käesidemed.
SS-abiteenistusel olid oma aumärgid. 28. juulil 1943. aastal
viidi aurahana sisse hõbedane spange – Silberspange
für SS Helferinnen – kolmnurk, mille keskel ruunitähtedega
kiri SS. Selle mõlemad küljed olid kaunistatud tammelehtedega,
millel tähed „HEL” – märgi vasakus –
ja „FEN” paremas ääres.
Tolliteenistuse Abiteenistus
– Zoll-Helferinnen
1941. aastal asus Saksamaa Punasest Ristist 100 naist tööle
tolliteenistusse. Nad töötasid peamiselt Saksamaale
allutatud Lääne-Euroopa riikide. Tolliteenistuse abiteenistujatel
ei olnud eraldi auastmeid. Vormiriietus koosnes tavalisest üherealisest
kolme nööbiga vormikuuest ja hallist villasest seelikust.
Sinna juurde kuulus pluus ja must lips. Vasakul kuuekäisel
kanti tumerohelisest kunstsiidist tolliteenistuse käesidet.
Hallil pilotkal kanti tolliteenistust sümboliseerivat alumiiniumikarva
tõstetud tiibadega kotkast. Kuuekrae nurkades olid tumerohelised
tikandid.
Peale nimetatud sõjaväe-
ja tsiviilabiteenistuste olid paljud Saksamaa naised rakendatud
teenistustesse, mida täitsid enne sõda vaid mehed.
Näiteks vagunisaatjad, õhuseireteenistuse vaatlejad
või abipolitseinikud. Enamikul juhtudest ei olnud neil
eraldi vormiriietust, vaid nad kandsid väikesi numbreid meestele
mõeldud vormirõivaid. Vastavast teenistusest, kus
nad teenisid, rääkis vaid vastav käeside. Samas
oli näiteks Saksamaa Raudtee Abiteenistusel oma auraha –
„Dienstnadel für deutsche Eisenbahnerinnen”,
mis lasti käibesse 1944. aasta augustis ning kujutas endast
ovaalset tammepärga, mille ülemises otsas oli haakrist
ning keskel tiivuline raudteeratas. Selle aurahal oli kolm järku:
pronksist (kolmeaastase teenistuse eest), hõbedane (kuueaastase
teenistuse eest) ja kuldne (kümneaastase teenistuse eest).
Esimene kord anti kolmekümnele Raudtee Abiteenistuse naisele
pronks- või hõbemärk 1944. aasta oktoobris.
Kuldmärki ei jõutud anda kellelegi.
Veel üheks aurahaks oli Rahvusliku Kutsemeisterlikkuse Konkursi
Võitja aumärk. Sellega autasustati 15–21-aastaseid
naisi ja neide, kes olid õppinud kommertskoolis ja osalesid
sõjatööstuses ametikohtadel, mis olid mõeldud
algselt meestele. Sõja ajal nimetati selliseid kutsevõistlusi
„Sõjalise elukutse konkursiks” – „Kriegsberufswettkampfe”.
Auhindu selliste konkursside võitjatele anti kätte
piirkondlikul (Kreissieger), maakondlikul (Gausieger)
või üleriiklikul (Reichssieger) tasemel. Auraha kujutas
endast ümarat loorberipärga, mis ääristas
valget emailist südamikku, kus oli kujutatud Reich’i
kotkas, kes hoidis küüniste vahel hammasratast Hitlerjugend’i
embleemiga. Kotka kohal oli märgi taseme nimi (Reichssieger,
Gausieger või Kreissieger). Kotka all oli konkursi
läbiviimise aasta.
Saksa naised kandsid oma õlgadel suurt raskust ning nende
tööpanus Reich’i võidu nimel oli hindamatu.
Sõjaastatel jagasid nad meestega võrdselt kõiki
füüsilisi ja psüühilisi vintsutusi, mis oli
sõja-aastate paratamatuks kaasnähuks. Liitlasvägede
pommitamised Saksamaa linnadele võrdsustasid tagalas töötavaid
ja teenivaid Saksamaa naisi rindel võitlevate Saksamaa
sõduritega. Paljud abiteenistuse naised kaotasid oma elu
teenistusülesandeid täites nii Saksamaa pinnal kui ka
kodumaa piiride taga, ja väga paljud neist, kes ellu jäid,
pidid läbi käima talumatutest õudustest, millesse
nad sattusid peale sõja lõppu, kui nende saatust
hakkas otsustama kättemaksu ihkav punaste vägi.
|
