Kultuur ja Elu 2/2014


Kultuur ja Elu 1/2014

 

 

 

 


Uued maalid Paju lahingust

tekst: Olev Teder
JKSelts, olev@kuperjanov.ee


Aleksander Raukase „J. Kuperjanov”

Eesti Vabadussõda kajastavad kümned maalid hävitati marxistide poolt 1940-ndate lõpus. Nende hulgas läksid põletamisele ka lõuendid verisest Paju lahingust ja Vabadussõja kangelasest Julius Kuperjanovist.
Üldse maaliti eelnimetatuid kolmel korral: Maximiljan Maxolly töödes: „Paju lahing” ja „Ltn. J. Kuperjanov” ning Aleksander Raukase töös: „J. Kuperjanov”. Viimane kasutas leitnant Kuperjanovi I maailmasõja järgset originaalfotot, millelt kandis maalile peategelase näo, kõik muu lisas juurde. Pildi kohta liikus 1920-ndatel palju kriitikat, kuid täna saaksid vaid professionaalsed ajaloolased aru, missuguste puudujääkidega on pildil tegemist. Maalil on tõenäoliselt kujutatud enne Paju lahingut toimunud ohvriterohke Kikka lahing, milles kapteni aukraadi tõstetud (tegelikult oli leitnant) partisanide juht näitas üles oma erakordset mehisust ning peadpööritavaid oskusi. Lisatud olid veel kangelase surmajärgselt kasutusele võetud auastme tunnusmärgid ja mõõk, mida Kuperjanov Vabadussõjas kindlasti ei kasutanud.Tegelikkuses rõhutas noor Aleksander, kes ise teenis 1922/1923. aastal Kuperjanovi pataljonis (tollal 2. polgu koosseisus), oma pildiga endise pataljoni asutajat, kui suursugust ohvitseri ja kangelast, kes oli vajadusel valmis astuma vaenlasega käsivõitlusse.

Kikka lahing toimus mõni päev enne Paju lahingut ning on asjatundmatutelt pälvinud veelgi enam ebaõiglast kriitikat kui Raukase maal, kuna väidetavalt olevat leitnant Kuperjanov oma väega liikunud liiga kaugele rindejoonest ette, mistõttu tema ümberpiiramise käigus hukkus 13 sõjameest. Kiputakse unustama, et taganevat vastast ajasid taga veelgi kaugemal ees Kuperjanovi ratsanikud ning paljud regedel sõitjad, kes lahingu toimumise ajal tegid aega parajaks ja sõid vaenlase mahajäetud lõkkel küpsenud siga. Samuti viibisid soomusrongid ning nendega kaasaliikuv Kuperjanovi esimene rügement põhijõudude liikumisjoonest samuti eespool. Et ligi kolm korda suurema vastasega kokku juhtuti, oli rumal juhus, sest vaenlane taganes raudtee äärest diagonaalis Kuperjanovi suunas ning lasi maha sidemehe, kes ei saanudki Kuperjanovile edasi anda ärevat informatsiooni.
Tollal oli ka meie sõjaväe riietus üsna sarnane vaenlasega – mõlemal vene sinelid. Vaatamata verisusele oli Kikka lahingu toimumine pigem vajalik sündmus, sest kes teab, mis võinuks pataljoni hilisemas ööbimiskohas juhtuda. Muide meilt Kikkas peksa saanud punaste riismed taganesid Pihkva suunas ega osalenud Paju lahingus.

Ka Paju lahingu sündmusi on pahatahtlikult võltsitud, eiratud sündmuste kronoloogiat ning eksitud loogikas. Jälle leitnant Kuperjanovi kahjuks. Professionaalsed ajaloolased ei tohiks uskuda labast valet, mida propageeris Viljandi maakonnast pärit sõjapealik ja kirjanik Hans Kalm. On piisavalt tõendeid, et ta avas oma valedelaeka juba 3. veebruaril ehk samal päeval, mil Kuperjanov suri. Kalm kutsus enesega vestlema Valgasse sõitnud ajalehe Vaba Maa ajakirjaniku ja luuletaja Henrik Visnapuu. Õnnetuseks ei teadnud Kalm, et ajakirjanik oli Kuperjanovi klassivend.
„Olin täpselt kell kaks kohal. Kalm ootas mind ja teatas, mulle, et ta on valmis minu kui kirjanikuga vestlema, kuid ma ei tohi sellest "Postimehele" ega ühelegi teisele lehele midagi kirjutada. Kõik jäägu mu enese teada. Meil arenes ligi paaritunnine vestlus, mille jooksul kolonel Kalm kirjeldas soome abivägede saabumise lugu ning Valga operatsiooni kava.
Ta kinnitas, et Valga vallutamise kava, mille hulka käis ka Paju eelposti vallutamine, oli tema ettevalmistatud, ja tema pidas end selle operatsiooni juhiks. Paju verist lahingut, nagu see nüüd Kuperjanovi kiirustamise tõttu oli toimunud, poleks üldse sellisel kujul tarvis. Kuperjanov alustas oma partisanidega operatsiooni enneaegselt, mis põhjustas asjatult suuri kaotusi eestlaste ja soomlaste keskel, samuti ka Kuperjanovi enese surma..."

H. Visnapuu („Päike ja jõgi. Mälestusi noorusmaalt”, lk 252)
Kalm kordas oma valesid juba paari aasta pärast raamatus „Põhja Poegade retk” (lk 34–35).

Siit ka põhjus, miks J. Kuperjanovi Selts palus sõjakunstnik Ülo Telgmaal maalida kuus maali ajaloolisest 31. jaanuaril 1919. aastal toimunud Paju lahingust, et need räägiksid kogu kurva loo tegelikest sündmustest.

1. maal „Halb enne”
Paju lahingu eel, 30. jaanuari pärastlõunal, kui partisanid olid kell 14 esimest korda vallutanud Paju mõisa, külastas ltn Kuperjanov kaaskonnaga Väike-Emajõe Tartu-Valga silla kõrval olevat Tamme kõrtsi, kus perenaisest omanik proua Uibopuu pakkus seltskonnale piima-juurvilja suppi. Kuperjanovile suppi tõstes potsatas kulp aga vastu taldriku põhja, nii et see purunes ning supp voolas ülemusele sülle. Tollal laialt levinud ebausu tõttu määras leitnant Kuperjanov omale kaks asetäitjat. Nagu järgmisel päeval selgus oli vahejuhtum talle tõesti saatuslik.
Maali eest on tasunud Eesti Kultuurkapital ja J. Kuperjanovi Selts andnud selle üle Valga Isamaalisele Muuseumile.

2. maal „Kalmi nõupidamine”
Pärast lõunatamist Tamme kõrtsis osales ltn Kuperjanov äsja Tsirguliina saabunud oberst Kalmi nõupidamisel soomusrongil. Pildil vaatab Kuperjanov silmanurgast kahtlevalt uue rindejuhi poole, sest viimane esitab valeinfot vastase asukohast, paigutades selle Laatresse. Meie väeosade luureandmete kohaselt ei viibinud Laatres mitte ühtegi vastase sõdurit, kuid Kalmi sõnade kohaselt pidavat see isegi ründama sealt meie väeosasid!!?? Oberst Kalm vajas valeajendit, et saata üks oma pataljon Valga-Võru raudteesilda õhkima, et kätte saada taganeva vaenlase Eestist röövitud vara.
Maali eest on kahjuks veel tasumata, mistõttu on see ka isamaalisele muuseumile üle andmata.

3. maal „Laane talus”
Ltn Kuperjanov lahkus pärast nõupidamist Laane tallu, kus tema abikaasa Alice’i sugulased võõrustasid pataljoni staabiliikmeid. Talu asus umbes 2 km kaugusel Paju mõisast põhjas. Et oberst Kalm Sangaste vaksalisse saabunud soomlaste abiväge Kuperjanovile appi ei andnud, algas kell 22 ülekaaluka vaenlase poolt Paju mõisa tagasivallutamine. Pildil jäädvustatud hetk on veel üsna lootusrikas, sest parajasti (31.01.19. kella 2–3 paiku) astub uksest sisse soomlaste kahurväe ülem major Snellmann, kelle alluvusse anti ka kuperjanovlaste kahurid. Lepiti kokku, et varahommikul avatakse mõisa pihta võimas kahurituli ning ltn Kuperjanov heitis südamerahuga kell 3 magama – „Mauser” padja all. Kuperjanov ärkas koos abikaasa ja kaaskonnaga kell 5, et olla valmis lahingu alguseks, kuid major Snellmann saabus Laane tallu alles 10 ajal. Oberst Kalm piiras tõsiselt kahurväe tegevust, samuti keelas meie soomusrongide ja -dessandi kasutamise rünnakul.
Maali eest on kahjuks veel tasumata, mistõttu on see ka isamaalisele muuseumile üle andmata.

4. maal „Ltn Saare hukkumine”
Kella 9 ja 10 ajal tõrjusid partisanide rügemendid mõisast pealetungivaid punaseid, mida Kalm nimetaski hiljem ajakirjanik Visnapuule Kuperjanovi loata rünnakuks. Tegelikult kirjutas Kuperjanov kella 10 ajal Kalmile kirja, milles ta palus abi ja luba alustada rünnakut. Kiri oli Soome arhiivis kuni 1970-ndateni, mil selle koopia trükiti ära ühes Soome pildiraamatus. Luba rünnakuks saadi, kuid alles veidi enne keskpäeva. Kalm ei soovinud alustada rünnakut enne, kui tema väeosad ei olnud veel õhkinud Valga-Võru raudteesilda, sest vaenlase pihta marulise kahuritule andmise korral jõudnuks viimane taganeda veel üle terve silla. Viimaks lootuse kaotanud Kalm lubas siiski alustada rünnakut, kuid esialgu ilma soomlasest abijõududeta. Need saabusid tund pärast lahingu algust.
Leitnant.Saare 2. rügement asus rindejoonel Kuperjanovi keskmistest jõududest 700–800 meetrit raudtee pool ning jäi vaenlase soomusrongi marulise kuulipilduja tule alla. Rügement sattus vaenlase pettuse ohvriks, mil punased teesklesid mõisast taganemist, kuid tulid seejärel ringiga tagasi ning mõisa territooriumile jõudnud leitnant Saare rügement sattus käsivõitlusse. Kangelane, leitnant Saar, tapeti jõhkrate täägilöökidega ning on maetud Äksi surnuaiale. Muide, soomusrongide ajutine ülem kapten Irv vaatas Paju lahingut oma dessantidega pealt 1,5 km kaugusel seisvast soomusrongist ega teinud (arvatavalt Kalmi keelu tõttu) midagi ei kuperjanovlaste abistamiseks ega vaenlase soomusrongi hävitamiseks.
Maali eest on tasunud Julius Kuperjanovi Seltsi liikmed ning see antakse tänavu võidupühal üle Valga Isamaalisele Muuseumile.

5. maal „Soomlastest vennad Oskar ja Sven”
Pärast kuulipilduri surma haarasid põhjapoegadest vennad Oskar ja Sven toru oma kätesse ning alustasid marulist tuld vaenlase suunas. Varsti Oskar langes ja vend asus üksinda tulistama – vihapisarad silmis.
Maali eest on tasumata, mistõttu ka Valga Isamaalisele Muuseumile üle andmata.

6. maal „Ltn Kuperjanovi kannatused”
Leitnant Kuperjanov sai haavata umbes kell 13.25, mil ta haavad seoti ning toimetati Sangaste vaksalisse haavatute vagunisse. Vedur haakis mõne vaguni taha alles õhtul kell 20, sest oberst Kalm ei andnud varem vedurit ning lootis, et kui Valga saab vallutatud, saab ta kiirkorras linna sõita. Asjaolu, et Valga meditsiiniasutused olid nähtavasti paljaks röövitud, evakueeritud ja haavatute ravi polnudki võimalik, ei morjendanud teda. Kaotatud aja tõttu ei julgenud noor Tartu haigla arst Julius Kuperjanovit enam opereerida, mistõttu Vabadussõja kangelane suri 2. veebruari varahommikul. Haavatud Kuperjanovi teekond Paju mõisast Tartusse oli kestnud kokku 16 tundi.
Maali eest on tasutud osaliselt Valga kultuurkapitali ja osaliselt Julius Kuperjanovi Seltsi rahaga ning üle antud Valga Isamaalisele Muuseumile.

Kes soovib toetada kolme veel tasumata maali finantseerimist, siis MTÜ J. Kuperjanovi Seltsi arvelduskonto number Swedbank’is on 221049626428. Annetajate nimed kinnitatakse muuseumis valitud maali juurde.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv