Kultuur ja Elu 2/2014

Kultuur ja Elu 1/2014

Oskars Krigers: Oma ajaloo peame ise kirjutama!

Tekst: JAANIKA KRESSA
Fotod: erakogu

Oskars Krigers.

Oskars Krigers (26) sündis Riias Laulva Revolutsiooni ajal, mil maa lubati täita lastega. Ta esindab põlvkonda, kes on üles kasvanud vabas Lätis, puna-valge-punase lipu lehvides. 2011. aastal lõpetas ta Läti Ülikoolis ajalooteaduskonna bakalaureuse, 2013. aastal magistrikraadiga. Praegu doktorantuuris õppival noormehel on käsil uurimustöö „Läti ja Eesti SS leegionid. Ajalugu ja tänapäev”. Läti ajaloolane räägib kartmatult ka tänapäevast: ta kutsub meid üles loobuma ajalookäsitluses kulunud „võitjate versioonist” ja võitlema õigluse ülestõusmise eest.

Rääkige palun oma perekonnast
Mu isa on ettevõtja, ema ja vanaema aga Läti vanima juuksurikooli omanikud. Peres on neli poega, mina olen vanim. Kaks vendadest õpivad samuti Läti Ülikoolis – üks arvutitehnoloogiat, teine õigusteaduskonnas. Noorim vend lõpetab tänavu 8. klassi. Kahjuks on isapoolsetest vanavanematest teada vähe, sest vanaisa suri, kui isa oli paariaastane. Meie pere elab juba mitu põlve Jrmalas, siin on möödunud minu ja mu vendade lapsepõlv.

Kuidas teil tekkis huvi ajaloo vastu?
Ajaloo vastu hakkasin suuremat huvi tundma 8. klassis. Olin lugemis­himuline ja käisin tihti kooli raamatukogus. Ühel sellisel külastuskorral märkasin uute raamatute hulgas lätikeelset illustreeritud entsüklopeediat Teise maailmasõja kohta. Mida enam lugesin, seda suuremaks muutus huvi. See oli mu esimene ajalooraamat. Sellest hetkest tekkis soov välja selgitada, mis minevikus toimus ja milline on ajalooline tõde. 9. klassis oli mulle täiesti selge, et pärast keskkooli jätkan õpinguid Läti Ülikooli ajaloo- ja filosoofiateaduskonnas.

Millal kuulsite esimest korda Teisest maailmasõjast ja kas teil on oma arusaamise pärast Teisest maailmasõjast ette tulnud erimeelsusi, näiteks õpetajatega koolis?
Klassis tuli kirjanduse tunnis lugeda paar lühikest lugu 1941. aasta 14. juuni küüditamise kohta Lätis. Siis juba selgitati meile, kuidas need traagilised sündmused hargnesid. Rääkides erimeelsustest: ei põhi- ega keskkoolis polnud mul mingeid arusaamatusi, sest ma õppisin ju läti koolis. Mingeid konflikte pole ette tulnud ka ajalooteaduskonnas.

Kas keegi teie sugulastest osales Teises maailmasõjas?
Isa poolt vanaisa vend – Voldemars Krigers – teenis Läti leegionis ja langes rindel veebruaris 1944. Ema vanaema vend Leopolds Helmanis nägi oma silmaga nõukogude okupatsiooni metsikusi. See andis impulsi minna vabatahtlikult Saksa armeesse, kus ta langes ühes oma esimestest lahingutest.

Miks tunnete huvi just Eesti ja Läti leegionide ja rüütliristi kavaleride vastu?
Läti leegioni teema on põnev ja pikki aastaid maha vaikitud. See, et ka mu vanaonu teenis leegionis, ainult suurendas mu motivatsiooni uurida, mida see Läti leegion endast õieti kujutas. Mitu aastat analüüsisin ja võrdlesin läti ja välismaa ajaloolaste töid, veteranide mälestusi ja leegioni dokumente.
Nad sõdisid Nõukogude Liidu vastu, sest ei soovinud, et Läti territoorium taas okupeeritaks, Läti elanikke terroriseeritaks ja hävitataks. Tol hetkel ei olnud mingit muud võimalust, mis seda eesmärki oleks võimaldanud teenida. Leegionärid lootsid lääneriikide abiga taastada Läti iseseisvuse, nagu see oli juhtunud esimese vabadussõja ajal. Leegionärid tegid kõik, mis oli nende võimuses, see polnud nende süü, et nende eesmärgid ei teostunud.
Eesti leegion tekitas huvi, kui lugesin läti leegionäri ja publitsisti Visvaldis Lcise raamatut „Läti leegion tõe valgel” („Latviešu legions patiesibas gaisma”). Üks osa selles raamatus oli pühendatud eesti ja leedu sõjameestele saksa relvajõududes. Mulle sai selgeks, et eestlastel ja lätlastel on olnud naabritena palju ühist – mõlemal oli leegion, ühised eesmärgid ja sama vaenlane. Sõja käigus tuli korduvalt ette olukordi, kus eesti ja läti sõjamehed võitlesid samal positsioonil. Sellest tulenevalt on Eesti leegion ka Läti ajaloo osa, nagu ka Läti leegion kuulub Eesti ajalukku.
Mõistes, kui vähe on Lätis infot Eesti leegioni kohta, otsustasin pühendada sellele teemale oma doktoritöö. See on paradoks, et olles naabrid ühise riigipiiriga, teame teineteisest nii vähe. Eesti oli osaline samades protsessides, mida ka Läti pidi läbi tegema, seetõttu on meie rahvaste omavahelise mõistmise huvides oluline teada ja tunda teineteise ajalugu. Võib ütelda, et mind innustab teatud missioonitunne. Ei või olla, et meie rahvaste verine ajalugu, mis kui nuga läbistas iga perekonna, jääb lõpuni teadvustamata, ja me ainult hüüame loosungeid, mille sisu lõpuni ei mõista... Ja on oht, et see mõistmatus võib aastate möödudes veel suureneda.
Me võime oma sõjameeste üle uhked olla. Mul oli suur au 2013. aasta märtsis kohtuda viimase elava baltlasest rüütliristi kavaleri Harald Nugiseksiga ja teda intervjueerida. Selle võimaluse eest olen tänulik. Nüüdseks on ka tema kahjuks juba igavikku jõudnud ja seetõttu on iga ütlus ja mälestus eriti väärtuslik. Ma ei unusta seda inimest iialgi – kohtumine temaga tekitas täiendavat huvi just rüütliristi kavaleride vastu. Praegu töötan ma publikatsiooni kallal eestlastest Relva-SS-is.

Lätlased on rahvus, kel mittesakslastest aukartustäratav hulk rüütliristi kavalere – 12!
Kõigil 12 läti sangaril oli oma saatus, aga neid ühendas patriotism. Nad andsid oma nooruse ja mõni ka elu, võideldes punase katku vastu, soovides, et iial enam ei korduks see, mis juhtus esimese nõukogude okupatsiooni aasta jooksul.
Kaks kaheteistkümnest – Voldemars Veiss ja Karlis Aperats langesid sõja ajal. Suurem osa – Nikolajs Galdinš, Miervaldis Adamsons, Andrejs Freimanis, Roberts Gaigals, Voldemars Reinholds ja Žanis Ansons langesid vangi. Kahele esimesele määrati surmanuhtlus, ülejäänud neli kannatasid Siberi laagrites ja pöördusid pärast Stalini surma tagasi Lätti.
Žanis Butkus ja Roberts Ancans andsid end sõja lõpus lääneliitlaste kätte vangi ja elasid surmani Ameerika Ühendriikides. Alfreds Riekstinš sattus 1945. aasta mais Rootsi, aga 1951. aastal võttis vastu brittide ja ameeriklaste salateenistuse kutse luuretegevuseks vaenlase tagalas. Nagu teisedki lätlased, sai ta väljaõppe USA luurekoolis Lääne-Saksamaal.
Augustis 1952. hüppasid Alfreds Riekstinš (varjunimega „Imants”) ja tema kaks kaaslast Edvins Ozolinš („Herberts”) ja Nikolajs Balodis („Boriss”) langevarjuga Läti kohal alla. Ozolinš osutus aga infiltreerunud nõukogude nuhiks. Neli päeva hiljem otsis tšekaa Riekstinši ristiisa talu „Dreimani” läbi. Alfrds Riekstinš ei andnud ennast elusana kätte, vaid hammustas tsüankaaliumi ampulli katki. Dreimani talu hävitati ja sealsed elanikud deporteeriti. Nii lõppes Riekstinši elukäik traagiliselt kaaslase reetmise tõttu.
Karlis Sensbergsist on väga vähe infot. On vaid teada, et 9. mail 1945 omistati talle rüütlirist. Tema edasise saatuse kohta pole midagi teada.
Ja muidugi Läti leegioni rüütliristi kavaler – Voldemars Veiss.

Läti leegionäride paraad Läti iseseisvuspäeval, 18. novembril 1943. Riias. Foto Wikipedia.

Lätlastel oli kaks diviisi – 15. ja 19., eestlastel ainult üks – 20. Miks?
Sellel on mitu põhjust. Esiteks teenis lätlasi Saksa relvajõududes rohkem. Kui eestlaste koguarv Saksa armees oli umbes 70 000, siis lätlasi oli 110 000 – 115 000, neist vähemalt 52 000 teenisid Relva-SS-is.
Teiseks, eestlastel oleks ka võinud olla rohkem Relva-SS diviise, kui 1941. aasta suvel poleks nii suur hulk eestlasi Punaarmeesse mobiliseeritud. Wehrmachtil õnnestus Läti territoorium kiiresti hõivata – 1941. aasta 8. juulil. Seetõttu ei jõutud sõja alguses NSVL-i ülemnõukogu väljakuulutatud mobilisatsiooniga Lätis üldse alustada. Omakorda hävitatud Läti armeesse, mis oli ümbernimetatud Punaarmee 24. territoriaal-laskurkorpuseks, oli alles jäänud vähem kui 3000 lätlast, kellest paljud deserteerusid, sest ei soovinud võidelda Nõukogude Liidu eest. Eestis oli olukord teine, sest ajaks, mil Saksa väed jõudsid Eestisse, olid nõukogude väed esimesest üllatusest toibunud ja osutasid juba organiseeritud vastupanu. Tallinn vabastati bolševikest lõplikult alles 28. augustil 1941 ja nõukogude võimul oli aega Eestis mobilisatsioon läbi viia. Mart Laari andmetel oli mobiliseeritute arv, kes saadeti Venemaale, ligikaudu 32 000. Arvestades, et paljud eestlased jooksid sakslaste poole üle, on see number liiga suur. Kui Saksa relvajõud oleks Eesti territooriumil liikunud edasi sama kiiresti kui Lätis, siis ei oleks mobilisatsiooni Punaarmeesse tõenäoliselt toimunud ja Saksa relvajõududes oleks eestlasi teeninud palju rohkem.

Olete mitmel aastal osalenud Eesti leegioni mälestuspäeval Sinimägedes. Kas see on võrreldav Läti leegioni mälestuspäevaga 16. märtsil Riias?
Rõõm on näha, et leegioni mälestuspäevale tuleb palju inimesi. Eestlased on tundlikud ja vastutulelikud, alati valmis jagama lugusid oma ajaloost. Iga kord olen Sinimägedes palju uut teada saanud. Leegionite mälestuspäevi Sinimägedes ja Riias ühendab peamine – need on sündmused, kus me austame oma sõjamehi. Erinevus on ainult ajas ja kohas.
Eestlased meenutavad oma sõjamehi just seal, kus toimusid Eesti ajaloo kõige olulisemad ja verisemad lahingud 1944. aasta juulis ja augustis. Neis osalesid sakslaste ja eestlaste kõrval ka norra, taani, flaami ja vallooni vabatahtlikud Relva-SS-i võitlejad.
Läti leegioni mälestuspäev – 16. märts on oluline selle poolest, et 16.–19. märtsil 1944 võitlesid mõlemad läti diviisid (15. ja 19.) õlg õla kõrval Velikaja jõe idakaldal strateegiliselt olulise kõrgustiku „93,4” üle. Läti leegionärid täitsid oma ülesande ja pärast kibedat võitlust vallutati kõrgustik. See oli Teise maailmasõja esimene ja ainuke lahing, kus mõlemad Läti leegioni diviisid koos võitlesid ja seda kõrgete läti sõjaväelaste juhtimisel. Seetõttu otsustas leegionäride organisatsioon eksiilis „Daugava Kullid” („Daugavas Vanagi”) 1952. aastal, et 16. märtsi tähistatakse Läti leegioni mälestuspäevana.
16. märtsi tähistatakse juba palju aastaid Riias Vabadussamba juures. Olin üllatunud, kuuldes, et Tallinnas ei toimu leegionäride mälestuse austamist, kuid need on muidugi vaid minu mõtted ja eestlased Eestis peavad ise otsustama, kus ja kuidas tänada oma vabadusvõitlejaid. Mõistagi tuleb arvestada nõukogude koolitusest ja poliitinformatsioonist zombistatud inimeste protestidega, sest nad pole valmis vastu võtma teist infot ega tõde. Ka meie Lätis ei tea, kui kaua Riia on sellistele üritustele tulevikus avatud. Surve on suur, aga me oleme lõpmata rõõmsad iga aasta ja iga sõjamehe pärast, kes on üle elanud lillede asetamise Vabadussamba juurde oma riigi lippude all.

Andsite Sinimägedes intervjuu meie ühise vaenlase provokatiivsele meediale, üteldes surematud sõnad, et olete valmis võitlema nii Ida kui ka Läänega ja surema oma idee eest kui vaja. Kuidas sellele reageeris perekond, sõbrad, õppejõud Läti Ülikoolis?
Aidaku Jumal, et Balti riikides ei korduks midagi sarnast 1940. aasta juuniga. Sõda on halvim stsenaarium, ometi on iga mehe kohus oma kodumaad kaitsta. Kahjuks on ajalool komme korduda ja praegused sündmused Ukrainas kinnitavad seda selgelt. Külma sõja lõpust alates on meil praegu enam kui varem põhjust mõtelda oma julgeolekule. Loodame, et rahu ja stabiilsus Balti regioonis säilib.
Reaktsioon intervjuule oli minu tutvusringkonnas positiivne. Pere pole kunagi „punane” olnud ja kogu nõukogude okupatsiooniaja suutsime säilitada väga kriitilise suhtumise ümbritsevasse. Just perekonnas kujunesid mu vaated ja veendumus, nagu ka arusaamine, et „vene” ja „nõukogude” pole sünonüümid. Erilise tähelepanu (ja seda mitte sõprade, vaid vastaste hulgas) pälvisid minu sellised avaldused, et „Nürnbergi tribunal on 20. sajandi kõige suurem farss, sest natside üle mõistsid kohut need, kes ise olid toime pannud suuri sõjakuritegusid” ning „Natsism oli Balti riikide jaoks palju kordi väiksem kurjus kui kommunism.”.

Läti Rahvuslik Jõud Eesti leegioni mälestuspäeval Sinimägedes 2012, vasakult Oskars Krigers, Rolands Augšpuls ja Gatis Upenieks.

Kuidas te kujutate ette võitlust Läänega? Lätlastel ja eestlastel on sarnased kogemused, meil on Läänele pakkuda oma tõde, kuid liitlased ei soovigi meid mõista.
Me oleme olukorras, mis pole kadestamisväärne. Ühel pool Venemaa valitsus oma agressiivse välispoliitikaga, loopides valelikke süüdistusi „Teise maailmasõja ajaloo ümberkirjutamisest”, samal ajal püüdes suurendada oma mõjuvõimu. Teisel pool negatsioonid Läänest: meile püütakse peale suruda Euroopa viimase aja anti­väärtusi – jumalatus, kodumaatus, kosmopoliitsus, homoseksualism... See kõik on vastuolus terve mõistusega, traditsioonidega, moraaliga ja religioossete põhiväärtustega. „Inimõiguste” ja „tolerantsiga” pähe istudes proovitakse kehtestada seda, mis viib rahvuse degradeerumisele.
Me integreerume Euroopa Liitu ja NATO-sse, sest see on meie ainus turvalisuse garantii ja samal ajal soovivad EL-i juhtivad institutsioonid meie traditsioone ja rahvuslikke väärtusi hävitada. Seetõttu on oluline järjekindlale ajupesule mitte alluda, säilitada terve mõistus ja vastutada oma laste kasvatamise ja oma lähedaste eest.
Idee ühendatud Euroopast pole halb, kuid Euroopa Liit peaks tuginema kristlikele ja rahvuskonservatiivsetele väärtustele, mitte tänapäeval kunstlikult tekitatud allakäigule. On rõõmustav, et üha enam eurooplasi seda teadvustab ja üha suuremat toetust leiavad sellised rahvuslikud organisatsioonid, nagu kreeklaste „Kuldne koidik” ja „Prantsuse Rahvusrinne”. Loodame, et sellised jõud pääsevad mõjule kõigis Euroopa riikides.
Teades, mis toimub Euroopas ja kuidas see ohustab Lätit, et saa jääda ükskõikseks pealtvaatajaks. Astusin organisatsiooni „Rahvuslik Jõud”, see on ainuke poliitiline liikumine, mis seisab selgelt rahvuskonservatiivse ja moraalselt puhta Läti eest. Praegu olen üks juhatuse liikmetest. Meil on tihe koostöö teiste Euroopa rahvuslike liikumistega. Solidaarsus on oluline, eriti kui arvestada, et meil, eurooplastel, ilmneb üha enam ­ühiseid eesmärke ja muresid. Seepärast tuleb olla ühenduses terve Euroopa ulatuses, sest koos oleme tugevamad.
Oma ajaloo peame aga kirjutama ise, tuginedes oma huvidele, mitte värisedes, mida teised meist mõtlevad. Sageli on kuulda, et sõltumata sellest, et me selgitame Teise maailmasõja sündmusi, ei mõista Lääs meie leegionipäeva mõtet niikuinii. Sellise seisukoha omanikele tahaks esitada küsimuse: „Kas Lääneriigid ei mõistaks meid ka siis, kui nad ise oleksid olnud Nõukogude Liidu okupeeritud?” Tuhanded lääneeurooplased, kelle kodumaa polnud üle elanud stalinlikku terrorit, läksid NSVL-i vastu sõdima vaid seetõttu, et neid kannustas antikommunistlik veendumus. Mis siis veel rääkida eestlastest ja lätlastest, kes olid bolševismi tõelist olemust omal nahal tunda saanud. Kui Lääne-Euroopa oleks Teise maailmasõja ajal olnud esmalt Nõukogude Liidu okupatsiooni all ja seejärel tulnud sakslased, oleks seal täna täpselt samasugused leegionäride austamise üritused ja Lääs mõistaks meid väga hästi.
Kui Lääneriigid ei soovi meid mõista, võib seda pidada soovimatuseks mõista silmanähtavat fakti, et Teises maailmasõjas oli igal rahval oma ajalugu. Selline arusaam on siis Lääne ja mitte meie probleem.

Lestene vennaskalmistul on mälestusmüüri graveeritud langenud leegionäride nimed. Teiste seas Oskarsi vanaonu Voldemars Krigers.

Eesti ja läti sõjameestega on kõik selge, aga ka saksa sõdurid võitlesid Euroopa vabaduse, kristliku maailma väärtuste ja euroopa kultuuri aluste eest. Nende lastelastel aga keelatakse oma vanaisasid sangaritena meeles pidada... Kuni saksa noorus ei ärka, on Euroopa udus...
Saksamaal ja mujal Euroopas domineerib nn võitjate versioon, mille järgi Teise maailmasõja sündmusi kuvatakse nii, et natsism on ainus kurjus. Suhtumine võitjariigi poliitikasse on sageli vastupidi ülitolerantne ja isegi romantiseeritud, rõhutades, et rikkumisi oli, kuid needki olid ju võitlus natsismiga, mis kõik kuriteod kompenseerib.
„Võitjate versioon” on piiratud ja ühekülgne, see väldib paljusid Teise maailmasõja teemasid, kaasaarvatud võitjariikide sõjakuriteod. Näiteks on paljudel briti ajaloolastel ikka veel raske radikaalselt ümberhinnata liitlaste toimepandud õhusõda Saksamaa vastu, mis oli sisuliselt uus saksa tsiviilelanikkonna hävitamise ja terroriseerimise viis. Elu kaotas umbes 635 000 inimest, põhjustati hiigelkahjusid, hävitades saksa linnu, paljud neist muudeti sõna otseses mõttes tuhaks. „Pommisõja” kõige hirmsamaks sümboliks sai Dresden, mille Briti ja Ameerika lennukid 1945. aasta 13. ja 14. veebruaril peaaegu täielikult maamunalt pühkisid, hävitades kogu maailmale tuntud arhitektuurimälestisi ja tappes ligikaudu 135 000 inimest.
Küllalt kaua pärast sõda kirjutasid ajaloolased ikka veel väga vähe Punaarmee metsikutest kuritegudest eraisikute vastu Ida-Euroopas ja saksa põgenike kohutavatest kannatustest 1945. aasta alguses. Veelgi enam – neid kuritegusid üritatakse isegi õigustada, eriti Venemaal. Täiesti selge ja küüniline suhtumine: kui isik on sõdinud võitja poolel, siis on kõik tema kuriteod õigustatavad.
„Võitjate versiooni” järgi on sakslased sõjaõuduste eest ainsad vastutajad. Seevastu iga katset püstitada diskussiooni NSVL-i, Suurbritannia või USA kuritegudest vaadeldakse veel tänagi kui „poliitiliselt mittekorrektset”. Pärast Teist maailmasõda tembeldati Saksamaa ainsaks süüdlaseks kõikvõimalikes kuritegudes ja üksikute sakslaste toimepandud kuritegude eest mõisteti raskelt kannatama kogu rahvas.
Sõjajärgseid põlvkondi kasvatati oma vanemaid ja vanavanemaid maha salgama, oma ajalugu ja rahvust häbenema. Mistahes saksa rahvustunde väljendused ja ükskõik millised põhjendatud kavatsused kaitsta oma rahvuse au ja huve taandatakse „natsismi taassünniks”, mille vastu tuleb halastamatult võidelda. Selle asemel degradeeritakse saksa rahvast praegu nii kultuuriliselt kui ka ideeliselt. Sakslased kardavad, et mistahes positiivne retoorika saksa sõjameeste kohta kuulutatakse otsekohe „natsismi heroiseerimiseks”. Meeleparanduse psühhoos on Saksamaa vallutanud.
Sellised absurdsed äärmused ei soodusta objektiivset ajaloouurimist, sest asjadele tuleks vaadata mitmekülgselt. Meenutagem, et tänu sellele, et Saksamaa Nõukogude Liitu ründas, pääsesid paljud inimesed Balti riikides ja Ukrainas nõukogude repressioonidest.
Oleks lootustandev, kui tasapisi, pärast nii paljusid aastaid, suudaks ühiskond loobuda möödunud sõda vaadeldes „võitjate versioonist”. See on oluline eestlastele, lätlastele ja kõikidele rahvastele, kes kommunistliku režiimi all kannatanud on.

Kuidas te hindate Eesti praeguste poliitikute väiteid, et ainult need sõjamehed, kes võitlesid Eesti pinnal, olid vabadusvõitlejad?
Sõltumata sellest, millises Idarinde lõigus eesti üksused võitlesid, vaenlane oli sama. Tuleb meeles pidada, et olukorrast teistes rindelõikudes sõltus samuti, kas Punaarmee tungib uuesti Eestisse või mitte. Seepärast tegid ka need eestlased, kes ei sõdinud Eesti pinnal, väga palju selleks, et takistada nõukogude võimu taastulemist Eestisse. Hea näide on rasked lahingud Ukrainas 1943. aasta juulist 1944. aasta veebruarini, milles osales eesti pataljon „Narva”. Mis oleks juhtunud Eestiga, kui ta poleks koos Saksa relvajõududega osutanud nii kangelaslikku vastupanu? Täiesti võimalik, et Punaarmee oleks juba 1944. aasta esimestel kuudel vallutanud kogu Ukraina ning jõudnud Rumeenia ja Poola piirile. See oleks sundinud Saksa armee ülemjuhatust jõude teistelt rindelõikudelt ohustatud regiooni ümber paigutama. Selle tulemusena oleks vähenenud Eesti kaitsmiseks ette nähtud väed ja Wehrmacht poleks tõenäoliselt nii kaua suutnud hoida oma positsioone ei Narvas ega Sinimägedes. Nõukogude sõjajõud oleks Eesti okupeerinud juba 1944. aasta suvel ja seega oleks palju vähem inimesi teistkordse okupatsiooni eest põgenema pääsenud. Eesti saatus oli väga suurel määral sõltuv eesti sõjameeste võitlustest teistes Idarinde regioonides. Seetõttu on väide, et „nad ei võidelnud oma kodumaa eest” absurdne, see on veteranide vastu lugupidamatuse ülesnäitamine.

Milline peaks teie meelest olema Eesti ja Läti ametlik suhtumine oma leegionäridesse?
Mõlema riigi valitsused peaks leegionärid vabadusvõitlejateks kuulutama ja nende mälestusüritustele tuleks omistada ametlik mälestuspäeva staatus. Mida vähem me muretseme, mida teised sellest arvavad, seda parem. Alati ja kõikjal hinnatakse jõudu ja eneseaustust, mitte lipitsemist ja vabandusi. Kui me ise endast lugu peame, hakkavad ka teised meist lugu pidama. Me peame oma ajalugu rahvusvahelise üldsuse ees esindama enesekindlalt ja olema valmis oponentide, peamiselt endiste kommunistide väidete vastu, et leegionäride mälestuspäevale „pole tänases Euroopas kohta” ja „Nürnbergi tribunal kuulutas Relva SS-i kuritegelikuks struktuuriks, seepärast pole lubatud korraldada üritusi nende sõjameeste austamiseks”... Meil on ju piisavalt vastuargumente!
Nürnbergi tribunal oli iseenesest üksainus farss, sest natside üle ei mõistnud kohut neutraalsete riikide esindajad, vaid võitjad, kes ise olid süüdi lugematutes kuritegudes inimkonna vastu ja nüüd esitlevad ennast kui „rahu ja humanismi esindajaid”... Sakslasi süüdistati ka nendes kuritegudes, mida nad polnud teinud, näiteks Katõn jt.
1945. aasta augustis sõlmisid antihitleriku koalitsiooni riigid Londonis erikokkuleppe, mille järgi kujundati Nürnbergi tribunali määrused. Siin äratavad tähelepanu kaks punkti: vastavalt artiklile 19 oli Nürnbergi tribunal „vabastatud kohustusest süüd tõestada”. Teiste sõnadega – kaebuse võis esitada ükskõik mille kohta ja ükskõik kelle vastu. Veel huvitavam on artikkel 21: kohus ei pea nõudma tõendeid „üldteada faktide kohta”. Sellele mõistele selgitust ei antud. Nii võis mistahes fakti kuulutada „üldteada faktiks” ilma apellatsiooni võimaluseta.
Ka kohtuotsus kogu Relva-SS-i kui kuritegeliku organisatsiooni kohta pole korrektne, sest see oli normaalne sõjavägi, kes võitles lääne- ja idarindel. Kahtlemata oli selle hulgas üksikuid isikuid või üksuseid, kes panid toime kuritegusid, aga see ei puuduta tervet Relva-SS-i struktuuri. Sama hästi võiks üksikute meeste ja väeosade tõttu kuulutada kuritegelikuks ka brittide ja ameeriklaste armeed. Isegi kui me nõustuks Nürnbergi tribunali otsustega, tuleb meelde tuletada üldteada fakt, et baltlaste leegionid ei kuulunud SS-organisatsiooni.
Niisiis tooni annab mitte ajalooline tõde, vaid „võitjate versioon”, mis muudab ainsateks paharettideks kaotajad. Meie ülesanne on võidelda oma leegionäride au eest, uue põlvkonna harimise ja õigluse ülestõusmise eest.

Rüütliristi kavaler kolonel Voldemars Veiss Voldemars Veiss. Voldemars Veiss sündis 7. novembril 1899. aastal Riias puussepa peres. 25. detsembril 1918. aastal astus ta vabatahtlikuna Läti armee tudengiroodu, mille koosseisus võitles Kuramaal bolševike vastu. 23. mail 1919, kui Riia oli nõukogude võimust vabastatud, ülendati ta lahingulise vapruse eest leitnandiks ning augustis määrati Lejasciema komandandiks. Sama aasta 1. detsembril võttis ta vastu Latgale Partisanipolgu 15. roodu komandöri kohustused, mida täitis kuni 1920. aasta veebruarini, mil Läti ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmiti rahu. Pärast Esimest Läti vabadussõda jätkas Voldemars Veiss militaarkarjääriga. 1930. aastate teisel poolel oli ta lõpetanud sõjakooli ja saanud kolonelleitnandiks. 1938. aasta novembris sai temast Läti armee mobilisatsiooniosakonna ülem. Aasta hiljem sai Voldemars Veiss Läti militaaresindajaks Eestis ja Soomes, 1940. aasta jaanuarist ainult Eestis. Pärast Läti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt lasti ta 1940. aasta augustis lahti ametist ja oktoobris ka armeest. Läti armee sõjamehed ja nende perekonnad oli sihtgrupp, kelle vastu nõukogude võim eriti jõhker oli, Veissi pere saatus oli ootuspärane: tapeti 16 tema sugulast. Tegutsedes aktiivselt rahvuslikus põrandaaluses vastupanuliikumises, peitis ta ise ennast mõnda aega NKVD eest Riia majade keldrites. Olukord muutus, kui Saksamaa ründas Nõukogude Liitu. Juba 1. juulil 1941, mil sakslased Riiga jõudsid, organiseeris Voldemars Veiss vabatahtlike registreerimise omakaitsesse, kes hakkasid kohe otsima pealinna jäänud sabotööre ja nõukogude agente. Veiss oli alustanud aktiivset võitlust eesmärgiga omaste eest õiglaselt kätte maksta ja takistada bolševistliku režiimi naasmist Lätti. Mõnda aega oli ta omakaitse komandantuuri komandör, seejärel Riia korrakaitse abipolitsei ülem, 1941. aasta detsembrist Läti omavalitsuse siseasjade peadirektori asetäitja. 1942. aastal võttis ta osa ka relvastatud võitlusest punapartisanide vastu. Kui hakati formeerima Läti leegioni, pandi Veiss sinna 1. aprillil 1943 kirja kui SS obersturmbanführer. Ta määrati äsjaloodud 2. läti SS brigaadi 1. polgu komandöriks. Hiljem nimetati see ümber 42. grenaderipolguks. Voldemars Veissi juhitavad jõud saadeti 1943. aasta mais Volhovi rindelõiku, kuhu nad jäid järgmise aasta jaanuarini. 1. augustil omistati Voldemars Veissile koloneli (standartenführer) auaste. 1943. aasta septembri alguses toimusid lätlaste rindelõigul tähelepanuväärsed „Alkazra” lahingud (Alkazaariks ristisid läti sõjamehed vana kloostri varemed, mis asusid positsioonide ees Spaskaja Polista kõrgustikul), mille tulemusena leegionäridel, kandes suuri kaotusi, õnnestus oma positsioone tugevdada. Voldemars Veissi polgul oli nendes lahingutes peaosa ja tulemuse eest autasustati teda 1. järgu raudristiga. 1943. aasta oktoobri keskel ülendati Veiss 2. SS brigaadi ülemaks. 1944. aasta jaanuaris alustas Punaarmee Leningradi juures pealetungi ja Veissi brigaadil tuli raskete lahingutega taanduda. Nende lahingute ajal 16. ja 17. jaanuaril Nekohovo rajooni kaitse organiseerimise eest autasustati Voldemars Veissi 9. veebruaril rüütliristiga. Kaks kuud hiljem sai Veiss rindel haavata ja suri 17. aprillil Riia sõjaväehaiglas. Matused toimusid pealinnas, Veiss saadeti ära Riia toomkirikust ja maeti vennaskalmistule. Tema sangarlikkuses ja patriotismis pole kahtlust, lisagem fakti, et Veiss võitles kahes vabadussõjas. Väga paljud on oma mälestustes maininud tema vaprust. Kõige keerulisemates lahinguolukordades, õõvastavail lähivõitluse hetkil, ei peitnud Veiss end kaevikusse, vaid oli alati oma meeste kõrval. Ülemleitnant Janis Alfreds Berzinš, kes oli kolonel Veissi otsene võitluskaaslane, iseloomustab esimest lätlasest Rüütliristi kavaleri nii: „Veiss hindas kõige rohkem julgust. Isegi tema vastased ütlevad tema kohta, et ta oli väga andekas väejuht: elastne, energiline, auahne, tegus ja julge. Just see elastsus, ühendatuna diplomaadivõimetega, andis talle suure edu suhetes sakslastega. Samal ajal oli ta oma alluvatega väga tähelepanelik ja südamlik. Mitte ilmaaegu ei hinda teda iga 2. brigaadi sõjamees, kel iial oli kokkupuude kolonel Veissiga.” Kui Voldemars Veiss suri, saatsid ta lesele kaastundeavalduse Friedrich Jeckeln, Alfred Rosenberg, Heinrich Himmler ja isegi Adolf Hitler. Kõrgete isikute selline tähelepanu polnud tavaline ka paljude rindel langenud saksa rahvusest kolonelide puhul, rääkimata mittesakslastest. Veiss oli erand. Sakslaste sellise austuse pälvis Veiss sellega, et tema jõupingutused aidata Saksamaal saavutada võit kommunismi üle, tulid tema veendumusest, mitte poliitilistest kaalutlustest. Talle kuuluvad sellised sõnad: „Me peame pääsema relvade ligi! Neid pakutakse meile praegu. Me peame võitlema oma riigi vabaduse eest. Pole tähtis, mis vorm meile selga pannakse. Olulisim täna on relvad!” .