Kultuur ja Elu 2/2014

Kultuur ja Elu 1/2014

Ärganud rahvuse teravik
Saksamaa isamaalised ühendused

tekst: Jüri Kotšinev
fotod: wikipedia.org

Plakat Nürnbergi NSDAP parteipäevadelt.

Jätkame ülevaadet Saksamaa poliitilistest ja isamaalistest ühendustest Teise maailmasõja eel ja ajal. Algusosa KE 1/2014.

SA allüksused

Sõjaväemuusika üksused
Iga rügemendi koosseisus oli üks muusikarühm (Muzikzug) ning iga pataljoni koosseisus oli üks pasuna- ja trummirühm (Spielmannzug). Vana armeetraditsiooni kohaselt kandsid sõjaväemuusikud univormi õlgadel erilisi ääriseid, mida sakslased nimetasid Schwalbennester. Alates 1931. aastast kandsid moosekandid vasakul kraenurgal kreeka lüüra kujutist ning paremal kraenurgal üksuse numbrit. Tavaliselt teenis ühes üksuses 24 orkestranti.

Jäägri- ja laskurüksused
SA järgis jäägriüksusi luues Saksamaa ja Austria vana traditsiooni. Ajalooliselt oli mõlema riigi armees alati küttide ehk jäägrite üksus, kus teenisid elukutselised jahimehed ning metsaülemad. Saksamaa mägirajoonides moodustati vastavad mägiküti üksused. Nende meeste tunnuseks univormil olid vasakul kraenurgal rohelised tähed „GJ” (Gebirgsjäger-Regiment). Tõlkes tähendab see „mägiküttide rügement”.
Laskurüksused olid tavaliselt laskurrügemendid (Schützen-Standarten) ning nende tunnuseks univormil oli paremal kraenurgal roheline täht „S”. Mägilaskurite (Gebirgsschützen-Standarten) rügemendi liikmed kandsid paremal kraenurgal rohelisi tähti „GS”. Mägiküttide ja -laskurite ettevalmistuse hulka kuulus ka hea suusatamisoskus. Nende varustuses olid suusajakid (Bergrock), suusapüksid ning mägisaapad.

SA Leibstandart
See üksus ei tegelenud Adolf Hitleri isiku turvamisega nagu nende nimekaim SS-is (Leibstandart „Adolf Hitler”), vaid täitis auvalve teenistust NSDAP-i tseremooniatel ja paraadidel. Selle üksuse mehed kandsid paremal kraenurgal sinist värvi rombil tähte „L”.

Rügement „List”
(SA Standart „List”).
Adolf Hitler teenis Esimese maailmasõja ajal 16. reservrügemendis (Köninglich Bayerische 16. Reserve-Infanterie-Regiment), mida tollal nimetati vana traditsiooni järgi rügemendi komandöri nimega. Selle väeosa komandöriks oli Oberst Julius List. Nimetatud sündmuse mälestuseks moodustati SA-s rügement nimega „List”. Selle rügemendi mehed kandsid kraenurgal mustal alusel valget tähte „L”.

Finantsvalitsus
(SA Geldverwaltung)
SA-s sai palka vaid kõrgem komandöride koosseis. Sellele vaatamata tegeleti ka finantsküsimustega. Finantsadministratsioon (Geldverwaltung) loodi 1931. aastal. Diviisi finantsadministraator (Gruppengeldverwalter) kandis mõlemal kraenurgal punasel alusel hõbedast loorberilehe kujutist. Brigaadi finantsadministraator (Untergruppengeldverwalter) kandis vasakul kraenurgal kuldset loorberilehe kujutist ning rügemendi finantsadministraator (Standartengeldverwalter) nelja kolmeharulist hõbedast tärni ja paremal kraeäärel rügemendi numbrit. Pataljoni finantsadministraator (Sturmbanngeldverwalter) kandis vasakul kraenurgal kolme kolmeharulist tärni ning paremal kraenurgal pataljoni või rügemendi numbrit. Kompanii finantsadministraator (Sturmgeldverwalter) kandis vasakul kraenurgal kahte kolmeharulist hõbedast tärni ning paremal kompanii või pataljoni numbrit.

Administratiivametnikud
1933. aastal saadeti laiali finantsadministratsioon ning selle isikkoosseis viidi üle ühtsesse administratiivteenistusse. Selle tarvis viidi sisse erilised auastmed: Oberverwaltungsführer kuni Stabsrechtungsführer. Teenistuse ohvitserid kandsid sinisel põhjal hõbedasi paguneid ning rombid nende kraenurkadel olid sinist kasutama eraldusmärkidena kraenurkadel tähte „V”.

Kortermeisterteenistus
(Reichszeugmeisterei)
See teenistus loodi 1929. aastal kortermeisterteenistuse valitsuse näol. Hitleri võimuletulekuga moodustati üleriiklik kortermeisterteenistus (Reichszeugmeisterei, RZM), mis tegeles vormiriiete ja mundrite hangetega kõigile rahvussotsialistide partei struktuuridele. Ainult RZM tohtis esitada ettevõtetele vastavaid tellimusi ning kõik parteiliste struktuuride univormid hakkasid kandma märget RZM. Teenistuse mehed kandsid eraldusmärke, mis kinnitati 1932. aasta oktoobris. RZM juht (Reichszeugmeistr) kandis mundri mõlemal kraenurgal kuldseid lehti (Goldenes gezahten Blatt). Kortermeisterteenistuse ladude direktorid (Vorstände der Zeugmeisterai) kandsid vasakul kraenurgal kuldset lehte ning paremal kraenurgal tähti „ZM”. Teenistuse ladude töötajad (Angstellte der Zeugmeisterai) kandsid vasakul kraenurgal tavalisi auastmemärke ning paremal tähti „ZM”. 1933. aastal asendati see leht tavalise tammelehe kujutisega.

Raudteeüksused
(Eisenbahneinheiten SA)
Need üksused eksisteerisid lühikest aega Austria territooriumil. Seal teeninud mehed kandsid paremal kraenurgal tiivulise raudteeratta kujutisega embleemi ning paremal kraenurgal tähte „E”.

Autotranspordi rühm
„Deutschland” (Reichsautozug Deutschland, RAZ )
Idee asutada selline üksus, tuli Hitlerile 1933. aastal, kui Sturmführer Paul Scheffer kasutas valimispropaganda ajal isiklikku autot, kuhu oli paigutatud valjuhääldi. Selle rühma mehed kandsid vormil musta käiselinti, kuhu oli valgete tähtedega kirjutatud Reichsautozug Deutschland. Peakatteks oli neil pruun musta äärisega barett. Paremal kraenurga olid tähed RAZ ning vasakul tavalised auastmemärgid. See allüksus kaotati 1937. aastal.

Politseiüksused
Staabivalveüksus
SA põhiülesanne loomisest alates oli kaitsta NSDAP-i parteilisi üritusi: kõnekoosolekuid, miitinguid ja muid ülesastumisi. 1933. aastal loodi staabivalveüksus (Stabswachen), kus teenivad mehed olid teenistuses kogu normeeritud tööaja. Seljas oli staabivalve meestel tavaline SA univorm ning nende kuulumist staabivalveüksusesse näitas vasakul käisel kantav lint. Staabiülem Ernst Röhmi valvemeeskond kandis karmiinpunast linti kuldse ääristusega ja kuldsete gooti tähtedega kirjutatud tekstiga „Stabschef”. Diviiside ja korpuste staabivalvemeeskonna mehed kandsid helepunaseid linte kirjaga „Stabswache”. Väiksemate üksuste staabivalve mehed kandsid linte, mis olid vastavuses allüksustes kasutatud kraeääriste värviga ning neilgi oli gooti tähtedega kiri „Stabswache”. 1934. aasta märtsist hakkasid Ernst Röhmi ihukaitsjad kandma linti kuldse kirjaga „Stabschef Ernst Röhm”, Adolf Hitleri ihukaitsjad musta linti halli kirjaga „Adolf Hitler”, Goeringi ihukaitsjad helepunast linti kirjaga „Stabswache Göring”.

Patrullteenistus
(SA Streifendiest)
SA oli alluvuses Politseiteenistus mis allus kohalikule SA komandörile Standortführerile. Selle üksuse mehed kandsid univormil teenistuses olles kollaseid 110 mm laiuseid käesidemeid, kuhu oli musta värvi gooti tähtedega kirjutatud „Standortführer Streifedienst”. Hiljem asendati need 26 mm laiuste musta värvi sidemetega, kus oli valgete gooti tähtedega kirjutatud „Der Standortführer” ning selle all kiri, mis märkis konkreetset paika, kus teenistust läbi viidi.

Abipolitsei
Peale võimuletulekut 1933. aastal määras Hitler Hermann Goeringi Preisimaa siseministriks. Preisimaa oli territooriumilt 2/3 Saksamaast ning uus siseminister pidi oma suures haldusalas võitlema „kõigi riigi vaenlastega”. Et tööga paremini toime tulla, asutas Goering 1933. aasta veebruaris SA ja SS-i liikmetest abipolitseiüksused (Hilfspolizei). Alguses kandsid abipolitseinikud oma tavavormil käesidet kirjaga „Hilfspolizei”. 1933. aasta aprillis nimetati abipolitsei ümber „Berlin-Brandenburgi välipolitseiks” (Feldpolizei der Gruppe Berlin-Brandenburg). Selle üksuse mehed kandsid eraldusmärkidena vasakul kraenurgal hõbedast Preisi politseitärni ning samasugust tärni mütsil. SA pruuni sineli asemel kandsid välipolitseinikud sinist politseisinelit ning kaelas metallist politseigoržetti (metallist erikujuline plaat). Kraenurgad olid musta värvi hõbedase äärisega. Goržetil oli hõbedane Preisi politseitärn, mille keskel haakristi kujutis.

Välijäägrite korpus
(SA Feldjägerkorps)
1933. aasta oktoobris nimetati välipolitsei ümber „välijäägrite korpuseks”. Selles teenivad mehed said uued oliivipruuni värvi mundrid. Rihmad ja portupeed olid pruunist nahast. Sinelid olid selles korpuses oliivipruunid tumepruuni kraega. Peas kanti tavalist SA vormimütsi. Mundri kraeruudud olid valge põhjaga. Paremal kraeruudul oli hõbedane tärn ning vasaku ruudu vasakul kraenurgal auastmemärgid. Kõik välijäägri korpuse mehed kandsid sõltumata auastmest valget akselbanti (punutud õlapaela) ning teenistuse ajal goržetti, kuhu oli kantud täht „A” (sõnast Abteilung (pataljon)) ja rooma numbreid „I” kuni „VI b”. Välijäägrite staap asus „III b” numbrit kandva pataljoni juures, mis paiknes Berliinis. Selle pataljoni mehed kandsid valgeid käiselinte, millel oli kuldsete tähtedega kiri „III B Berlin”. Varrukal kanti peale selle ka tavalist SA käesidet. Kuna selle üksuse näol oli tegemist politseiüksusega, tohtisid seal teenivad mehed kanda tääki ja tulirelva ning ohvitserid paraadide ajal mõõka. 1934. aastal viis Goering välipolitsei korpuse kaitsepolitsei alluvusse ning seega lõppes seal teenivate meeste seos SA-ga.

Hermann Goering 1932.

Rügement „Feldherrnhalle”
(SA Standarte „Feldherrnhalle”)
Peale Ernst Röhmi hukkamist saadeti laiali ka temaaegsed staabivalveüksused ning nende asemele moodustati ühtne valverügement (SA Wachstandarte). Seda rügementi kasutati tseremooniatel aueskordina ning peale 1935. aasta märtsi, kui Saksamaal kehtestati üldine sõjaväekohustus, eliitväeosana, kelle ülesandeks oli tulevaste võitlejate ette­valmistamine sõjategevuseks. Igal liikmel oli õigus teenida 24-kuulisest sundteenistusest Saksa armees kuus kuud selles rügemendis. 1936. aasta septembris hakkas rügement kandma nime SA Standarte „Feldherrnhalle”. Nimi tuli Münchenis asuvast samanimelisest memoriaalist. Seal olid urnid 1923. aasta novembriputšis osalenute ja selle käigus hukkunud rahvussotsialistide tuhaga. 1937. aasta 12. jaanuaril omistas uus staabiülem (Obergruppenführer) Viktor Lutze Hermann Goeringile tolle 44. sünnipäeva puhul „Feldherrnhalle” rügemendi aukomandöri nimetuse. Viivitamatult peale seda määras Goering kogu rügemendi Luftwaffe alluvusse. Rügemendil oli seitse pataljoni, mis paiknesid Saksamaa eri piirkondades. II maailmasõja puhkedes liitus osa rügemendi pataljonidest õhuväega, osa maaväega (271 jalaväerügemendi koosseisus). 1942. aasta augustis omistati 271. rügemendile (Grenadierregiment 271) „Feldherrnhalle” nimi. 1943. aasta juunis moodustati selle nime all terve motoriseeritud jalaväediviis, mis formeeriti laiali 1944. aasta juulis, kui ta oli idarindel kõvasti räsida saanud. 1945. aasta jaanuaris moodustati tankidiviis, mis sai endale nimeks „Feldherrnhalle II”.
Nimetatud rügemendis teenivad mehed kandsid pruuni käisepaela hõbedase kirjaga „Feldherrnhalle”. Rügemendi allohvitseride pagunid selles üksuses olid karmiinpunase ja valge värvi kombinatsioon, mis hiljem asendati halli värviga. Valveteenistuse ajal kandsid rügemendi mehed kaelas erilist goržetti.

Maakaitse
(SA Wehrmannschaften)
Maakaitseteenistus asutati 19. jaanuaril 1939. aastal. Teenistuse ülesandeks oli kõikide Saksamaa meeskodanike sõjaline ettevalmistus. Eelkõige puudutas see Hitlerjugendi vanemate liikmete ettevalmistust. SA teenistus oli vabatahtlik Wehrmacht`is kohustuslik. Vahetult enne II maailmasõja algust läks sõjalise algõpetuse organiseerimine SA-lt üle SS-ile. Tegeleti samuti reservi määratud meeste kordusõppuste organiseerimisega. Seega kujunes SA maakaitseväest Wehrmacht`i reserv. Sõja ajal tegeles maakaitse tsiviilkaitse ning sõjaliselt tähtsate objektide valvamisega. Täisväärtuslike lahingüksustena kasutati maakaitseväelasi Jugoslaavias. 1942. aastal moodustati Wehrmachti poolt vallutatud Jugoslaavia aladel SA maakaitsepataljon „Süd” (Wehrmannschaftsbataillon Süd). Hiljem moodustati tema baasil viiest pataljonist koosnev rügement „Wehr­mannschaftsregiment Unterstiermark”. Rügement võitles Jugoslaavia partisanidega. Maakaitseväe univormid olid oliivipruuni värvi. Peas kanti „Itaalia tüüpi” lendurimütse, millel oli kokard tähtedega „SA” ning mütsi vasakul pool musta värvi kolmnurgal kujutatud kotkas, kes hoidis küüniste vahel haakristi. 1943. aastal asendati need peakatted tavaliste SA peakatetega. Mägimaastikul tegutsevad maakaitseväelased kandsid mütsidel Edelweiss`i (alpilille) kujutist. Kõik maakaitseväe mehed kandsid varrukal tavalist SA käesidet. Sõja viimastel kuudel allutati SA maakaitseväe üksused Volksturm`ile.

Väljaõppeüksused
1931. aasta märtsis avati Münchenis kõrgema väejuhatuse kool (Reichführerschule). Selle kooli õppejõud kandsid paremal kraenurgal karmiinpunasel põhjal mustvalget värvi ruunimärki „T”. Õppurite pagunid olid valgepunased punasel põhjal. 1933. aastal moodustas Röhm SA kõrgema juhatuse juurde õppeteenistuse (Ausbildungswesen). 1935. aastal loodi selle juurde ka ametikoht – õppeosakonna juhataja (Chef des Ausbildungswesen). Selle teenistuse alluvusse kuulusid nii üleriiklikud (Reichs) kui ka kohalikud (Gruppen) koolid, kus valmistati ette sõjalis-rakenduslike erialade spetsialiste. Neis koolides õpetati muu hulgas ratsutamist, autojuhtimist jne. Õpetajad ja õppurid kandsid tavalist SA vormi. Õpetajad kandsid kraenurkadel tähte „A” (sõnast Ausbildung). Sellised koolid valmistasid ette tulevasi ohvitsere. Olemas olid ka tulevastele allohvitseridele mõeldud õppeasutused, kus õppetöö kestis paarist nädalavahetusest kuni paarinädalase kursuseni. Sellistel õppekompaniidel (Lehrstürme) ja õppepataljonidel (Lehrsturmbanne) oli eraldusmärgiks paremal kraenurgal kantav täht „L”. 1936. aastast hakkas nende üksuste järelvalvet tegema SA asemel NSDAP. SA väljaõppeüksuste ülemaks oli SA Obergruppenführer Julius Goerlitz. 1941. aastast läksid SA väljaõppeüksused Hitlerjugend`i juhatuse alluvusse. Väljaõppekeskuse uueks nimeks sai N.S. Deutsche Oberschule Starnbergersee. Uue kooli õppurid ja õppejõud kandsid vastava tekstiga käiselinte.

Õppe- ja ühiskondliku töö laagrid
Veel mõni aasta enne Hitleri võimule tulekut oli Saksamaal tohutu töötute armee. Väga paljud neist liitusid SA-ga. 1931. aastal loodi nende rakendamiseks SA juhtimise all olevad „Ühiskondliku Töö Laagrid”. 1933. aasta oktoobris moodustati tehnilised õppekompaniid (Technische Lehrstürme). Töötutele, kellel puudusid igasugused erialased oskused, moodustati „Abitöölaagrid” (Hilfslagern). Tööd tehti sellistes laagrites 6 nädalast kuni 14 kuuni. 1936. aastal kaotati kõik laagrid, kuna töötus kadus ning enamik noori mehi asus väeteenistusse loodavasse Wehrmachti.

Saksamaa Isamaalised ühendused

Ehrhardti 2. merebrigaad
Peale Esimese maailmasõja lõppu tekkisid sõjajärgsel Saksamaal mitteametlikud sõjalised ühendused – „Vabakorpused” (Freikorps) –, mis enamasti liitusid hiljem SA struktuuriga. Rahvuslastest-patriootidest, endistest sõduritest ja Esimeses maailmasõjas võidelnud madrustest koosnenud vabakorpuse võitlejate põhiülesandeks oli Saksamaa idapiiride kaitse poolakate ja bolševike võimaliku kallaletungi eest. Nende teiseks ülesandeks oli korra ja seaduslikkuse kaitse Saksamaa pinnal.
Vabakorpuse rohkearvulised üksused kandsid erinevaid nimetusi nagu vabatahtlikud allüksused, piirikaitsepataljonid, sõltumatud omakaitse pataljonid, kaitserügemendid. Kõik nad liitusid hiljem Saksamaa Natsionaalsotsialistliku Tööparteiga (NSDAP ). Vabakorpuslaste isikkoosseis liitus peale natsionaalsotsialismi võimuletulekut SA ja SS struktuuridega.
Kapten Ernst Röhmi juhitud võitlejate kõrval oli tuntud Hermann Ehr­hardti 2. merebrigaad, mis moodustati Põhja-Saksamaal ning sai nime asutaja ja juhi kapten Ehrhardti järgi.
Kapten Ehrhardti 2. merebrigaadil oli eriline tunnusembleem, mida kanti märgina univormil ning mis oli kujutatud ka selle brigaadi lipul. Embleemil oli kujutatud täispurjedega viikingilaev köiekujulises ovaalis ning kiri „Ehrhardt”. Seda embleemi kandsid brigaadi mehed vormikuue vasakul varrukal ülevalpool küünarnukki. Merebrigaadi meeste univorm oli halli värvi. Peale brigaadi ühinemist SS-üksustega asendati hall mundrivärv mustaga. 1923. aastal moodustati Adolf Hitleri esimene ihukaitsesalk just Ehrhardti merebrigaadi meestest. Siis oli nende mundriks must vormimüts hõbedase pealuuga ning hall välisinel ja must käeside haakristiga. Seda ihukaitsesalka nimetati Stabswache. Nende meeste teenistus kestis paar kuud kuni nad vahetati välja Hitleri asutatud ihukaitseüksusega Julius Schrecki ja Josef Bertholdi juhtimisel. Üksusi nimetati Stosstruppen Adolf Hitler.

Stahlhelm
Ultraisamaalastest sõjaveteranide ühenduse Stahlhelm moodustas 25. detsembril 1918. aastal Magdeburgis Franz Seldte. 1930. aastateks ei olnud Saksamaal ühtegi linna, kus sel ühendusel poleks olnud osakonda. Stahlhelm’i kuulusid sõjaveteranid ning natsionaalsotsialistide võimuletuleku ajaks oli see ühendus kõige rohkearvulisem veteranide organisatsioon kogu riigis. 30. jaanuaril 1933 kuulutati Saksamaal ainsaks seaduslikuks poliitiliseks parteiks Natsionaalsotsialistlik Tööpartei. Sama aasta märtsis sai Franz Seldest Hitleri valitsuse Tööteenistuse (Reichsarbeitsdienst) riigiminister ning tema kohale Stahlhelm’i asus oberst Theodor Duesterberg. Peagi selgus, et Duesterberg ei olnud aarialane ning siis teatas Hitleri parteiline asetäitja Rudolf Hess, et kõik parteiga liituda soovivad Stahlhelm’i liikmed peavad enne peatama oma liikmelisuse selles veteranide organisatsioonis. 1933. aasta juunis otsustas Hitler allutada Stahlhelm’i SA-le. Ametlikult lõpetas Stahlhelm oma tegevuse 1935. aasta novembris. Koos sellega lõpetas tegevuse ka Stahlhelm’i juurde kuuluv isamaaline noorteühendus Scharnhorst Jugend, kuhu kuulusid üle 21 aasta vanused saksa noored, kes polnud veel teeninud sõjaväes.

Stalhelm’i auastmed
1. Wehrmann
2. Oberwehrmann
3. Stabswehrmann
4. Gruppenführer
5. Feldmeister
6. Oberfeldmeister
7. Zugführer
8. Oberzugführer
9. Kompanieführer
10. Batallionsführer
11. Sabsführer
12. Regimentsführer
13. Brigadeführer
14. Divisionsführer
15. Obergruppenführer
16. Bundeshauptmann
17. Bundesführer

Hitler-Jugend.

Hitler-Jugend
Luua Saksamaa noori liitev natsionaalsotsialistlik ühendus oli plaanis juba 1922. aastal. 13. mail 1922 kuulutasid natsionaalsotsialistid välja ühenduse Jugendbund der NSDAP loomise. Ühendus kuulus SA struktuuri ning selle liikmed kandsid SA univormi. 16–18-aastased noormehed kuulusid allorganisatsiooni Jungsturm Adolf Hitler. Neil oli oma käeside, mille võttis hiljem üle Hitler-Jugend. 1933. aastal moodustati NSDAP-i alluvuses olev iseseisev noorteühendus Hitler-Jugend. Samal aastal liitusid nendega kõik Saksamaa laste- ja noorteühendused, olles SA alluvusest üle viidud Natsionaalsotsialistliku Tööpartei alluvusse. Hitler-Jugend’i juhiks – Reichsjugendführer’iks – nimetati Baldur von Schirach. 25. märtsil 1939 viidi Saksamaal sisse seadus noorte tööteenistusest (Jugenddienst Gesetz), millega seoses muutus kuulumine Hitler-Jugend’i ridadesse kohustuslikuks kõigile Saksamaa noortele. 10–18-aastased noormehed kuulusid allorganisatsiooni Deutsche Jungvolk,10–21-aastased neiud allorganisatsiooni Bund Deutscher Mädel. Kogu tolleaegne Saksamaa oli jagatud Hitler-Jugend Gebeite’deks. 2. augustil 1940. asus Hitler-Jugend’i juhi kohale Artur Axmann.

Hitler-Jugend’i auastmed
1. Hitlerjunge
2. Rottenführer
3. Kameradschaftsführer
4. Oberkameradschaftsführer
5. Scharführer
6. Oberscharführer
7. Gefolgschaftsführer
8. Obergefolgschaftsführer
9. Hauptgefolgschaftsführer
10. Stammführer
11. Oberstammführer
12. Bannführer
13. Oberbannführer
14. Hauptbannführer
15. Gebiestführer
16. Obergebiestführer
17. Stabsführer der Reichsjugendführung
18. Reichsjugendführer

Vabatahtliku Tööteenistuse rühm 1940. aastal.

Natsionaalsotsialistlik Vabatahtlik Tööteenistus
(Freiwilliger Reichsarbeitsdienst)
Selleks, et kuidagi leevendada Esimese maailmasõja järgsel Saksamaal valitsevat tohutut tööpuudust, otsustasid natsionaalsotsialistid moodustada tööta töölistele vabatahtlikud töölaagrid. Esimene selline laager asutati Grenzmarki piirkonnas Hammersteinis. 1929. aastal määras Hitler Tööteenistuse eest vastutavaks Konstantin Hierli. Elukutseline sõjamees Hierl oli teeninud selleks ajaks armees 30 aastat ning töötas peale sõda Müncheni sõjaakadeemia direktorina. Seejärel oli ta sõjaministeeriumis Berliinis. Saksa kommunistide – „spartaklaste” – mässu ajal moodustas Hierl oma võitlussalga ja surus kommunistid Augsburgist välja. Hierl oli veendunud, et töökasvatus aitab formeerida uut tüüpi sakslased. Selle üheks eelduseks pidas ta klassi- ja sotsiaalbarjääride kaotamist. Hierl asus kasvatama Saksamaa noorte uut põlvkonda. Põhiliseks töövahendiks selles kasvatustöös pidas Hierl labidat, millest saigi kogu Tööteenistuse sümbol. 1933. aastal määras Hitler Hierli Tööteenistuse riigisekretäriks. Kogu riiki katva Tööteenistuse lõi Hierl juba 1934. aasta suveks. 1935. aasta 26. juunil võeti Saksamaal vastu tööteenistusseadus, mille kohaselt oli tööteenistus kohustuslik kogu Reichi territooriumil. Moodustati Tööteenistuse Valitsus, mis oli võrdväärne teiste Reichi ministeeriumitega. Hierlist sai Reichsarbeitsführer. Niisiis pidid alates 1935. aasta 26. juunist kõik Saksamaa 17– 25-aastased noormehed teenima kuus kuud Tööteenistuses. Põhiliselt tegeles Tööteenistus maanteede ehitamisega ning loomulikult ka sõjatööstusele kaasaaitamisega. Teise maailmasõja algusest sai Tööteenistusest Saksa sõjaväe toetaja nii insenertehnilise ehituse kui ka muude sõjaväeobjektide püstitamisel. Tööteenistuse mehed jagati kuni 2000-mehelisteks rügementideks. Need jagunesid kolmeks tööpataljoniks, mis omakorda jagunesid neljaks töökompaniiks. Tööpataljonid osalesid Poola vallutamisel 1939. aastal. Nende hooleks jäeti kaitseehitiste püstitamine, teede korrashoid ja remont, sõjalennuväljade ehitamine, sõjaväemoona kohaletoomine jne. Samuti tuli tööpataljonide meestel tegeleda ka sõjavangide valvamise ning Poola viljasaagi koristamisega. 1939. aasta detsembrist pöördusid tööteenistuse mehed oma algsete ülesannete juurde. 1943. aastal tööteenistus relvastati ning muudeti sõjaväestatud teenistuseks. Lisaks põhiülesannetele tuli Tööteenistuse meestel hakata tegelema miinide panekuga rindelõikudel, keeruliste fortifikatsiooniobjektide püstitamisega ning õppima tankitõrjet. 1944. aastast hakati Tööteenistuse meestest moodustama tankitõrjeüksusi. Saksamaa oli silmitsi sõja kaotamisega ja rindele suunati nüüd kogu olemasolev inimressurss. Samas tegeles teenistus pommirünnakute tagajärgede likvideerimisega ning blindaažide ehitamise ja kaevikute kaevamisega. Sellele lisaks tuli hakata tegelema ka õhutõrjega. Kuna Tööteenistuse mehed tegutsesid kogu Saksamaal, aga ka hõivatud vaenlaste territooriumil, sattusid tööteenistujate üksused tihti ka rindelõikudele, kus käisid lahingud. Siis tegutseti koos Wehrmachti üksustega, liitudes jalaväega. 1939. aasta seisuga kuulus Tööteenistusse 360 000 noort.

Tööteenistuse auastmed
1. Arbeitsmann
2. Vormann
3. Obervormann
4. Hauptvormann
5. Truppführer
6. Obertruppführer
7. Unterfeldmeister
8. Feldmeister
9. Oberfeldmeister
10. Oberstfeldmeister
11. Armeistführer
12. Oberarbeitsführer
13. Oberstarbeitsführer
14. Generalarbeitsführer
15. Obergeneralarbeitsführer
16. Reichsarbeitsführer

Rahva­kaitse üksused Volkssturm.

Volkssturm
1944. aasta 18. oktoobril edastas Saksamaa ringhääling Adolf Hitleri üleskutse moodustada Volkssturm. See ei olnud juhuslik kuupäev – möödunud oli 131 aastat kuulsast Lepzigi lahingust 1813. aastal. Üleskutses ütles Hitler, et kõikides Suure Saksamaa piirkondades tuleb moodustada rahvakaitse üksused, kuhu kuuluvad kõik sakslased 16.–60. eluaastani. Volkssturm’i ülesanne oli kaitsta Saksamaa piire välisvaenlaste eest kõikide vahendite ja relvadega. Volkssturm’i moodustamine pandi gaulaiter’ite – piirkondlike parteijuhtide – õlgadele ning juhid valisid kohalikud parteistruktuurid, aga ka SS, SA, Tööteenistuse ja Hitler-Jugend’i organid. Volkssturm’i lahinglaskmise peainstruktoriks määrati SA staabiülem Wilhelm Schepmann. Volkssturm’i varustuse, laskemoona, sõjalise organiseerimise ja instruktorite määramise eest vastutas SS Reichsführer Heinrich Himmler. Volkssturm’i mobilisatsiooni ja poliitilise juhtimisega tegeles Reichsleiter Martin Bormann. Volkssturm’is teenimisega olid kõik mehed võrdsustatud sõjaväelastega ning neid võis saata rindele. Teenistus Volkssturm’is oli kohustuslik kõigile Saksamaa meessoost kodanikele. Kuulumine teistesse parteiorganisatsioonidesse ei vabastanud Volkssturm’is osalemise kohustusest. Volkssturm’i võitlejatelt oodati, et nad asuvad vaenlasega võitlema esimesel võimalusel. Saksamaa suurendas sellega oma maa vastupanuvõimet. Wehrmacht oli sõja lõpukuudel verest tühjaks jooksnud ning noorukid ega vanurid neid loomulikult asendada ei suutnud. Volkssturm’i võitlejad ei saanud vajalikku väljaõpet, selleks ei olnud lihtsalt aega. Enamik Volkssturm’i võetud mehi sõdida ei tahtnud. Kui juba Wehrmacht ei suutnud pikkade sõjaaastate jooksul võitu saavutada, mida siis oodati noortelt ja vanuritelt. Volksturm’i meestel ei olnud univormi, nad pidid kandma ühtset käisesidet.

Volkssturm’i auastmed
1. Volksstrummann
2. Gruppenführer
3. Zugführer
4. Kompanienführer
5. Battalionsführe