|
|
Alfons Rebane on rahva
mällu kirjutatud
tekst: Kadri Tera
fotod: Harri Henn
|
Meinhard Ruukholm kuulsat väejuhti meenutamas.
|
Esimest
korda peale sõda tulid Viitna-Pauna kandi metsavennad ja
nende noored sugulased kokku kümme aastat tagasi. Sinna,
suurte Pauna laante vahele avati tookord mälestusrist kolonel
Alfons Rebasele, kes tõusis just seal metsavendade võitlussalga
juhiks. Sinna sai rajatud eestlastele nii omane rõngasrist
nelja rüütliristiga kividest laotud alusel, peal tekst
– „Siit alustas oma sõjateed kolonel Alfons Rebane
(1908–1976)”. See sai teoks maaomaniku, Lembit Sõmeri
soovil ja tahtel ning kohalike meeste kätetööl.
Muidugi
on ka riik andnud meile kauneid mälestusmärke. Neid
kõikide rõõmuks kivisse raiunud või
vääriliste rinnale kinnitanud. Paljud neist väärilistest
seisavad eeskujudena meie ees, teistest ei pea me ise midagi.
Sealsamas need, kes ehk veelgi enam väärt oleks, on
riigimeestele harva meelde tulnud – kahjuks seisab nende
hulgas ka Alfons.
Pole hullu – rahvas mäletab
ja rahvas tasustab.
Meie kohtumiskohaks saab Viitna
kõrtsi esine platsike. Päev on meile õnnistuseks
tõeliselt suvine. Kuum päike sillerdab helesinises
taevas, ajaloolise Viitna kõrtsi kauni hoone ümber
aga lendavad kümned suitsupääsukesed, kiites oma
lauluga Eestimaad ja meid, ning justkui teades, et täna läheme
austust avaldama tõelistele eestlastele. Ka nemad teavad,
et Eesti legendaarseim sõjamees on sama suur riigi sümbol
kui seda on nemad rahvuslinnuna.
Sealt sõidame üheskoos edasi. Nende kaunite Virumaa
metsade vahel oleksid meist vähesed suutnud õiget
sihti leida. See-eest on terve teekond eesseisvasse metsasügavustesse
tõeliselt metsavendade vääriline! Sügaval
laanes kujuneb viimane lõik, mida autoga läbime, metsaelu
sissejuhatuseks meie autojuhtidele. Sealt edasi tuleb minna jala.
Vasakule teepervele jääb selge sillerdav oja, pea kohal
koonduvad õielehes oksad kauniks spaleeriks, terve mets
on täis linnulaulu. Inimese asi keset seda ilu on leida teel
vähem porine ja kuivem koht kuhu astuda, hea peremees oli
väga vesised kohad meie õnneks katnud kuuseokstega.
Metsavälule
koguneb meid kolmkümmend
Kümne aasta eest
mind seal ei olnud. Siis, mälestusristi pidulikul avamisel,
oli olnud rohkem rahvast. Poolesaja ringis.
Nüüd olid kohal need, kellele metsavendade ja Alfonsi
lugu ka tegelikult korda läheb. Koos omadega, ka nendega
kelle nime ja nägu ehk ei teata, aga kellega süda tuksub
koos, on alati kodusem, kui koos nendega, kes tuttavana, aga võõral
meelel seltsi on sattunud. Asetame mälestusristile kaasa
võetud lilled, küünlad ja lipud. Alles siis saavad
sõna kokku tulnud
Koosviibimise avab Lembit Sõmer, räägib mõne
sõnaga koha ajaloost ja annab juhatuse õpetajale,
kes ürituse sisse õnnistab. Sõmer annab põgusa
pildi selle metsa ja eraldi mälestusristi koha ajaloost,
sellest kuidas sealsed metsatalud olid hävitatud, et nendest
ei saaks aidata metsavendi. Kuidas nendes samades külades
tapsid kommunistid meie armsaid Eesti naisi ja lapsi räiges
ihaluses hävitada Eesti rahvas. Ka sellel samal armsal välul
oli kunagi seisnud kaunis Eesti talu.
Meie väiksus
on meie kahjuks maha mänginud
Võitjate tegusid
ei peeta genotsiidiks. Ennekõike on numbrid need, mis suures
ilmas loevad, mitte pelgad protsendid. Protsendid on just nagu
statistika, midagi ähmast, aga numbrid, eriti kui need pole
täisarvud, mõjuvad usaldusväärsemana. Meie
väiksus on meie kahjuks maha mänginud. Kui tapetakse
suure maailma mõistes liiga vähe, pole see justkui
probleem? Kui aga palju, siis pole meid ju piisavalt. Kui aga
ei jää kedagi, siis kes mäletab neid kes kannatasid?
Just metsades algas Alfonsi ja paljude teiste sõjatee.
Nii antakse kokkutulnutele ülevaade Alfons Rebase metsavenna-aastatest.
Seejärel saab sõna Meinhard Ruukholm, kes räägib
oma sõjateest, mis viib meid Soomest Tartu alla ja lõpuks
läbi Tšehhi põrgu.
Ilusate kõnede kõrvale kiidame Alfonsi vägitegusid.
Teod, millest rääkimine ei saagi otsa ja ikka alati
tuleb selline uhke tunne sisse: näete! See on meie poiss!
Alfons on ennast nii kõvasti Eesti sõjaajalukku
ja rahva mällu kirjutanud, et lausa patuks on saanud seisukoht,
et tema auväärne nimi tuleks unustada. Alfons on eestlane,
keda armastatakse. Alfonsi unustust soovivad Eesti vaenlased,
kes tunnevad nii hirmu kui ka viha, kuuldes tema nime. Kui aga
teda unustusse sundida, siis saab temast Eesti rahvajuttude lahutamatu
osa. Meie oma tabamatu ja surematu Eestimaa kaitsja!
Telefonikõne
Kadriorust
Kui sõnavõttudega
ring peale saab, ei saa meenutamata jätta Alfonsi õde
Astridit. Selsamal maikuu õhtul, kuus aastat tagasi, suikus
ta oma kodus rahulikult viimsele unele. See kurb kokkujuhtumine
tõi huulile meenutused sellest suurepärasest Eesti
naisest, tõelisest Narva patrioodist.
See kurb sündmus oli kui enne. Tol aastal oli Alfonsi sajas
sünnipäev, suur juubeliaasta... Astrid ootas neid pidustusi
ja ehk oli Alfons see, kes oma õde säästis? Tol
aastal (2008) keelati ju kõik ära ja kästi Alfons
Rebase nimi unustada – ühe telefonikõnega Kadriorust!
Nagu ei elakski Eesti Vabariigis, kus võib vabalt oma sangareid
hinnata.
Kui jutud saavad otsa ja laulud lauldud, suundume ühte kenasse
tallu. Pakutakse ehtsat ja maitsvat hernesuppi. Tõsteti
toost Alfonsi ja metsavendade auks. Vestluses saime üksteisega
tuttavamaks.
Õhku aga jäi vaikne küsimus. Kümme aastat
tagasi sai alguse see kaunis komme, leidis omale koha too mälestussammas.
Mis saab kümne aasta pärast?
|
|
|
Legendile kõige lähemal: Alfonsi õetütar
Marina Rebane ja truu perekonnasõber Erki Nurk.