|
|
Mati Õun: Praegune
olukord on vaikivale ajastule pürgiv
Tekst: JAANIKA KRESSA
Fotod: erakogu
|
Mati Õun ja Jaanika Kressa.
|
Aasta
2014 on kurbade juubelite aasta. Möödub 100 aastat Esimese
ilmasõja algusest, 80 aastat ebaseaduslikust riigipöördest
Eestis ja 70 aastat Teise ilmasõja kaitselahingutest Eestis.
Juubelijuttu ajame Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi
auesimehe Mati Õunaga.
Härra
Õun, olete vaba mees, võite rääkida, mida
mõtlete. Paljude ajaloolaste suud on aga vist tööandjate
seotud, nad toodavad seda ajalugu, mida riik heaks kiidab...
Mulle tõesti riik palka ei maksa. Olen vaba mees küll,
elan nagu vaesunud aadlik. Veiniraha mul sageli ei jätku,
aga mõnikord sõbrad aitavad. Samas on see hea tunne,
et peale oma naise ei ole enam ühtegi ülemust.
Kui
1944. aasta sündmused on inimestele tänu iga-aastastele
Sinimägede kokkutulekutele pisutki tuttavaks saanud, siis
seda, mis juhtus Eestis aastal 1934 ei teata peaaegu üldse.
Miks?
Pätsi ja Co õnneks tuli peale jõhker vene okupatsioon.
Muidu oleks mälestus vabariigi viimasest kuuest aastat olnud
hoopis midagi muud. Aga see, mis järgnes, oli sedavõrd
palju kordi hullem, et Pätsi aeg tundus olevat õnnis
aeg. Kõik oleneb sellest, millega võrrelda.
|
|
Esinesite aasta
alguses raamatu „Vaikiv ajastu Eestis” esitlusel.
Jah. Tegemist oli William Tominga raamatuga, millest ilmus nüüd
kolmas trükk. See raamat on väärt, et teda trükkida
kolmandat ja ükskord ka neljandat korda, kui see trükk
läbi on müüdud. „Vaikiv ajastu Eestis”
on küllaltki tõepärane – ilmselt parim raamat,
mis tollest ajast on kirjutatud!
Tomingal on teinegi raamat, „Mälestused”, kuid
seal on ta kohati pisut liialdama kippunud. „Vaikivas ajastus”
on kaks liini – Tominga enda liin, ta trükib lendlehe
ja on peagi ise ka luku ja riivi taga, poliitilise politsei käes
uurimise all. Ta saab 2 aastat ja 3 kuud, kuid selle peale lendab
sõjaväeprokurör ametist, kuna kõrgemalseisvad
inimesed arvavad, et ta peaks kauem istuma. Teine liin on põhiliselt
vabadussõjalasi ja tolleaegseid olusid käsitlev. Poliitilised
kombinatsioonid, mida teevad Päts, Laidoner ja Einbund (hilisem
Eenpalu).
Raamat kirjeldab pikalt Artur Sirgu põgenemist Patarei
vanglast, 1935. aasta 8. detsembri nn mässukatse summutamisest.
Mis mõte oleks vabadussõjalastel olnud sooritada
riigipööret, kui nad oleks saanud riigi kätte seadusandlikus
korras? Nad olid tollal kõige popim partei! Mina võin
seda küll vaid arvata, aga Tomingas teadis.
Tagantjärele võtab Tomingas küll palju asju ka
huumoriga, nagu minagi võtan tagantjärele huumoriga
näiteks oma seiklusi vene laevastikus. Siis naerutuju ei
olnud, aga tagantjärele küll, miks mitte.
Tomingas sai endale õnneks hea kaitsja – kahekordse
riigivanema Jaaksoni. Tolleaegsest poliitilisest politseist ei
ole Tomingas eriti kõrgel arvamisel, jääb mulje,
et nad olid samasugused kultuuritud vennikesed nagu ka praegu...
Olen mõelnud, et milline aeg ja olukord siis meil praegu
on, kas vaikiva ajastu eelne või järgne? Ma ütleks,
et meie praegune olukord on vaikivale ajastule pürgiv.
Päts ja Laidoner
said sel esitlusel kriitika osalisteks.
Ma ei ole ajaloolasena nende meestega väga palju tegelenud,
sest nad hakkavad mulle vastu. Nad ju ütlesid välja,
et nad on asendamatud! 1940. aasta kohta on palju versioone, üks
kõlab, et nii Pätsil kui ka Laidoneril polnud otseseid
valitsemispretensioonidega järglasi ja nii ei saanud nad
Eestis sellist süsteemi sisse seada nagu Koreas. Eks mehed
siis otsustasid, et Eestis polegi väärikat meest, kellele
valitsemine üle anda. Tõnissonile ometigi ei saanud
ju riiki jätta. Tegelik välispoliitika tuli Eesti peastaabist,
seltsimees Stalin oli ikkagi suurmees ja seltsimees Molotov ka.
Laidoner käis 1940. aastal Moskvas võiduparaadil,
Soome üle võitu pühitsemas! Ta oli seal ainuke
välisriikide esindaja.
Või vaatame 80 aastat tagasi – riigipöörde
järgselt nad suurendasid omaenda palka – ülemjuhataja
hakkas saama koos muude sissetulekutega isegi rohkem raha kui
president. Kusjuures riigimakse ta ei maksnud. Laidoner oli riiginõukogu
liige ja pidas ennast ka seadustest kõrgemal seisvaks.
Veel kõnekam on pilguheit vabariigi algusesse: bolševike
verist kulda, mis oli röövitud inimestelt ja kirikutelt,
seda Euroopa pangad vastu ei võtnud – meie lugupeetud
isikud aga – need seltsimehed võtsid Venemaa verise
kulla ja briljandid vastu ja omakorda Eestist välja minnes
polnud see ju enam verine vene kuld, vaid täiesti neutraalne
eesti kuld, selle võtsid välispankurid vastu. Eesti
kuld läks Harju pangast välja, dollarid ja naelad tulid
asemele, nael oli tookord väga kõva raha... See läks
jällegi tagasi bolševikele, kes said vaikselt tanke
ehitama hakata. Sovjettide mõtlemine oli ju, et miks teha
külmkappe või muud elu kergemaks muutvaid masinaid,
teeme parem tanke, sest Läänes on kõike küll
– võtame neilt kõik lihtsalt ära.
|
Mati Õun William Tomingase raamatu „Vaikiv ajastu
Eestis” esitlusel Apollos.
|
Nii Eestis kui
ka Lätis tõusid omariikluse väljakuulutajatena
esile inglise orientatsiooniga poliitikud, kellest said hiljem
autoritaarsed juhid. Ei Päts ega Ulmanis olnud sõjamees,
kuidas neid kohtadele pandi?
Ju nad olid ise kõvad trügijad. Aga ma ei välista
ka kombinatsioone vabamüürluse liinis.
Pätsi ja Laidoneri
1939. aasta otsuseid kaitstakse tänaseni kiivalt. Ometi nad
valetasid oma rahvale näkku. Miks rahvas ei mõista,
et põhjused peituvad hoopis 1934. aasta otsustes...
Nad mõlemad ju pürgisid 1934. aastal presidendiks,
aga rahvas toetas ülekaalukalt Andres Larkat. Ma olen näinud
Laidoneri tollast propagandalehte – see meenutab mulle Mao
Zedongi – suur tüürimees, kes tõi meid läbi
Vabadussõja, on kindlasti õige mees ka riigitüüri
juurde.
1939. aastal oleks saanud ja oleks pidanud vastu hakkama! Just
nimelt, kõik, mis siis juhtus, sõltus 1934. aasta
sündmustest. Soomes sihukest jama ei juhtunud, sest Soome
oli demokraatlik parlamentaarne riik. Meil aga oli järk-järgult
ettevalmistusi tehtud Eestimaa äraandmiseks. 1938. aastal
võeti vastu riigikaitse koormatiste seadus, mis nägi
ette, et inimesi võib küladest välja ajada, saartelt
minema ajada ja igalt poolt, kust tarvis. Ajalehtedes sellest
ei kirjutatud ja inimesed olid vait.
Päts ja Laidoner arvasid, et nad on kampa võetud,
et nad on suures maailmasõjas Nõukogude Liidu liitlased.
Nende käitumine oli selline, nagu Eesti oleks liitlasriik.
Pätsil ei olnud õigus kõikidele paberitele
alla kirjutada. Riigipeal pole õigust oma riiki ära
anda, see on seadusevastane ja algusest peale õigustühine.
Toon näiteks Rumeenia kuninga Mihai. Kui Punaarmee 1944.
aastal Rumeeniasse marssis, oli ta 23-aastane riigipea. Ta keeldus
paberitele alla kirjutamast. Mis temaga tehti? Viidi Venemaale?
Ei viidud! Ta saadeti küll maalt välja, läks alguses
Egiptusesse, pärast kasvatas Inglismaal kanu, aga elas nagu
inimene! Ta ei kirjutanud ebaseaduslikule jamale alla.
Laidoneri kiidetakse
kui suurt väejuhti Vabadussõjas. Mis ta seal siis
üldse tegi? Kuuldavasti passis staabis, sel ajal, kui teised
kindralid olid rindel.
Minu „kohtumine” Laidoneri kui väejuhiga oli siis,
kui uurisin raamatu „Võitlused Läänemerel
1918–1919” jaoks materjali. Võtsin arhiivipaberid
ette täiesti ilma eelarvamuseta. Lugesin näiteks Pitka
kuulsa sissetungi kohta laevadega Väinajõe suudmesse,
et Riia peale saaks minna. Õnneks leidub meie arhiivis
päris palju vabadussõjaaegsed paberid, mida uurides
mulle selgus, et meie vabadussõjas liikus info väga
aeglaselt. Pitka ja Põdder saatsid operatiivteateid Tallinna,
kus omakorda muneti kaks-kolm päeva, kuni Laidoner mõtles,
mida teha. Selleks ajaks, kui tema käsk ükskord rindele
jõudis, oli situatsioon juba nii palju muutunud, et kui
teised kindralid oleksid Laidoneri targal juhtimisel seda sõda
pidanud, oleks Vabadussõda tõenäoliselt kaotatud.
Laidoner ei viinud oma peastaapi Võndu näiteks. Hitler
viis oma ülemjuhatuse ikka rinde lähedale, viibis kuude
viisi Ukrainas või Ida-Preisimaal, selleks, et olla rindele
lähemal, see on lihtsalt elementaarne. Laidoner istus Tallinnas
staabis. Vaid mõne korra käis Valgas ja ühe korra
Pihkvas. Miks minna sinna, kus mürsud lõhkevad ja
kuulid vinguvad? Tema ratsamonument Viljandis on olnud jama algusest
peale, mina selle jaoks ei annetanud.
Miks oli vaja tappa
Artur Sirk?
Artur Sirk, tema surm Luxemburgis Echternachis, on Pätsi
ja Laidoneri hinge peal. Samuti kapten Dunkeli oma, kes Patarei
vanglas suri. Rääkimata neist teistest, kes seal ülekohtu
tõttu samuti surid. See oli suur pressing: kui sa oled
55 või 60 ja sulle antakse 20 aastat, siis see on ju nagu
eluaegne vangistus.
Minu viimane vestlus
härra Harald Nugiseksiga lõppes meie ühise arvamusega,
et Eesti vajab uut Artur Sirku. Kas see on lootusetu unelm?
Sirk olevat olnud läbi aegade eesti kõige parem kõnemees
ja väga selge peaga poiss, milliseid sünnib kord sajandis.
Nüüd on küll järgmine sajand juba, nii et
mine tea...
Artur Sirki hindasid ka baltisakslased,
kes nägid temas samuti meie ühise kodumaa tulevikulootust.
Aadel, olles oma varast ilma, kaotas lootuse, kui Sirk mõrvati.
Miks oli vaja baltisakslasi taga kiusata?
Eestlaste alaväärsuskompleksist. Mind see ei rõhu,
aga suur osa tolleaegseid eestlasi ja ka osa praeguseid kannatavad
selle all.
Ja kuigi me loeme
vabadussõja algust sellest, mil punavenelased meie maale
tungisid, tormasime 1919. aasta juunis Võnnus sakstele
kõrri, me ei saanud aru, kes oli vaenlane, kelle vastu
võidelda... Eestlased poleks vabadussõda üksinda
võitnud. Ilma Landeswehri, ilma Loodearmeeta, oleksime
olnud punavenemaa – miks seda ei suudeta tunnistada?
On mehi, kes arvavad, et terve Vabadussõda oli lavastatud.
Mul on kahtlus, et see võiks ka tõsi olla. Langenute
arv on väga väike ja sõjategevus on äärmiselt
madala intensiivsusega. Ausad eesti mehed, kes selles sõjas
võitlesid, seda muidugi ei teadnud, nemad ei näinud
suurt pilti.
Segadus on ka Vabadussõja alguse kuupäevaga. 22. novembril
juba ründasid punased Narvat. Seal olid aga sakslased ees
ja tõmbasid neile kohe tule peale. Ametlikult aga loetakse
Vabadussõja alguseks 28. novembrit.
Mida ikkagi jaanilaupäevane
lahing Landeswehri vastu terve Vabadussõja seisukohalt
tegelikult tähendas? Kas see oli oluline strateegiline võit
(võõral pinnal!) Eesti omariikluse seisukohalt?
See oli kõige puhtamalt propagandistlik võit. Võita
mingeid tiblasid või kommunaare, see poleks märgilise
tähendusega, aga võita sakslasi, kes on maailma parimad
sõjamehed, see näitas ju taset! Olen ka kuulnud versiooni,
et see lahing oli üldse kunstlikult tekitatud.
Sõda kestis
ju veel edasi peaaegu pool aastat ja Võidupüha hakati
tähistama alles peale riigipööret, kampaaniakorras.
Miks inimestele sellised kampaaniad nii lihtsalt peale lähevad?
See on ajupesu! Seda saab hästi teha näiteks ajakirjanduse
kaudu...
Mis ajast tähistatakse
3. jaanuari kui Vabadussõjas võidelnute mälestuspäeva?
Ja kuidas tuleks sellest päevast täna aru saada? Kas
see on ka vabadussõjalaste päev? Keegi pole ju nende
ees vabandanudki, nad on riiklikult rehabiliteerimata.
Kahtlemata on 3. jaanuar ka vabadussõjalaste päev,
see on eelkõige nende päev. Ka mina olen arvanud,
et vabadussõjalastele tuleks anda hinnang riiklikul tasemel.
Ma olen nende rehabiliteerimist juba 20 aastat oodanud...
80 aasta eest vaatas
eesti rahvas tuimalt ja kaastundetult pealt vabadussõjalaste
ja nende perekondade kannatusi, kuigi oli alles nende poolt hääletanud.
Miks? Mis rahvas me selline oleme?
Ma olen lugenud, milles vabadussõjalasi süüdistati.
Relvade toomises näiteks. Miks seda vaja oleks olnud, igal
kaitseliitlasel olid ju relvad olemas. Või riigipöördekatse
ettevalmistamises. Kordan veel: neil polnud seda vaja, sest nad
oleksid saanud võimu seadusandlikus korras. Valimiste eelhääletus
ju näitas, et Päts ja Laidoner mõlemad oleksid
kukkunud mürinal läbi.
Seda, mis rahvas me oleme, mine küsi poliitikutelt! Mina
pole Riigikogus olnud!
Kodudest väljaajamine,
küüditamine ja paljaksröövimine oli Eestis
niisiis XX sajandil juba kaks korda juhtunud, esmalt balti aadli
ja seejärel vabadussõjalastega. Kui nende kahe küüditamise
valguses vaadata 1941 ja 1949, paistab natuke karmaseaduse moodi...
Päris kindlasti on olemas asju, mis määratakse
meist kõrgemal. Eesti kohta pole ma mõelnud, seetõttu
on võrdlus ootamatu, aga olen mõelnud sama tšehhide
kohta. Tšehhoslovakkia anti 1938. aastal ära –
see oli karistus tšehhidele selle eest, mida tšehhi
põrsad 1945. aastal tegid. Tagurpidi järjekord küll,
aga miks mitte, küll Jumal taevas teadis, mis rahvas see
on ja mida nad paari aasta pärast teevad.
100 aastat tagasi
algas Esimene maailmasõda. See oli Euroopa kultuuri häving,
meie tegeliku tsivilisatsiooni lõpp.
Tagantjärgi võime ütelda, et selleks, et Eesti
Vabariik saaks tekkida, oli vaja kahte eeltingimust. Esimest maailmasõda
ja Oktoobrirevolutsiooni. Nii imelik kui see ka ei ole. Maailmasõda
oli vajalik, et Vene impeerium laguneks. Kui tuli 1917. aasta
veebruarirevolutsioon (mis tegelikult oli märtsis), siis
tundis igaüks, et võib teha, mida tahab. Eestlaste
nõue oli tookord pigem rahvuslik autonoomia. Tuletagem
meelde, et Põhja-Eesti oli tollal Eestimaa, Lõuna-Eesti
Liivimaa, Narva aga hoopis Peterburi kubermang. Alles siis, kui
tuli oktoobrimäsu ja algas punane terror, oli selge, et koos
Venemaaga edasi minna ei saa. Siis valmis otsus, et Venemaast
tuleb lüüa lahku.
Tegelikult nii ongi. Kõik õilis lõppes, kui
algas sõda. Enne Esimest maailmasõda oli kultuuri
õitseng nii Saksa keisririigis kui ka Venemaal. See oli
Euroopa kultuuri kõrgtase muusikas, kirjanduses jne. Siis
aga saadeti mehed mullatoidule ja vaht kerkis pinnale. Kõrgkultuuri
aeg oli läbi.
Teine maailmasõda,
meie Teine vabadussõda selle sees, oli vaid
agoonia...
Täpselt nii. See pole aga mitte ainult meie, vaid terve Euroopa
probleem.
Ent rääkides, et meie
praegune olukord on vaikivale ajastule pürgiv, tekib tahtmatult
küsimus, miks rahvas ise sinna pürgib? Diktaatoreid
meil ju praegu pole. Ma oskan ainult ühte järeldada:
oleme rahvas, kes ei oska vaba olla.
Eesti on transatlantiline katseväli: mida võib ühe
rahvaga teha, enne kui ta mässama hakkab. Kindlasti annab
jälle tunda see 700 aastat mitte ise olemist.
|
|
|
