Kultuur ja Elu 1/2014

Kultuur ja Elu 4/2013

Soomepoiste muuseumi avamine Äksis 2002. Lahingute maketil jagab seletusi Raul Kuutma (paremal). Külaliste hulgas on peaminister Siim Kallas ja Soome peaminister Paavo Lipponen.

70 aastat soomepoiste liikumist

Tekst: KE INTERVJUU
Fotod: erakogu

Soomepoiss ja Ühenduse auesimees Raul Kuutma.

Soomepoiste liikumisest möödub 70 aastat. Teeme juttu Soome poolel võidelnud vabatahtlike ajaloost ja tänasest päevast soomepoiss Raul Kuutmaga.

Ajalugu räägib, et 1944. aasta 8. veebruaril kirjutas Soome Marssal Mannerheim alla päevakäsule eesti vabatahtlikest koosneva jalaväerügemendi JR200 formeerimiseks. Kuidas ja miks niipalju mehi Soome sattus?
See oli tingitud II maailmasõjas ja Eestis selleks ajaks välja kujunenud olukorrast. Teatavasti vallutasid/vabastasid sakslased Eesti suvel 1941. Eesti rahvas ootas neilt iseseisvuse taastamist, kuid seda ei juhtunud. Kehtestati hoopiski range okupatsioonivõim, sakslaste poolt ametisse pandud Eesti Omavalitsuse ülesanne oli täita sakslastest ülemuste (Generalkommisariat Estland) käske asjaajamisel rahvaga. Vaenuliku bolševistliku võimu, mis oli 14. juunil korraldanud Eestis eliidi suurküüditamise, hävitamiseks astusid tuhanded mehed vabatahtlikult Saksa armee teenistusse. Kõik lootsid sakslaste kiiret võitu, sõja esialgsed sündmused tõotasid seda. Moskva lahingu kaotamine 1941/42 ja eriti Stalingradi katastroof 1942/43 muutis lõplikult olukorda. 1943. aasta märtsikuus kuulutasid sakslased, kes vaevlesid sõdurite puuduses, Eestis välja seitsme aastakäigu (märts 1919–1924 ja detsember 1925 sündinud) meeste
mobilisatsiooni tööjõu saamiseks sõjatööstusesse, tegelikult suruti Eesti SS Leegioni. Samal ajal tegutses „põranda all” juba Eesti Vabariigi Rahvuskomitee (EVR), mis otsis kontakte lääneriikidega. Eesmärgiks tegutsemine sõja lõpul Eesti iseseisvuse kindlustamiseks. EVR-i kuulus ka 1941. aasta suve metsavendluse kangelane kapten Karl Talpak, kes nägi võimalust koolitada noori eesti mehi sõduriteks Soomes – see väeosa olnuks kindlalt võimalikult tekkiva Eesti Valitsuse käsutuses. Ta käis välja hüüdlause – Mehed Soome! Ja põgenes sinna ise pinda ette valmistama. Soome oli tol ajal Saksamaa lepinguvaba liitlane, sõltudes nende relva- ja toiduabist. Seetõttu oli suure hulga Eesti põgenike Soome vastu võtmine armee peakorterile ja valitsusele probleem, kardeti Saksamaa reaktsiooni. Lõpuks lahendati asi positiivselt tuntud estofiilide, mõne kõrge ohvitseri ja südametunnistuse toel, eestlased saadeti õppekeskustesse. 1943. aasta kevadel põgenenud ligikaudu 400 meest saadeti teenima Karjala kannasele Jalkala laagrisse, marssali õepoja major Claes Gripenbergi juhitavasse pataljoni III/JR47. Ta oli kogunud sinna eestlasi alates 1942. aastast. Oli ju Soome sõjaarhiivi andmetel vennasrahva abistamiseks läinud talvel 1940 üle külmunud lahe 56 meest, kes teenisid rahvusvahelises brigaadis Sisu, mis rindeteenistusse siiski ei jõudnud.
Sügisel 1943 põgeneti öö varjus üle lahe peamiselt kalapaatidel, aga ka piiritusevedajate säilinud alustel. Kõik see oli väga ohtlik, Saksa valvelaevaga kohtudes ootas nii põgenikke kui ka paadimehi karm karistus – trahvipataljon või isegi surmanuhtlus. Põgenikud olid peamiselt Põhja-Eestist, aga ka Tartust ja mujalt. Vabatahtlikult Soome armeesse astunute koguarv oli 1944. aasta alguseks üle 3000 mehe, neist 400 mereväes. Januaris 1944 lisandus neid veelgi.

Eesti poiste laul kõlab Jalkala teedel suvel 1943.

See oli arvult üle poole tänapäeva Eesti Kaitseväest, mis nendest edasi sai?
Meestel kontrolliti tervist, anti varustus ja saadeti väljaõppele. Neist said sõdurid: tehti tugevaks ning õpetati käsitsema relvi ja nende kasutamist. Soome keel tuli seejuures iseenesest, koolitajad olid ju Soome ohvitserid ja allohvitserid. Detsembris 1943 koondati suurem osa Luumäe vallas olevasse õppekeskusesse, kus ülemaks oli eesti keelt valdav kolonelleitnant Eino Kuusela, Eesti Kõrgema Sõjakooli lõpetanud mees.
Kapten Talpak polnud maganud, ta teenis nüüd Soome armee peakorteris ja ajas Eesti väeosa loomist, mida toetasid kolonelleitnant Kuusela, Soome Vabatahtlike Büroo juhid, hulk kindraleid ja estofiile. Marssal soostus ja päevakäsk jalaväerügemendi (JR200) formeerimiseks sai allkirja, Eesti jäägriliikumine oli ametlikult sündinud. Selle koosseisuks määrati kaks jalaväepataljoni, tankitõrje-, granaadiheitjate- ja sidekompanii, ohvitserikursus ja allohvitserikool. Kõik vajalikud osad ühe rügemendi iseseisvaks tegutsemiseks. Väljaõpe läks edasi, suurelt osalt Luumäel, kus oli rügemendi staap. I pataljoni asukohaks sai rindetagune Jalkala laager Karjala maakitsusel. Sel perioodil, raskel väljaõppel, kasvasime kokku meestega oma jaost, rühmast ja kompaniist, meie saatus oli nendega koos lahingut lüüa ja seda ei tulnud kaua oodata.
9. juunil 1944 läks meist mõne kilomeetri kaugusel rindel lahti põrgu, Punaarmee ründas. Algasid verised taganemislahingud Viiburini, kus kaitsesime rannikut peaaegu kuu aega, sinna toodi ka ülejäänud rügemendi üksused. Viimased positsioonid olid Vuoksi rannal, seal meie jaoks sõda Soomes lõppes. Marssalist sai Soome President, toimusid läbirääkimised vaherahu tegemiseks. Soomepoisid nõudsid minekut Eestisse, Narva oli langenud, kogu kodumaa oli langemas Punaarmee kätte. EVR-i nõudmine rügemendi toomiseks Eestisse lõpuks tuli, teatati, et sakslased on meile „väejooksu andestanud” ja võime oma kodumaa eest võidelda. Rügement tõmmati tagalasse ja iga mees eraldi pidi tegema otsuse Eestisse mineku kohta. Tollal rivis olnutest 90% otsustas naasta, mis oli antud sõjalises olukorras massiline kangelastegu. Meist jäi Soome maha ligi 200 langenut ja hukkunut, haavadesse surnud, vangi langenud ja suurem osa mereväelasi Soome jäänud JR200 meestega kokku ligi 900 meest.
Soome minnes oli meie eesmärk valmistuda kodumaa kaitseks, Rootsi minek, mida meile lubati, tundus võimatuna, kohustus kodumaa ees oli vaja täita. Soome sõlmis vaherahu
4. septembril 1944, soomlaste kohuseks jäi sakslaste väljaajamine Põhja-Soomest. Arvan, et meie rügement täitis Soomes kõikides olukordades oma kohust korralikult.
16. augustil 1944, JR200 Soome Armee koosseisust kustutamise päeval, andis ülemjuhataja Soome marssal Mannerheim järgneva päevakäsu: Eesti vabatahtlike põhiosa meie maalt lahkumise puhul avaldan tänu ja suurt tunnustust nende abi ja eduka teenistuse eest Soome Armees. Paljudes ägedates võitlustes on Eesti üksus jõudnud osutada kangelaslikkust ja sõjalist tublidust, mis on auks nende isamaale ja kogu nende raskelt kannatanud rahvale. See veri, mida vabatahtlike üksus on Soome pinnal valanud ja need ohvrid, mida see ühises võitluses on kandnud, on endisest enamgi kinnitanud vennasrahvaste-vahelisi hõimusidemeid.
Sõdurid!
Tõtates nüüd raskel saatusehetkel kogenud sõduritena ja Eesti eest võitlejatena lahingusse oma maakamaral, soovin igaühele teist, ohvitseridele, allohvitseridele ja meestele õnne ja edu! Andku Jumala juhtimine oma abi teile ja kogu eesti rahvale!”

Väga ilusad lahkumissõnad, aga kuidas „väejooksikud” Eestis vastu võeti?
Hankos oli südamlike kõnedega lahkumisparaad. Siin anti veel kord võimalus jääda Soome, mida mõni ka kasutas. Laevale minek toimus kompaniide kaupa, kõiki mehi kontrolliti, et soomlased kaasa ei läheks. Leitnant Holopainen tõmmatigi sõduri riietuses rivist välja. Saksa transpordilaev Wartheland tüüris rahuliku taeva all Paldiski sadamasse, oodatud Tallinna minekut meile ei võimaldatud.
Paldiski oli mahajäetud, alles õhtupoolikul tulid eestlastest SS ohvitserid meiega rääkima. Taskus olevad näkileivad oli päeva jooksul ainuke toit. Õhtu eel anti ette kaubarong, millega tossutasime Tallinna poole, Nõmmel ootas „kadunud poegi” suur rahvahulk, toimus võimas isamaaline kohtumine. Meie delegatsioon käis viimast peaministrit Jüri Uluotsa kodus tervitamas, ta oli optimistlik ja meie tuleku üle väga rõõmus. Samasugune oli kogu rahvas, kõik ootasid imet.
Peatuskohaks sai Männiku sõjaväelaager, meid topiti Saksa mundritesse, mingi Saksa ülemus luges ette vandeteksti, meie vaikisime. Olime korrapealt ja küsimata SS-grenaderid, kuid valmis võitlema mitte Hitleri, vaid kodumaa eest. Meid jaotati kolme ossa, Soomes kõik lahingud läbi teinud I pataljon oli nüüd Eesti Diviisi III/46, ehk 46. rügemendi III pataljon, ülejäänud saadeti täiendusrügementi, noored ohvitserid viidi Kloogale. III pataljoni ohvitserid ja allohvitserid olid kõik eestlased, kes juba Soomes meid juhtinud või uued, koolituse saanud mehed. Vastu keeldu käisime ka Tallinnas sugulasi külastamas ja 8. märtsil Vene lennuväe poolt purustatud linna „imetlemas”.

Rindel oli vist sel ajal raske olukord?
Nii oligi, Pihkva poolt ründav vaenlane oli vallutanud Tartu ja terveks jäänud Kärevere silla kaudu toonud üle Emajõe kaks diviisi, nende käes oli 25 km sügavune sillapea, mis ähvardas kogu Narva rinnet ja Eesti lõplikku vallutamist. Meie pataljon saadeti 25. augustil olukorda taastama. Rongile läksime Hiiu jaamas, meeleolu rikkus relvastatud eesti SS poiste valve, nõudsime nende äraviimist. Meil relvi ei olnud, Soomest kaasa ei antud ja Männikul ei jagatud. Vagunis olime jälle uljad soomepoisid, tundus nagu oleks sõja algus, lauldi isamaast ja mahajäävast neiust, keda meist kellelgi vist polnud.
Mahalaadimine toimus Mullavere jaamas, edasi oli juba rinne. Siin alles oldi kindlad meie kuulekuses, jaotati nigel relvastus, 28. augustil läksime rünnakule. Sama tegid kaks Eesti politseipataljoni, kaks võitlusüksust Eesti Diviisist ja Lõuna-­Eesti lahingutes kulunud Saksa rügement. Kolme päevaga olime Emajõe ääres väljas, neid päevi ei unusta vist kunagi, mida rohkem vastupanu, seda hoogsamalt löödi. Emajõe luht oli vaenlase rasketehnikat ja autosid täis. Aga pataljonist oli kolmandik, ligi 200 meest, langenud või haavatud.

Kas teie võimekust pandi ka tähele?
Ja kuidas veel. Lahingu lõppedes liikus meie kompanii rännakkolonnis kitsal Õvi külateel, vastu tuli maastikuauto Saksa ohvitseridega. Meie teed ei andnud, auto jäi seisma ja üks ohvitseridest hüüdis (muidugi saksa keeles): „Milline väeosa?” Kompaniiülem vastu: „Soome pataljon”. Sakslane oli kindral, rindelõigu ülem, selgus hiljem. Ta tõusis püsti ja andis au niikaua kui mööda läksime. Paar päeva hiljem ülevaatusel jagas seesama kindral pataljonile 44 raudristi, pataljoniülem kapten Voldemar Pärlin sai I klassi – järgmisel päeval sai ta surmavalt haavata. Kindral märkis, et pole veel kunagi ühele pataljonile ühe lahingu eest niipalju aumärke jaganud.

Kas Tartut ei saadetud tagasi vallutama, olite ju nii lähedal?
Küllap see mõte käis paljudel peast läbi, kuid oli teostamatu. Punaarmee ülekaal Eesti rinnetel oli suur ning lõpliku löögi andmine juba käima pandud. Väeosi viidi Sinimägede alt, kus neil läbimurre polnud õnnestunud, Tartu alla.
Meid suunati Emajõest mõne kilomeetri kaugusele Pilka külla rinde reservi. Saime täiendust 200 meest ja „lakkusime haavu”. Lõppvaatus algas 17. septembri hommikul, eesliin tambiti tunnipikkuses suurtükitules segi. Ülemused ootasid käske, neid ei tulnud, Saksa sõjamasin oli lakanud toimimast. Nad olid läinud ja viinud kaasa raskerelvad, rinne lagunes. Meie kompanii üritas tõkestada, kõrvalt läksid venelased mööda. Sel päeval taganesime Maarja-Magdaleenani ja läbi seikluste sakslastega edasi Läti piirile, kus meid oli järgi alla 100 mehe. Pataljoniülem, nüüd juba leitnant Karl Pärnoja tegi „sõjale lõpu”, soovitades minna Rootsi. Kuigi proovisime, venelased olid juba Pärnus ees, suurem osa Rootsi ei pääsenud. Tuli otsida võimalusi jõuda koju ja sulanduda uude ühiskonda. Eesti lahingutes olime praeguste andmete kohaselt kaotanud 132 meest langenutena

Raul Kuutma: „Kõige kindlam oli kaduda kodukandist ja võimalusel minna õppima. Koostasin selleks „korraliku" eluloo. Lõpetasin TPI 1951. aastal."

Mis siis edasi juhtus? Olite kodust kaugel võõras mundris?
Üldiselt rääkides oli teekond raske, kuid rahvas abistas meid. Otsiti välja vanad rõivad vormi asemele, anti süüa ja juhatati teed. Üks emand kurtis, et ei jõua leiba teha, tegu on astjas ja teine ahjus, aga ikka puudus. Olime uhked rahva kokkuhoiu ja meelsuse üle, minnes 200 km mööda metsi ja soid Virumaale ilma tõsiste vahejuhtumiteta.
Soome armees teenimine oli „natsionalisti” märk, seda peeti eriti ohtlikuks, karistuseks tavaliselt kuni 25+5. Pärast sõda oli jäänud NL-i poolt okupeeritud aladele sh Eestisse u 1600 soomepoissi. Lisaks võeti mehi Punaarmeesse võitlema Kuramaal, kus neid langes nagu Saksamaalegi läinutest formeeritud Eesti Diviisis. Suurem osa aga asus tööle, pidades madalat profiili. Kõige kindlam oli minna õppima, koole väga ei puistatud. Mina näiteks jätkasin õpinguid Tallinna Tehnikumis, sealt suunati TPI-sse, mille lõpetasin 1951. Tähtsaim oli, et keegi sinu peale ei „koputaks”. Aastani 1954 oli raske, tuli olla ettevaatlik, pidada suu kinni ja valida sõpru. Toidupuudus valitses igal pool. Soomepoisid olid ka tuntud metsavennad, neist hukkus haarangutes 57. Pikaajalisi karistusi sai 452 meest, kellest 82 laagrites hukkus, 21 mõisteti surma. Läände pääses 1350 meest, nad elasid sisse uuel kodumaal, organiseerusid, hoidsid eestlust, paljud õppisid ja said tuntuks.

Mis sai täiendusrügementi jäänud meestest?
JR200 II pataljoni mehed olid Kehras „väljaõppel”. Kas see oli juhus või EVR-i mõjutusel kindralinspektor Johannes Soodla korraldatud, et oleks „kindel” Eesti väeosa Tallinna lähedal. Pataljon toodi 19. septembril Kehrast Iru-Lagedi-joonele, kahjuks puudus tegevuskava ja side Tiefi valitsuse ja Tallinna komandandi kapten Talpakuga, kes oli Soomest tagasi jõudnud. Pataljon hajus pärast naginaid sakslastega ja väikest vastupanu Punaarmeele Vaskjala silla juures.
Noored vänri´kid (lipnikud) Kloogalt üritasid korraldada lootusetut vastupanu, taganesid saartele ja osa sealt Rootsi või Saksamaale. Meie jaoks oli sõda lõppenud.

Soomepoiste 1. kokkutulek Tartus 1989

Kui soomepoisid „ärkasid” ja põranda alt välja tulid?

Märtsis 1989 korraldasid Tartu soomepoisid esimese kokkutuleku ülikooli kohvikus. Tekkisid ka esimesed kontaktid soomlastega.

Meid võis tollal olla alles veel ligi 700, osa võttis 68. Tekkisid kontaktid soomlastega, selle tulemuseks oli tuntud Soome telemehe Hannu Karpo saade soomepoistest Soome TV-s aastal 1990. Järgnes soomepoiste väljaõppekohta Luumäele Kouvola Lionsklubi eestvedamisel JR200 mälestusmärgi püstitamine, selle avamisest võtsid osa paljud mehed. Saime Soomes mõningal määral tuntuks.
Liitusime Tartus asutatud Elias Lönnroti seltsiga ja 1992 asutasime Soome Sõjaveteranide Eesti Ühenduse Soome Sõjaveteranide Liidu koosseisus. Esimeheks valiti professor Paul Alvre, teda asendas peagi Sven Ise, Soomes koolitatud nooremleitnant. Mind valiti tema asetäitjaks, olin tegevjuht, meie büroos alati kohal asju korraldamas. Aja kuludes, kui olime end tublidusega tõestanud, saime võrdsed hüved Soome veteranidega. Juba 1991. aastal asutatud Soomepoiste meeskoor, kus üle 40 mehe, käis aastaid Soomes ja ka meie kokkutulekutel esinemas. Nende tubli tegevuse eest korraldasin koorile 1999. aastal Soome ettevõtjate poolt väljaantava „Sillaehitaja” auhinna.
Mina kogusin ajaloohuvilisi soomepoisse Eestist, Rootsist ja Kanadast tegema tööd kõikide soomepoiste saatuse selgitamiseks. Kokku sai neid ajalootoimkonda üle 40. Töötasime kaitseliidult saadud ruumides neljal päeval nädalas aastani 1997. Kasutasime andmeid meestelt jagatud küsitluslehtedelt, Soome Sõjaarhiivist saadud dokumentide koopiad, uurides läbi Eesti arhiivid ja kohtudes kadunute sugulastega ja tuttavatega. See oli vaevarikas töö, möödunud oli üle 50 aasta, paljud kadunud ja unustatud, sest mälestuski soomepoisist oli ohtlik. Tegime ühenduse pidamiseks ja töö hõlbustamiseks kõikide meestega infovahetuse skeemi: ühendus – 8 piirkonda – 36 rühma, nii liikus info kõige kiiremini alla ja üles. Sidepidamiseks oli tolleaegne analoogtelefon kaugekõnede järjekorras ootamisega või kohalkäimine.
Soomepoisid olid tollal veel suurelt osalt tegija eas (65–75), nad võtsid oma tahte ja võimete kohaselt osa üldkoosolekutest, olid juhatuse, piirkonna juhatuse, toimkondade, laulukoori ja mereväelaste killa liikmed. Tegid vajalikke töid büroo korrastamisel, ehitasid mälestusmärke ja soomepoiste matmispaiga. Käisid Soomes külas ja pidasid kirjavahetust, olles nii endastmõistetavalt
1994. aastal möödus 50 aastat rügemendi asutamisest, korraldasime selle tähistamiseks Ülemaailmse Soomepoiste kokkutuleku koos mälestusmärkide ja Vabadusvõitluse muuseumi avamisega Lagedil. See oli liigutavate kohtumiste ja mälestuste heietamise võimalus. Külas oli palju soome sõpru, eesotsas kaitseministri Elisabet Rehniga.
Soomepoiste Pärimusühing Soomes, eesotsas eversti Matti Lukkariga, tegi 1995. aastal ettepaneku soomepoiste kangelas- ja veteranidematmispaiga, kuhu oli maetud juba kapten Talpak, väljaehitamiseks Tallinna Metsakalmistul, nemad rahastavad. Korraldasin ehitamist, töö tegid soomepoisid ise, alates projekteerimisest kuni õnnistamiseni 1997. Matsime sinna ümber 15 mehe säilmed, kes langesid Pupastvere lahingus, nüüd on seal ka suurem osa veterane. Kaua aega tegime ka hooldustööd. Mälestuspäeva aktusel Sakala Keskuses tänasime Soome annetajaid. Esitlesin ka ajalootoimkonna viieaastase töö vilja, raamatut „Vabaduse eest. Soomepoiste lühielulood". Nõudmine sellele oli suur, kokku ilmus kolm trükki.
Kõikides tegevustes abistasid meid igakülgselt Soome Sõjaveteranide Liit eesotsas Simo Käräväga ja Pärimusühing Soomes. Tänu edukale tegutsemisele valiti mind esinduskogul 1997. aastal ühenduse esimeheks.
Kolonel Lukkari hoolitses ka selle eest, et oleks soomekeelne raamat soomepoiste sõjamälestustest, leides selleks noore „sulesepa” Anne-Riitta Isohella, kes tundis huvi ja töötas ajakirjanikuna. Minule pani ta kohustuse leida sobivad mehed kellest kirjutada ja abistada kogu töös. Anne-Riitta võttis asja äärmise tõsidusega, et lugeda eestikeelseid dokumente, õppis ära eesti keele, korraldades end tööle Eesti Raadiosse. Raamat „Soomepoisid” tuli hea, leides Soomes head vastukaja ja tõlgitika ühenduse algatusel eesti keelde.
Suvanto teene oli ka Soome Sõja­kahjude Sihtasutuse esimehe Peter Küttneriga ning juhatusega tutvumine ja senini kestev toetuste saamine. Kesk-Lahti veteraniühenduse esimees Jukka Simola pani Soome Lionsliidu kaudu käima „kummiveteraani” liikumise. Soome pered hakkasid toetama ja külastama eesti veterane, tekkisid perekondade vahelised sidemed, see oli laialdane hõimutöö rohujuure tasandil.
2008. aastal tehti mulle vähilõikus, tervis halvenes. Otsustasin igapäevasest ühenduse tööst loobuda, juhtimise üle anda asetäitjatele Uno Järvelale ja Villem Ahasele, ise aga tegeleda Soome pool ja juhtida edasi ajalootoimkonda, mille esimees olin.

Uue esimehe troonikõne ei tõotanud midagi head

Aastal 2000 esinduskogul see toimuski. Kogu minu kümneaastane täistööajaga loov ja rajav tegevus võeti kokku ühte lausesse. See oli ebameeldiv üllatus ja tõelised ootamatused hakkasid varsti tulema.
Endise esimehe Sven Isega koostöös olevad Uno Järvela ja Villem Ahas, kes olid ka meeskoori juhid, leidsid, et nemad ning koor on olnud põhitegijad ja minu osa on asjatult üles kiidetud ja tuleb igati vähendada. Ega nad minu Soome pool tehtavast tööst palju ei teadnud, nad ei huvitunudki sellest. Samuti oli arvamus, et toetusi lihtsalt pakutakse, nagu see toimus esimeste kohtumiste ajal ja selleks pole vaja tööd teha. Koos hakati levitama minu kohta valet ja laimu. Vale levib ja määrib, ei jõudnud ju mina igaühele asju selgitada. Pealegi olin kindel oma tehtud töös, selle suuruses ja olulisuses. Aga tahtsin samas säästa ühendust ja halbade juttude levimist Soome. Lootsin, et nad tulevad mõistusele.
Ise, Järvela ja Ahas ei andnud järele, nende eesmärk oli vähendada kõike, mis minuga seotud, ajalootöö tähtsust, kontakte ja toetusi Soomest, kirjutatud raamatuid, mis ilmusid ka Soomes.
2006. aasta esinduskogul ei vastanud Järvela minu küsimustele saadud toetuste kasutamise kohta, Ahas võltsis protokolli valetades minu vastu, see oli avalik rünnak. Nõudsin kirjalikult asja uuesti arutamist. Minu seljataga korraldati juhatuse laiendatud koosolek, mille protokollis ähvardati auesimehe nimetus ära võtta. Edaspidigi toimus kõik minu seljataga, ka ajalootoimkonna esimehe koha äravõtmine ja ühenduse liikmeskonnast väljaarvamine.
Juhatus oli kuulekas, kartis oma heaolu pärast, juhtide jagatav oleks vastuhakkamisel jäänud saamata. Kolmik tegutses nagu NLKP KK presiidium, mis kellegi ees ei vastuta. Esinduskogu muudeti kinniseks, lihtliikmeid sinna sisse ei lastud, protokollijad ja revidendid olid kuulekad.
Tegelikult oli esile tõusnud uus mees, Eestis tegutseva Soomepoiste pärimusühingu esimees ja juhatuse liige Mati Blumfeldt. Märkasin, et oma otsused tegi Järvela vaid tema heakskiidul. Kutsusin Blumfeldti olukorra selgitamiseks ja parandamiseks enda juurde, sellest ei tulnud midagi välja, nende tegevuskava ühenduse kasutamiseks oma huvides oli ilmselt juba kokku lepitud. Selles olukorras loobusin ühenduses tegutsemisest ja pühendusin peamiselt Soomes sõpruskonna laiendamisele ja ühendusele toetuste kindlustamisele. Tagantjärgi arvan, see oli viga, oleksin pidanud kogu loo kohe avalikkuse ette viima.

Uue juhatuse kontrollimatu ainuvõim

Blumfeldtile ja kõikidele juhatuse liikmetele anti 1997. aasta esindus­kogul erakorraliselt allkirjaõigus, kuigi ta oli juba raamatupidaja. Seega anti talle piiramatu võimalus rahadega tegutsemisel. Seadused ja ühenduse põhikirja täitmine ei huvitanud kedagi, isegi mitte ühenduse revisjonikomisjoni.
Ärimees Blumfeldti seismajäänud uus korter osteti (lepingu pealkiri Kinkeleping) juhatuse teadmata Järvela poolt kolmekordse turuhinnaga ühendusele hooldekoduks ja sinna üritati viia Villa Benitas asuv soomepoiss Enno Koppas, kes keeldus. Koppas oli 2008. aastal kinkinud ühendusele oma varanduse: kaks miljonit krooni raha ja kahe miljoni krooni väärtusega suvemaja, dokumendi oli teinud Blumfeldt, kellele oli Koppase allakirjutatud dokumendis antud ainuisikuliselt pärandi kasutusõigus. Kõigest sellest sain teada Koppase sõjasõbralt, Vigastatud Sõjameeste Ühingu esimehelt Jüri Teraselt, keda Koppas palus enda eest seista.
Saadava rahaga taheti korteris käima panna nn Soomepoiste Kodu, mille asutamise otsustja kasutamise tingimustest polnud ühtegi dokumenti. Küll oli korteris elanud aastast 2008 kaks soomepoissi, kes selle eest kellelegi tasusid. Informeerisin olukorrast Soome SVL-i. Viimase revidendile ühendus vajalikke dokumente ei esitanud. Arvan, et dokumente polnudki, Blumfeldt oli raamatupidamise viinud arvutisse, kus seda sai vajadusel muuta. Paberil aasta majandusaruannet esinduskogu liikmetele ei esitatud. Soome SVL-i otsusega toetuste väärkasutamise vältimiseks saadeti toetused Soomest edaspidi otse meeste pangaarvele.

Mustad tehingud

Ühendus on mittetulundusühing ja riiklikud organid ei taha eriti nendega tegeleda. Nii jäi ka see asi uurimata. Küll aga andis esindus­kogu juhatusele õiguse liikmeid välja visata ja täiendati selleks veel kahe Pärimusühingu liikmega. Nii tegigi juhatus 2010. aasta märtsikuus selja taga otsuse minu väljaviskamiseks, kuna ma olevat juhatust laimanud. Tõendeid juhatusele ei esitatud, sest neid polnud. Tegelikult kõrvaldati selle eest, et korraldasin kümme aastat täistööajaga ühenduse tööd, korraldasin kalmistu ehitamise, kirjutasin ajalugu, võitsin Soomest tuhandeid sõpru ja panin käe ette ühenduse raha omandamisele. Väljaheitjate hulgas olid pärimusühingu liikmed, kes põhikirja järgi peaksid veterane aitama ja hoolitsema, et kõik oleks ühenduses korras ja seadusepärane.
Kuna prokuratuur ei tahtnud ja Soome SVL ei saanud Eestis tegutseda, jäi ainus võimalus pöörduda kohtu poole. Järvela oli minu „valede” kohta saatnud kirja ka SVL-i. Muu tähtsusetu laimu hulgas oli selles väga tõsine vale, et ma polnud 17.04.1944 Jalkala sõjaväelaagris, kui seal toimus ohvriterohke plahvatus. Tegelikult olin ja sain vigastada, olles nüüd Soome sõjainvaliid. See vale oli vaja ümber lükata juba ametlikult ja andsin kirja allakirjutanud Järvela Harju Maakohtusse, vajalikud dokumendid olid meie arhiivis. Kohus mõistis Järvela oma valed kirjalikult tagasi võtma ja minule korvama moraalse kahju. Ta suri 10 päeva hiljem ja valed on ümber lükkamata. See otsus kehtib ka Ahase kohta, tema oli kirja koostaja, Järvelal polnud selleks võimeid.

Katse taastada ühenduse hea nimi

Ahas, kes oli nüüd esimees, ei teinud otsusest väljagi, nad olid raha kõrvaldamisega seotud ja kartsid vastutust. Isegi Koppase poolt pärandatud suvemaja „kadus ära", kinnisvararegistris seda ei ole. Edasi ei muutunud midagi. Mõtlesin kaua, enne kui tegin otsuse anda kogu Eesti ja Soome suhteid ja inimesi puudutav ülekohus ajakirjandusse, päästa ühendus arulagedate käest, taastada ühenduse hea nimi.
Artikli tegemise võttis enda peale tunnustatud ajakirjanik Peeter Ernits, olin ülimalt rahul. Andsin toimunu kohta materjali, ta saatis mulle artikli, mis kordas kõiki Ahase valesid. Vastasin sellele kirjalikult tegelikkusele vastavate parandustega. Aga 27.06.2013 Maalehes ilmus see algsel kujul, otsast otsani täis valet ja laimu. Õige on ainult viimane lõik, kus ma teen Ahasele ettepaneku korraldada kõikide soomepoiste üldkoosolek, rääkida kogu lugu lahti ja teha vajalikud otsused.
Õiguse jaluleseadmiseks ja õige teabe andmiseks infosulus soomepoistele, Eesti ja Soome ametitele, organisatsioonidele ja rahvale on käesolev intervjuu. Selles on kõik selgitatud dokumentide põhjal. Soomepoiste isamaaline, suurte ohvritega seotud kangelaslik liikumine nii sõja ajal kui ka nüüd meie rahvaid ühendanud hõimutööpeab veteranide osas leidma ausa ja õiglase lõpu.

Raul Kuutma, 25. märtsil 2014