Kultuur ja Elu 1/2014

Kultuur ja Elu 4/2013

Eesti Lennuväepoisid Saksamaal
Lahkumine Eestist sügisel 1944

Tekst: vaino kallas
Fotod: www.hot.ee/vaikal

Saanud teada sakslaste plaanist Eesti maha jätta, olid lennuväepoiste meeleolud üsna erinevad. Oli neid, kel oli juba varem kindel kavatsus väeosast lahkuda ja liituda näiteks Pitka löögiüksustega. Oli ka neid, kes olid valmis Saksamaale minema või olid sunnitud seda tegema alludes ohvitseride nõudmisele.

Algusosa K&E 4/2013

Lahkumine Eestist

1944. aasta 17. septembril käivitus sakslaste taandumisplaan Aster, kuid sellest ei teadnud midagi õhutõrjeüksustes teeninud eesti poisid. Ei teatud ka seda, milline on olukord Narva ja Emajõe rindel. Mingit teavet sakslased neis väeosades eesti poistele ei andnud ja kui mõnes patareis antigi, siis oli see sihilikult ebatäpne ja vale. Nii said eesti poisid sakslaste lahkumisest Eestist teada sageli alles siis, kui oldi juba autodel või raudtee-ešeloniga teel Lätimaa poole.
Üksikuid erandeid siiski oli. Eestist lahkuma asudes teatasid mõne õhutõrjepatarei ohvitserid eesti poistele, et punaarmee on asunud suurpealetungile ja Emajõe joonel rindest läbi murdnud, mistõttu paljud eesti ja saksa väeosad on Narva rindel ümber piiratud ja kotti jäänud. Kuna kõik õhutõrjeüksused lahkuvad Eestist ja kuna nendes patareides teeninud eesti poisid olid mobiliseeritud teenima vaid Eesti pinnal, siis nüüd on neil võimalik valida, kas minna tagasi koju või taanduda koos väeosaga Saksamaale. Samas aga hoiatasid sakslased poisse:
„Kui lähete tagasi koju, tuleb teil elada edaspidi kommunismi tingimustes ja mida see teile kaasa toob, võite ise arvata!”
Kuna enamikku õhutõrjepatareides teeninud eesti poisse väeosa lahkumisest Eestist ei informeeritud, olid poisid teele asudes arvamusel, et toimumas on tavapärane asukoha vahetus. Saanud lõpuks teada, et sakslastel on plaan Eesti maha jätta, olid poiste käitumismotiivid üsna erinevad. Oli neid, kel oli juba varem kindel plaan väeosast lahkuda, kuna sakslaste kaotus oli päevselge. Tekkinud olukorras püüti see nüüd otsekohe teoks teha. Oli ka neid, kes otsustasid sakslaste juurest jalga lasta selleks, et liituda mõne eesti väeosaga ja seal edasi võidelda. Mõned lahkujad aga hakkasid otsima liitumisvõimalusi admiral Pitka löögiüksusega. Kuid oli ka neid, kellel Saksamaale mineku plaan juba varem tehtud. Selliselt käitusid need, kelle vanemad või omaksed olid Eestist lahkunud või lahkumas.
Enamik eesti lennuväepoisse oli aga sunnitud väeosaga kaasa minema, kuna lahkumine sealt ei olnud enam võimalik, sest sakslased hakkasid poisse valvama ja tihtipeale panid välja isegi relvastatud valve. Põgenemises kahtlustatavaid poisse koheldi karmilt. Endistest saksa kamraadidest said üleöö eesti poiste vangivalvurid. Teel põgenejaid ja sõidu ajal rongilt maha hüpanuid tulistati relvadest.
Kui ühe Lasnamäel asunud õhutõrjepataljoni patareides teeninud eesti poisid said 18. septembril teada, et neid tahetakse Saksamaale viia, jooksis juba samal ööl 380-st poisist minema 137 poissi. Kohalejäänud asusid otsima kontakti admiral Pitka löögiüksusega. Kuna saksa sõjaväe määrustiku järgi ei tohtinud kedagi, kes soovis vabatahtlikult rindele minna, tagalas kinni pidada, siis oli poiste eesmärgiks oma nimed J. Pitka üksuses kirja panna, et pääseda Saksamaale minekust ja relvaga käes siin oma kodumaa eest võidelda. Paljude poiste lennuväe abiteenistusse astumise põhjuseks oli olnud relvade juurde pääseda ja väljaõpet saada, et hiljem mõne eesti väeosaga liituda.
Püssis asunud õhutõrjepataljoni 1. patarei meeskondades olnud 140-st eesti poisist jooksis minema 15. Kivi­õlis ja Rakveres asunud patareidest jooksis ära 20 poissi.

Lennuväepoiss Raol Soobik.

Kose laagrist põgenes ära kuus eesti abiteenistuse poissi. Neid saadeti jälitama püstolkuulipildujatega relvastatud saksa õhutõrjeväelased. Sakslaste omavahel tekkinud tulevahetuses sai üks saksa allohvitser surma. Põgenikud võeti kinni ja toodi väeossa tagasi. Neid süüdistati allohvitseri mahalaskmises ja koheldi äärmise julmusega, kuigi poistel põgenemisel relvi polnud. Sama päeva õhtul viidi nad väeosast minema ja lasti sakslaste poolt Lasnamäe serva all maha. Maha lasti Pärnust pärit Erich Veliste ning Pärnumaa poisid Puusaar, Sillamaa ja veel üks, kelle nime pole teada. Selle intsidendi järel, vaatamata sakslaste relvastatud valvele, jooksid järgmisel öösel umbes pooled kohale jäänud eesti poistest väeosast minema.
18. septembril 1944 alanud Saksa õhutõrjeüksuste lahkumisel kulges nii Püssis, Rakveres, Tapal kui ka Pärnus asunud õhutõrjeväeosade taandumistee, olenemata sellest, kas see toimus autodel või raudteed pidi, põhiliselt üle Ruhja.
Tapal asunud 834. õhutõrjepataljoni kahes patareis teenis kokku 140 eesti lennuväe abiteenistuse poissi, neist umbes 85 olid Tartu ja Tartumaa poisid, ülejäänud pärit Järvamaalt. Kui väeosa Ruhja jõudis, oli neist järele jäänud vaid pool. Ka Ruhjas olles pidasid poisid veel plaani Eestisse tagasi pöörduda. Kavatseti minna Pärnu omakaitsesse. Kuid ainult kavatsuseks see jäigi. Kui venelased hakkasid kahuritest Ruhjat pommitama, sai poistele selgeks, et Eesti on punaarmee poolt taasokupeeritud ja tagasiminek sinna mõttetu.
Ruhjas peatunud patareid sattusid venelaste kahuritule alla ja osa kahuritest ning ka voor said tugevasti kannatada. Ruhjast viidi patareid Riia rannikule, Kemerisse ning sealt läbi Tukkumsi Kuldigasse. 17. oktoobril pakiti asjad kokku ja sõit läks Liibavi poole. Liibavi jõudes asuti kohe tulepositsioonile, olles iga hetk valmis laevadel Saksamaa poole teele asuma. Sakslaste sõnul pidi see patarei viidama läänerindele, Trieri lähistele.
Neil päevil toimus Liibavi linnale ja selle sadamale mitu venelaste õhurünnakut, milles osales ligi 400 vene pommitajat. Liibavi linna ümber paigutatud õhutõrjepatareid tulistasid neist paljud alla. 30. oktoobril laeti patareid Liibavi sadamas Danzigi poole teele minevale kaubalaevale nimega Mimi Horn. Selle pardal oli umbes 400 Tapa, Püssi ja Kiviõli õhutõrjepatareis teeninud eesti lennuväepoissi. Peale nende oli laevas veel palju läti sõjapõgenikke ja umbes paarkümmend eesti soost „sõjapruuti”. Sellel laeval olid ka Saaremaal sakslaste kätte vangi langenud Eesti Laskurkorpuse üksustes teeninud eestlastest sõjavangid, kes sealt Saksamaale viidi. Merel ründasid laeva vene allveelaevad, kuid tänu õigeaegsele manööverdamisele läksid laeva pihta lastud torpeedod mööda. Küll aga tabas üks torpeedodest üht laevakonvoi lõpus olnud laeva, kus oli peale läti tsiviilpõgenike veel palju läti lennuväe abiteenistuse poisse. 1. novembril jõudis Mimi Horn õnnelikult Danzigi ja maabus Neufahrwasseri sadamakai ääres.
Saksa õhutõrjeüksuste lahkumisel Eestist hävitasid need suurtes kogustes laskemoona, relvi ja varustust, millest sakslaste taganemist katma jäetud eesti väeosades oli suur puudus. Nii kirjutab endine lennuväepoiss Kalju Kees:
„18. septembri hommikul algasid ümberringi õhkulaskmised. Vastu taevast läksid Kiviõli tööstused, õlilaod ja Püssi elektrijaam. Tassisime laskemoona ühte punkrisse kokku, et see õhku lasta. /.../ 19. septembril jõudsime Tamsallu. /.../ Ootasime edasisõiduks rongi Türile, kuid siis viidi meid paar kilomeetrit eemal asunud Sääse mõisa. Laadisime seal maha 60 autokoormat 88 mm kahurite laskemoona, et need õhku lasta...”
Samamoodi hävitati Eestist lahkumisel laskemoona ja varustust paljudes teistes Saksa õhutõrjepatareides.
Ka Pärnus asunud 127. õhutõrjepataljoni kuuest patareist, kus teenis umbes 260 Pärnumaa poissi, hakkas 1944. aasta septembri teisel poolel poisse kaduma. Selle põhjuseks olid rindelt tulevad teated punaarmee läbimurdest Tartu all. Nii jooksis pataljoni 1. raskepatareist korraga minema 20 poissi. See toimus ajal, kui patareid saabus välja vahetama üks Eesti 20. diviisi õhutõrjepatarei. Ärajooksjaid oli samuti teistes patareides. Ärajooksmise põhjuseks oli Saksamaale viimise kartus. Kuna rahva hulgas levisid kuuldused Eesti oma relvajõudude moodustamisest, siis paljude poiste sooviks oli sinna pääseda. Ka siin püüdsid sakslased eestlaste lahkumist väeosast igati takistada. Mõnes patareis sulgesid sakslased eesti poisid lukustatud barakki ja neilt korjati ära jalanõud. Mitmes kahurirühmas pandi poiste juurde isegi relvastatud valve.
18. septembril viidi Pärnus olnud 127. flakipataljoni osa patareisid, kus teenis umbes sadakond Pärnumaa poissi, autodel Lätti, Ruhja lähistele, kus nad tulepositsioonidele asusid. Samal ajal liikusid mööda Mõisaküla - Ruhja - Mazsalaca maanteed nii öösel kui ka päeval Eesti rinnetelt taanduvad väeosad. Nende sihiks oli Mazsalaca raudteejaam, kus nad rongiešelonidele laaditi ja Riiga viidi. Koos sõjaväekolonnidega liikusid teedel lõputud põgenike voorid. Inimesed põgenesid küll hobustel, küll jalgratastel, ning isegi jalgsi läheneva rinde eest kaugemale lääne. Läbi Ruhja taandus sel ajal ka enamik teistes Eesti linnades asunud saksa õhutõrjeüksusi, kus teenis palju eesti lennuväe abiteenistuse poisse.

Ruhjas said Pärnu poisid teada, et Pärnu on langenud punaarmee kätte ja et nad on nüüd oma kodudest rindejoonega lahutatud. Kui viimastel päevadel oli sakslaste suhtumine olnud eesti poistesse ettevaatlik ja kahtlustav, siis nüüd, kus poiste põgenemise võimalused oli oluliselt kahanenud, muutus sakslaste hoiak tunduvalt sõbralikumaks.
Ruhja lähistele jäid Pärnust toodud õhutõrjepatareid peatuma umbes nädalaks. 25. septembri õhtuks jõudis rinne Ruhja alla ja patareid said käsu oma positsioonid maha jätta ja valmistuda kiiresti ärasõiduks. Kuid neile järele saadetud autode saabumine viibis ja osa patareidest jäid venelaste kahuritule alla, kes tulistasid Ruhja linna ja teedel liikuvaid sõjaväekolonne. Viimasel hetkel autod siiski saabusid ja patareide meeskonnad hakkasid venelaste kahuritule all neile oma varustust ja laskemoona laadima. Vene ründavad üksused olid vaid sadade meetrite kaugusel, kui õhutõrjepatareid hakkasid koos teiste teedel olevate väeosadega Mazsalaca suunas liikuma. Õnneks ei kasutanud venelased sel hetkel rünnakul tanke.
Ruhjast lahkuvate õhutõrjepatareide meeskonnad liikusid autodel laskemoonakastide vahel istudes kogu öö mööda sõjaväekolonnidest ummistunud maanteed. Sageli tuli teed puhastada kraavi sõitnud autodelt teele varisenud laskemoonast ja varustusest ning venelaste kahuritules pihta saanud põlenud autovrakkidest. Seda lõputult pika sõjaväekolonni tagumist otsa ründasid öösel vene tankid ja autodekolonni kaitseks olid sakslased nende tõrjumiseks tee äärde üles panema tankitõrjekahurid. Kuigi vahemaa Ruhjast Mazsalacasse oli vaid 15 km, kulus õhutõrjepatareidel selle maa läbimiseks üle kümne tunni. Mazsalaca raudteejaamas laaditi kõik sinna saabunud väeosad raudteeplatvormidele ja viidi Riiga.
Osa Pärnus, 127. õhutõrje raskepatareides teeninud Pärnumaa poisse viidi Pärnu sadamasse ja pandi laevale nimega Leeda, mis 21. septembril Riia poole teele asus. Sama laevaga lahkusid Pärnust ka Sauga lennuväljal asunud lennukooli eestlastest lendurõpilased. Enamik selles laevas olnuist olid tsiviilpõgenikud.

Vene allvee­laeva torpeteeritud laatsaretlaev Moero oli üks ohvriterohkeimaid laevahukke Läänemerel, enamik pardal olijaist olid tsiviilisikud.

Lahkumine Eestist meritsi

Suur osa Tallinnas, Paldiskis ja mujal Põhja-Eesti linnades teeninud lennuväe abiteenistuse poistest viidi Saksamaale laevadega. 19. septembril väljus Tallinna sadamast laev Doonau, mille pardal oli umbes 150 eestlasest mereväeabilist. Teinud paaripäevase vahepeatuse Liibavis, jõudis laev ilma vahejuhtumiteta Gotenhafeni sadamasse.
20. septembri õhtul väljusid Tallinna sadamast kaubalaevad Minden ja Waterland. Laeva Minden pardal oli peale suure hulga tsiviilpõgenike ja üksuse „Nordland” meeste ka palju Lasnamäel teeninud Eesti lennuväepoisse, kes laevale saabudes kohe õhutõrjekahurite peale valvesse pandi. Nähtavasti ei olnud laevas vajalikul arvul õhutõrjerelvi käsitada oskavaid mehi. Kuid veel enne, kui poisid jõudsid kahuritel kohad sisse võtta, ilmusid sadama kohale kaks venelaste MiG tüüpi hävitajat, tulistades pardarelvadest sadamas olnud laevu.
Teiste laevade flakkidelt avatud tule peale need põgenesid. Just sel hetkel laaditi laevale Wartheland kindralkomissar Litzmanni „hoovkonda”, mis põhjustas oletuse, et õhurünnak oli seotud kõrge saksa „führeri” lahkumisega Tallinnast.
Jõudnud järgmisel päeval Läti rannikuvetesse, ründasid laevu vene viisnurkadega Boston-tüüpi ründelennukid. Laevadelt avati nende pihta äge kahurituli. Lennukitelt lasti laevade pihta mitu torpeedot, mis aga kõik õnneks mööda läksid. Ainult üks torpeedo läbis vees „lutsu” lüües Mindeni korstna, tekitamata laevale vähimatki viga. Seejärel üritasid lennukid veel mitu korda laevu rünnata, tulistades neid ülelennul pardarelvadest ja heites alla lennukipomme. Üks ründajaist, saanud tabamuse laeva õhutõrjekahuritelt, kukkus merre. Ka teine Boston eemaldus varsti laevadest, vedades enda järel pikka suitsulonti. Varsti olid ka ülejäänud ründajad sunnitud tiheda tõkketule tõttu eemale tõmbuma.
22. septembril jõudsid laevad ilma edasiste vahejuhtumiteta Gotenhafeni sadamasse. Siit viidi eesti poisid Nussdorfi lähistel asunud kogunemislaagrisse.
Päev varem, 19. septembril, oli Tallinnast lahkunud kaubalaev Vaterland, mille trümmides oli suur hulk eesti lennuväe abiteenistuse poisse. Et poisid ei saaks põgeneda, hoiti neid sakslaste relvastatud valve all. Tallinnast anti neile kaasa viie päeva marsitoit. Läti ranniku kohal sai laev nõukogude lennukitelt kerge pommitabamuse vööri, mille järel see Liibavi sadamasse suundus, kus tehti kahepäevane peatus. Sadamas olles toodi laevale osa laatsaretlaeva Moero hukkumiskohalt päästetud inimesi. 21. septembril väljuti merele ja 23. septembri varahommikul jõudis laev Gotenhafeni sadamasse.
20. septembril toodi Paldiski sadamasse 52 Viljandist pärit lennuväepoissi, kes pandi siin ootavale vanale päevinäinud kaubalaevale Ella. Samale laevale laaditi ka suurem grupp eesti mereabiteenistuslasi. Sadamas seisis veel ka kaubalaev Malaga. Õhtul ründasid linna ja sadamat vene pommitajad ja linnas tekkisid tulekahjud. Järgmisel päeval, kui Ella Saksamaa poole teele asus, oli sellel olnud 52-st Viljandi lennuväepoisist laevale jäänud vaid 26 poissi.
Laatsaretlaev Moero lahkus Tallinna sadamast 21. septembril, umbes kella 18.30 paiku õhtul. Jõudnud järgmisel päeval Läti vetes Vindavi sadama kohale, torpedeeris laeva üks vene allveelaev. Saanud torpeedolt täistabamuse, läks Moero koos oletatavalt pardal olnud 4500 inimesega kuue minutiga põhja. Saatelaevad suutsid päästa vaid 536 inimest. On teada, et suurem osa hukkunuist olid Eestist pärit tsiviilpõgenikud. Kuipalju nende hulgas oli eesti sõjaväelasi ja lennuväepoisse, pole teada.
Kaubalaev Malaga lahkus Paldiski kaubasadamast 22. septembril umbes kella 15 paiku, pardal peale saksa sõjaväelaste ja väheste tsiviilpõgenike ka umbes sada eesti lennuväepoissi. Viimased olid pärit põhiliselt Tallinnast, Saaremaalt ja ka Viljandimaalt. Kuna öösel olid venelased taas Paldiski sadamat pommitanud, lahkus laev sadamast suure kiiruga ja oli pooltühi. Paljud Viljandi- ja Saaremaa poisid olid jõudnud pommitamise ajal laevalt ära hüpata. Kui laev Saaremaa ranna kohale jõudis, hüppasid mõned Saaremaa poisid laevalt merre ja üritasid maale ujuda. Sakslased avasid nende pihta püssitule.
Koos Malagaga lahkus Paldiski sadamast veel kolm väiksemat laeva. Loojangu ajal, kui laevad olid juba kaugel merel, ründasid neid neli vene pommitajat, mis lähenesid laevadele päikesepoolsest küljest. Lennukitelt lasti laevade pihta mitu torpeedot, millest aga ükski ei tabanud. Laevadelt avati pommitajate pihta tihe õhutõrjetuli ja üks ründajatest tulistati alla. Samal ajal tabas Malagat üks lennukipomm ja laev kaotas poole liikumiskiirusest, kuid püsis vee peal. Kuna laeva pumbad ei tulnud selle trümmidesse tunginud vee väljapumpamisega toime, rakendati kõik lennuväepoisid ämbritega vett laevakerest välja kandma. Teel võttis üks saksa miinitraaler laeva enda järele sleppi ja nii jõuti 24. septembril õnnelikult Gotenhafeni sadamasse.
Samas piirkonnas, kus 22. septembril oli hukkunud laatsaretlaev Moero, läks 6. oktoobril põhja saksa laev nimega Nordstern. Selle pardal oli umbes 400 eesti sõjaväelast. Kas ja kui palju oli nende hulgas eesti lennuväepoisse, pole teada. Kuna Eestis asunud saksa õhutõrjeüksuste taandumine 1944 aasta septembris toimus väga erinevaid teid pidi ja erinevatel aegadel, puuduvad kõigi neis üksustes teeninud eesti poiste edasise käekäigu ja saatuse kohta andmed.
Väike grupp eesti lennuväepoisse oli punaarmee Tallinnasse jõudmise hetkel veel linnas ja alustasid liikumist üle Lihula Virtsu sadama poole. Teel liitusid nad Kloogalt tulnud 26. aastakäigu mopipoistega. Olles relvastatud käsirelvadega, pidasid nad Risti asula lähedal vene tankidega väikese lahingu, hävitades tankirusikatega kaks tanki. Jõudnud Virtsu, moodustasid sakslased kõigist saabunuist umbes 150-mehelise löögiüksuse ja kavatsesid selle Muhus punavägede vastu saata. Üks mehi üle vaadanud Wehrmachti kapten oli aga leidnud, et „sellise karjaga” pole küll mõtet rindele minna. Meestelt korjati ära kõik relvad ja nad viidi autodel Saaremaale. Roomassaare sadamas pandi kõik laevale ja viidi Gotenhafeni sadamasse.
Eestis paiknenud saksa õhutõrje­üksustega läksid siit 1944. aasta septembris vabatahtlikult või viidi sunniviisil koos lahkuvate üksustega Saksamaale umbes 860 lennuväe abiteenistusse võetud eesti poissi. Umbes 270-st Pärnumaa poisist pöördus koju tagasi ca 75 poissi. Kuramaa „kotti” taandus teadaolevatel andmetel 188 poissi, nendest 143 suutsid pärast Kuramaa väegrupi kapituleerumist Saksamaale põgeneda. Punaarmee kätte vangi langes 48 Pärnumaa poissi. Kui palju poisse hukkus koos laevadega teel Saksamaale, pole kahjuks teada. Kokku oli neid aga umbes 3000.

Lennuväepoisid Egeri laagris.

Eesti lennuväepoisid Saksamaal

Need ligi tuhat eesti poissi, kes 1944. aasta septembris Eestist taandudes läbi Läti sadamate Saksamaale jõudsid, koondati valdavalt Tšehhi ja Saksamaa piiri lähedal asunud Egeri lennuväljal olnud laagrisse. Seal eraldati nende hulgast 13–15-aastased noorukid ja saadeti organisatsiooni Eesti Noored juhtide käe all põllutöölaagritesse. Ülejäänud, 16–18 aasta vanused eesti poisid saadeti õhutõrjekahurite ja tõkkeballoonide väljaõppele Wismaris, Greifswaldis ja Jenas. Pärast väljaõpet viidi Wismaris olnud eesti poisid 24. veebruaril 1945 Taani Kopenhaagenisse, kust hiljem viidi Odenses asunud 20. Eesti diviisi tagavararügemendi alluvusse. Greifswaldis olnud eesti poisid anti 3. märtsil 1945 üle ühele Hamburg-Langenhorni laagris olnud SS-väeosale ja nende sinihallid lennuväevormid vahetati vanade ja katkiste ning veriste roheliste vormide vastu. Jenas olnud poisid jõudsid Langenhorni laagrisse 19. märtsil, kust nad 27. märtsil koos Greifswaldi poistega Odensesse viidi. Seal hakati poistele endiste eesti idavõitlejate käe all maastikuväljaõpet korraldama.
Hea Taani-elu kestis vaid 17. aprillini 1945, mil eesti lennuväepoisid otsustati viia Tšehhimaale, Hirschbergi all võitleva 20. Eesti diviisi täienduseks. Olles teel Tšehhimaale, selgus aga, et tee sinna on läbi lõigatud ja nüüd otsustati eesti poisid saata Berliini alla, III SS-Germania Panzerkorpuse käsutusse. Jõudnud aga Löwenbergi lähedale, mis asus umbes 40 km Berlinist põhja pool, laaditi poisid 22. aprillil Neuhofi raudteejaamas maha ning peale mõnepäevast puhkust Zehdenicki tellisetehases, alustati 25. aprillil jalgsimarssi Prenzlau suunas. Läbinud esimesel päeval Templini ja Milmersdorfi, jäädi Görzeldorfi mõisa öömajale. Siit algas 26. aprilli hommikul suur taandumine loode suunas.
Nädalase marssimise järel, olles läbinud umbes 300 km, jõuti Hagenovi lähedal asunud Lüblowi külla, kus 2. mail anti ameeriklastele ära kõik kaasas olnud relvad. Algas vangielu, mille esimesed päevad tuli poistel veeta lagedal orasepõllul, ilma söömata ja vihma käes, teadmatuses oma tuleviku ja saatuse suhtes. Kuid olles eestlased, oli saatus nende suhtes armulisem. Kõik eestlased, lätlased, leedulased ja ungarlased viidi lääne poole Elbe jõge ja anti inglastele üle. Peale liitlastsooni piiri Elbe jõeni nihutamist, anti kõik sakslased venelaste meelevalla alla.

37 mm õhutõrjesuurtüki sihtur.

Eesti lennuväepoiste järgmiseks laagripaigaks sai Putlose metsaalune Balti mere ääres asunud Neustadti linna lähedal. Sealt viidi poisid Uklei järve ääres asunud laagrisse, kuhu hiljem jõudsid ka Kuramaa „kotist” pääsenud poisid. Uklei laagrit hakkasid poisid varsti kutsuma „Uklei roheliseks põrguks”. Sealsesse järveäärsesse metsatihnikusse pidid poisid rajama endale eelseisvaks talveks okstest ja pilliroost eluasemed, kusjuures ehitustöid tuli teha taskunoa abil, kuna 3000 mehe peale oli vaid mõni saag ja kirves.
Suve lõpuks olid enamik poisse saanud oma onni katuse alla ja mõni agaram oli isegi sellesse ahju ehitanud. Osa poisse elas aga riidetelkides. Nii jäädi lähenevat talve ootama. Siis aga tuli käsk 9. septembril Uklei laagrist lahkuda, et minna Belgiasse inglaste abiteenistusse. Uklei laagrisse jäi vabanemist ootama 63 poissi, kelle vanemad või sugulased olid Saksamaal.
Belgiasse viidi 747 eesti lennuväepoissi, keda inglaste abiteenistuse asemel ootas okastraadiga piiratud Zedelgheimi vangilaager. Selles sõjavangilaagris veetsid kogu sügise ja talve 14 000 lätlast, 1600 leedulast ja 2747 eestlast. Viimaste hulgas oli 168 ohvitseri, 1832 Eesti 20. diviisi võitlejat ja 747 lennuväe abiteenistuse poissi.
Zedelgheimi vangilaagris jagunesid lennuväepoisid oma sünniaastatelt järgmiselt: 1927. aastal sündinuid 565 poissi, 1928. aastal sündinuid 148 poissi, 1929. aastal sündinuid (16-aastaseid) 52 poissi ja 1930. aastal sündinuid (15-aastaseid) 5 poissi.
Maakondade järgi jagunesid poisid järgmiselt: Harjumaalt 169, Tartumaalt 156, Pärnumaalt 134, Järvamaalt 75, Virumaalt 67, Viljandimaalt 65, Läänemaalt 36, Võrumaalt 26, Saaremaalt 21, Valgamaalt 13, Petserimaalt 7 ja teadmata elukohaga 10 poissi.
Zedelgheimi laagri traataiast oleks inglastel olnud üsna kerge kõiki laagrisolnuid seal lähedal asunud Ostende sadamasse toimetada, kust mõni Beloostrovi-taoline laev nad Siberisse oleks viinud. Et inglastel selline kavatsus oli, sellest on ka ajaloolased hiljem kirjutanud. Kuid kuna vahepeal oli Rootsi Nõukogude Liidule välja andnud 153 balti sõjaväelast, nende hulgas kuus eesti lennuväepoissi ja üks ohvitser, oli maailma üldsus sellest kuulda saades, tõstnud ägedat protesti. Ka astusid eestlaste kaitseks välja Inglismaal ja Ameerikas asunud eesti saadikud. Avaliku surve tulemusel vabastati baltlastest sõjavangid 7. märtsil 1946 Zedelgheimi laagrist ja viidi rongidel Saksamaale, Münsteri lähedal asunud Borghorsti väikelinna.
Kogu Saksamaa oli varemetes ja enamikul eesti poistest polnud seal kedagi ootamas. Poiste haridustee oli Eestis pooleli jäänud ja paljud neist olid alles alaealised. Kuid juba olid nad kõik „sõjakurjategijad”, keda isegi eestlastest põgenikelaagrite (DP-laagrite) ülemad ei tahtnud vastu võtta… Et kuidagi hinge sees hoida, oldi sunnitud tegema kõike, mida olukord nõudis ning nii elati raske kohanemisperiood üle. Kirjanik Einar Sanden, kes oli Eesti Meremeeste Uniooni sekretär, on kirjutanud, et nende nimekirjas oli ligi 300 lennuväepoissi, kes seal nüüd ka meremehe ametit olid pidanud.
Paljud poisid lahkusid Saksamaalt ja siirdusid Ameerika mandrile või Austraaliasse. Enne üle suure lombi minekut oli ligi poolel eesti lennuväepoistest esimeseks elukohamaaks Inglismaa. Sealt edasi emigreeriti Kanadasse, USA-sse ja Austraaliasse. Uutel asukohamaadel õpiti ära mõni tasuvam amet ja jätkati katkenud hariduse omandamist. Paljud lõpetasid ülikooli ja omandasid teadmisi paljudel elualadel, nende hulgas on nüüd tuntud ja kuulsaid professoreid.