Kultuur ja Elu 1/2014


Kultuur ja Elu 4/2013

 

 

 


Olukord Ukrainas – 1940. aastate sündmuste valguses

Tekst: Kuno Raude

Korralikult ettevalmistatud Venemaa sõda Gruusiaga ja tänased sündmused Ukrainas on äravahetamiseni sarnased vanemat
generatsiooni valusalt puudutanud sündmustega möödunud sajandil.

Peale natsionaalsotsialistide võimule pääsemist Saksamaal hakkasid nad esimese sammuna koondama piiri taga elavaid saksakeelseid inimesi Kolmanda Reichi koosseisu. Vaatamata olulistele poliitilistele järelandmistele, esitas Hitler 11. märtsil 1938 Austria kantslerile ultimaatumi, milles nõudis kogu võimu üleandmist Austria natsionaalsotsialistidele. Vastuse sisust hoolimata oli Hitler valmis vägede saatmiseks naaberriiki. Saamata palutud abi Prantsusmaalt ja Inglismaalt, teatas Austria kantsler, et astub verevalamise vältimiseks ametist tagasi, lubades natsidel valitsuse üle võtta. Nende kätte langesid olulised ametiasutused; tähtsamad poliitikud ja valitsuse liikmed arreteeriti. Järgmisel päeval, 12. märtsil 1938, sisenes Austriasse vastupanuta Saksa 8. armee, lääneriikide vaikival nõusolekul riik annekteeriti.
1930-ndate teisel poolel langesid Berliini propagandarünnakute alla sudeedisakslased, eesmärgiks Loode­Tšehhis elanud vähemusrahva (ca 25% elanikkonnast) rahvustunde üleskütmine ja selle kaudu naaberriigi destabiliseerimine. Praha tegi ühe järeleandmise teise järel, mõistagi tulutult. Lääneriikide, eeskätt Inglismaa ja Prantsusmaa lepituspoliitika lubas 1938. aasta septembris (Müncheni sobing) natsidel sõjalise jõu ähvardusel liita sudeedisakslased Saksamaa külge. 1939. aastal hõivas ülejäänud Tšehhi ala Wehrmacht. Iseseisev demokraatlik riik Euroopa südames lakkas Euroopa juhtivate riikide nõusolekul olemast.
Kaua aega varjul olnud Natsi-Saksamaa ja NSV liidu vahel 23. augustil 1939 sõlmitud mittekallaletungilepingu (MRP) salajasest lisaprotokollist: „Territoriaal-poliitilise ümberkorralduse puhul Balti riikidele (Soome, Eesti, Läti, Leedu) kuuluvatel aladel tähistab Leedu põhjapiir ühtlasi Saksamaa ja NSVL-i huvisfääride piiri.” Kaks totalitaarriiki olid määranud Poola, Leedu, Läti, Eesti, Soome ja Bessaraabia edasise saatuse – veelgi enam, kogu Euroopa saatuse pikkadeks aastakümneteks. Sealt meie hädad, mis paljuski kestavad tänase päevani, algasid.
Vaid nädal aega peale MRP sõlmimist algas 1. septembril 1939 Saksamaa kallaletungiga Poolale II maailmasõda. 3. septembril 1939 kuulutasid Inglismaa ja Prantsusmaa sõja Saksamaale. 17. septembril 1939 tühistas NSV Liit ühepoolselt 25. juunil 1932. aastal Poolaga sõlmitud vastastikuse abistamise lepingu ja väidetavalt „ukrainlaste ning valgevenelaste kaitseks” ründas sakslastega võitlevat Poolat selja tagant. 28. septembril 1939 Poola kapituleerus. Inglismaa ja Prantsusmaa NSV Liidule, Saksamaa liitlasele, sõda ei kuulutanud. Vastupidi, nendest riikidest said NSV Liidu liitlased II maailmasõjas.


24. veebruar 1940. Vabariigi aastapäeva paraadi tervitavad Laidoner, Päts ja Uluots.

Kas sõda NSV Liiduga või alistumine?

Peale Poola ühist alistamist teatas Stalin 25. septembril 1939 Saksa saadikule Schulenburgile: „Kui sakslased sellega nõustuvad, siis asub NSV liit otsekohe, kooskõlas 23. augustil sõlmitud protokolliga, reguleerima Balti riikide probleemi ja ootab seejuures Saksa valitsuse täielikku toetust.” Järgnesid alandavad läbirääkimised sõjaväebaaside rajamiseks Eestisse, kes Rahvaste Liidu liikmena oli suhetes sõjaka naabriga jäetud üksinda. Vastata tuli küsimusele: „Kas sõda NSV Liiduga või alistumine?” Tollase Riigikogu üksmeelne seisukoht oli: „Jõuähvarduse rängal survel tuleb nõustuda NSV Liidu ettepanekutega” baaside loomiseks Eestis, kuhu viivitamatult marssis
25 000 hästi relvastatud punaarmeelast.
Tollased riigiisad uskusid, et venelased ei sekku Eesti siseasjadesse. President Päts ütles 28. septembril 1939 Kremlis allakirjutatud vastastikuse abistamise pakti kohta: „See leping on üheks väljapaistvamaks katseks korraldada rahuliku koostöö teel kahe rahva vajaduste keerdsõlmi.” Tagantjärele tarkusena: naiivne lootus! See järeleandmine Venemaa nõudmistele läks eesti rahvale ülimalt kalliks maksma. Balti riikide piirile koondati 29. septembriks 1939 kolm armeed (8., 7. ja 3.) kokku 437 000 mehega, kes ootasid käsku edasitungiks. Eestil oli vastu panna 115 000 sõjaliselt väljaõpetatud meest ja lahkhelid Balti riikide ühisel kaitse organiseerimisel sissetungija vastu.
Soome ajaloolase Martti Turtola hinnang meie juhtide tegevusele 1939. aastal: „Konstantin Päts ei püüdnud kordagi vastu seista idanaabri nõuetele, ta tegi kõike nii, nagu seda tahtis Stalin. Eesti väeosade võitlustahet ja soovi kaitsta oma seaduslikke õigusi ei purustanud mitte Punaarmee, vaid eesti ohvitserid ning riigi juhtkond eesotsas K. Pätsi ja J. Laidoneriga, kes ei teinud ühtegi liigutust Eesti kaitsmiseks. Need mehed nõustusid Eesti okupatsiooniga ja relvade loovutamisega venelastele. Päts ei esitanud isegi mitte formaalselt protesti Eesti okupeerimise, aga samuti baaside lepingu rikkumise vastu.” Karmid sõnad. Konstantin Päts allkirjastas Eesti riiklust hävitavad ebaseaduslikud dokumendid, Johan Laidoner käskis kaitseliitlastel 48 tunni jooksul loovutada relvad Eesti okupeerijatele. Kui Laidoner oli oma töö teinud, vabastas Päts ta 22. juunil 1940 ametist! Mis veelgi kohutavam, Päts kinnitas oma allkirjaga ametisse Moskva poolt nimetatud Johannes Vares-Barbaruse valitsuse. Kas ajalugu võib Ukrainas ja teistes endistes liiduvabariikides korduda?

Soome säilitab oma riikliku iseseisvuse

Punaarmee Peastaabi töötaja K. Sokolov-Strahhovi aruandest Kodusõja kogemuste kohta: „Noh, kuidas sa teed proletaarset revolutsiooni sellise (Soome – K.R) rahvaga? Ei joo, ei varasta, töötavad, kuid on seejuures jonnakad ja lisaks veel head laskurid! ... Kulak vihkab metsikult nõukogude võimu ja on valmis kägistama või surnuks pussitama tuhandeid töölisi.” Möödunud sajandi kahekümnendatel aastatel loodeti Moskvas siiski, et „proletariaadi võimuhaaramine Soomes” saab lähitulevikus teoks. Soome oli järjekorras viimane, kuid tähtsuselt esimene riik, kellele nõukogude valitsus esitas ettepaneku „vastastikuse abi sõlmimiseks”. Ootamata ära Soome valitsuse vastust, alustas NSV Liit Soome kommunisti Otto Kuusineni teadmisel oktoobri alguses 1939 sõjalise operatsiooni kavandamist Soome Vabariigi vastu. 17. novembril 1939 loobus teine tuntud Soome kommunist Arvo Tuominen asumast talle Moskva pakutud „Soome Demokraatliku Vabariigi Rahvavalitsuse” etteotsa. Arvo Tuominen Kominterni juhile Dimitrovile: „Teie ja mõned teised Kominterni sekretärid (Otto Kuusinen – K.R) teadsite juba 13. novembril 1939, et Soomet rünnatakse ja et rahvavalitsuse loomine on juba otsustatud.”
Nüüd määrasid maruvihased peremehed Moskvas Soome Rahvavalitsuse etteotsa Venemaa kompartei Keskkomitee liikme Otto Kuusineni. „Terijoki tööliste ülestõus” ja „demokraatliku Soome” väljakuulutamine oli muutunud farsiks, mida mõistis iga soomlane. Soome annekteerimine samal viisil nagu Eesti, Läti ja Leedu ühendamine NSV Liiduga, kukkus läbi. Järgnesid nõukogude relvastatud provokatsioonid NSV Liidu ja Soome riigipiiril. Tallates jalge alla 1920. aastal Tartus alla kirjutatud rahulepingu ja 1932. aastal sõlmitud mitte­kallaletungilepingu, ründas NSV Liit 30. novembril 1939 Soomet, mille eest Nõukogude Liit heideti 14. detsembril 1939 Rahvasteliidust välja. Algas 13. märtsini 1940 kestnud Talvesõda, mille käigus Soome kaotas langenute, haavatute ja teadmata kadunutena ca 68 000 meest, ca 10% oma territooriumist, sh Viiburi linna ja enamiku Soome Karjalast. NSV Liit kaotas Talvesõjas 105 päevaga üle 200 000 punaarmeelase. Kartes Inglismaa ja Prantsusmaa sekkumist sõtta, sõlmiti 13. märtsil 1940 vaherahu, mis hoidis ära Soome okupeerimise ja liitmise 12. liiduvabariigina NSV Liidu koosseisu. Nüüd ja 1944. aastal õnnestus Soomel säilitada oma riiklik iseseisvus.


Talvesõjas kaotas Soome ca 68 000 meest ja umbes 10% oma territooriumist.

Punane terror Eestis

Ei olnud veel Eestimaa pinnale astunud vene sõduri saabas, kui 11. oktoobril 1939 nägi ilmavalgust NKVD (Ivan Serov) käskkiri nr 001223 Leedu, Läti ja Eesti elanike küüditamise kohta! Hävitamisele kuulus Eesti poliitiline juhtkond, ohvitserkond, haritlased. Soome ja NSV Liidu vahel peetud Talvesõja tulemused ja Poola annekteerimine avasid tee MRP-s ettenähtud Baltimaade okupeerimiseks. 16. juunil 1940 said Punaarmee väeosad käsu tungida Eesti ja Läti territooriumile. 17. juunil 1940 kell 15 kirjutas Johan Laidoner alla kommunistide ultimaatumi nõudmistele. Pange tähele! 10 tundi enne seda marssis Eestisse täiendavalt 12 punadiviisi. Nii nagu praegu Krimmigi, mis on jätkuvalt Ukraina osa. 17.–21. juunil 1940 moodustati okupeeritud Balti riikides eestlaste, lätlaste ja leedulaste lahkel kaasabil „rahvavalitsused”, hävitustöö korraldamiseks moodustati repressiivorganite võrgustik. Aastatel 1940–1941 mõisteti Eestis surma vähemalt 300 inimest, 1941. aasta juunist oktoobrini hukati 2199 inimest. Massimõrvad Tartu vanglas (198), Kuressaares (90), Pirital, Iide külas Saaremaal ja Viljandi vanglas. Nõukogude diplomaatia võit oli täielik, „koostöö kahe rahva vahel” jäi heleroosaks unistuseks.
Aastatel 1940–1941 arreteeriti, küüditati ja mõrvati peaaegu kõik Eesti Vabariigi valitsuse liikmed, enamus Riigikogu liikmeist, üheksa endist valitsusjuhti kümnest.
14. juunil 1941 küüditati Eestist Venemaale 10 205 inimest. 30. juulil 1940 küüditati koos perega Venemaale ka Konstantin Päts. Johan Laidoner veelgi varem. Vaid üks aasta nõukogude okupatsiooni tähendas meile
41 000 hukkunut, hukatut või mõrvatut, mis oli 4% elanikkonna koguarvust. USA-s oleks see tähendanud üle viie, Saksamaal üle kolme miljoni hukkunud inimese. Enesekaitseks punase terrori vastu sündis metsavendlus ehk Suvesõda.
Kuidas suhtusid Baltikumis toimuvasse teised Euroopa suurriigid? Winston Churchill: „NSV Liit pidi väevõimuga ja pettusega okupeerima Balti riigid ja suure osa Poolast, enne kui neid rünnatakse. Ehki nende poliitika oli kalk, oli see antud hetkel äärmiselt realistlik.” Saksamaa asus seisukohale, et „Baltimaade sündmused puudutavad vaid Venemaad ja Balti riike.”. Ülejäänud lääneriigid vaatasid osavõtmatult pealt, kui Rahvasteliidu liikmed, Balti riigid, kaotasid oma iseseisvuse. Kuue aasta tagune sõda üksi jäetud Gruusias, idapiiritaguste Eesti alade loovutamiskatsed Venemaale ja Krimmi okupeerimine tõendavad Lääneriikide hoiakute kordumist tänapäeval.

Suuriigid määrasid Eesti saatuse

22. juunil 1941 algas Saksamaa ennetava löögiga Venemaa pihta endiste sõprade vahel sõda. Venemaa eesmärgiks maailmarevolutsioon ehk kogu maailma bolševiseerimine, Saksamaa taotluseks endiste riigipiiride taastamine, Suur-Saksamaa loomine.
Okupeeritud rahvana haarati eestlased paratamatult suurriikidevahelisse konflikti. Nad võitlesid nii Punaarmee kui ka Wehrmachti ja Relva-SS-i koosseisus. Ligemale pool 35 000-st tööpataljonlasest suri orjasurma, ülejäänud aitasid peale sõda valitseda Eestit. Saksa armees nägid eestlased ainsat võimalust ühiseks vastuseismiseks Eesti taasokupeerimisele, uutele repressioonidele. 70 000 eesti meest lootis, et sobival hetkel õnnestub taastada Eesti riiklik iseseisvus. Just tänu nendele meestele jäi rinne Eestis püsima üheksaks kuuks, kergendades soomlaste olukorda Jätkusõjas ning võimaldades 72 000 eestlasel põgeneda välismaale. Eestit kaitstes langes üle 20 000 mehe, kelle nimed ei ole leidnud väärilist jäädvustamist heroilisel lahingutandril, Sinimägedes, tänaseni.
Atlandi Hartale ja kangelaslikule võitlusele vaatamata meid reedeti. Veel enne sõja lõppu (1943) määrasid Stalin, Roosevelt ja Churchill Teheranis järjekordselt tulevase maailma, kaasa arvatud Eesti, saatuse. USA ja Suurbritannia nõustusid Stalini nõudega tunnustada NSV Liitu 1941. aasta piirides. Stalin oli saavutanud Balti riikide, Poola ja osaliselt Rumeenia (Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina) okupatsiooni ning sellele eelnenud ja järgnenud repressioonide tunnustamise USA ja Suurbritannia poolt! Jälk silmakirjalikkus! On ehk maailmas midagi muutunud? Alles see oli (2010), kui presidendid Obama ja Medvedev igatsesid Elbel taga sõjaaega, mil jagati maailma mõjusfääre ning müüdi maha riike ja rahvaid.

NSV Liidu anastamispoliitika on tärganud uuele elule

Miks ma räägin nii pikalt möödunud sõjast? Aga sellepärast, et just II maailmasõda kujundas meie oleviku ja tuleviku, et Lääne silme all nõukogude repressioonid jätkusid: kodumaa kaitsel sõdinud mehed ja nende meeste perekonnad kas lasti maha, pandi vangi (75 000 inimest) või küüditati Venemaale. 25. märtsil 1949 viidi vägivaldselt Siberisse 20 702 inimest ehk 3% rahvastikust. Üle 63% küüditatutest olid tapetud või arreteeritud sõjameeste perekonnaliikmed, ülejäänud – rahva toitjad, talupojad. Paljud nende seast jäid igaveseks Siberi mulda. Nende hulgas minu vanaema, lihtne taluperenaine, Marie Kello. Muutus Eesti etniline koosseis: 1944 – 95% eestlasi, 1989 – 61,5%. Sõjas kaotanute kuriteod mõisteti Nürnbergis võitjate poolt hukka, süüdlasi karistati. Võitjate, Venemaa ja tema lääneliitlaste, kuritegude üle ei ole kohut mõistetud tänase päevani.
Vastupidi – Venemaa jätkab II maailmasõjast osa võtnud Punaarmee ja NKVD väeosade heroiseerimist, lubades nende järglasi kasutada venelaste kaitseks terves maailmas. Kas ka Saksamaal? USA-s? Hiinas? Kõiki, kes on Venemaa kavatsuste vastu, nimetatakse fašistideks, natsionalistideks. Krimm on okupeeritud, 100 000 Venemaa sõjaväelast on valmis ründama Ukraina ülejäänud osa. Ajaloofaktid, ka kõige viimased, on tõestuseks selle kohta, et NSV Liidu anastamispoliitika on Vene Föderatsioonis tärganud uuele elule. 15. märtsil 2014 kasutas Venemaa Krimmi referendumit hukka mõistva resolutsioonikavandi hääletamisel ÜRO Julgeolekunõukogus vetoõigust. Resolutsiooni vastuvõtmist toetas 13 julgeolekunõukogu liiget 15-st, Hiina jäi erapooletuks. Kordumas on Rahvasteliidu teovõimetus suhetes Kolmanda Reichiga enne II maailmasõda. Ka seekord ei suuda ÜRO taltsutada 21. sajandi agressorit. Ja kuidas suudakski, kui Venemaal on vetoõigus? Sõna on NATO ja Hiina käes, kes koos oleksid võimelised panema käe ette Venemaa imperialistlikele ambitsioonidele. Esialgu sõjata.
20. sajandi genotsiidi läbi kaotas Eesti 17,5% rahvaarvust, mis näiteks USA-le oleks tähendanud 22,4 ja Saksamaale 13,7 miljonit inimest. Üheksa kümnendiku ulatuses oli selles süüdlaseks nõukogude võim, ühe kümnendiku ulatuses saksa okupandid. Vaid meie endi hoolimatuse tõttu ei kõla meie kallal toimepandud genotsiid maailmas samaväärselt holokaustiga. Olgu kõigile ühemõtteliselt selge: mobilisatsioonid ja küüditamised olid ja on aegumatud inimsusvastased kuriteod. 1968. aastast kehtiva ÜRO aegumatuskonventsiooni kohaselt on inimsusevastased ja sõjakuriteod karistatavad alati, sõltumata nende toimepanemise ajast. Eesti ratifitseeris selle konventsiooni 26. septembril 1991, kuid mingeid tulemusi ei ole ratifitseerimine siiani kaasa toonud!? See on Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse tegemata töö. Meie esindajatel Riigikogus on kohustus oma tegematajätmised, kaasa arvatud 10 aasta taguse represseeritute seaduse täiendamine, heastada, aga mitte tegeleda vanaisade kättevõidetud Tartu rahu tingimuste revideerimisega.
Ajaloolise, Tartu rahulepinguga kinnitatud, põhiseadusjärgse piiri alandav hülgamine ning IRL-i ja Reformierakonna noorpoliitikute lootused, et piirileping Eesti ja Venemaa vahel jahutab Venemaa agressiivsust Eesti vastu, ei ole leidnud kinnitust, mida tõendavad hiljutised Venemaa Lääne- ja Kesksõjaväeringkondade relvajõudude suurõppused Balti riikide piiridel. Jälle apelleerib Venemaa suhetes lääneriikidega, ka NATO-ga, sõjalisele jõule, mida on aidanud kasvatada seesama Lääs. Kas XII Riigikogu liikmed, kellel puudub rahva mandaat Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimiseks, lähevad vastuollu põhiseadusega ja rahva tahtega, näitab aeg. Ärgu olgu Riigikogu järgmises koosseisus kohta parteidel, kelle liikmed hääletavad piirilepingu ratifitseerimisel lepingu ratifitseerimise poolt.

Ei saa olla rahvusriiki põlisrahvata

Oleme ligemale 23 aastat korraldanud oma elu nii nagu oskame. Osa elanikkonnast elab jõukamalt kui kunagi varem, osa armetus viletsuses. Ülimat rõõmu teeb siiski teadmine, et koos Poola, Läti ja Leeduga oleme NATO liikmed. Me kõik loodame, et nüüd ei seisa Balti rahvad kurjuse vastu enam üksinda, vaid koos maailma võimsaima sõjalise organisatsiooni liikmesriikidega. Lootkem ka, et meid ei reedeta enam mitte kunagi, ka oma riigimehed mitte, et eesolev aeg annab Eestile soodsamad võimalused rahvusvahelisest õigusest tulenevate võimaluste kasutamiseks. Jätkuks vaid poliitikutel enam väärikust, julgust, riigimehelikkust.
Jätkuks julgust ligemale poolel valimisõiguslikest kodanikest, kes ei ole rahul negatiivsete suundumustega Eesti elu korraldamisel. Ei saa olla rahvusriiki põlisrahvata. Oleme rahu tingimustes kaotanud veerand miljonit inimest, ehk 16,67% rahva arvust! Järjekorras on kontrolljoonetagused 14 valda teisel pool Narva jõge ja Peipsi järve! Meie rikkused on võõrkapitali käes. Kaovad arstid, õpetajad, koolid, päästjad, külad, postkontorid, jätkuvalt laguneb maaelu. Inimesed on jäetud oma muredega üksinda. Ei saa leppida töötuse, tõrjutuse ja vohava vaesusega, mille põhjuste likvideerimine on soovi korral koalitsioonierakondadele jõukohane. Paljudel, väga paljudel Eesti kodanikel, ei ole valikuvõimalust oma ja riigi elu korraldamisel. Saeme oksa, millel istume. Kas Eesti on vaba riik Põhiseaduse tähenduses? Kas Eestit juhivad oma rahva ees täit vastutust kandvad inimesed? Kas rahvas teab, mida kujunenud olukorras teha või millele – peale kodumaalt lahkumise – loota? Meil kõigil tuleb nendele ja paljudele teistele küsimustele leida ausad vastused enne, kui anname oma hääle Euroopa Parlamendi ja Riigikogu valimistel 2015.
Ning lõpetuseks. Igavikku on kadunud kaks represseeritute põlv-
konda. Minu põlvkond on kolmas, viimane. Pöördun kõikide kohalike omavalitsuste liitude ja Vabariigi Valitsuse poole palvega jäädvustada igas Eestimaa kihelkonnas sealt küüditatud ja vangi mõistetud Eesti kodanike mälestus. Kui meie seda ei tee, ei tee seda mitte keegi. Ärge jääge kõrvaltvaatajateks siis, kui on vajalik teie otsustav sekkumine meid kõiki puudutavatesse sündmustesse Eestis, EL-is, maailmas. Kadugu ükskõiksus! Meie olemegi riigivõim!


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv