Kultuur ja Elu 1/2014

Kultuur ja Elu 4/2013

Harald Nugiseks ja Kuno Raude 12. oktoobril 2013

Harald Nugiseks:
Aga kuhu pidin ma minema?

Viimaseks jäänud (filmi)intervjuu Harald Nugiseksiga 12.oktoobril 2013
Intervjueeris kuno raude, filmikaamera Jüri Tallinn, fotod K.Raude, arhiiv

II maailmasõda kujunes eriti traagiliseks väikerahvastele, kes vägivaldselt kisti suurriikide vahelisse konflikti. Ca 70 000 meest 100 000 eestlasest võitles sakslaste ja soomlaste poolel. Miks meie mehed sõdisid II maailmasõjas koos sakslastega, kui samal ajal USA ja Suurbritannia liidus NSV Liiduga võitlesid hitlerliku Saksamaa vastu, lubades taastada kõigi sõjas sõltumatuse kaotanud riikide iseseisvuse? Ehk selgub mõndagi Raudristi Rüütliristi kavaleri Harald Nugiseksi vastustest.

Oled sündinud Järvamaal Särevere vallas Karjakülas Vanaõue talus 22. oktoobril 1921. Millisena mäletad oma elu kodutalus enne sõda?
Harald Nugiseks: Peale infarkti on mu mälu halvaks jäänud, paljut enam ei mäleta. Talu ei olnud rikas. Meie talus oli ca 80 ha maad. Peeti tõukarja milles oli 14–15 lüpsilehma, peale selle mullikad, hobused, sead, lambad. Isal oli abiks talusulane, karjatüdruk aitas emal suviti lehmi lüpsta. Elati jõukalt, eluga oldi rahul, millestki puudust ei tuntud, keegi ei nurisenud. Meil oli keskmine talu, kuid venelased tegid meid „kulakuks”.

Mida teadis Karjaküla rahvas Venemaa ja Saksamaa vahel 23. augustil 1939 sõlmitud kokkuleppest ehk Molotov-Ribbentropi paktist?
Ei tea, et sellest oleks juttu olnud. Minu meelest ei teadnud sellest lepingust meie külas mitte keegi mitte midagi. Sellest ei teatud ega tuntud ka huvi. Talumees ei olnud huvitatud sellest, mis kõrgemal pool tehti, milles valitsused omavahel kokku leppisid.

Olid 17-aastane nooruk, kui 1. septembril 1939 algas Saksamaa kallaletungiga Poolale II maailmasõda. 17. septembril ründas Poolat Punaarmee. Mida teati teie külas Poola ründamisest?
Väga vähe. Nii palju kui ajalehtedes kirjutati, niipalju teati. Rohkem mitte midagi. Vähemalt minu kodused ei teadnud sellest midagi. Elati rahulikku elu edasi.

28. septembril 1939 NSV Liidu poolt Eestile jõuga pealesurutud vastastikuse abistamise pakti alusel loodi Eestis sõjaväebaasid 25 000 punaarmeelasele. Sisuliselt Eesti okupeeriti. Mis muutus eestlaste meelsuses?
Keegi ei osanud arvata, et venelane nii rängalt võib neid lepinguid vassida. Seda teati, et on olemas leping Venemaa ja Saksa vahel, aga ega üldist olukorda ei teatud. Aru hakati saama siis, kui venelane hakkas lepinguid vassima. Kui venelane ründas Soomet, vallutas Karjala ja tegi Eestis igasuguseid sigadusi, sai rahvas kohe aru, et selle mehega ei saa midagi teha.

Kuidas suhtus sinu külarahvas Punaarmee üksuste paigutamisse Eestisse 1940. aastal?
Meie kandis ei olnud baase. Kuid see oli teada, et venelane tuli sisse. Inimesed arvasid, et vägivalda ei tarvitata. Aga tuli välja, et venelane oli esimene, kes hakkas rahulikus Eestis tegema igasuguseid sigadusi.

21. juunil 1940 toimus Eestis kommunistlik riigipööre. Augustis 1940 inkorporeeriti Eesti kohalike kommunistide eestvedamisel NSV Liidu koosseisu. Kuidas rahvas selle teate vastu võttis?
Mitte hästi. Eesti rahvas oli harjunud kogu aeg omapead elama. Meile ei olnud nõuandjaid tarvis. Ja kui liideti kellegi alla, siis see oli ikka peremees ja selles asi oligi: keegi ei sallinud venelast.

Kuidas suhtus rahvas kehtestatud korda Eestis? Mida see tõi kaasa sinu kodukülas?
Olin sel ajal ju koolipoiss. Head suhtumist venelastesse ei ole kunagi olnud. Eestlane ei suhtunud venelastesse positiivselt.

Sul on olnud õnn elada sõjaeelses Eesti Vabariigis. Mis vaimus kasvatati tollal Eesti noorsugu?
Seda võib ju arvata, et nõukogude võimu ja venelastesse ei suhtutud hästi. Nõukogude võim oli meie jaoks võõras. Meie klassis oli riigikaitseõpetajaks August Liivik. Seesama Liivik, maailmameister, kes tõi Eestisse Argentina karika. Liivik tuupis koolipoistele sisse tugeva isamaalise vaimu, õpetas meid relvi käsitsema.

14. juunil 1941 alanud juuniküüditamise käigus küüditati Eestist Venemaale üle 10 000 inimese. Viletsa toidu ja üle jõu käiva töö tõttu suri enamik vangilaagrisse saadetud mehi juba esimesel talvel. Kas Karjakülast viidi ka inimesi ära?
Meie klassist viidi igal teisel õpilasel ära kodused, õed-vennad, lähisugulased. Meie kooli poiste mõte oli selline: „Nüüd lähme! Selle eest tuleb ikka venelastel maksta ka!” Küüditamise pärast tuli hiljem kokku palju vabatahtlikke, kes läksid Saksa sõjaväkke, et tehtud ülekohtu eest kuidagi kätte maksta.
Meie talus aeti taga isa, võib-olla oleks ka ära küüditatud, oleks nad ta kohe kätte saanud. Aga nad sel korral ei saanud kätte. Laste käest küsiti: „Kus isa on?” Vastasime: „Läks veskile, Raele. Loomadele jahu jahvatama.” Tallu jäeti tunnimees. Öeldi, et ei tohi kodunt kuhugi minna. See päästiski meid ära. Kuidas? Isa kuulis veskis, et Karjakülas käib küüditamine. Muidugi jahukotid vankrile ja kodu poole tulema. Ca 700 m enne kodu nägi isa, et eemal marsib üks sõdur. Isa esimene mõte oli: „Kas siis nüüd on tuldud ka minu järele?” Ta sidus ohjad vankri külge ja lasi hobusel kodu poole minna. Ise hüppas 300–400 meetrit enne koju jõudmist vankrilt metsa. Meie kodus imestasime, mis see on? Hobune tuleb koju, kotikoorem peal, isa ei ole!? Tahtsime minna isa otsima, hobune ju tuli, isa peab ka kuskil läheduses olema? Ei lastud kodunt välja. Kodust väljumine oli keelatud. Ema oli väga huvitatud, mis raadio räägib, et miks viiakse väevõimuga inimesi ära? Õhtul kuulsime raadiost, et küüditamine käib üle Eesti.

Nõukogude võimu metsikused 1940. aastal ja 1941. aasta küüditamine tõid kaasa 1941. aasta Suvesõja, millest võttis osa üle 30000 mehe ja naise. Kas ka sinu küla mehed võtsid Suvesõjast osa?
Kõik võib olla, et neid mehi oli ja nad võtsid osa Suvesõjast. Aga mina olin koolipoiss, ma ei olnud ju kogu aeg kodus, olin Paides. Ma ei mäleta, et meie külas oleks mingit üksust olnud. Aga seda ma mäletan, et meie koolipoisid olid hurraa-meeleolus, nüüd lähme venelastele kätte maksma! Ainult kaks poissi jäi kõrvale. Ja need ei ela enam kumbki.

22. juunil 1941 algas sõda NSV Liidu ja Saksamaa vahel. Olid tollal Paide Kaubanduskeskkooli õpilane ning viibisid koolivaheajal oma kodutalus. Kuidas võtsid teate alanud sõjast vastu sinu koolikaaslased?
Meie klassi poisid olid kõik ühel meelel – läheme vabatahtlikult rindele. Venelane peab tehtud kurja eest tasuma. Siis kui läksin vabatahtlikult Saksa sõjaväkke, ütles isa: „Kuule poiss, sa ikka vaata ka kuhu sa astud.”

Kas sinu vastu ei tundnud venelased huvi?
Olime koos vennaga saanud mopikäsu Punaarmeesse. Ema oli meile juba toidukotidki valmis pannud. Ma teadsin kus isa võib metsas olla, leidsin ta esimesena ülesse. Võtsime toidumoona kaasa ning läksime isa juurde. Läksime koos vennaga metsa ja jäimegi isa juurde. Mida me metsas tegime? Aeg läks igavaks, kaardimäng käis iga päev hommikust õhtuni. Raha peale! Mäletan, et pangad olid 700–800 krooni ringis! Suured pangad! Aga pangad perekonnast välja ei läinud, iga mees pani niipalju kuis suutis.

7. juulil 1941 ületasid Saksa 18. armee väeosad Eesti lõunapiiri,
14. juulil sisenesid Karjakülla Viljandis ja Põltsamaal veretööga tuntuks saanud Läti hävituspataljoni mehed. Missuguseid kuritegusid panid nad toime sinu kodukülas?
Kas ma olin Paides sel ajal, kui nad tulid, ei mäleta. Kuid seda ma tean, et hävituspataljoni mehed seal veretööd tegid. Põletati maha meie taluhooned: elumaja, karjalaut, heinaküün... Lõpuks jäi järele vaid ait. Põletati maha peaaegu pool Karjaküla. Taludest viidi ära traktorid, autod, hobused, vankrid, jalgrattad...
Minu isapoolsele õemehele Kitsingule, kes oli Toompea lossi valvur (1941. aasta küüditamise üldjuht Järvamaal, Toompea lossi komandant peale nõukogude korra kehtestamist)1, anti mingi käsk. Temal oli pruudiohtu neiu, kes teenis kusagil Karjakülas. Kitsing tuli pruudi juurde. Seal aga tegi kaitseliit, või kes nad olid, haarangu. Kitsing sai minu isapoolse tädi maa peal surma. Tädimehele anti korraldus laip maha matta. Pärast tuldi tagasi ja hakati laipa otsima. Laip oli juba maha maetud. Küsiti: „Mis moodi sa matsid? Üksinda või?“ „Üksinda.“ „Kuidas sa meest üksinda matad?“ „Vedasin laiba haua äärepeale ja lükkasin sisse“. Ja see oligi, mis pani mehele (tädimehele – K.R.) süükoorma selga: et ega ta ikka õige mees ei ole, lükkad meie pooldaja jalaga auku. Selle eest viidi tädimees metsa äärde ja lasti maha.
Mõni aeg hiljem lasid venelased (hävituspataljonlased – K.R) Karjakülas maha minu tädimehe Johannes Kadalipu (2) ja tädipoja Eduard Kadalipu ning viskasid nad Kolu jõkke. Nende laibad leiti Kolu jõest 1941. aasta suvel. Ühekorraga said surma minu tädimees, emapoolne tädipoeg ja isapoolne tädimees.

Kas hävituspataljonis oli ka teie küla mehi?
Meie külast ei olnud keegi hävituspataljonis. Talumees ei olnud kommunist ega olnud ka fašist. Minu omastest ma juba rääkisin, rohkem ma ei tea.

Pärast sakslaste saabumist astusid augustis 1941 vabatahtlikuna Saksa sõjaväkke. Olid siis 19-aastane. Miks meie mehed sõdisid koos sakslastega hävituspataljonlaste ja Punaarmee väeüksuste vastu?
Aga kuhu pidin ma minema? Meie põhimõte oli: venelased tegid siin suuri sigadusi ja selle eest tuli tasuda! Hävituspataljonlastest jäid maha suitsevad ahervaremed, vägistatud tüdrukud, elajalikult tapetud taluperemehed, puhtaks tehtud aidad. Ega polnudki kuhugi mujale minna. Venelastega ju keegi kaasa ei läinud! Koolipoisid läksid vabatahtlikult, et kätte maksta! Kui palju meist abi oli, aga vähemalt sõjaväkke minnes oli selge kelle poolt sa oled. Meie külast läks Tallinnasse korraga kaks meest, aga see teine mees on juba surnud. Ega ma sakslaste kohta ka midagi head ei ütle. Minu kodukülas nad ei teinud midagi, aga meie kodust viisid ära traktori. Sõjaaeg, traktorit oli tarvis. Nuriseda polnud mõtet.

Mida mäletad Tallinna vabastamisest kapten Artur Asu pataljoni koosseisus 28. augustil 1941? Kuidas sattusid Omakaitsesse, kus teenisid ca kuu aega?
Tallinna vabastamisest ei olegi midagi rääkida. Tean, et me kõik käisime Tallinnas, kas must Tallinna vabastamisel ka abi oli, ei tea. Omakaitsesse läksin sellepärast, et Omakaitse mehed käisid meile rääkimas, et Omakaitsesse oodatakse noori mehi, kes peaksid kaitsma meie külasid ja talusid, kes peaksid piiri pidama venelaste omavoli vastu. Olin Omakaitses, aga mulle ei meeldinud sealne korraldus, kõik oli siis kuidagi liga-loga.

2. oktoobril 1941 sai sinust Wehrmachti koosseisu kuulunud 185. Eesti julgestusgrupi sõdur. Detsembri lõpuni olid koos teiste noorte meestega Narvas, alates 6. jaanuarist 1942 aga teisel pool Narva jõge Jamburgis raudtee kaitsel. Palun räägi lähemalt oma esialgsest teenistusest Saksa armees.
Teenistus sai alguse niimoodi. Poiss, kellega me koos Karjakülast Tallinnasse läksime, töötas meiereis. Ta küsis minu käest: „Kas ma olen kuulnud sellest, et tuleb Tallinnasse minna?“ Ega ma suurt midagi ei teadnud, ajalehti ka ei liikunud sel ajal niipalju. Aga tema teadis rääkida, et Tallinnas koondatakse kokku mehed, tehakse mingi üksus. Tallinnas olevat vahistatud eesti mehi, tuleb minna korda looma.

1. novembril 1942 lõppes sul väeteenistuse leping julgestusgrupiga. Autasuks Idamedal. Läksid taas oma kodukohta Järvamaale. Miks otsustasid loobuda teenistusest julgestusgrupis?
See, mis oli 1941. aastal, lagunes ära. Peale julgestusüksust läksime koju, et lähme vaatame, mis edasi saab, mis tuleb? Õiget otsust ei osatud sel ajal teha. Sest täna räägiti ühte, homme teist juttu. Niimoodi need asjad olidki. Aitasin isal kodutalus uut lauta ehitada.

Missugusena mäletad Saksa aega Eestis? Kuidas suhtusid eestlased sakslastesse ja sakslased eestlastesse sõja algperioodil?
Mina ei ole mingisugune otsustaja. Aga minu arusaamise järgi suhtus sakslane eestlastesse küllalt positiivselt. Ja hästi. Venelased põletasid meie talu maha, põllutööriistad hävisid samuti tulekahjus. Aga talumehe jaoks on peamine loomatoidu varumine, milleks vajati tööriistu. Saime osta niidumasina ja veel ühte kui teist. Oli aeg kus täna oli nii, homme naa.

Relva-SS-i kuulunud 39. lahingudiviisis võitles Punaarmee vastu üle poole miljoni vabatahtliku Lääne­Euroopast. Relva-SS oli Saksa idarinde selgroog, keda rakendati kõige raskemates lõikudes. 25. mail 1943 astusid vabatahtlikult Relva-SS-i koosseisus 28. augustil 1942 loodud Eesti Leegioni ridadesse. Räägi palun Eesti Leegioni astumise põhjustest?
Ega meil sel ajal ei olnudki mingit muud valikut. Oli Eesti Leegion, oli sõna Eesti, mis pani meie valikule punkti. Igaüks tahtis, et väeosa oleks Eestiga seotud. Oli teada, mille eest peab minema rindele. Astusime Eesti Leegionisse kui oma rahvusväeossa. See oli määrav. Kõige tähtsam oli ikka see, et meil oli oma, Eesti üksus, sellepärast mindi Eesti Leegionisse.

Mis on sulle meelde jäänud paarinädalasest väljaõppest Poolas Heidelaagris, õpingutest Saksamaal Heidenheimi luurekoolis ning Lauenburgi SS-allohvitseridekoolis, kus meestest püüti nelja kuu vältel vormida „raud ja teras”, kes on võimelised pidama vastu mis tahes katsumustele?
Poolas oli sõjaväelaager nagu laager ikka: käis drill, mahv oli kõva, mehed olid sellega harjunud, iga mees tundis kella. Kui drill läbi sai, oli ka natukene vaba aega, kogu aeg ei olnud mahvi peal. Heidelaagris hakati valima mehi edasiõppimiseks allohvitseride koolis. Mina olin üks esimesi, kes läks allohvitseride kooli. Arvasin, et allohvitseride kool tuleb läbi teha, teised asjad on hullemad veelgi. Astusin Eesti Leegionisse mitme koolivennaga, keda ei ole enam elus. Ja tegin need koolid kõik läbi.

Novembri alguses 1943 saadeti sõjakoolid lõpetanud värske jaoülem Freiwilligen-Grenadier 3. Eesti SS-Vabatahtlike Brigaadi koosseisus Pihkva oblastisse Neveli alla, kus sa said 15. detsembril 1943 lähivõitluses kaks korda tõsiselt haavata. Välitingimustes võeti sinu kehast välja 28 granaadikildu ning saadeti uuesti rindele. Mida kostad selle kohta?
Mina neid kilde ei ole lugenud. Ja ma usun, et sinna on palju juurde lisatud. Kas neid tõesti oli 28? Seda ma ei taha ise ka uskuda. Mul on, jah, kintsud ja jalasääred kõik ära täpitud. Kui laatsaretis midagi kehast välja võetakse, siis tuimendatakse. Kõige hullem lugu oli see, et rindeoludes ei olnud meil mingit tuimendust, kild võeti pintsettidega välja. Olgu ta siis nii sügaval kehas kui tahes. Mul on üks kild praegugi sees, mis annab tunda tänapäevani. See kild praegu haiget ei tee, ja ma olen käega löönud – milleks seda opereerida?

21. detsembril 1943 anti sulle Haavatumärk Mustas ja Jalaväe Rünnakumärk. Osalemise eest lahingutes Neveli all autasustati sind Narva rindel 27. veebruaril 1944 II klassi Raudristiga. Mida mäletad kõrge autasu pälvinud lahingust?
Seda ma mäletan küll, et mind autasustati II klassi Raudristiga, aga mille eest raudrist anti, seda ma ei tea tänapäevani (20-mehelise luuresalga hävitamise eest 24. jaanuaril 1944 – K.R.). Mulle loeti ette, et minu juhtimisel see ja see tehti ära, kas ta nii oli, seda ma enam ei mäleta. Ülemused muidugi teadsid mida tegid!

2. veebruaril 1944 olid Punaarmee väeosad Narva jõe paremal kaldal. 20. veebruaril paigutati Neveli alt Eestisse toodud 20. Eesti Relvagrenaderide SS-Diviis Narva jõe joonele, ülesandeks Narva jõe vasakul kaldal paikneva, miiniväljadega ja traattõketega tugevalt kaitstud Vasa-Siivertsi-Vepsküla sillapea hävitamine. Vabariigi aastapäevaks vallutati 23. veebruaril 1944 Riigiküla sillapea. 29. veebruari rünnak vaenlase kaevikutele ebaõnnestus. Miks?
See on pikk lugu. Alguses prooviti väikeste üksustega (Nordland diviisi rünnakrühm, Denmarki pataljon, Eesti 45. ja 46. rügemendi kaks pataljoni – K.R.) venelased välja lüüa. Aga sellest ei tulnud midagi välja. Nagu ma hiljem kuulsin juhtivate meeste käest, mehi oleks pidanud ikka rohkem peale minema. Sellepärast jäigi ta võtmata. Esimene rünnak ei õnnestunud. Järgmisel päeval läksime lähivõitluse peale välja.

Vange ei võetud. Legendaarne külmaverelisus ja ohjeldamatu võidutahe viisid eesmärgini. Vaasa sillapea hävitati. Mida mäletad sellest lahingust?
Rünnak sillapeale kestis mitte üks päev vaid rohkem, ehk paar päeva. Kui minule anti korraldus, et Vaasa-Siivertsi-Vepsküla sillapea tuleb hävitada, ei osanud ma noore poisina midagi muud mõelda, kui et tuleb minna lähivõitlusse. Nagu rindeolukorras ikka. Ja niimoodi ma otsustasin, et sillapea tuleb lähivõitlusega ära võtta: granaatidega kaevik puhtaks, siis said mehed sisse hüpata, kes veel liigutas – kuulipildujast tuli peale. See ei käinud nii lihtsalt, nagu kirjutatakse. Igaüks teab lähivõitluse värki, ega see ikka naljaasi ei ole! Venelased olid kogu rünnatava ala peremehed. Kaevikute ees olid traattõkked, miiniväljad, neid oli igale poole rajatud. Minu rühmas oli kaks meest, kes ütlesid, et astusid kaevikus miinile. Ma tean, üks nendest oli minust 3–4 meetrit eemal, see sai küll jalust pihta. Aga Vaasa sillapea võtsime ära!

Haavatud SS-Obersturmführer Helmut Rõõmussaar andis sulle rünnaku jätkamiseks üle 22 meest. Kas sa mäletad, mitu meest sul oli, kui kaevikutes olite?
Seitse meest. Rohkem ei olnud.

Uskumatu!
Ei ole uskumatu! Kaevikus ei tähenda, et sul 20 meest selja taga on. Esimesed mehed teevad töö ära. Mul on nii hästi meeles need seitse meest, kellega olen hiljem kokku puutunud. Need mehed olid nooremad, mäletavad sündmusi paremini.

5. märtsil vallutati Vepsküla, järgmisel päeval Siivertsi sillapea. Mis on meelde jäänud?
Vepsküla sillapea vallutmine ei olnud meile raske. Siivertsi sillapea paiknes surnuaias, venelasid olid ausamba alla tehtud laskepesas, mis võttis väga palju meie mehi. Siivertsi surnuaed jäi mulle eluksajaks meelde. Seal langes mu hea sõber ja palju mehi.

Kas lahingud Siivertsis viisid sind kokku ka noore kuulipildurite rühmaülema Leinhard Miiländeriga, kes samuti esitati Raudristi Rüütliristi saamiseks?
Ei juhtunud kokku saama.

Vaasa sillapea hävitamisel ilmutatud sõdurivapruse eest autasustas 46. rügemendi ülem Frw. Standartenführer Juhan Tuuling sind 7. märtsil I klassi Raudristiga ja Neveli all peetud lahingute eest Jalaväe Rünnakumärgiga Hõbedas. 8. märtsil 1944 said 21 päeva rindepuhukust. Kodus haigestusid grippi, jäid kopsupõletikku. Järgnes tüüfus ja keskkõrvapõletik. 20. aprillil 1944 saabusid ravile Türi sõjaväehaiglasse, kus sind külastasid teiste seas Eesti kindralkomissar SS-Obergruppenführer Karl Sigismund Litzmann ja 20. diviisi ülem Franz Augsberger, kes riputas sulle haiglavoodis kaela Raudristi Rüütliristi. Nüüdsest oli sinu uueks sõjaväeliseks auastmeks SS-Oberscharführer. Õnnitlustelegramm Saksa väegrupi NORD ülemjuhatajalt Generaloberst Georg Lindemannilt. Mis tunne sind valdas?
Seda võid sa ise arvata: noorele koolipoisile pannakse kaela kõige kõrgem Saksa autasu! See oli ikka ülev tunne! Hiljem ma mõtlesin sellele, kas ma olin seda väärt, et Rüütlirist anti? Aga kui ma hakkasin teiste Rüütliristi kandjate lugusid uurima, siis leidsin, et ega nemad ka midagi erilist ei ole teinud. Iga mees meie rühmas oli Rüütliristi vääriline.

Kas sinuni jõudis kordasaadetud kangelasteo tähendus järeltulijate jaoks? Kas tundsid, et oled astunud võrdsena võrdsete seas Alfons Rebase, Harald Riipalu ja Paul Maitla kõrvale?
Ei, ma ei ole sellele kunagi mõelnud. Mul ei ole niisugust asja pähe tulnud, et hakkan ennast võrdlema teiste meestega, väejuhtidega. Mina olin tavaline rindesõdur. Seda aega mina ei mäleta, millal ja mille eest Maitla Rüütliristi sai. Hiljem olen lugenud lahingutest Sinimägedes, mille juhiks oli Maitla. Sellest olen ma tagantjärgi teada saanud.

19. septembril 1944 saabusid pikaajalisele ravile Itaaliasse Merano linna. Alles oktoobris 1944 naasid oma diviisi, mis paiknes Sileesias Neuhammeris. Lahingud Eestimaa pinnal olid selleks ajaks jõudnud lõppjärku. Mis on sulle Meranost meelde jäänud?
No see oli ikka haruldane kuurort ja puhkekodu! Õed olid väga sõbralikud, eriti välismaalaste vastu. Sakslasi nagu ei vaadatudki üldse. Ikka eestlasi, lätlasi või itaallasi! Ega mina üksinda ei olnud seal, seal oli palju sõjaväelasi ja nad kõik olid kenad poisid. Üldiselt peab ütlema, et ega sakslaste peale ei vaadatud väikestes riikides kuigi heatahtlikult. Ma ei mäleta, et Itaalia oleks sakslaste vastu olnud vaenulik. Aga õed! Nende suhtumine eesti või saksa sõduritesse oli erinev, eelkõige pöörati ikka tähelepanu eesti sõdurile. Ka pärastpoole, peale seda, kui sõda lõppes, pöörati eesti meestele tähelepanu, lätlasi nagu ei olnudki enam... 11 lätlast sai Rüütliristi ja 7 meest said Saksa Risti Kullas...

Kas sa teadsid midagi sellest, mis toimus kodumaal?
Ega ei teadnud küll. Ajalehed ei käinud korrapäraselt, ja ega sõdur teise sõduri käest kuigi palju teada ei saa. Pean ausalt ütlema, et ei teadnud Eestis toimuvast midagi. Seda teadsime, et Eestis on punased.

6. veebruarist 22. märtsini 1945 õppisid koos 200 eestlasega Neweklau SS-junkrukoolis. Sõda oli lähenemas lõpule. Miks Saksamaa jätkas allohvitseride ja ohvitseride ettevalmistamist sõjakoolides?
Minu arvamine on: sakslane lootis, et sõda lõpeb enam-vähem rahulikult. Ja et peale sõda on ka neid mehi tarvis. Sellepärast suunati väga paljud allohvitseride ja ohvitseride koolidesse, see oli sõjameeste ettevalmistamine. Sakslastel oli plaan lõpetada sõda rahuldavalt, hiljem oli ettevalmistatud mehi vaja. Kuidas see tegelikult oli, seda ma muidugi ei tea.

Paar päeva enne sõja lõppu, 7. mail 1945, sattusid Hirschbergis, Tšehhi „põrgus”, sõjavangi. Imekombel pääsesid siis ja järgmiselgi päeval mahalaskmisest. Kuidas pääsesid mahalaskmisest Tšehhis?
Ma mäletan seda, et meid pandi ühe müüri äärde, kuulipildur tegi ettevalmistusi. Äkki tulid üle metsa lennukid, tuld andvad vene lennukid! Mahalaskjad panid kõik plagama, sest tuli löödi peale. Ega nemad ei hoolinud, kas all olid oma mehed või vaenlased. See meid päästis. Tšehhid jooksid metsa poole, meie teisele poole niipalju kui jalad võtsid. See oli minu õnn. Mul on olnud sõjas palju õnne. Öeldakse, et sõduril peab olema õnne, võitlus pole nii suure tähtsusega (3).

Tšehhid andsid su 13. mail 1945 üle Punaarmeele. 15. septembril 1945 saadeti sind Poolast Venemaale, polaarjoone taha Vorkuta vangilaagrisse, hiljem Inta linna vangilaagrisse. Teel suri 300 Baltimaade sõjavangi 900-st. Mida on sul öelda Saksa sõjaväes teeninud meeste kohtlemise kohta nõukogude vangilaagrites?
Ega meisse, Saksa vormis meestesse, küll keegi hästi ei suhtunud. Venelane pidas meid oma vaenlaseks, millest ma saan hästi aru. Suhtumise määrasid ülemused. Ja ülemused olid need, kes ütlesid: fašistid olid seal ja seal, nad tahtsid meie külasid ja rahvast hävitada. Nii oli ka 1940. aastal Eestis – külade ja rahva hävitamine, mida tegi nõukogude võim. Sellepärast läksid noored vabatahtlikult rindele.

Vabanesid sõjavangistusest 15. septembril 1946. 18. veebruaril 1947 arreteeriti sind kodukohas uuesti. Nüüd mõisteti sulle § 58 lg 1a alusel (nõukogude kodumaa reetmine) kümneaastane vabadusekaotus. Kas oli tegemist reetmisega?
Ma ei oska seda tagantjärele öelda, kas oli reetmine? Tagantjärele ma olen kuulnud, kui laagrist Karjakülla tagasi tulin, et Türi julgeolekumeestele anti korraldus mind arreteerida. Aga need ei võtnud seda kohustust vastu. Ja siis kutsuti Tallinnast välja 9-meheline grupp. Nemad siis arreteerisid mind, ära võeti dokumendid, raha, kellad, mis hiljem saadeti järele. Aga et keegi oleks minu peale koputanud? Mul selliseid vihavaenlasi ei olnud (4).

Vabanesid poliitvangina vangilaagrist peale Jossif Stalini surma 17. septembril 1953. Jäid esialgu viieks aastaks elama Siberisse. Eestisse tagasi tulid alles oktoobris 1958. Mis oli selle otsuse põhjuseks?
Otsuse põhjus oli see, et kui ma Eestis olin, siis võeti mind kinni ja nüüd, kui ma olin sõjaväes ära teeninud, ja oleks ma läinud viis aastat varem Eestisse, mind oleks kindlasti jälle kinni võetud. Sellega ma arvestasin. Jäin Venemaal niisugusesse kohta, kus elasid väljasaadetud eestlased. Üks neiuke, kes oli velsker (Türilt pärit Selma Kimmel – K.R.), ütles, et ära mine Eestisse. Tema annab korteri vanas haiglas, kus ta ise elas. Mina võtsin seda tõsiselt. Sellepärast ma Eestisse ei tahtnud tulla, et venelane oleks olnud kohe kukil. Olin kuulnud, et tavalised mehed, kes olid lihtsalt saksa sõjaväes, on juba kinni võetud. Mina olin olnud aga vabatahtlikult SS-is. Mis mõtet mul siis veel siia tulla oli?

Kuidas sind kodumaal vastu võeti? Kuidas suhtuti sinusse peale kodumaale tagasitulekut 17. oktoobril 1958?
Lihtrahvas suhtus minusse väga hästi. Mul oli isegi piinlik. Peeti mingisuguseks sõjakangelaseks.

Kes sa ka oled!
Ei! Mina ei pea ennast küll mingisuguseks kangelaseks. Aga et see kõik niimoodi juhtus?! Ma ise ei ole tahtnud valitsusasutuste poole pöörduda. Mu abikaasa tegi minu eest kõike, võttis asjad oma peale. Muidugi ei saanud tema minu eest vastutada.

Harald koos abikaasaga Eesti Rahva Tänumedali vastuvõtmisel Tori kirikus 19. oktoobril 2008.

Siis, kui selleks võimalus avanes, ei jäänud Eesti iseseisvuse taastamisel kõrvale ka endised sõjamehed, sina nende hulgas. Tänutäheks tehtud töö eest lugematud autasud. Rahvas hoolis ja hoolib oma kangelasest. Millist autasu hindad kõige enam?
Ma arvan, et „Eesti Rahva Tänumedal” (5) on minule kõige tähtsam.

Paljud Saksa armee koosseisus sõjast osa võtnud mehed leidsid sõja lõppedes rakenduse taasloodud Saksa Liitvabariigi ning endiste lääneliitlaste sõjavägedes. Eestis ei ole kunagised sõjamehed leidnud täit riiklikku tunnustust tänaseni. Mis sa sellest arvad?
Ma ei oska seda analüüsida. Saan aru, et valitsejate jaoks on olnud kõige tähtsam oma heaolu. Nad ei ole tahtnud ennast minuga siduda. Sellepärast ei ole tahetudki mind meelde tuletada. Olen saanud maitsta mitme valitsuse aega. Venelased on ikka küsinud: „Miks sa läksid Saksa sõjaväkke?” Kuhu ma pidin minema, kui venelased on eesti rahvale nii palju kurja teinud? Loomulikult ma pidin minema Saksa armeesse, et sõdida venelaste vastu. Ja see oli ainukene võimalus sel ajal – minna vabatahtlikult Saksa armeesse.

Sa ei ole saanud meie riigipeadelt mitte ühtegi riiklikku teenetemärki. Kas sulle teeb haiget Eesti presidentide, riigikogu ja valitsuse tähelepanematus sinu ja sinu relvavendade vastu?
Ei ole saanud, ega taha kah. Kuidas küla minule, nõnda mina külale.

Kas sa tunned, et elad sellises Eestis, mille eest Eesti mehed 1944. aastal verd valasid?
Ei tunne. Ma oleks tahtnud, et nende meeste vastu, kes relv käes, kaitsesid Eestit ja valasid verd Eesti eest, oleks olnud rohkem lugupidamist. Aga see oleks pikk jutt, lepime sellega mis on.

Harald Nugiseks teadis vastust küsimusele: „Aga kuhu pidin ma minema?” Ta oli teinud elus oma valikud. 22. oktoobril 2013, sõjakangelase 92. sünnipäeval, oli Harald, nagu ikka, rõõmsas meeleolus. Ta tundis head meelt selle üle, et käib väljas jalutamas, et teda peavad meeles omaksed, endised rindemehed, sõbrad. 1. jaanuari hommikul 2014 teatas abikaasa Laine: „Harald viidi reedel, 27. detsembril 2014 kopsupõletikuga Pärnu haiglasse”. 2. jaanuaril 2014 sai maailm teada, et lahkunud on viimane eesti soost Raudristi Rüütliristi kavaler, Eesti Kaitseväe kapten Harald Nugiseks. Sõjaväeline lahkumistseremoonia toimus 10. jaanuaril 2014 Tori Eesti Sõjameeste Mälestuskirikus ja Tori kalmistul, Eesti Vabadussõja jalamil. Harald Nugiseksist on saanud surematu legend. Jää igaveseks Jumalaga, rahvuskangelane!

* * *

1) Heino Prunsvelt „Ühe rüütliristi kavaleri elutee kroonika. Harald Nugiseks“, lk 25
2) Heino Prunsvelt „Ühe rüütliristi kavaleri elutee kroonika. Harald Nugiseks“, lk 27
3) Järgmisel päeval õnnestus surmaminejatel enne seina äärde jõudmist korraga laiali joosta! Ka seekord oli õnn nendega. Kõik jäid ellu!
4) 13.02.1947 vormistati „ENSV Julgeoleku Rahvakomissariaadi arreteerimis- ja läbiotsimisorder nr 2036, mille aluseks endise leegionäri Kaldasuu reeturlik ettekanne julgeolekule.“ Heino Prunsvelti raamatust „Ühe rüütliristi kavaleri elutee kroonika. Harald Nugiseks“, lk 156
5) Eesti Leegioni Sõprade Klubi ja Vaba-Sõltumatu Noortekolonni nr. 1 asutatud „Eesti Rahva Tänumedal“ anti Harald Nugiseksile üle 19.10.2008 Tori Eesti Sõjameeste Mälestuskirikus