Kultuur ja Elu 1/2014


Kultuur ja Elu 4/2013

 

 

 


Rünnakrühmade ajalugu
Ärganud rahvuse teravik

Tekst: Jüri Kotšinev
Fotod: bundesarchive bild, wikipedia.org

Aasta oli 1919, kui tulevane Drittes Reich’i juht Adolf Hitler astus Münchenis Saksamaa Tööpartei (Deutsche Arbeiterpartei, DAP) ridadesse. Kahe aasta möödudes – 1921. aasta 29. juulil – sai Hitlerist Anton Drexleri asemel partei esimees. Ta lisas selle nimele „Rahvussotsialistlik” ning sündinud oli Saksamaa Rahvussotsialistlik Tööpartei (National-Sozialistische Deutsche Arbeiterpartei, NSDAP).

Nagu ka teistel tolleaegsetel parteidel ja poliitilistel rühmitustel oli NSDAP-il vaja moodustada tugevaid võitlejaid koondavaid kaitsesalkasid. Vaja oli tagada kord üritustel ning tõkestada konkureerivate poliitiliste jõudude provokatsioone ja rünnakuid.
1921. aasta augustis võttis rahvussotsialistide kaitsesalgad enda juhtimise alla endine Saksamaa õhuvägede leitnant Hans Ulrich Klinzsch. Kaitsesalklased kandsid nime „kaitse ja propaganda rühmad”. Kuu aega hiljem nimetati nad ümber „rünnakrühmadeks” (Sturmabteilungen SA). Esimesed lahinguristsed said rünnakrühmlased 1921. aasta novembris, kui kommunistid üritasid segada rahvussotsialistide korraldatud miitingut Hofbräuhaus’i õllesaalis Münchenis. Vaatamata arvulisele vähemusele suutsid kindlameelsed rünnakrühmlased anda hävitava löögi kommunistlikele löömameestele. Juba järgmisel, 1922. aastal moodustati NSDAP-i juurde noortesektsioon (Jugendbund). Sinna kuulusid 14–18-aastased noored.
Vanemasse gruppi (Jungsturm Adolf Hitler) kuulusid 16–18-aastased noored. Sellest sai SA noorte allüksus ning see oli hilisema Hitlerjugend’i eelkäija. Olgu siinkohal öeldud, et Hitlerjugend kinnitati ametlikult omaette noorteorganisatsioonina 4. juulil 1926. aastal Weimaris. Jungsturm jäi noorteorganisatsioonina SA alluvusse kuni 1932. aasta maikuuni.

Hitleri nimi kogub tuntust

Niisiis oli SA sünnikohaks üks Lõuna-Saksamaa tähtsamaid keskusi – München. Poliitiline võitlus teravnes ning NSDAP arenes ja kasvas. SA jaoks jõudis kätte aeg sooritada esimene aktsioon väljaspool kodulinna. See leidis aset 14. oktoobril 1923. aastal, kui Saksamaa päeva tähistamise käigus toimus Baierimaa linnas Coburgis suurem kokkupõrge kommunistidega. Coburgi tänavalahingud said tänu ajakirjandusele tuntuks üle terve Saksamaa ning SA võit Coburgi kommunistide üle (kommunistid suruti tänavalahingute tulemusel linnast välja) tegi Adolf Hitleri nime tuntuks kogu riigis.
NSDAP-i esimene kongress toimus 28. jaanuaril 1923. aastal. Selle käigus viidi läbi ka SA esimene suur paraad: 6000 rünnakrühmlast marssis paraadsammul läbi oma juhi Adolf Hitleri eest, kes andis SA üksustele üle uue lipu (Standarten). Lipu said vastmoodustatud SA üksused – München, München II, Nürnberg ning Landshut. Oma ründelipu (Sturmfahne) sai ka esimene SA üksus, mis oli moodustatud väljaspool Baierimaad – Zwickau rünnakrühm. 1. märtsil 1923 hakati rünnakrühmadest moodustama esimest SA rügementi nime all SA „München”. Samal kuul asus SA-d juhtima Hans Ulrich Klinzschi asemel Hermann Goering – I maailmasõja kangelaslendur.
SA tegelikuks juhiks ja liidriks oli aga endise Saksa Keisririigi ohvitser, SA staabiülem Ernst Röhm, kellel õnnestus saada tollaselt Saksamaa väejuhatuselt relvi. Relvastatud üksused hakkasid kandma kaitseüksuste (Wehrverbände) nime. 1923. aasta septembris õnnestus Hitleril luua Sõjaliit (Kampfbund) kuhu kuulus 70 000 meest. Liidu tuumiku moodustasid SA ning endise Vabakorpuse (Freikorps) mehed ja nende organisatsioon Bund Oberland. Nendega liitus Impeeriumi Sõjalipu (Reichskriegflagge) Liit. 9. novembril 1923. aastal ilmus Hitler Sõjaliidu eesotsas Müncheni tänavatele, sihiga haarata võim kogu Baierimaal. Politsei surus selle katse otsustavalt maha. 16 Sõjaliitu kuulunud meest langes ning haavatuid oli palju. Hitler arreteeriti. Haavatud Goering põgenes Austriasse. Kohus mõistis Hitlerile viis aastat vanglat, kuid ta vabanes 1924. aasta detsembris amnestiaga. Röhm pääses valju noomitusega, kuna tal oli kõrgema sõjaväejuhatuse hulgas häid tuttavaid. Ajaloolased on neid dramaatilisi sündmusi nimetanud Õlleputšiks.

SA võrgustiku laienemine

SA ei lakanud olemast. Peale „Augustiputši” hakkas SA liikmeskond hoopis kasvama ja selle võrgustik laienes üle kogu Saksamaa. Münchenist lahkunud mehed hakkasid poolillegaalselt looma allüksusi üle terve riigi. SA asemel hakati kasutama uut nime (Frontbann). Saanud poliitilise õppetunni, otsustas Adolf Hitler, et tegutseb edaspidi ainult seadusega ettenähtud raamistikus.
Kehtivat võimu toetas jõuliselt tollane Saksamaa armee. 1925. aasta veebruaris lubati SA-l jälle avalikult tegutseda. Hitler keelas neil aga relvade ning vormiriietuse kandmise, et vältida „eraarmee loomise” süüdistuse saamist. Uutes poliitilistes tingimustes seisis SA ees uus ülesanne – puhastada NSDAP-ile tee poliitilistest vastastest. Ees ootasid valimised. Ernst Röhm arvas, et SA peab olema tulevase rahvaarmee tuumikuks. Saksamaa valmistus taasmilitariseerimiseks. Vastuolud Hitleriga selles küsimuses viisid nii kaugele, et Ernst Röhm lahkus 1925. aasta aprillis parteist ning emigreerus 1928. aastal Boliiviasse. Seal hakkas Röhm sõjaväeinstruktoriks.
Kuni 1926. aasta novembrini ei määratud SA-le uut juhti. Regionaalsed üksused allusid kohalikele parteijuhtidele Gauleiter`itele. 1. novembril 1926. aastal määras Hitler SA staabiülemaks Pfeffer von Salomoni – tuntud Vabakorpuse komandöri. Salomon restruktureeris SA üksusi ning andis neile sõjaväestatud kuju. Loodi väiksemad allüksused: grupid (Gruppen), jaod (Trupps), kompaniid (Stürme), rügemendid (Standarten), brigaadid (Brigaden) ning diviisid (Gaustürme). 1927. aasta augustiks kuulus SA isikkoosseisu 30 000 meest. 1929. aastaks oli see arv kahekordistunud. SA juurde loodi motoriseeritud üksused (Motor SA), mis tagas suure mobiilsuse.
Arengukava olid Salomonil põhimõtteliselt sama, mis lahkunud Röhmil. 1930. aasta augustis saatis Hitler Röhmile telegrammi palvega naasta Saksamaale ning võtta vastu SA staabi juhtimine. Röhm saabus kodumaale jõulude paiku ning võttis staabiülema ameti vastu 1931. aasta 5. jaanuaril. 1930. aasta augustis, peale Pfeffer von Salomoni errusaatmist, kuulutas Hitler ennast SA ülemjuhatajaks (Oberste SA Führer). Röhm reorganiseeris SA struktuuri. Grupp (Gruppen) asendati jaoga (Scharen), moodustati pataljonid (Sturmbann) ning endiste Gaustürme`de asemel loodi brigaadid (Untergruppe) ja diviisid (Gruppen). Suurimad allüksused ei allunud enam kohalikule parteijuhtidele, vaid Röhmile isiklikult.

Hitler valitakse riigikantslerik

1931. aasta 17.–18. oktoobrini viidi Braunschweigi linnades läbi õppemobilisatsioon. Sellest võttis osa 104 000 meest. Rünnakrühmlased kandsid jälle oma univorme. Weimari Vabariigi juhid muutusid seda jõudu nähes ärevaks ning sama aasta detsembris keelas Weimari Vabariigi valitsus kõikide parteiliste univormide kandmise riigis. See keeld kehtis 1932. aasta juunini. Kõik SA mehed kandsid „keeluajal” sarnaseid riideid: valget särki ja musta lipsu.
1932. aasta juunis alustas Röhm suuremate allüksuste (Obergruppen) formeerimist. SA valitses olukorda linnatänavatel täielikult ja nurjas poliitiliste oponentide üritusi ning miitinguid. 1933. aasta jaanuaris sai Adolf Hitlerist valimiste tulemusel Saksamaa riigikantsler.
Veebruarikuus aset leidnud Riigipäevahoone süütamises langes kahtlus kommunistidele. See võimaldas kantsleril läbi viia teatud seadusemuudatusi. Valitsus sai kehtestada riigis diktatuuri. Goering oli sel ajal Preisimaa siseminister ning seda ametikohta kasutades andis ta oma käskkirjaga SA-le abipolitsei volitused. 1933. aasta septembrikuus toimunud parteipäevadel Nürnbergis osales SA paraadil 120 000 meest. Ernst Röhmist sai uue valitsuse portfellita minister. Röhmi vastuolud Hitleriga kogusid aga pöördeid. Röhm ei olnud Hitleriga nõus SA tulevikku ja staatust puudutavates küsimustes. Röhm tahtis muuta SA Saksamaa armeeks. Hitler pidas SA-d parteiliseks jõustruktuuriks. SA peamine ülesanne – poliitilise opositsiooni mahasurumine – oli edukalt lõpule jõudnud.


SA staabiülem Ernst Röhm.
Foto: Bundesarchive bild

Arvete klaarimine võimuladvikus

Hitler mõistis, et tulevaste sõdade tarvis vajab Saksamaa tõeliselt professionaalset sõjaväge. Röhm kritiseeris samal ajal Hitlerit avalikult oma esinemistes ja kõnedes. Konflikt oli paisunud lepitamatuks vastuoluks. 1934. aasta kevadel sai Hitler teada, et Röhm on salaja relvastanud SA staabi kaitseüksuse kuulipildujatega. Kuna Röhm kehtivaid seadusi juba avalikult ignoreeris, oli Hitleril vaja otsustavalt tegutseda. Juunikuus said liikmed käsu minna kuuks ajaks puhkusele ning Hitler hävitas juhatuse ja staabi.
Operatsiooni viisid läbi SS-üksused ning paarkümmend SA kõrgemat juhti hukati kohe. Hukatute nimekirja koostasid Hitler ja Goering. Ernst Röhm toimetati vanglasse, kus talle tehti ettepanek sooritada enesetapp. Röhm keeldus ning SS-valvemeeskond tulistas ta surnuks.
Röhmi asemel määras Hitler staabiülemaks (Obergruppenführer) Viktor Lutze. SS-üksused olid senimaani kuulunud SA ülemjuhatuse alluvusse. 20. juulil 1934 sai SS uue staatuse ja allus sellest ajast NSDAP-ile iseseisva struktuurina. SA motoriseeritud üksused said samuti iseseisva staatuse ning lennuüksused (Flieger SA) ühendati Saksamaa Õhuspordi Assotsiatsiooniga. Välijäägrikorpus (Feldjägerkorps SA) liideti Preisimaa politseiüksustega. Vaatamata nendele sündmustele jätkus SA liikmeskonna kasv. 1935. aastal moodustati SA koosseisus 36 uut rügementi. Liikmete põhitegevuseks oli sportimine ja sõjaline ettevalmistus. Nad harjutasid granaadiheitmist, kuid ei unustanud ka propagandistlikku tegevust. Propageeriti rahvussotsialistlikku ideoloogiat. Tähtsündmuseks aastakalendris olid loomulikult NSDAP-i parteipäevade üritused Nürnbergis.
Teise maailmasõja alguses, 1939. aastal, moodustati SA üksustest sõjaväelised komandod (Wehrmannschaften). Viktor Lutze hukkus 1943. aasta maikuus ning tema asemel sai uueks staabiülemaks Wilhelm Schepmann.
1944. aastal moodustati patriootiline omakaitseorganisatsioon Volksturm. Schepmannist sai selle organisatsiooni laskeinstruktorite ülem ning SA endine juht Franz von Pfeffer määrati Volksturmi brigaadikomandöriks.

Struktuur

SA ülesehitus võitlusüksustena oli väiksemalt suuremale liikudes järgmine: jaod (Scharen): 8–16 meest, rühmad (Trupps): 3–4 jagu, kompaniid (Stürme): 3–4 rühma, pataljonid (Sturmbahne): 3–5 kompaniid, rügemendid (Standarten): 3–5 pataljoni, brigaadid (Untergruppen): 3–9 rügementi, diviisid (Gruppen): mitu rügementi, korpused (Obergruppen): mitu diviisi, SA kõrgem juhatus (Oberste SA Führung)
Algselt oli SA-s kümme korpust, mis kandsid tähistena rooma numbreid I kuni X. Peale nende likvideerimist oli SA suurimaks piirkondliku alluvusega üksuseks diviis. 1933. aastaks koosnes SA 21. diviisist. Lisaks sellele oli üks diviis Austrias. Sõja alguseks oli diviise juba 25 ning peale uute territooriumite liitmist Saksamaaga kasvas diviiside arv 29-le.
SA juhatuse moodustasid juhtimisvalitsus, kaadrivalitsus, ettevalmistusvalitsus, sanitaarvalitsus, administratiivvalitsus, sõjalis-sportlik (Wehrsport) valitsus ja ratsutamisvalitsus. Eraldi olid juhatuse alluvuses spetsiaalsed koolid, mis tegelesid kaadri koolitamisega.

Liikmete auastmed

Reakoosseis: sõdur (Sturmmann), vanemsõdur (Obersturmmann), jefreitor (Rottenführer), allohvitser (Scharführer), , veltveebel (Truppführer), vanemveltveebel (Obertruppführer),vanemstaabiveltveebel (Hauptruppführer).
Ohvitseride koosseis: leitnant (Sturmführer), vanemleitnant (Obersturmführer), kapten (Sturmhauptführer)
Vanemohvitserkond: major (Sturmbannführer), kolonelleitnant (Obersturmbannführer), kolonel (Standartenführer).
Kõrgem ohvitserkond: Oberführer (vaste Wehrmachti auastmete hulgas puudub), kindralmajor (Brigadeführer ), kindralleitnant (Gruppenführer), jalaväekindral (Obergruppenführer), kindralfeldmarssal (Stabschef ).


Rühmaülem lipuga 1923.

Standardid ja lipud

SA ja NSDAP-i lippudest ning standarditest (rügemendilipp) kirjutas leitnant Horst Ludwig Wessel oma kuulsaks saanud luuletuse „Die Fahne Hoch”, millest sai NSDAP-i hümn. Wessel langes 1930. aasta jaanuaris, 23-aastaselt, seniteadmata mõrvari käe läbi.
Esimesed standardid – Vana-Rooma leegionide lahingulippe meenutavad lipuvarre kaldpulga külge kinnitatud – said SA rügemendid kätte 28. jaanuaril 1923. Varraste tippu olid kinnitatud metallist kotkad, kes hoidsid küüniste vahel tammepärjaga ümbritsetud haakristi. Kotka all oli lipuvarda küljes ristkülik, mille esiküljele oli kirjutatud NSDAP ja tagaküljele üksuse nimi. 1933. aastast hakkas toimima vastupidine kord, kus üksuse nimi oli kirjutatud ristküliku esiküljele ja NSDAP tagaküljele. Selle ristküliku alla oli kinnitatud lipukangas lipuvarre küljes olevale risti asetsevale põikpuule. Punasel lipukangal oli kujutatud valges ringis asetsev musta värvi haakrist, mille all oli kiri Deutschland Erwache („Ärka Saksamaa”). Lipukanga tagaküljel oli tekst Nat. Soz. Deutsche Arbeiterpartei Sturmabteilungen (Saksamaa Rahvussotsialistliku Tööpartei Rünnakrühmad”). Sõnal „standart” oli SA-s nii lipu kui ka rügemendi tähendus. See seletabki asjaolu, et standardi tüüpi lahinglipp oli ainult rügementidel. Väiksematel allüksustel olid nende asemel pataljonilipud (Sturmbahne). Ka sellel punast värvi lipukangal oli keskel valge ring musta haakristiga ning lipu ülemises vasakus nurgas nn Fahnenspiegel, millel oli kirjas pataljoni number. Mere- ja motoriseeritud üksuste lipud erinesid pisut jalaväeüksuste lippudest – neil puudus kiri NSDAP. Lipukandjad kandsid kaelas metallist goržetti, kus oli sama sümboolika, mis rihmapannaldel.

Pistodad

Pistodasid kandsid kõik SA liikmed. Need võeti ametlikult kasutusele 1933. aasta 15. jaanuaril. Tegelikult olid esimesed pistodad kasutusele võetud juba Ernst Röhmi ajal. Nende teral oli graveeritud tekst In herzlicher Freundschaft Ernst Röhm (Südamlikus sõpruses. Ernst Röhm). Selliseid pistodasid oli käibel 125 000. Peale Röhmi hukkamist korjati need pistodad meestelt ära ning asendati uut tüüpi pistodadega, mille terale oli graveeritud tekst Alles für Deutschland (Kõik Saksamaa hüvanguks). 1935. aastal võeti kasutusele ka luksuslikum variant, mis oli mõeldud kõrgematele ohvitseridele. Nende pidemetel ja käekaitsetel olid kujutatud kullatud tammelehed, nagu ka pistodade teradel. Selliste pistodade pikkuseks oli 37 cm. 1937. aastal võeti kasutusele järjekordne pistodade variant pikkusega 42 cm. Pistodad kinnitati rihma külge kahe ketiga. Ketid olid kaunistatud haakristide ja SA embleemidega. Mereüksustel oli pistodade tupp must – kõigil teistel üksustel oli see pruun. Eriliste kinkepistodade teral oli temaatiline graveering.


SA pistoda 1937

Rihmapandlad

Ametlikult reglementeeriti SA univormi juurde kuuluvad rihmapandlad 1934. aastal. Ristkülikukujulise metallist pandla keskel oli ring. Selles oli kujutatud kotkas, kes hoidis tammepärga, mille keskel oli haakrist. Ringi alumises osas oli tammelehtedest ornament. 1938. aastal võeti kasutusele SA kõrgemale juhatusele mõeldud pandlavariant. Sellel oli kujutatud langetatud tiibadega kotkas. Kotka rinnal asetses SA monogramm. Kotka all oli tammelehtedest pärg ning kotka kohal deviis Unser Führer, unser Glaube (Meie juht on meie usk).

Käiselindid

Mansetist 15 mm kõrgemal olevaid, 30 mm laiuseid linte eksisteeris üle 50 variandi. Tekst lintidel oli kujutatud gooti tähtedega. Kõige auväärsemad oli lindid tekstiga Slosstrupp Adolf Hitler (Adolf Hitleri löögirühm). Selliseid linte kandsid veteranid, kes kuulusid Hitleri isiklikku turvameeskonda. Väärikad olid ka lindid kirjaga SA-Regiment München 1923 (SA rügement München) ja Der Kommandeur SA-Regiment München 1923 (SA rügemendi München komandör, 1923). Kõrgem juhatus kandis linte kirjaga Oberste SA Führung.


Käiselint SA rügemendi München komandör, 1923.

Univorm

Esialgu oli rünnakrühmlaste tunnusjooneks vaid käeside (Kampfbinde) – punane lint valge ringiga, keskel haakrist. 1922. aastal hakkas kujunema univorm. Alguses koosnes see hallist tuulepluusist, mille all oli valge särk. Ka püksid olid halli värvi. Peakatteks oli rünnakrühmlastel tumesinine või kollakaspruun müts. Müts oli tolleaegse suusamütsi lõike ning nokaga. Ümmargustele mütsidele oli kinnitatud embleem, millel oli kujutatud pealuu ja kondid. Kasutusele võeti uued käisesidemed, millel oli haakristide keskele kirjutatud vastava allüksuse number. Allüksuste juhtidel oli üksuse numbrite all metallist tärnid. 1923. aastal koosnes võitlejate vorm hallist pluusist ja pükstest, mida kanti ratsasaabastega. Mütsidel oli ees kaks nööpi, mille kohal must-valge-punane kokard. Auaste märgiti valgete triipudega käiselindile. Üks triip oli jaokomandöril (Gruppenführer), kaks triipu rühmakomandöril (Zugführer), kolm triipu kompanii komandöril (Hundetschaftführer), neli triipu rügemendi komandöril (Regimentsführer).
Peale legaliseerimist (Õlleputšile järgnevad keeluaastad) 1925. aasta veebruaris sai SA uue univormi. See koosnes pruunidest särkidest (Austriast soodsa hinnaga ostetud, Saksa armee Esimese maailmasõja aegsed troopikamundrid). Auastmete eraldusmärke krael hakati kandma alates 1926. aasta novembrist. Suurim univormi puudutav reform toimus 1932. aastal. Pruun vormivärv asendati khakivärviga. Pagunid viidi sisse 1933. aastal. Sama aasta novembris muutus univormi värv oliivpruuniks.

Eriüksused

Lennuüksused (Flieger SA)
SA lennuüksused moodustati 1930. aastal. 1931. aastal loodi SA alluvuses olevas SS-is samuti lennuüksused. 1932. aastal formeeriti „Rahvussotsialistlik Lennukorpus”. Igal SA formeeringul oli üks lennueskadrill (Fliegerstaffel), mis jagunes allüksusteks (Fliegerstürme ja Fliegertrupps). Iga Fliegerstürme juures oli vähemalt üks õppelüli (Lehrtrupp). Lennuüksuste mehed kandsid vormil tiibadega propellerit. 1933. aasta septembrist ühendati SA lennuüksused Saksamaa Lennuspordi Assotsiatsiooniga (DLV).

Mereüksused ( SA)
SA mereüksused moodustati 1930. aastal. Nendesse üksustesse kuuluvad mehed kandsid tumesinist mütsi, mis erines teiste üksuste mütsidest kuju poolest, ning tumesiniseid pükse. Eraldusmärgiks oli kuldne või hõbedane ankur. 1934. aastal loodi iseseisev mereüksus – Marine SA. Nende pagunid olid tumesinised valgega reakoosseisul ja tumesinised kullaga ohvitseridel. 1939. aastast muudeti mereüksustes pagunid samasugusteks nagu teistes üksustes – pruunid hõbeniidistikuga. Mundrikuub oli mereüksustes tumesinine.

Motoriseeritud üksused (Motor­trupps SA)
Motoriseeritud rühmad (Motortrupps) ning motoriseeritud kompaniid (Motostürme) asutati 1930. aasta aprillis. Sama aasta jooksul said nad uue nimetuse – Motor SA. Nimetatud üksuste paralleelina eksisteeris Saksamaal Rahvussotsialistlik Autokorpus (NS Kraftfahrkorps). Motoüksuste mehed kandsid paremal kraenurgal tähte „M”, musti vormipükse ning autojuhi embleemi vasakul käisel. See embleem viidi sisse 1931. aastal ning sel oli kujutatud rooliratas ja kotkas, kes hoidis küüniste vahel haakristi. Embleemi alus oli musta värvi ning rombikujuline.

Sideüksused (Nachrichten SA)
Esimesed sideüksused (Nachrichten SA) asutati 1930. aastal. Igal rügemendil (SA-Standart) oli üks siderühm. Nende rühmade liikmed õppisid mereväe valgussignaale, morsetähestikku ning traadita telegraafi käsitlemist. Esialgu kandsid sideüksuste mehed eraldusmärkidena paremal kraenurgal tähti „Na”. 1933. aastal asendati need metallikarva välgunooltega. 1935. aastal hakati nendes üksustes kasutama vasakul käisel kantavat pruuni värvi ümmargust embleemi, millel oli kujutatud punast värvi välgunool. 1939. aasta septembrist vahetati punane nool hõbedase või kuldse noole vastu. ­Hõbedase noole kandjal oli üks sideerialane sertifikaat, kuldse noole kandjal kolm sidealast sertifikaati. Lisaks nimetatud sidealastele teadmistele koolitati sideüksuste mehi töötama ka sidekoertega (Meldehunde), keda kasutati laialdaselt nii Saksa armees kui ka politseiüksustes.

Sapööriüksused (Pioner SA)
Sapööriteenistus (Pioner SA) loodi 1930. aastal. Alguses oli nende üksuste tunnuseks paremal kraenurgal kantav tähekombinatsioon „Pi”. 1933. aastal asendati tähed ristatud kirka ja labida kujutisega. Iga rügemendi (SA Standart) juurde kuulus üks sapöörikompanii (Pionersturm SA). Peale selle olid SA alluvuses terved sapöörirügemendid (Pionerstandarte SA). Sapöörioskuste sertifikaadiga mehed kandsid vasakul käisel pruuni ovaalset embleemi, millel olid ristatud hõbedane labidas ja kirka.

Ratsaväeüksused (Reiter SA)
Need üksused loodi SA alluvusse olemasolevate spordiklubide baasil. Ratsaväeüksuste märgatav kasv toimus alates 1933. aastast, kui SA sai enda käsutusse tallid ja ratsahobused. Ratsaväeüksuste mehed kandsid tunnusena paremal särgikrael kahte ristatud piiki. 1936. aasta märtsis moodustati Rahvussotsialistlik Ratsaväekorpus, mille üleminspektoriks (Reichsinspektor) sai Karl-Siegmund Litzmann (Eesti kindralkomissar aastatel 1941–1944.)

Reserv (Reserve SA)
SA reserviüksuste ametlikuks asutamise ajaks peetakse 1929. aasta märtsi, kuigi vastavad üksused olid olemas juba varem. Reservi pandi kirja mehed, kes olid üle 40 aasta vanad, ja mehed, keda põhitöö ei lubanud olla täisajaga teenistuses. Nende vahetu teenistus SA ridades piirdus kolme tunniga nädalas. Sellistele reservimeestele korraldati igal aastal kahenädalane õppus ja täienduskursused. Kuni 1933. aastani oli selliseid mehi 20%. Peale Hitleri võimuletulekut kaotati reserv endisel kujul. Kuni 1933. aastani jaotus reserv esimeseks (SA Reserve I; SAR I), kuhu kuulusid 35–40-aastased mehed, ning teiseks reserviks (SA Reserve II; SAR II), kuhu kuulusid üle 45-aastased mehed. Sellistes reserviüksustes olid peamiselt Esimese maailmasõja veteranide suurimate ühingute Stahlhelm ja Kyffhäuserbund liikmed. Peale 1934. aasta ümberkorraldusi oli reserv struktuurilt järgmine: aktiivne reserv I (18–35-aastased mehed), aktiivne reserv II (35–45-aastased mehed), mitteaktiivne reserv (üle 45-aastased mehed). Tunnusena kandsid reservi mehed paremal kraenurgal tähte „R” ja vastava allüksuse numbrit. Kui täht oli enne numbrit, kuulus selle kandja aktiivsesse reservi, kui vastupidi, siis mitteaktiivsesse.

Sanitaarüksused (Sanitäts SA)
Kuna eksisteerimise algusaastatel tuli võitlejatel tihti osaleda veristes tänavakaklustes, oli SA-l tarvis kvalifitseeritud meditsiinitöötajaid. Meedikute tunnuseks oli kuni 1932. aastani käisepael: arstidel punane rist valgel põhjal, sanitaridel ja velskritel valge rist punasel põhjal. 1932. aasta oktoobris hakkasid kvalifitseeritud meedikud kandma kraenurgas violetset värvi rombe. Arstid, kellel oli koloneli (Standartenführer) auaste, kandsid mõlemal kraenurgal ümber saua põimunud mao kujutist. Auastmelt madalamad meedikud kandsid sama kujutist vaid paremal kraenurgal. Farmatseudid kandsid kraenurgal vastavalt tähte „A” (sõnast Apotheker), hambaarstid tähte „Z” (sõnast Zahnarst) ning veterinaarid mao kujutist ilma sauata.

Teised SA allüksused

Sõjaväemuusika üksused
Iga rügemendi koosseisus oli üks muusikarühm (Muzikzug) ning iga pataljoni koosseisus oli üks pasuna- ja trummirühm (Spielmannzug). Vana armeetraditsiooni kohaselt kandsid sõjaväemuusikud univormi õlgadel erilisi ääriseid, mida sakslased nimetasid Schwalbennester. Alates 1931. aastast kandsid moosekandid vasakul kraenurgal kreeka lüüra kujutist ning paremal kraenurgal üksuse numbrit. Tavaliselt teenis ühes üksuses 24 orkestranti.

Jäägri- ja laskurüksused
SA järgis jäägriüksusi luues Saksamaa ja Austria vana traditsiooni. Ajalooliselt oli mõlema riigi armees alati küttide ehk jäägrite üksus, kus teenisid elukutselised jahimehed ning metsaülemad. Saksamaa mägirajoonides moodustati vastavad mägiküti üksused. Nende meeste tunnuseks univormil olid vasakul kraenurgal rohelised tähed „GJ” (Gebirgsjäger-Regiment). Tõlkes tähendab see „mägiküttide rügement”.
Laskurüksused olid tavaliselt laskurrügemendid (Schützen-Standarten) ning nende tunnuseks univormil oli paremal kraenurgal roheline täht „S”. Mägilaskurite (Gebirgsschützen-Standarten) rügemendi liikmed kandsid paremal kraenurgal rohelisi tähti „GS”. Mägiküttide ja -laskurite ettevalmistuse hulka kuulus ka hea suusatamisoskus. Nende varustuses olid suusajakid (Bergrock), suusapüksid ning mägisaapad.

SA Leibstandart
See üksus ei tegelenud Adolf Hitleri isiku turvamisega nagu nende nimekaim SS-is (Leibstandart „Adolf Hitler”), vaid täitis auvalve teenistust NSDAP-i tseremooniatel ja paraadidel. Selle üksuse mehed kandsid paremal kraenurgal sinist värvi rombil tähte „L”.

Rügement „List” (SA Standart „List”).
Adolf Hitler teenis Esimese maailmasõja ajal 16. reservrügemendis (Köninglich Bayerische 16. Reserve-Infanterie-Regiment), mida tollal nimetati vana traditsiooni järgi rügemendi komandöri nimega. Selle väeosa komandöriks oli Oberst Julius List. Nimetatud sündmuse mälestuseks moodustati SA-s rügement nimega „List”. Selle rügemendi mehed kandsid kraenurgal mustal alusel valget tähte „L”.

Finantsvalitsus (SA Geldverwaltung)
SA-s sai palka vaid kõrgem komandöride koosseis. Sellele vaatamata tegeleti ka finantsküsimustega. Finantsadministratsioon (Geldverwaltung) loodi 1931. aastal. Diviisi finantsadministraator (Gruppengeldverwalter) kandis mõlemal kraenurgal punasel alusel hõbedast loorberilehe kujutist. Brigaadi finantsadministraator (Untergruppengeldverwalter) kandis vasakul kraenurgal kuldset loorberilehe kujutist ning rügemendi finantsadministraator (Standartengeldverwalter) nelja kolmeharulist hõbedast tärni ja paremal kraeäärel rügemendi numbrit. Pataljoni finantsadministraator (Sturmbanngeldverwalter) kandis vasakul kraenurgal kolme kolmeharulist tärni ning paremal kraenurgal pataljoni või rügemendi numbrit. Kompanii finantsadministraator (Sturmgeldverwalter) kandis vasakul kraenurgal kahte kolmeharulist hõbedast tärni ning paremal kompanii või pataljoni numbrit.

Administratiivametnikud
1933. aastal saadeti laiali finantsadministratsioon ning selle isikkoosseis viidi üle ühtsesse administratiivteenistusse. Selle tarvis viidi sisse erilised auastmed: Oberverwaltungsführer kuni Stabsrechtungsführer. Teenistuse ohvitserid kandsid sinisel põhjal hõbedasi paguneid ning rombid nende kraenurkadel olid sinist kasutama eraldusmärkidena kraenurkadel tähte „V”.

Kortermeisterteenistus (Reichszeugmeisterei)
See teenistus loodi 1929. aastal kortermeisterteenistuse valitsuse näol. Hitleri võimuletulekuga moodustati üleriiklik kortermeisterteenistus (Reichszeugmeisterei, RZM), mis tegeles vormiriiete ja mundrite hangetega kõigile rahvussotsialistide partei struktuuridele. Ainult RZM tohtis esitada ettevõtetele vastavaid tellimusi ning kõik parteiliste struktuuride univormid hakkasid kandma märget RZM. Teenistuse mehed kandsid eraldusmärke, mis kinnitati 1932. aasta oktoobris. RZM juht (Reichszeugmeistr) kandis mundri mõlemal kraenurgal kuldseid lehti (Goldenes gezahten Blatt). Kortermeisterteenistuse ladude direktorid (Vorstände der Zeugmeisterai) kandsid vasakul kraenurgal kuldset lehte ning paremal kraenurgal tähti „ZM”. Teenistuse ladude töötajad (Angstellte der Zeugmeisterai) kandsid vasakul kraenurgal tavalisi auastmemärke ning paremal tähti „ZM”. 1933. aastal asendati see leht tavalise tammelehe kujutisega.

Raudteeüksused (Eisenbahneinheiten SA)
Need üksused eksisteerisid lühikest aega Austria territooriumil. Seal teeninud mehed kandsid paremal kraenurgal tiivulise raudteeratta kujutisega embleemi ning paremal kraenurgal tähte „E”.

Autotranspordi rühm „Deutschland” (Reichsautozug Deutschland, RAZ )
Idee asutada selline üksus, tuli Hitlerile 1933. aastal, kui Sturmführer Paul Scheffer kasutas valimispropaganda ajal isiklikku autot, kuhu oli paigutatud valjuhääldi. Selle rühma mehed kandsid vormil musta käiselinti, kuhu oli valgete tähtedega kirjutatud Reichsautozug Deutschland. Peakatteks oli neil pruun musta äärisega barett. Paremal kraenurga olid tähed RAZ ning vasakul tavalised auastmemärgid. See allüksus kaotati 1937. aastal.

Politseiüksused

Staabivalveüksus
SA põhiülesanne loomisest alates oli kaitsta NSDAP-i parteilisi üritusi: kõnekoosolekuid, miitinguid ja muid ülesastumisi. 1933. aastal loodi staabivalveüksus (Stabswachen), kus teenivad mehed olid teenistuses kogu normeeritud tööaja. Seljas oli staabivalve meestel tavaline SA univorm ning nende kuulumist staabivalveüksusesse näitas vasakul käisel kantav lint. Staabiülem Ernst Röhmi valvemeeskond kandis karmiinpunast linti kuldse ääristusega ja kuldsete gooti tähtedega kirjutatud tekstiga „Stabschef”. Diviiside ja korpuste staabivalvemeeskonna mehed kandsid helepunaseid linte kirjaga „Stabswache”. Väiksemate üksuste staabivalve mehed kandsid linte, mis olid vastavuses allüksustes kasutatud kraeääriste värviga ning neilgi oli gooti tähtedega kiri „Stabswache”. 1934. aasta märtsist hakkasid Ernst Röhmi ihukaitsjad kandma linti kuldse kirjaga „Stabschef Ernst Röhm”, Adolf Hitleri ihukaitsjad musta linti halli kirjaga „Adolf Hitler”, Goeringi ihukaitsjad helepunast linti kirjaga „Stabswache Göring”.

Patrullteenistus (SA Streifendiest)
SA oli alluvuses Politseiteenistus mis allus kohalikule SA komandörile Standortführe`ile. Selle üksuse mehed kandsid univormil teenistuses olles kollaseid 110 mm laiuseid käesidemeid, kuhu oli musta värvi gooti tähtedega kirjutatud „Standortführer Streifedienst”. Hiljem asendati need 26 mm laiuste musta värvi sidemetega, kus oli valgete gooti tähtedega kirjutatud „Der Standortführer” ning selle all kiri, mis märkis konkreetset paika, kus teenistust läbi viidi.

Abipolitsei
Peale võimuletulekut 1933. aastal määras Hitler Hermann Goeringi Preisimaa siseministriks. Preisimaa oli territooriumilt 2/3 Saksamaast ning uus siseminister pidi oma suures haldusalas võitlema „kõigi riigi vaenlastega”. Et tööga paremini toime tulla, asutas Goering 1933. aasta veebruaris SA ja SS-i liikmetest abipolitseiüksused (Hilfspolizei). Alguses kandsid abipolitseinikud oma tavavormil käesidet kirjaga „Hilfspolizei”. 1933. aasta aprillis nimetati abipolitsei ümber „Berlin-Brandenburgi välipolitseiks” (Feldpolizei der Gruppe Berlin-Brandenburg). Selle üksuse mehed kandsid eraldusmärkidena vasakul kraenurgal hõbedast Preisi politseitärni ning samasugust tärni mütsil. SA pruuni sineli asemel kandsid välipolitseinikud sinist politseisinelit ning kaelas metallist politseigoržetti (metallist erikujuline plaat). Kraenurgad olid musta värvi hõbedase äärisega. Goržetil oli hõbedane Preisi politseitärn, mille keskel haakristi kujutis.

Välijäägrite korpus (SA Feldjägerkorps)
1933. aasta oktoobris nimetati välipolitsei ümber „välijäägrite korpuseks”. Selles teenivad mehed said uued oliivipruuni värvi mundrid. Rihmad ja portupeed olid pruunist nahast. Sinelid olid selles korpuses oliivipruunid tumepruuni kraega. Peas kanti tavalist SA vormimütsi. Mundri kraeruudud olid valge põhjaga. Paremal kraeruudul oli hõbedane tärn ning vasaku ruudu vasakul kraenurgal auastmemärgid. Kõik välijäägri korpuse mehed kandsid sõltumata auastmest valget akselbanti (punutud õlapaela) ning teenistuse ajal goržetti, kuhu oli kantud täht „A” (sõnast Abteilung (pataljon)) ja rooma numbreid „I” kuni „VI b”. Välijäägrite staap asus „III b” numbrit kandva pataljoni juures, mis paiknes Berliinis. Selle pataljoni mehed kandsid valgeid käiselinte, millel oli kuldsete tähtedega kiri „III B Berlin”. Varrukal kanti peale selle ka tavalist SA käesidet. Kuna selle üksuse näol oli tegemist politseiüksusega, tohtisid seal teenivad mehed kanda tääki ja tulirelva ning ohvitserid paraadide ajal mõõka. 1934. aastal viis Goering välipolitsei korpuse kaitsepolitsei alluvusse ning seega lõppes seal teenivate meeste seos SA-ga.


SA staabiülem Victor Lutze.

Rügement „Feldherrnhalle” (SA Standarte „Feldherrnhalle”)
Peale Ernst Röhmi hukkamist saadeti laiali ka temaaegsed staabivalveüksused ning nende asemele moodustati ühtne valverügement (SA Wachstandarte). Seda rügementi kasutati tseremooniatel aueskordina ning peale 1935. aasta märtsi, kui Saksamaal kehtestati üldine sõjaväekohustus, eliitväeosana, kelle ülesandeks oli tulevaste võitlejate ettevalmistamine sõjategevuseks. Igal liikmel oli õigus teenida 24-kuulisest sundteenistusest Saksa armees kuus kuud selles rügemendis. 1936. aasta septembris hakkas rügement kandma nime SA Standarte „Feldherrnhalle”. Nimi tuli Münchenis asuvast samanimelisest memoriaalist. Seal olid urnid 1923. aasta novembriputšis osalenute ja selle käigus hukkunud rahvussotsialistide tuhaga. 1937. aasta 12. jaanuaril omistas uus staabiülem (Obergruppenführer) Viktor Lutze Hermann Goeringile tolle 44. sünnipäeva puhul „Feldherrnhalle” rügemendi aukomandöri nimetuse. Viivitamatult peale seda määras Goering kogu rügemendi Luftwaffe alluvusse. Rügemendil oli seitse pataljoni, mis paiknesid Saksamaa eri piirkondades. II maailmasõja puhkedes liitus osa rügemendi pataljonidest õhuväega, osa maaväega (271 jalaväerügemendi koosseisus). 1942. aasta augustis omistati 271. rügemendile (Grenadierregiment 271) „Feldherrnhalle” nimi. 1943. aasta juunis moodustati selle nime all terve motoriseeritud jalaväediviis, mis formeeriti laiali 1944. aasta juulis, kui ta oli idarindel kõvasti räsida saanud. 1945. aasta jaanuaris moodustati tankidiviis, mis sai endale nimeks „Feldherrnhalle II”.
Nimetatud rügemendis teenivad mehed kandsid pruuni käisepaela hõbedase kirjaga „Feldherrnhalle”. Rügemendi allohvitseride pagunid selles üksuses olid karmiinpunase ja valge värvi kombinatsioon, mis hiljem asendati halli värviga. Valveteenistuse ajal kandsid rügemendi mehed kaelas erilist goržetti.

Maakaitse (SA Wehrmannschaften)

Maakaitseteenistus asutati 19. jaanuaril 1939. aastal. Teenistuse ülesandeks oli kõikide Saksamaa meeskodanike sõjaline ettevalmistus. Eelkõige puudutas see Hitlerjugendi vanemate liikmete ettevalmistust. SA teenistus oli vabatahtlik Wehrmacht`is kohustuslik. Vahetult enne II maailmasõja algust läks sõjalise algõpetuse organiseerimine SA-lt üle SS-ile. Tegeleti samuti reservi määratud meeste kordusõppuste organiseerimisega. Seega kujunes SA maakaitseväest Wehrmacht`i reserv. Sõja ajal tegeles maakaitse tsiviilkaitse ning sõjaliselt tähtsate objektide valvamisega. Täisväärtuslike lahingüksustena kasutati maakaitseväelasi Jugoslaavias. 1942. aastal moodustati Wehrmachti poolt vallutatud Jugoslaavia aladel SA maakaitsepataljon „Süd” (Wehrmannschaftsbataillon Süd). Hiljem moodustati tema baasil viiest pataljonist koosnev rügement „Wehrmannschaftsregiment Unterstiermark”. Rügement võitles Jugoslaavia partisanidega. Maakaitseväe univormid olid oliivipruuni värvi. Peas kanti „Itaalia tüüpi” lendurimütse, millel oli kokard tähtedega „SA” ning mütsi vasakul pool musta värvi kolmnurgal kujutatud kotkas, kes hoidis küüniste vahel haakristi. 1943. aastal asendati need peakatted tavaliste SA peakatetega. Mägimaastikul tegutsevad maakaitseväelased kandsid mütsidel Edelweiss`i (alpilille) kujutist. Kõik maakaitseväe mehed kandsid varrukal tavalist SA käesidet. Sõja viimastel kuudel allutati SA maakaitseväe üksused Volksturm`ile.

Väljaõppeüksused

1931. aasta märtsis avati Münchenis kõrgema väejuhatuse kool (Reichführerschule). Selle kooli õppejõud kandsid paremal kraenurgal karmiinpunasel põhjal mustvalget värvi ruunimärki „T”. Õppurite pagunid olid valgepunased punasel põhjal. 1933. aastal moodustas Röhm SA kõrgema juhatuse juurde õppeteenistuse (Ausbildungswesen). 1935. aastal loodi selle juurde ka ametikoht – õppeosakonna juhataja (Chef des Ausbildungswesen). Selle teenistuse alluvusse kuulusid nii üleriiklikud (Reichs) kui ka kohalikud (Gruppen) koolid, kus valmistati ette sõjalis-rakenduslike erialade spetsialiste. Neis koolides õpetati muu hulgas ratsutamist, autojuhtimist jne. Õpetajad ja õppurid kandsid tavalist SA vormi. Õpetajad kandsid kraenurkadel tähte „A” (sõnast Ausbildung). Sellised koolid valmistasid ette tulevasi ohvitsere. Olemas olid ka tulevastele allohvitseridele mõeldud õppeasutused, kus õppetöö kestis paarist nädalavahetusest kuni paarinädalase kursuseni. Sellistel õppekompaniidel (Lehrstürme) ja õppepataljonidel (Lehrsturmbanne) oli eraldusmärgiks paremal kraenurgal kantav täht „L”. 1936. aastast hakkas nende üksuste järelvalvet tegema SA asemel NSDAP. SA väljaõppeüksuste ülemaks oli SA Obergruppenführer Julius Goerlitz. 1941. aastast läksid SA väljaõppeüksused Hitlerjugend`i juhatuse alluvusse. Väljaõppekeskuse uueks nimeks sai N.S. Deutsche Oberschule Starnbergersee. Uue kooli õppurid ja õppejõud kandsid vastava tekstiga käiselinte.

Õppe- ja ühiskondliku töö laagrid
Veel mõni aasta enne Hitleri võimule tulekut oli Saksamaal tohutu töötute armee. Väga paljud neist liitusid SA-ga. 1931. aastal loodi nende rakendamiseks SA juhtimise all olevad „Ühiskondliku Töö Laagrid”. 1933. aasta oktoobris moodustati tehnilised õppekompaniid (Technische Lehrstürme). Töötutele, kellel puudusid igasugused erialased oskused, moodustati „Abitöölaagrid” (Hilfslagern). Tööd tehti sellistes laagrites 6 nädalast kuni 14 kuuni. 1936. aastal kaotati kõik laagrid, kuna töötus kadus ning enamik noori mehi asus väeteenistusse loodavasse Wehrmachti.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv