|
|
Eesti mahamüümine
algas 12. märtsil 1934
Tekst: JAANIKA KRESSA
Fotod: erakogu
|
Olev Kasak
|
Tänavu
möödus 80 aastat ebaseaduslikust riigipöördest
Eestis. Möödus vaikselt, sest justkui kokkulepitult
ei tahetud sellest midagi teada ega kuulda. Kõik oli päris
vaikne, kui välja arvata Võrumaa mees Olev Kasak,
kes väsimatult oma sõnumit levitab.
Olev Kasak
on taastatud Eesti Vabariigis jõudnud pöörduda
ametlikult igale poole: presidentide, pea- ja muude ministrite,
Riigikogu ning paljude ametkondade poole. Ta on ettevaatlikuks
ja tõrjuvaks teinud mitmed organisatsioonid, kes ei taha
pahandusi, vaid rahulikku äraolemist.
Millega siis üks lapsena Siberisse viidu nüüd,
vanuigi, valitsejatele nii valusalt konnasilmadele astub? Sellega,
et tahab 12. märtsi leinapäevaks kuulutada. Sellega,
et tahab, et eestlased oma ajaloo kohta tõde teaksid, et
rahvas poleks lambakari või peata kanad, et ükskord
ometi antaks hinnang 80 aastat tagasi toimunule, mis likvideeris
sõnavabaduse ja mil Eesti kaotas vabas maailmas lugupidamise.
„Olen
88 aastat vana ja mind tõukab tagant, et noorsoole tõde
rääkida! Ma ei või seda kuulda, kuidas noortele
aasta aastalt riiklikul tasemel näkku valetatakse, et Päts
ja Laidoner päästsid Eesti! Neile muudkui viiakse aga
lilli ja püstitatakse aina uusi ausambaid! Ometi nad ise
andsid selle riigi ära! Ka praegu sisendatakse inimestele
ebatõde, see on kellegi huvides, nagu ka piirilepingu allkirjastamine,”
muretseb Kasak, et must stsenaarium võib Eestis korduda.
Tõepoolest, meil on aastast 1940 vabariigi presidendi käskkiri
nr 56, kus nimetatakse ametisse punane valitsus. Seda vaadates
tõrgub mõistus aru saamast, kuidas Eesti ärakinkijad
järgneva kannatusteaasta repressioonide eest vastutavad pole,
kuna käskkiri oli seadusevastane, tagajärjeks aga see,
et Venemaa ei tunnista Eesti okupeerimist.
Muuseas üks tobedamatest vastustest, mis Olev Kasak on oma
12. märtsi leinapäevaks kuulutamise ettepaneku peale
saanud, on soovitus see ühendada teiste leinapäevadega.
No tõesti, tule taevas appi! Kas me peaks stalinlike repressioonide
leinapäeval mälestama ka neid, keda represseeris Päts?
Või miks ka mitte! Ütelgem siis otse, et nad olid
vanad sõbrad, paras paar – kumbki ei hoidnud omaendagi
rahvast...
|
Võru vallamaja juures 1940. aastal. Kahe Punaarmee
ohvitseri vahel istub juubilar August Kasaku abikaasa, Olev
on lastest vasakult esimene.
|
Nüüd
kuulen juba kisa: paljud tõsieestlased protesteerivad,
et Päts oli sunnitud ega oleks saanud vastu hakata, sest
siis oleks veel rohkem maha tapetud jne. Annan sõna Olev
Kasakule:
„1940. aastal oli minu isa August Kasak Võru valla
sekretär. Vallamaja ooteruumi paigutati Punaarmee Sideüksus.
Isal oli 24. juulil sünnipäev ja sünnipäeva
järelkajana oli ka Kännu Kukk laual. Kutsutud Punaarmee
ohvitserid rääkisid vestluse käigus, et tulid Soome
Talvesõjast ja neid peteti, neile olla räägitud,
et nad peavad minema päästma nälgivat soome rahvast,
aga kõik olnud vale, sest kohati leitud isegi mahajäetud
sinki ja juustu...” jutustab Kasak.
„Meil oli kokkulepe, et kui eestlased vastu hakkavad, tuleme
üle, me ei tahtnud, et korduks see, mis Soomes,” ütelnud
kolm ohvitseri üksmeelselt. Olevi vanem vend, kes oli sündinud
1923. aastal, tegi sel päeval pilte. Punaarmee ohvitserid
suhtunud väga sõbralikult, oma Eestis viibimist selgitasid,
et pidid käsku täitma, isale aga soovitasid põgeneda,
sest muidu viiakse ta varsti Siberisse. See ka juhtus: August
Kasak mõrvati 19. augustil 1942. Sverdlovskis.
Vendadest noorim on pildil 3-aastane, teisisõnu –
oli 4-aastane kui Siberisse viidi.
Temast
sai hiljem kaugesõidu laevakapten. Olev, keskmine
vend, tuli koju tagasi, nagu rahvalaulu järgi. Repressioonide
tõttu haridusest ilma jäänuna on Olev pidanud
paljust elementaarsest loobuma, kuid jäänud ausaks eestlaseks.
Ta kordab oma veendumust: „Kes vähegi tahab ajaloovõltsimist
lõpetada, peab tunnistama, et 12. märts 1934 oli Eesti
mahamüümise algus. Juhtkonda jäid ainult kuulekad,
arreteeriti sadu patrioote, kes olid võidelnud Vabadussõjas,
paljud neist Vabadusristi kavalerid. Ülejäänud
kõrvaldati Kaitseliidust, vallandati riigitöölt,
küüditati koos peredega teise maakonda. Riigikaitse
jäi unarusse, ei täidetud Jaan Poska sõnu: „Maitskem
rahu ja kasvatagem sõjalist jõudu”. Neli endist
riigivanemat, eesotsas Jaan Tõnissoniga, saatsid Pätsile
märgukirja, et kaitsekord tühistada ja sõnavabadus
taastada, muidu satume ettearvamatusse olukorda, ka hoiatas Pätsi
Roosevelti palvel USA suursaadik Moskvas, kõik aga tagajärgedeta.
Tühistati välisviisad, saadikud ja laevad kutsuti kodumaale,
kõik anti vaenlasele, kes algas kohe arreteerimistega,
mahalaskmistega, küüditamisega.”
Nähes meie praeguses olukorras paralleele tollase ajaga,
kutsub Olev Kasak kõiki eestlasi kokku hoidma ja astuma
Kaitseliitu: „Kas vabadus või surm!”
|
|
|
