|
|
Wehrmachti vabatahtlikud
tekst: Jüri
Kotšinev
fotod: wikipedia.org, Bundesarchiv Bild
Rääkides
välismaalastest, kes võitlesid II maailmasõja
ajal Saksamaa poolel, tulevad esimesena meelde väga kireva
rahvusliku koosseisuga relva SS-is võidelnud võitlusüksused.
Tegelikult sõdis Saksamaa poolel Wehrmachti allüksustes
– jala-, mere- ja lennuväes – välismaalasi
rohkem kui relva SS-i ridades. NSVL-i vastu võitles välismaa
vabatahtlikke 30 diviisi jagu mehi. Põhiliseks ajendiks
võidelda saksa mundris NSVL-i vastu oli nendel meestel
antikommunism. Teiseks oluliseks põhjuseks aga rahvuslus,
mis oli tollal kui ideoloogia, mis oli ülipopulaarne poliitiline
maailmavaade tollases Lääne-, Kesk- ja Lõuna-Euroopas,
aga ka idamaades.
|
Prantsuse Leegioni võitlejad idarindel 1941.
|
Prantsuse
Vabatahtlike Leegion
(Legion des Voluntaires Francais contre Bolshevisme)
Selle väekoondise
moodustamise initsiatiiv ei tulnud saksameelselt Vichy valitsuselt,
vaid Pariisis tegutsevalt prantslaste natsionalistide parteidelt
ja liikumistelt, kes moodustasid ühise orgkomitee. Kõige
tuntum prantsuse rahvuslaste juht oli Jacques Doriot, kes 1934.
aastal oli loonud oma aatekaaslastega Prantsuse Rahvapartei (Parti
Populaire Francais). 1941. aasta oktoobris saadeti Prantsuse Leegion
idarindele ning ta kandis sõjaväeosana nime 386. tugevdatud
jalaväerügement. Rügementi kuulus kaks pataljoni
– 181 ohvitseri ning 2271 vabatahtlikku võitlejat.
Novembris saabus rügementi, mida kamandas kolonel Roger Labonne,
kolmas pataljon. Esimesed tuleristsed sai rügement 1941/1942.
aasta talvel Moskva all peetavates lahingutes punavägede
vastupealetungi ajal. Prantslaste rügement kaotas langenutena
täielikult 2. pataljoni ning väeüksus viidi rindelt
minema. Kolonel Labonne tagandati rügemendi ülema kohalt.
386. rügemendi 1. pataljon major Lacroix juhtimisel ja 3.
pataljon major Demessine’i juhtimisel suunati partisanivastase
võitluse operatsioonidesse armeegrupi „Mitte”
tagalas.
Uuesti moodustatud 2. pataljon jõudis rindele alles 1943.
aasta lõpus. Kolmest pataljonist moodustas Saksa väejuhatus
uuesti kolonel Edgar Puaud’ juhitava 386. Prantsuse vabatahtlike
jalaväerügemendi. Võideldi punapartisanidega
ja väga edukalt, kuni jäädi 1944. aasta suvel Bobri
jõel ette pealetungivatele punaüksustele. Prantslaste
300 mehest koosnev löögiüksus osutas punavägedele
sellist vastupanu, et viimased kirjutasid lahingut kirjeldavasse
raportisse, et nende vastu võitles kaks prantslaste diviisi.
Selles lahingus ellujäänud prantslased viidi puhkusele
Ida-Preisimaal.
1. septembril 1944 liideti Prantsuse Vabatahtlik Leegion ehk rügement
386 Prantsuse vabatahtlike relva-SS grenaderirügemendiga
(moodustatud 1943. aastal) ning pandi sellele uuele üksusele
nimeks Vabatahtlik SS-i ründebrigaad „Charlemagne”
– Waffen-Grenadier-Brigade der SS „Charlemagne”.
Saksa sõjaväedokumentatsioonis oli selle väeosa
ametlik nimi 33. SS-i relvagrenaderide diviis „Charlemagne”.
Prantsuse vabatahtlikud kandsid mundrikuue käisel oma rahvuslikku
trikoloori.
1942. aasta juulis asutas Vichy valitsus leegionäride teenetemärgi
– „Croix de Guerre Legionnaire”. Tegemist oli pronksist
sõjateenete ristiga koos loorberipärja kujutisega.
Prantsuse vabatahtlike leegionil oli kahte tüüpi lahingulippe.
Esimene variant oli tavaline rahvusvärvi trikoloor, mille
ühel küljel oli kollasest riidest tähtedega tekst
„Legion des Voluntaires” ja teisel küljel „Honneur
et Patrie”. 1943. aastal annetas Prantsuse Vichy valitsus
leegionile uue lipu, mille aluseks oli võetud Prantsusmaa
ajalooline jalaväelipp aastast 1879. Selle trikoloori igas
nurgas olid kuldsed pärjad ja lipu ühel küljel
oli tikitud tekst „La France au ler Regiment de la Legion
des Volontaires Francais” ning teisel küljel tekst „1941–42
Djukowo, 1942 Beresina”, mis märkis nendes geograafilistes
punktides maha peetud raskeid lahinguid. Oma lahingulipud olid
ka rügemendi pataljonidel.
Aafrika Faalanks
(Phalange Africaine)
Peale liitlasvägede
maabumist Prantsusmaa kolooniasse Põhja-Aafrikas ja operatsiooni
„Torch” algust 1942. aasta novembris üritas Vichy
valitsus moodustada Tuneesias vabatahtlikest koosnevaid väeüksusi
selleks, et nad võitleksid Saksa-Itaalia üksustega
inglaste ja nende liitlaste vastu. Tuneesia oli 1942. aasta sügisel
ainus Prantsuse koloonia Põhja-Aafrikas, kus kehtis veel
Vichy valitsuse võim. Loodav väekoondis sai nimeks
„Legion Imperiale”, kuid moodustada suudeti vaid üks
väeosa – Aafrika Faalanks (Phalange Africane). Faalanksisse
kuulus 300 prantslast ning 150 moslemist aafriklast. Väeosa
formeerimine lõppes 8. jaanuaril 1943. Peale kolm kuud
kestnud ettevalmistusi liideti Faalanks Wehrmachti 334. jalaväediviisi
754. jalaväerügemendiga, kes tegutses Tuneesias. Peale
esimesi lahingukarastusi nimetati Faalanks ümber Prantsuse
Vabatahtlike Leegion Tuneesias (Legion des Voluntaeirs Francais
en Tunis). Faalanksi sõdurid kandsid koloniaalmundrit.
Hollandi
ja Flaami vabatahtlikud Wehrmachtis
1944. aasta juulis said
flaami rahvuslaste sõjaväestatud organisatsioonid
üldnimega „Vlaamse Wacht” Saksamaalt univormid
ning neist moodustati neli 3000-mehelist pataljoni. Pataljone
plaaniti kasutada Flaami territooriumi kaitsmiseks pealetungivate
liitlasvägede vastu. Siiski saadeti enamik neljast flaamlaste
pataljonist võitlusesse punavägedega Saksa-NSVL rindele.
Rindel liideti pataljonid seal juba võidelnud 27. SS-diviisiga
„Langemarck” (27. SS-Freiwilligen-Grenadier-Division
Langemarck). Osa flaamlasi võttis osa 1944. aasta septembris
toimunud Arnhem’i lahingust, olles jagatud mitme Wehrmachti
üksuse koosseisu. Seljas oli flaamlastel tavaline Wehrmachti
univorm oma rahvusembleemiga käisel.
Hollandlastest Wehrmachti ridades on teada niipalju, et saksa
poolel võitles neid ligi 1000 meest. Ka Saksa sõjalaevastik
võttis alates 1943. aasta juulist teenistusse hollandlasi
ning flaame. Hollandi vabatahtlikke oli Saksamaa merejõududes
1500 ja flaamlasi 300. Peale selle teenis Saksamaa merejõududes
vabatahtlikuna 500 norralast.
Lääne-Euroopa
vabatahtlikud Luftwaffes
Põhilised Lääne-Euroopast
pärit vabatahtlikud Luftwaffes olid itaallased ja flaamlased.
Pärast marssal Badoglio sõlmitud vaherahu 1943. aastal
tahtsid paljud itaallased jätkata sõdimist ning liitusid
hea meelega Wehrmachtiga. Nad tegid isegi ebaõnnestunud
katse luua rahvuslik allüksus „Aviazione Legionaria
Italiana”. Wehrmachtiga liitus sel ajal 90 000 meest.
50 000 nendest läks teenima Luftwaffe õhutõrje
väeosadesse, 20 000 itaallasest vabatahtlikku liitus
aga relva-SS-i üksustega. Õhutõrjeväeosad,
kus teenisid itaallastest vabatahtlikud, olid 4., 19., 20. ja
25 õhutõrjediviis ning 3., 18. ja 22. õhutõrjebrigaad.
Paljud endised itaallastest langevarjurid „Folgore”
ja „Nembo” diviisist läksid vabatahtlikena teenima
Luftwaffe 4. langevarjurite diviisi. Ka teenisid itaallased Luftwaffe
200. siderügemendis.
Peale 1944. aasta liitlasvägede maabumist Normandias moodustati
Luftwaffes teeninud flaami vabatahtlikest Flaami õhutõrjebrigaadid,
mis koosnesid igaüks kuuest õhutõrjekahurväe
patareist ning raskekahurväe neljast patareist. Need flaamlased
ei teeninud Belgias, vaid olid suunatud Hollandisse, kus osa mehi
võitles Arnhemi lahingus jalaväelastena. Hiljem taandusid
Luftwaffes teeninud flaamlased Saksamaale, osaledes Rheini jõel
kaitselahingutes ning suundusid sõja lõpus Baierimaale.
Balkani vabatahtlikud
Wehrmachtis
|
Horvaadi lendurid kandsid Luftwaffe univormi ja mundritel
rahvussümboolikat.
|
1941. aasta juuniks
oli enamik Kagu-Euroopa riike Saksamaa liitlased. Need riigid
olid Rumeenia, Ungari, Bulgaaria, Slovakkia ja Horvaatia. Kõik
nimetatud riigid, välja arvatud Bulgaaria, sõdisid
punavägede vastu Saksamaa poolel liitlastena. Oma sõjaväge
ei saanud välja panna Horvaatia, mis oli riigina alles tekkinud.
Selle asemel panid horvaadid idarindele välja kolm leegioni
vabatahtlikest võitlejatest. Horvaatide riigipea Ante Pavelic
kutsus horvaate üles astuma vabatahtlike leegioni. Leegion
koosnes kolmest pataljonist, mis omakorda koosnesid neljast jalaväekompaniist,
ühest staabikompaniist, ühest tankitõrjekompaniist
ning ühest raskekahurväe kompaniist. Wehrmachtis kandis
Horvaatia Leegion nime „Verstärken Kroatischen Infanterie
Regiment 369” ehk siis 369. Horvaatia tugevdatud jalaväerügement.
Lisaks sellele kuulus rügemendi koosseisu kahurväedivisjon,
mille moodustasid kolm 105 mm kaliibrilist kahuripatareid. Rügement
suunati Wehrmachti 100. jäägridiviisi koosseisu, mis
tegutses idarinde lõunaosas. Horvaatia Leegion võitles
vapralt partisanide vastu Poltaava ümbruses. Venelaste vastupealetungi
ajal 1941.–1942. aasta talvel võitlesid horvaadid
Stalino all ning edasi osalesid horvaadid Wehrmachti 6. armee
koosseisus pealetungil Voronežist Stalingradini. 1942. aasta
maikuus õnnestus horvaatidel võtta vangi 5000 punaväelast.
Juulist augustini võitles Horvaatia Leegion rasketes lahingutes
Kalatši all, toetades Wehrmachti vägesid Doni jõe
ületamisel. 100. Wehrmachti diviis, mille koosseisus Horvaatia
Leegion võitles, jõudis Stalingradi 25. septembril.
Horvaadid võitlesid kõige raskematel lõikudel
ning langesid Stalingradi lahingutes peaaegu täies koosseisus.
Horvaadid kandsid Wehrmachti jalaväemundrit, mille käisel
oli embleem punastest ja valgetest ruutudest kirjaga „Hrvatska”.
Mütsidel oli neil Saksa kotka asemel kokard kolme tähega
„NDH”, mis oli tõlgituna sõnade „Sõltumatu
Horvaatia Riik” algustähtede kombinatsioon.
Horvaatidel oli ka oma õhujõudude leegion, mis koosnes
„Messerschmitt” Bf 109 tüüpi hävitajate
eskadrillist ning Do 17 tüüpi pommitajate eskadrillist.
Luftwaffe nimekirjas kandsid need horvaatide väeosad nimesid
15. Kroatische JG 52 ning 15. Kroatische KG 53. Horvaatide leegioni
kamandas oberst Ivan Mrak ning eskadrille juhtisid oberstleutnant’id
Franjo Dzal ja Vjekosvla Vecevic. Eskadrillid võitlesid
idarinde erinevates lõikudes punavägedega, kusjuures
horvaatide pommitajad sooritasid lahinglende Moskvale. Kogu sõja
vältel hävitasid horvaadi lendurid 113 nõukogude
lennukit ning hävituslendur – leitnant Mirosevic, kes
saavutas õhiulahingutes 46 võitu, – sai horvaatide
vabatahtlikest esimesena Raudristi I klassi. Horvaatide õhujõudude
leegionärid kaotasid õhulahingutes 283 meest. 1944.
aasta keskel naasid horvaadid kodumaale, et alustada seal võitlust
partisanidega. Horvaadi lendurid kandsid Luftwaffe mundreid ja
eraldusmärke, millele oli lisatud rahvussümboolikat.
Horvaatidel oli samuti moodustatud mereväe leegion. Itaalia
juht Mussolini tahtis, et Itaalia valitseks Aadria merel ning
selleks kuulutas ta välja „protektoraadi Horvaatia Aadria
rannikualade üle”. Mussolini oli kategooriliselt Horvaatia
merejõudude loomise vastu. Horvaatia mereleegionil ei olnud
sõtta asudes ühtegi oma lahingulaeva. 1000 meest,
kes moodustasid Horvaatia mereleegioni, pidid asuma kuuele kergele
alusele. Enamasti olid need kalalaevad. See halvasti varustatud
„flotill” pidas valveteenistust Musta ja Aasovi mere
rannikuvööndis. Flotill kandis ametlikult nime 23. miiniflotill.
Mereleegioni esimeseks komandöriks oli 2. järgu kapten
Arndro Vilkian, keda hiljem asendas 1. järgu kapten Stepan
Rumenovic. Peale Mussolini kukutamist ning Itaalia sõjast
väljumist 1943. aastal moodustati Horvaatias väike sõjalaevastik.
Laevad saadi itaallastelt konfiskeerimise teel. Aadria merel seilas
ka Saksa laevastiku aluseid, kus olid saksa-horvaatia segaekipaažid
– sõditi Saksa merejõudude lippude all. Horvaatia
meremehed kandsid Saksamaa sõjalaevastiku mundreid rahvussümboolikaga
käistel.
Horvaatide
diviisid Wehrmachti koosseisus
Peale 369. jalaväerügemendi
hukku Stalingradis loodi Horvaatias uued lahinguüksused.
13. märtsil 1943 teatas Ante Pavelic uue vabatahtlike diviisi
moodustamisest. Diviis koosnes reakoosseisult horvaatidest, kuid
seal teenis ka sakslastest ohvitsere. Diviisi kamandas Wehrmachti
kindralleitnant Fritz Neidholt. Diviisi kuulus 369. ja 370. jalaväerügement
ning 369. kahurväerügement. Diviis suunati võitlema
Tito partisanidega Jugoslaavias. 1943. aasta lõpus võeti
vastu otsus moodustada teine Horvaatia diviis. 373. diviis koosnes
383. ja 384. jalaväerügemendist ja 373. kahurväerügemendist.
Diviisi juhatas Wehrmachti kindralleitnant Emil Zellern, keda
1943. aasta augustis asendas kindralleitnant Eduard Aldrian. Kolmas
Horvaatide diviis loodi 1944. aastal ning see kandis numbrit 392.
Diviisi kuulusid 846. ja 847. jalaväerügement ning 392.
kahurväerügement. Diviisi kamandas samuti Wehrmachti
kindralmajor Johann Mickl. Ka see diviis võitles Tito partisanidega
Jugoslaavias. Horvaatide diviiside võitlejad kandsid Wehrmachti
univormi, kuid horvaatide peakatteid ja rahvussümboolika
elemente mundritel.
|
Turkestani Leegioni võitlejad puhkehetkel.
|
Idamaade
vabatahtlikud Wehrmachtis
Esimese kahe nädala
järel pärast Saksamaa ja NSVL-i sõja algust algas
sadade tuhandete nõukogude kodanike vabatahtlik vool Wehrmachti.
Sõjategevuse esimestest päevadest alates soovisid
punaarmeest deserteerinud või ennast vangi andnud mehed
teenida Wehrmachti abiüksustes. Neid hakati nimetama HiWi
(Hilfwillige) ning nende arv oli sõja esimestel nädalatel
juba ületanud paarisaja tuhande. Vabatahtlikud teenisid autojuhtide,
kokkade, sanitaridena Wehrmachti üksuste juures. Neile kõigile
väljastati Wehrmachti mundrid, mille varrukal oli lint kirjaga
„Im Dienst der Deutsche Wehrmacht”. Peagi hakati neid
vabatahtlikke koondama idapataljonidesse (Ostbataillonen) ja nende
kätte usaldati relvad võitluseks punavägedega.
Nende põhiülesandeks oli Wehrmachti tagala julgeoleku
teenistus. 1941. aasta talvel moodustati Wehrmachti armeegrupi
„Mitte” tagalas kuus esimest pataljoni, mis said nimeks
Osttruppen (idaüksused). Saksa ülemjuhatus kehtestas
neile teatud piiranguid. Pataljonis ei tohtinud olla üle
200 mehe ning neid rakendati vaid valveteenistuses. See olukord
ei kestnud kaua, sest peagi suunati Baltimaades moodustatud politseipataljonid
rindele punavägede vastu.
1941. aasta lõpuks hakati moodustama Aasia ja Kaukaasia
rahvastest koosnevaid leegione. Neile loodi erilised mundritüübid.
1941. aasta novembris saabusid esimesed sellised vabatahtlike
üksused Wehrmachti 444. julgestusdiviisi koosseisu. Nad kandsid
nimesid Turkoman Bataillon 444 ja Caucasian Batailon 444. 1942.
aastal paigutati pataljonid Poolasse. Turkestani Leegionis teenisid
kirgiisid, usbekid, turkmeenid, karakalpakid ning kasakad. Moslemi-Kaukaasia
Leegionis, mis hiljem nimetati ümber Aserbaidžaani Leegioniks
ning Põhja-Kaukaasia Leegionis teenis kokku kolmekümne
rahvuse esindajaid. Moodustatud oli samuti Gruusia Leegion, Armeenia
Leegion ja Volga-Tatari Leegion. Saanud Poolas vajalikku väljaõppe,
suunati leegionid rindele.
Esimesena saabus rindele 1942. aasta kevadel 450. Turkestani Leegion,
keda juhatas Wehrmachti major Andreas Mayer-Mader. 1942. aasta
sügisel saabusid rindele 781., 782., 783. ja 784. Turkestani
Leegioni idapataljon; 795. ja 766. pataljon Gruusia Leegionist;
800., 801. ja 802. pataljon Põhja-Kaukaasia Leegionist;
804. ja 805. pataljon Aserbaidžaani Leegionist ning 808.
ja 809. pataljon Armeenia Leegionist. 1943. aasta kevadel saabusid
rindele 785., 786., 787., 788. ja 789. pataljon Turkestani Leegionist;
797., 798., 799. ja 822. pataljon Gruusia Leegionist; 803. pataljon
Põhja-Kaukaasia Leegionist; 806., 807., 817. ja 818. pataljon
Aserbaidžaani Leegionist; 810., 811., 812. ja 813. pataljon
Armeenia Leegionist ning 825., 826. ja 827. pataljon Volga-Tatari
Leegionist. 1943. aasta talvel saabusid rindele. 790., 791. ja
792 pataljon Turkestani Leegionist; 814., 815. ja 816. pataljon
Armeenia Leegionist; 819. ja 820. pataljon Aserbaidžaani
Leegionist; 823. ja 824. pataljon Gruusia Leegionist; 828., 829.,
830. ja 831. pataljon Volga-Tatari Leegionist ning 835., 836.
ja 837. pataljon Põhja-Kaukaasia Leegionist. Kokku saabus
rindele 53 idapataljoni, milles võitles 50 000 meest.
Peale Poola väljaõppelaagrite moodustati idapataljone
Wehrmachti 162. diviisi baasil Mirgorodis. Diviisi komandöriks
oli kindralmajor Oskar von Niedermayer. 162. diviis sai nimeks
Turkmeeni diviis. Idapataljonides teeninute üldarvuks loetakse
175 000 meest.
Idaleegionide hulka ei kuulunud kalmõkid, kuid oma panuse
võitluses punavägedega nad andsid. 1942. aasta pealetungi
ajal vallutas Wehrmachti 16. motoriseeritud jalaväediviis
Kalmõkkia pealinna Elista ning seal hakati kohalike vabatahtlike
baasil looma kalmõkkide väeosasid. Formeeriti Kalmõki
Leegion (Kalmuck Legion), tuntum kui Kalmõkkia ratsa-korpus.
Idaleegionidest erinevalt oli kalmõkkide puhul tegemist
iseseisva liitlasarmeega. Nii ohvitserid kui sõdurid olid
nendes väeosades kalmõkid.
Ainsaks sakslasteks koosnevaks väeosaks oli siderühm.
1943. aasta augustiks oli kalmõkkide ratsa-korpuses neli
üksust. Esimesse kuulusid 1., 4., 7., 8. ja 18. eskadron;
teise gruppi 5., 6., 12., 20. ja 23. eskadron; kolmandasse 3.,
14., 17., 21. ja 25. eskadron; neljandasse 2., 13., 19., 22. ja
24. eskadron. Esialgu võitlesid kalmõkid oma kodus
partisanide vastu, keda juhtis teatavasti NKVD. Hiljem taganeti
koos Wehrmachti vägedega läände, kus neid kasutati
tagalas valveteenistuses ja partisanide vastases võitluses.
Lõpuks jõudsid kalmõkkide eskadronid Poolasse,
kus 1944. aasta lõpus oli neid kokku 5000 võitlejat.
1944.–1945. aasta talvel toimunud punavägede pealetungi
ajal olid kalmõkid Radomi all. Sealt viis Wehrmachti väejuhatus
nad Neuhammeri. Erilist mundrivormi kalmõkid ei kandnud,
kombineerides rahvuslike riietega vanu Wehrmachti mundreid.
Kasakad Wehrmachti
teenistuses
|
Doni kasakad Wehrmachti teenistuses.
|
1941. aasta augustis
läks Wehrmachti poole üle major Kononovi juhitud kasakarügement.
Täies koosseisus koos kõikide ohvitseridega Wehrmachti
poole üle tulnud ratsarügement sai nimeks 102. kasakapataljon
(Kosaken Abteilung 102). Hiljem nimetati see 600. Kasaka idapataljoniks
ja lõpuks 5. Doni kasakarügemendiks. 1941. aasta lõpuks
hakkasid Wehrmachti julgestusdiviisid moodustama sotnjasid. Enamik
kasakaid sellistes sotnjades olid rakendatud valveteenistuseks
ja partisanivastaseks võitluseks Wehrmachti tagalas. Sotnjadest
(sadakond) hakati peagi moodustama suuremaid kasakate väeüksusi.
Esimene rügement, mis nii formeeriti, oli Joachim von Jungschultzi
rügement. 1942. aasta septembris sooritas Wehrmachti kindralmajor
Helmut von Pannwitz sõidu mööda kasakatega asustatud
alasid ning uuris võimalusi moodustada kasakavägedest
diviisi. 1943. aasta 1. juunil määrati von Pannwitz
kasakavägede 1. diviisi komandöriks. 1943. aasta märtsiks
suutis Pannwitz formeerida mitu kasakavägede koondist. Need
olid von Jungschultzi ja Lehmani kasakad armeegrupist „Süd”,
Kononovi ja Wolfi kasakad armeegrupist „Mitte”. Nendest
üksustest formeeris von Pannwitz kahest ratsabrigaadist koosneva
1. kasakadiviisi. Esimesse ratsabrigaadi kuulusid 1. Doni, 4.
Kuubani ja 2. Siberi kasakarügement. Teise brigaadi kuulusid
3. Kuubani, 5. Doni ja 6. Tereki kasakarügement.
1943. aasta septembris suunati see diviis Jugoslaaviasse võitluseks
Tito partisanidega. Kasakadiviis oli Jugoslaavias 1943. aasta
lõpuni. Diviis jagati kaheks – 1. ja 2. Kasakadiviisiks,
mille baasil hakati formeerima XIV kasakakorpust. 1944. aasta
lõpus nimetati korpus ümber XV ratsakorpuseks ning
viidi relva-SS-i alluvusse. Korpuse koosseis suurenes. Senistele
kasakaüksustele lisandus kasaka luurebrigaad, mis koosnes
kahest rügemendist. Peagi nimetati see brigaad ümber
3. kasakadiviisiks.
Pannwitz soosis igati kasakate traditsioonilist vormiriietust,
mille varrukatel olid embleemid „Terek”, „Kuuban”,
„Don”, mis näitasid, milliste kasakate hulka võitlejad
kuulusid.
Sõdisid kasakad Wehrmachti koosseisus hästi ning nende
traagiline lõpp 1945. aastal, kui anglo-ameerika väed
neid vangivõetuna stalinistidest timukate kätte andsid,
jääb igavesti „vaprate inglastest sõjavõitjate”
südametunnistusele!
Balti vabatahtlikud
Wehrmachtis
Esimestel sõjakuudel
Saksamaa ja NSVL-i vahel hakkasid Eesti ja Läti vabatahtlikud
astuma politseipataljonidesse. Nad said Wehrmachtilt mundrid ja
varustuse. 1941. aasta sügiseks oli Eestis moodustatud kuus
valveüksust. Hiljem formeeriti nendest kolm idapataljoni,
mis kandsid numbreid 658, 659 ja 660. Lisaks veel üks idakompanii
numbri all 657. Tuntuim nendest oli 658. idapataljon, mida juhatas
Alfons Rebane – rüütliristi kavaler. 1944. aasta
suvel viidi Rebane relva-SS-i alluvusse ning temast sai kuulsa
20. SS relvagrenaderide diviisi (20. Waffen-Grenadie-Division
der SS –Estniche Nr. 1) komandör. Lätlastest moodustati
672. Läti ida-sapööripataljon, 652. julgestuskompanii,
seitse ehituspataljoni ning jalaväepataljonid.
1944. aasta jaanuaris taganes Wehrmacht piki Balti mere rannikut.
SS obergruppenführer Friedrich August Jeckeln tegi Saksa
ülemjuhatusele ettepaneku moodustada Lätis ja Eestis
uued Wehrmachti üksused. 1944. aasta veebruaris formeeriti
uued piirivalveüksused (Grenzschutz-Regiment) Wehrmachti
mundrites ja varustusega. Kuus Läti piirivalverügementi
saadeti rindele, kus nad Pleskau (Pihkva) ja Dünaburgi (Daugavpils)
all said niivõrd punavägedelt räsida, et Wehrmachti
juhatus oli sunnitud nad laiali saatma. Iga selline rügement
koosnes 2700 mehest. Esialgu olid kõik moodustatud piirivalverügemendid
koondatud lahingugruppi „Jeckeln”, kuid hiljem viidi
nad Wehrmachti diviiside koosseisudesse. Need diviisid olid 81.,
87., 132. ja 215. jalaväediviis ning 388. õppediviis.
Peale rügementide laialisaatmist liitusid võitlusvõimelised
mehed 106. SS grenaderirügemendiga, mis kuulus 19. SS jalaväediviisis
(Läti nr 1) koosseisu. Kuus Eesti piirivalverügementi
võitlesid lätlastest paremini. Neli eestlaste piirivalverügementi
liideti Wehrmachti kahurväeüksusega ning laiali saadetud
Wehrmachti 13. jalaväediviisi staabiga ning nendest moodustati
300. eriotstarbeline diviis. Tuntuks sai see väeosa Eesti
Piirivalve Diviisi nime all. Diviisi kuulus 20 000 meest
ning Narva rindel kattis ta kõige suuremat lõiku,
kus oldi jagatud „Põhja” ja „Lõuna”
brigaadiks. „Põhja” brigaadi moodustasid 2. ja
4. Eesti piirivalverügement; „Lõuna” brigaadi
3. ja 6. piirivalverügement. 1944. aasta 18. septembril asus
diviis verisesse võitlusse punavägede 2. löögiarmeega.
Diviis purustati ja löödi mitmeks grupiks lahku, kuid
eestlased võitlesid ka väiksemate hajutatud üksustena
Peipsi järve soistel lähistel.
Balti vabatahtlikke jagus ka Luftwaffesse. 1942. aasta juulis
hakkas merelennuväe luureeskadrill „Buschmann”
võtma oma teenistusse eesti vabatahtlikke. Sügiseks
sai eskadrill nime Merelennuväe 15. luureeskadrill, mis kuulus
127. lennuväegrupi koosseisu. See lennugrupp oli eestlastest
koosnev ning „Arado”-tüüpi hüdroplaanidel
tegid eesti lendurid Soome lahel patrullteenistust. Allüksus
formeeriti 1943. aasta oktoobris ümber 2. öölahingugrupiks
(Nacht Schlacht Gruppe). Lennukid selles võitlusgrupis
olid mõeldud vaenlase maal asuvate sihtmärkide hävitamiseks.
2. öölahingugrupi neli eskadrilli tegutses Kuramaa rindel
ning Jõhvi, Rapla, Tallinna ja Liibavi kohal. Üksus
formeeriti laiali 1944. aasta oktoobris, kuna ei jätkunud
enam kütust ega varuosasid. Paljud lahingugrupi lendurid
said põgeneda Rootsi.
Läti vabatahtlikest moodustati 1944. aasta märtsis 12.
öölahingute lennugrupp. Augustikuuks koosnes see grupp
neljast eskadrillist. Moodustus Läti Õhujõudude
Leegion, mille juurde moodustati ka 385. õhutõrjedivisjon,
kes kaitses Riiat. Divisjon saadeti laiali 1944. aasta oktoobris.
Peale selle teenis 6000 Eesti ja Läti noort vabatahtlikku
Luftwaffe abiteenistuses ning oli saadetud Saksamaale, kus nad
kandsid teenistuses Hitler-Jugendi vormiriietust rahvussümboolikaga
varrukatel.
|
Kindral Vlassovi armee võitlejad.
|
Vene vabatahtlikud
Wehrmachtis
Vene vabatahtlikud läksid
teenima koos ukrainlastest ja valgevenelastest vabatahtlikega
idapataljonidesse, mis kandsid numbreid 263, 308, 601–620;
627–650; 653, 661–674. Kokku oli neid pataljone 54.
Teine venelaste kontingent, kes hakkas võitlema Wehrmachti
poolel, koosnes Orjoli ja Kurski äärsetes kohtades tegutsema
hakanud partisanivastases võitluses osalenud meestest.
Neid võitlusgruppe juhatas Bronislav Kaminski. Nimetama
hakkasid mehed enda sõjalist ühendust Vene Rahvuslik
Vabastusarmee ( – POHA). Hiljem moodustati sellest ühendusest
relva-SS-i 29. jalaväediviis.
1942. aastal moodustas Wehrmachti armeegrupeering „Mitte”
üksuse, mida nimetati Vene Rahvuslikuks Rahvaarmeeks ( –
PHHA). Sellesse armeesse kuulus kuus pataljoni ning seda juhtis
endine nõukogude kindral Vladimir Bojarski. Ka ohvitserideks
olid selles üksuses venelased. 1942. aastal sakslaste kätte
vangi langenud nõukogude kindral Andrei Vlassov üritas
moodustada Venemaa Rahvaste Vabastuskomitee, kuid loa selleks
sai ta alles 1944. aasta oktoobris. Tema kavandatud Vene Vabastusarmeest
ei saanud ka asja, kuna sõja saatus oli juba selleks ajaks
otsustatud ning Vlassovi armeesse püüti värvata
laialisaadetud relva-SS-i „vene” diviiside võitlejaid.
Need diviisid olid 29. Kaminski diviis ja 30. Valgevene politseipataljon.
Sellest kontingendist moodustati Wehrmachti venelastest ja valgevenelastest
koosnevad 600. ja 650. motoriseeritud jalaväediviis. Ka Venemaa
Rahvaste Vabastuskomitee moodustas oma üksused. 1943. aasta
detsembris moodustati Luftwaffe koosseisus 1. Vene idaeskadrill.
1944. aasta juuliks saadeti eskadrill laiali. 1945. aasta jaanuariks
oli Venemaa Rahvaste Vabastuskomitee käsutuses 50 000
meest. 28. jaanuaril kuulutati aga välja, et nimetatud üksus
ei kuulu enam Wehrmachti koosseisu. Peale Sileesias peetud võitlust
punavägedega vahetasid Vabastuskomitee võitlejad poolt
ning toetasid 7. mail Praha ülestõusu ajal tšehhe.
Lootes teenida sellega liitlasvägede poolehoiu, tegid nad
suure valearvestuse, kuna neid koheldi sõja lõppedes
vaenlastena ning enamik neist sattus Siberi laagritesse.
Ukraina vabatahtlikud
Wehrmachtis
Ainsad vabatahtlikud
üksused, kes sõdisid idarindel Wehrmachti ridades
Saksa ja NSVL-i vahelise sõja algusest, olid kaks ukrainlastest
koosnevat pataljoni, mis formeeriti juba 1941. aasta kevadel.
Nendeks olid Poolas elavatest ukrainlastest koosnev pataljon „Nachtigall”
ning Saksamaal elavatest ukrainlastest emigrantidest koosnev pataljon
„Roland”. Neid kasutati sõja alguses peamiselt
diversioonioperatsioonideks. Enamik ukrainlasi Wehrmachti poolt
vallutatud Ukraina aladel oli koondunud omakaitseüksustesse
võitluseks punapartisanidega. Loomulikult teenisid ukrainlased
ka idapataljonides koos valgevenelaste ja venelastega. Ühine
oma rahvusest juht kerkis Ukrainas esile alles sõja lõpus
Pavlo Šandruki näol, kes võitles omal ajal bolševikega
ning oli välja teeninud Poola kindrali auastme. Šandruk
keeldus liitumast Vlassovi üksustega ning sai 1945. aasta
alguses loa moodustada Ukraina Rahvusarmee. 1945. aasta aprilliks
õnnestus tal moodustada kaks diviisi. Esimene diviis koosnes
endistest relva-SS-i 14. grenaderidiviisi ukrainlastest, kes olid
värvatud sinna kaks aastat tagasi. Teine diviis koosnes meestest,
kes olid teeninud Wehrmachti väeosades – 281. Ukraina
reservrügemendis, kahes julgestusrügemendis ning Ukraina
tankitõrjebrigaadis. Ukraina Rahvaarmee kooseisus oli 40 000
meest. Viimastel sõjanädalatel võitles Ukraina
1. diviis Austrias ning 2. diviis Tšehhoslovakkias.
Vene emigrandid
Wehrmachtis
Paljud vene keisririigi
alamad põgenesid bolševistliku revolutsiooni eest
pagulusse ning arvestatav osa neist elas II maailmasõja
puhkedes Saksamaal. Nad tahtsid kasutada sõda selleks,
et võidelda oma ajaloolisel kodumaal – Venemaal –
bolševismi vastu. Sellepärast astusid paljud nendest
vabatahtlikult nii Wehrmachti kui ka relva-SS-i ridadesse.
Huvitav on üksus nimega Vene valvekorpus Serbias – Russisches
Schutzkorps Serbien–RSS. Tegemist oli sisuliselt viimase
tsaari-Venemaa armeeüksusega, kuna sinna võeti teenistusse
endisi valgekaartlasi, kes olid elanud pagulaselu Serbias alates
1921. aastast. Neid hakati nüüd kasutama Tito kommunistide
vastu peetavas võitluses. Alguses kamandas seda üksust
valgekaartlasest kindral Steiphon ning hiljem alampolkovnik Rogozin.
Üksuses teenis 11 000 meest. Alguses kandsid valvekorpuse
mehed kuningliku Jugoslaavia mundreid, hiljem Wehrmachti mundreid.
India vabatahtlike
leegion
|
India Leegioni võitlejad kandsid troopikamundreid
ning turbaneid.
|
Mõni kuu enne
„Barbarossa” plaani käivitumist, ajal, millal veel
kehtis Saksamaa-NSVL-i vaheline leping, külastas India radikaalpoliitik
Subhas Chandra Bose Berliini, et teha teoks oma plaan India vabanemisest
koloniaalikkest. Tal õnnestus saada sakslaste toetus selleks,
et moodustada Põhja-Aafrikas vangilangenud brittide vägedes
teeninud hindudest vabatahtlike üksus. Üksus sai nimeks
leegion „Vaba India” ning 1942. aasta lõpuks
teenis seal 2000 meest. Wehrmachtis oli leegion kirjas 950. India
jalaväerügemendina. Rügement koosnes kolmest pataljonist,
igas neist neli kompaniid ning kahurväekompaniist, tankitõrjekompaniist,
sapöörikompaniist, varukompaniist ja motoriseeritud
kompapaniist. 1943. aastal sooritas Bose Chandra allveelaeval
reisi jaapanlaste poolt okupeeritud Singapuri, lootes moodustada
jaapanlaste kätte vangilangenud hindudest India
Rahvusarmee. India Leegion sõdis samal ajal Euroopas. Ta
asus tollal Bordeaux’st lõuna pool, kaitstes Atlandi
valli. Peale liitlaste maabumist viidi India Leegion Saksamaale
ning liideti relva-SS-i üksustega. Leegioni võitlejad
kandsid troopikamundreid ning peas turbaneid. Paremal käisel
oli lint kirjaga „Freies Indien”. Lindil oli ka tiigri
kujutis. India Vabastamiskomitee medal ning Azad Hind’i orden,
millel oli kaks järku ja kolm liiki, olid India leegionäridele
ette nähtud teenetemärgid.
Araabia vabatahtlike
Leegion
Kui Iraagis puhkes 1942.
aasta 2. mail Rashid el Galiani juhitud ülestõus,
moodustasid sakslased selle toetuseks erilise keskuse nimega „Sonderstab
F2. mail. Ülestõusu toetuseks formeeriti kaks väeüksust
– 287. ja 288. eriüksus (Sonderbönde) „Brandenburgi”
diviisi isikkoosseisu kuulunud meestest. Ülestõus
suruti maha enne nimetatud üksuste võitluse algust.
288. üksus koosnes ainult sakslastest ning ta saadeti Põhja-Aafrikasse
Aafrika korpuse koosseisu.
287. üksus jäi Kreekasse Ateena lähistele ülesandega
koguda kokku Lähis-Idast vabatahtlikke. Enamik vabatahtikke
olid palestiinlased ning el Galianit toetavad iraaklased. Kokku
koguti kolm pataljoni meest, kes said ettevalmistuse Kreekas.
Üks pataljonidest suunati Tuneesiasse, teised kaks võitlesid
partisanidega Kaukaasias ning seejärel Jugoslaavias. Wehrmachti
juhatuse all sõdivad araablased said nimeks „Legion
Free Arab”. Wehrmachti juhtimisel loodi ka Põhja-Aafrika
Leegion, mis koosnes Prantsusmaal elavatest moslemitest. Seda
kasutati partisanivastases võitluses Wehrmachti 715. jalaväediviisi
koosseisus. Leegion teenis Lõuna-Prantsusmaal. Mõne
aja pärast nimetati Põhja-Aafrika Leegion 845. Saksa-Araabia
jalaväepataljoniks.
Kõige suurem Wehrmachtis teeniv araablaste üksus moodustati
Tuneesias ning nimetati Saksa-Araabia õppepataljoniks (Deutsch-Arabische
Lehr-Abteilung). See väeosa kuulus Wehrmachti 5. tankiarmee
koosseisu ning koosnes viiest pataljonist. Selle üksuse komandörideks
olid „Brandenburgi” diviisi ohvitserid ning seda kasutati
tagala julgestusteenistuseks.
Üksuse võitlejad kandsid Wehrmachti troopikamundreid
ning embleemi paremal käisel. Embleemil oli kaks valget tähte
rohelise-valge- mustatriibulisel põhjal ning tekst „Freies
Arabien”.
Wehrmachti
vabatahtlike sõjajärgne saatus
Jalta kokkuleppega,
mis sõlmiti liitlasriikide vahel 1945. aasta veebruaris,
kohustusid lääneliitlased andma NSVL-ile välja
kõik nende kätte vangi sattunud Wehrmachti poolel
sõdinud endised NSVL-i kodanikud. Kõik idapataljonides
sõdinud mehed püüdsid end vangi anda lääneliitlastele.
Nii tegid Kasaka ratsakorpuse, 162. Turkmenistani diviisi ja 1.
Venemaa Vabastusarmee võitlejad ning Vene Valvekorpuse
mehed. Kõik need mehed anti lääneliitlaste poolt
üle NSVL-ile. Sajad tuhanded mehed (kasakate puhul ka nende
pereliikmed) sattusid NKVD kätte. Kõik kõrgemad
idapataljonide ohvitserid, kaasa arvatud sakslastest ohvitserid,
kes teenisid koos idapataljonide võitlejatega, hukati.
Näiteks sakslasest kindral Helmuth von Pannwitz. Ülejaanuid
ootas GULAG.
|
|
|
