Kultuur ja Elu 4/2013


Kultuur ja Elu 3/2013

 

 

 


Kas lahkus viimane Grenaderimäe sangar?

tekst: Peep Varju,
Memento Tallinna Ühendus


Richard Säägi
(31.03.1925 – 23.05.2013)

23. mail 2013 suri Inglismaal Leicesteris 89. eluaastal tuntud vabadusvõitleja ja Sinimägede kaitselahingute üks kangelastest allohvitser Richard Säägi. Leinama jäid abikaasa Linda koos poja ja kolme tütrega. Grenaderi kirjastuses 2007. aastal avaldatud R. Säägi mälestuste raamatus „Mälestuskilde Eesti kaitselahingutest 1943–1945” kirjutas autor, et ta on tõenäoliselt ainuke järele jäänud võitleja 45. rügemendi 4. raskekuulipilduja- ja miinipildujakompanii koosseisust. Ainus ellujäänu neist, kes alustasid võitlust Eesti pinnal Narva rindel 4. kompanii koosseisus veebruaris-märtsis 1944.

Just need mehed Paul Maitla pataljonist said hakkama unustamatu kangelasteoga, vallutades 29. juulil 1944 julge vasturünnakuga venelastelt tagasi Grenaderimäe. See oli Sinimägede ohvriterohke kaitselahingute otsustav moment, sest kogu piirkonda valitsev mägi jäi lõpuni kaitsjate kätte ning rinne jäi püsima 17. septembrini 1944. Nimetatud kuupäeval said Saksa väed käsu Eestist lahkumiseks ning algas vägede rindelt tagasitõmbamine. Grenaderimäe hõivanud meeste kangelasmeelt iseloomustas ka see, et mõni päev varem kuulsas Auvere lahingus 24.–25. juulil Harald Riipalu 45. rügemendi võitlejatena tõrjusid nad tagasi punaarmee suurrünnaku, mille eesmärgiks oli olnud kogu Narva rinde Saksa väegrupi ümberpiiramine ning hävitamine. Visa vastupanu Auvere lahingus andis Narva armeegrupile võimaluse plaanipäraselt taanduda varem ettevalmistatud Sinimägede-Mummassaare positsioonidele, mida nimetati Tannenbergi liiniks. Auvere lahingus kahekordsest piiramisrõngast välja murdnud eestlased kandsid raskeid kaotusi ja nimetasid hiljem lahinguvälja Auvere Auväljaks, austades relvavendi, kes jäid langenutena sinna igavesele unele. Aga Grenaderimäe hõivamise järel tuli eestlastel sellel kõrgendikul kirjeldamatus tulemöllus tagasi tõrjuda vähemalt kaheksa vaenlase rünnakut, nagu mäletas Säägi. Ta nimetas toimunud lahingupäevi Sinimägede põrgukatlaks. Seal ei kehtinud tavaline reegel, et samasse auku teist mürsku enam ei tule.
Kui verest tühjaks jooksnud punaarmee diviisid lõpuks lõpetasid pealetungioperatsioonid Sinimägedes, siis Maitla pataljoni vähesed ellujäänud võitlejad viidi 6. augustil 1944 eesliinilt reservi. Sealsamas mäe jalamil said mehed sõdurivapruse eest rinda teenetemärgid ja allohvitser Säägi sai korraga kaks risti: Raudristi I klassi ja II klassi märgid. Nagu pataljoni ülem Maitla märkis, oli ta siis teine mees 20. Eesti Diviisist, kes sai korraga mõlemad aumärgid. Paul Maitla aga sai Auvere lahingu eest I klassi Raudristi ning Grenaderimäe tagasivallutamise juhtimise eest 23. augustil 1944 neljanda eestlasena Raudristi Rüütliristi.
Kes olid need sõjamehed, Narva rinde, Auvere ja Sinimägede lahingute kangelased, kes lakkamatus tulepõrgus ja rünnakute laviinis jäid kindlameelselt paigale ega taganenud? Richard Säägi oma mälestustes annab relvavendadele sellise iseloomustuse: „Kompanii koosnes peamiselt vabatahtlikest, kes ühel või teisel põhjusel ühinesid meie maa kaitseks idast uuesti pealetungiva venelaste massi pidurdamiseks. Olime enamikus endised koolipoisid Tallinnast, Tartust, Viljandist, Saaremaalt, Virumaalt ja teistest kohtadest. Meie hulka kuulus noorte haritlaste kõrgkiht: meie generatsiooni tulevased juhid. Mõned poistest olid gümnaasiumi lõpetanud, aga pidid enne ülikooli minekut sõjaväeteenistuse läbi tegema. Meie hulgas oli ka noori maakohtadest ametialadelt, kes oleks oma intelligentsi, oskuste ja teadmistega rikastanud ükskõik missugust ühiskonda. Need samad noored olid aga ka kõik kangelased, kes olid valmis andma veel rohkem, kui nende oskused ja teadmised: oma elu, et kuidagi hoida ja säästa kodu ja maad, mis toidab oma rahvast. Teadsime juba algul, et olukord on üsna lootusetu, aga veel lootusetum oli uus oht idast.” Selline hinnang kehtis ka Säägi enda kohta ja lisaks lahingulisele vaprusele, tõestas ta veenvalt eelpool öeldut oma hilisema sõjajärgse elukäiguga paguluses Inglismaal. Ta jäi elu lõpuni Eestit kaitsnud sõduriks.

Vabatahtlikuna sõjaväkke

Richard Säägi sündis 31. märtsil 1925 Virumaal Tamsalus Nõmmkülas. Kuueaastaselt kaotas ta isa ning elas seejärel koos kahe vennaga Tartus tädi juures. Õppis 4. algkoolis ja seejärel kommertskoolis. Nõukogude okupatsioonivõimu kehtestamisega Eestis 1940. aastal tuli majanduslikel põhjustel õpingud katkestada, sest uus võim natsionaliseeris isalt päritud vara. Teine löök tuli 1941. aasta Suvesõja päevil, kui hävituspataljonlased-kommunistid põletasid maha isatalu, täites enne põgenemist Eestist Jossif Stalini käsku põletatud maa taktika rakendamiseks. 16-aastase noorukina nägi Säägi 14. juunil 1941 Tartus massilist vägivaldset küüditamist Venemaale. Hiljem oli ta tunnistajaks Tartu vanglas 8. ja 9. juulil 1941 toime pandud massimõrvale, mille ohvriks langes 192 (194) tsiviilisikut kohalike elanike seast. Inimeste mälestuste järgi on teada, et üks tema koolivendadest, samuti 16-aastane nooruk, avastanud mõrvatute seast isa surnukeha, läks otse vangla õuelt vabatahtlikuna rindele. Raevus olevat ta lubanud edaspidi tappa kommuniste nii palju, kui tal jaksu on. Säägi astus vabatahtlikult Omakaitsesse, kus ta määrati jaoülemaks, sest oli juba koolis läbi teinud riigikaitse kursused. Samal ajal töötas ta Postimehe trükikojas.
Märtsis 1943. aastal astus Säägi vabatahtlikuna sõjaväkke ja suunati Bad Tölzi sõjakooli allohvitseride kursustele. Kursused lõpetas ta edukalt, demonstreerides lõppmanöövritel Debica õppelaagris kõrge komisjoni ees head tulejuhtimist kahe raskekuulipildujaga. Komisjoni koosseisu kuulus hilisem diviisi ülem Franz Augsberger, kellele jäi tulejuht sedavõrd meelde, et tundis tema ära kohe esimesel taaskohtumisel rindel Auvere lahingu eel. Tookord läksid rühmaülem leitnant Harry Niidre ja tema lahutamatu abiline allohvitser Richard Säägi diviisi ülemale ette kandma rindelõigu ülevõtmisest.
Pärast allohvitseride kursuse lõpetamist Bad Tölzis suunati eesti kursandid edasi õppima ohvitseride kursusele. Kuid peagi haigestus Säägi kollatõppe ning oli sunnitud ravi tõttu edasised õpingud katkestama. Paranemise järel saadeti ta veebruari lõpul 1944 Narva rindele 45. rügemendi 4. kompaniisse. Kui allohvitser Kalju Ruubel sai haavata, siis Säägi määrati tema järel 1. rühma ülema kohusetäitjaks. 17. ja 18. märtsil 1944 tulid kohe rasked tõrjelahingud Narva jõe joonel Siivertsis. Neil päevil tegi Punaarmee järjekordse rünnaku üle Narva jõe jää eestlaste 45. ja 46. rügemendi positsioonidele. Neis lahinguis oli 45. rügemendis pataljoni ülemaks major Ain Mere. Rünnakute peasuund tabas 46. rügemendi positsioone. Lahingus sai Säägi kuulipildurina demonstreerida õppustel omandatud oskusi vaenlase massi tagasilöömiseks efektiivse tulega küljelt piki Narva jõge. Edukas lahingutegevus tõmbas aga enda peale vaenlase marulise tule, kuid kiivrit läbinud mürsukillust jäi ta imekombel terveks. Auguga kiivrit kandis Säägi kuni augustikuu Kambja lahinguteni. Kogu järgneva sõjategevuse aja jooksul teab Säägi nimetada vähemalt viit juhtumit, kui sõjaõnn hoidis teda kindla surma eest. Märtsikuu lahingute järel tuli Narva jõe rindele suhteline vaikus.
Kevadel 1944 tulid rindele täiendusena äsja Bad Tölzi sõjakooli lõpetanud ohvitserid. 45. rügemendi, nüüd juba Maitla juhitavasse 1. pataljoni saabusid Säägi kursusekaaslased Harry Niidre Iisakust ja Eerik Heine Tartust. Niidrest sai 4. kompanii 1. rühma ülem ja Heinest Maitla käsundusohvitser. Siit alates olid leitnant Niidre ja allohvitser Säägi oma rühmas lahutamatud relvavennad kõikides järgnevates lahingutes. Nad läksid oma rühma meeste eesotsas vasturünnakule nii Auvere lahingus kui ka kuulsas Grenaderimäe lahingus 29. juulil 1944 ning jõudsid esimestena mäe tippu. Mälestusteraamatus kirjeldab autor lahingut nii: „Kaks virukat vallutasid Grenaderimäe!” Tegelikult oli esimesena kohal rühmaülem leitnant Niidre ja Säägi oli veidi tagapool, sest tal tuli tormijooksul mäele korraks peatuda, et teha kahjutuks kaevikusse peitunud punaväe ohvitser. Ta ei söandanud surnut teesklevat vaenlast selja taha jätta. Grenaderimäe vallutamise järel andis Niidre käsu Säägile minna alla pataljoni ülemale Maitlale ettekannet tegema ning positsioonide kindlustamiseks taganevate venelaste pihta kahurituld tellima.


Richard Säägi ja 46. rügemendi sõjakirjasaatja Karl Gailiti kohtumine 1994. aastal Gailiti kodus. Foto: erakogu

Tartu rindelt haavatuna ja laevahukust pääsenuna Saksamaale

Kui Sinimägede lahingud lõppesid ning mindi puhkusele Kurtna laagrisse, siis Säägi, kes pidas arvestust meeste kohta, koostas nimekirja rivisse jäänud meestest. Ta mäletab hästi, et nimekirjas oli täpselt 26 meest ning kirjutab mälestustes, et peaaegu kõik võitlejad said sõdurivapruse eest raudristid ja kandsid neid uhkusega. „Kandsime neid ka kõigi langenud relvavendade mälestuseks. Nende mälestuseks, kelle hauad teadmata ja puuduvad ristid. Kandsime neid nende vaprate meeste emade-isade auks!”. Raudristi Rüütliristi saanud pataljoni ülem kapten Maitla hindas autasu selliselt: „See pole minu teene. Ise pole ma midagi teinud – see on minu poiste töö!” Pärast lühikest puhkust Kurtna laagris ja täiendust uute võitlejatega, saadeti kompanii lõunarindele. Venelased olid rindest läbi murdnud ja rügemendi ülem H. Riipalu saatis üksuse Kambja alla vaenlast tagasi tõrjuma. Säägi märgib, et üksuse lahinguvõime ei olnud enam endine. Täienduseks tulnud uustulnukatel puudus rindekogemus, polnud raskerelvi, polnud kindlat rindejoont ega võimalust kaevikuid kaevata. Paratamatult tuli lahingutega taganeda vastase tankide ees. Säägi viimaseks lahingupositsiooniks said kaevikud Tartu rindel Raadi mõisa piirkonnas. Tema mälestuste järgi olevat see positsioon olnud umbes 400 meetrit eemal Tartu kodumajast, kust ta sõtta läks. Seal sai ta selja taha langenud miinipilduja mürsu plahvatusest pähe ning selga raskelt haavata ning toimetati Põltsamaa koolimajja, kus opereeriti välja kaks kildu pealuust. Paar päeva hiljem toimetati rongiga Tallinna sadamasse, kus ootasid Punase Risti märgistusega sanitaarlaevad. Säägi lahkus Tallinnast Danzigi laeval Moero 31. augustil 1944. Nagu teame, osutus see sanitaarlaeva viimaseks edukaks reisiks. Viimasel sõidul Tallinnast, 22. septembril uputasid venelased Punase Risti eraldusmärkidega laeva, pannes toime aegumatu sõjakuriteo. Laevas oli üle 3000 haavatud sõduri ja lisaks palju lastega põgenikke. Merest päästeti konvoi teiste laevade abil vaid mõnisada ohvrit. Danzigist toimetati haavatud rongiga Schwerini haiglasse. Haiglaravi kestis veebruarikuuni 1945, sellele järgnes kahenädalane puhkus ühes saksa perekonnas ja siis sõit Neuhammerisse, kus asusid 20. diviisi üksused.
Rindele Säägi enam ei sattunud, sest suunati tagavaraüksusesse ja selle koosseisus koos lennuväe abiteenistuse poistega Taani. Ta tegi 13. kompanii meestele väljaõpet, sai sõja lõpupäevadel ülenduse veltveebliks ning viimasel sõjaretkel Berliini kaitsele pöördus nende eestlastest üksus hoopis läände. Rännak lõppes päev enne suure sõja lõppu relvade loovutamisega ameeriklastele. Sõjavangide alandused ja nälgimised Ukley sõjavangilaagris lõppesid siis, kui Säägi koos kahe kaaslasega vabadusse põgenes. Ta kirjutas mälestustes, et lahkus kerge südamega, sest polnud sõdinud lääneliitlaste vastu. Oli vabatahtlikuna läinud kodu kaitsma idast peale tunginud venelaste vastu.

Paguluses ei unustanud Säägi kunagi oma relvavendi


Leitnant Harry Niidre. 20. Eesti Diviisi
45. rügemendi 4. kompanii rühmaülem langes metsavennana 31. jaanuaril 1950 Oonurmes.

Pagulaste laagrist Saksamaalt Inglismaale siirdunud Säägist sai sealgi üks eestvedajaid. Mälestusteraamatust selgub, et tänu muusikalisele andele kujunes temast laulukooride asutaja ning juht. Samas jätkas ta eestlastele omast püüdlemist kõrghariduse poole ning omandas vabrikutöölisena töö kõrvalt visa õppimisega mehaanikainseneri kutse. Selleks kulutas ta seitsme aasta jooksul vabad õhtud ja kõik nädalavahetused. Töötades tuumareaktorite ehitamise alal, saavutas ta silmapaistvaid tulemusi töös. Kuuludes mitmesse rahvusvahelisse meeskonda, on ta saanud autoritunnistusi tehnoloogiliste lahenduste kohta. Nii on ta eduka ametialase tööga tõestanud vabas Eestis sündinud ning Vabadussõja vaimus kasvanud põlvkonna võimekust hakkama saada igas olukorras ja kõigi raskuste kiuste. Taasiseseisvunud Eestis on Richard Säägi võitlust kodumaa kaitsel tunnustatud Kotkaristi teenetemärgiga.
Säägi ei unustanud pika elutee jooksul kunagi oma relvavendi ja eriti rühmaülemat leitnant Harry Niidret, keda nimetas lugupidavalt oma relva kaksikvennaks. Niidre võitlus jätkus kodumaal metsavennana rohkem kui viis aastat. Ta langes lahingus kodumetsas Oonurmes 31. jaanuaril 1950. Temaga koos hukkusid punkrilahingus veel kaheka inimest vanuses 17 kuni 53 aastat.


31. jaanuaril 1950 Oonurme lahingus langenud metsavendadele püstitatud mälestussammas, kelle hulgas oli ka hea sõber Harry Niidre. Foto: Egon Oja

Säägi eestvedamisel toetasid Kesk-Inglismaal elavad pagulased-eestlased mälestusmärgi püstitamist Oonurme metsas langenud vabadusvõitlejaile. Mälestusmärk avati 1994. aastal. Mälestusmärgil on lihtne pealkiri: „Sündisin, sirgusin, võitlesin, langesin siin 31. jaanuaril 1950 su eest Eesti, mu kodumaa”. Säägi on pidevalt toetanud Alutaguse Memento algatusel rajatud Purtse Hiiemäe leinaparki, millega on jäädvustatud kommunistliku terrorirežiimi ajal eesti rahvale osaks saanud kannatused. Võib kindlalt väita, et ilma temataoliste ja paljude teiste pagulaste abita ei oleks leinapark püsima jäänud.
Kui Vabadussõja kangelasliku võitluse sümboliks on saanud leitnant Julius Kuperjanov, siis 1944. aasta Eesti kaitselahingute, meie teise Vabadussõja vastupanuvõitluse eeskujuks võiksime nimetada kaht Virumaalt võrsunud ja Tartus hariduse saanud meest, kes vallutasid Grenaderimäe. Need on leitnant Harry Niidre, kes lõpetas Treffneri gümnaasiumi 1940. aastal, ja allohvitser Richard Säägi. Üks langes kompromissitus võitluses kommunistidega viis aastat pärast sõja lõppu, teine aga jäi ellu ning püüdis teha kõik selleks, et Eesti eest langenud kangelased ei kaoks unustusse. Pidades pühaks mälestust neist, kirjutas ta: „Kui aga oma eluteel rännates näen kusagil üht tundmatu sõduri hauda, siis võtan mõttes sõdurina valveseisaku, kuna seal võib puhata mu relva kaksikvend ja rühmaülem ltn Harry Niidre”.

Väärinfo levitamine Eesti eest võidelnud kangelaste aadressil

Kahetsusega tuleb tõdeda, et viimasel ajal laieneb väärinfo levitamine Eesti eest võidelnud ja langenud kangelaste aadressil. Mitmed nn kolumnistid ja arvamusliidrid on haritud inimesele mitteomasel viisil esinenud ajakirjanduses avaldustega, mis kinnitavad nende puudulikke teadmisi lähiajaloost.
Näiteks filmimees Ilmar Raag peaks tõsiselt häbenema mõttemõlgutusi eesti sõdurite abist natsi kindralstaabi plaanidele. Teise näitena on keeleteadlane Urmas Sutrop korranud rahvusvahelise inimsusevastaste kuritegude uurimise komisjoni ebapädevat süüdistust eesti rahva süüst seoses juutide hukkamisega Saksa okupatsiooni ajal. Õigusteadlane Herbert Lindmäe on väga veenvalt sellised teooriad kummutanud. Põhjust niisuguste ideede levikuks ei tule kaugelt otsida. Teise maailmasõja võitjate, nii lääneliitlaste, aga veel enam kommunistliku nõukogude impeeriumi 50 aastat kestnud propaganda, on nendele isikutele külge jäänud. Kaasajal moeks saanud poliitkorrektsus ei võimalda paljudel vabalt oma arvamust avaldada. Sõnakasutus näitab aga, et nad on omaks võtnud eesti vabadusvõitlejaid ja kogu rahvast häbistavad järeldused nn Max Jacobsoni rahvusvahelise komisjoni raportist. Raportist, mida olevat olnud hädasti vaja meie rahvale Euroopa Liitu astumiseks. Need eesti ajaloolased, kes töötasid selle raporti koostamisel, võtsid enda kanda häbistava rolli, korrates ja uskudes ilma kriitikata ning asjasse süvenemata kommunistliku impeeriumi valesid. Suurim häbi on Eestit kaitsnud rindeohvitseride nimetamine sõjakurjategijateks.
Üks neist oli Narva rindel pataljoni ülem major Ain Mere, kelle alluvuses teenis R. Säägi. Hiljem Inglismaal töötasid nad koos samas vabrikus ja pärast majori surma 1969. aastal hooldas Säägi koos perekonnaga austatud sõjamehe hauaplatsi tänaseni. Kui sõjaliitlased Suurbritannia ja NSV Liit jahtisid ühiselt kõiki natsi sõjakurjategijaid, siis keeldumine A. Mere väljaandmisest 1960-ndail aastail siinse kohtulavastuse tarbeks kõneleb väga selgelt, et puudusid tõendid väidetavate kuritegude kohta.
Vajalike teadmiste omandamiseks lähiajaloo mõistmiseks soovitan meie arvamusliidritel lugeda ühte raamatut. See on meie 1941. aasta Siberi saatusekaaslase, hilisema nõukogude poliitvangi ja juudi rahvusest Eesti kodaniku ning Tartu kooliõpilase Jakob Kaplani mälestusteraamat. Suuremat tunnustust sõjaeelsele demokraatliku Eesti Vabariigi ühiskonnale ei ole viimase paarikümne aasta jooksul keegi teine osanud avaldada. Nüüd Iisraeli kodanikuna toob Kaplan esile erinevatest rahvustest Tartu kooliõpilaste seas valitsenud head läbisaamist ja igasuguse rahvusliku vaenu puudumist. Ta märgib kahetsusega, et see ühiskond hävitati halastamatult kommunistide võimuletulekuga 1940. aastal ning midagi taolist on nüüdseks Eestis jäädavalt kadunud.
Käesoleva loo kangelased, Grenaderimäe võitlejad, olid Tartus õppides sama vaimsuse ning eestimeelsuse omandanud. Seepärast ei suutnud ükski terrorirežiim neid murda. Kuid 1941. aasta juulis Tartu vanglas nähtud kommunistide massimõrvad sundisid neid noorukeid vastupanuvõitlusele kurjuse impeeriumiga. Hinnangu andmiseks 1944. kaitselahingute eesti sõduritele sobib hästi õigusteadlase Herbert Lindmäe järeldus: „Just nemad pärandasid Eesti rahva järeltulevatele põlvedele oma puhta ja ausa südametunnistuse, oma vaimsuse ja vabadusiha. Nii on Sinimägedest saanud Eesti sõjameeste sõdurivapruse ning väärikuse sümbol. Ja see ongi Sinimägede pärand.”


Richard Säägi sõjalised autasud. Foto: erakogu


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv