|
|
Inge Melchior: Loodan, et
Euroopa tulevikus
mõistame üksteist paremini
tekst: JAANIKA KRESSA
fotod: erakogu
|
Inge Melchior
|
Hollandlanna
Inge Melchior (28),
on viimastel aastatel palju Eestis viibinud. Tal on käsil
doktoritöö meie lähiminevikust, see hõlmab
Teise maailmasõja ja sellele järgnenud nõukogude
repressioonide lugusid. Samuti on tal valmimas film eesti vabadusvõitlejatest,
mis räägib lääneeurooplastele sellest, milline
koht
on neil meie ühiskonnas.
Kui
kaua sa selle töö jaoks materjali kogusid?
Mu töö pealkiri: „Intimate stories of a nation’s
past: WWII battles, Soviet repressions and other family stories
in north-east European Estonia” ei ole veel lõplik,
see võib muutuda. Doktoritöö projekt kestab kokku
neli aastat, sellest 14 kuud elasin Eestis ja kogusin materjali.
Aga enne doktoritööd kirjutasin ma magistritöö
samuti Eesti kohta ja siis kogusin materjali pool aastat, ka neid
lugusid saan ma praegu kasutada.
Kuidas
tulid selle peale, et uurida eestlasi?
Ma käisin Eestis esimest korda aastal 2006, üliõpilaste
reisiga, mille ise korraldasin. Lihtsalt mõtlesin, et ei
tea mitte midagi Eesti ja Läti kohta, ometi on need ju Euroopa
riigid. Tahtsin teada, kuidas inimesed seal elavad, milline maa
see võiks olla. Pärast seda reisi hakkasin eesti ajaloo
ja rahvusliku identiteedi vastu huvi tundma, ja kui ma pidin bakalaureusetöö
teema valima, kirjutasin sellest. Edasi tuli magistritöö
ja nüüd doktoritöö. Lihtsalt läks niimoodi.
Huvi pärast! Ja mulle hakkas Eestimaal väga meeldima.
Palun
räägi meile endast. Oled hollandlanna, aga kust täpsemalt
oled pärit, milline on sinu lapsepõlvekodu, taust,
perekond?
Ma olen pärit Maastrichtist, see on Lõuna-Hollandis,
Belgia piiri juures. Mu lapsepõlvekodu oli üüriridaelamus,
kus elasime mina, mu vanemad ja kolm venda. Mu ema oli meditsiiniõde,
ta käis tööl ja mu isa oli lastega kodus. See oli
sel ajal ebatavaline, aga mu ema oli kauem õppinud ja niimoodi
lihtsalt läks. Mulle väga väga meeldis, et isa
oli alati meiega kodus!
Praegu elavad mu vanemad ikka Maastrichtis, isa veel samas majas,
ema teises majas, mina kolisin Maastrichti tagasi aasta eest,
sest ma tahtsin nüüd rohkem aega perega veeta –
olin ju nii kaua välismaal elanud. Mu kodu on nüüd
päris kesklinnas, 200 meetrit Raekoja platsist.
Mida
ja kus olid õppinud enne Eestisse tulekut?
Õppisin Nijmegeni ülikoolis, see on Kesk-Ida Hollandis,
Saksamaa piiri lähedal. Alustasin 2003. aastal antropoloogiaõpinguid,
sest mind huvitasid teised rahvad ja kultuurid. Ma tahtsin reisida
ja välismaal elada. Pärast esimest aastat hakkasin sotsioloogiat
juurde õppima ja lõpetasin mõlemad.
Mitut
võõrkeelt ja milliseid õpetatakse hollandi
koolis?
Alustame inglise keele õppimisega 10-aastaselt. Saksa ja
prantsuse keel algavad, kui oleme 13 ja kestavad 3–5 aastat.
Mõned edasipüüdlikud õpilased, nagu mina,
õpivad ka ladina ja vanakreeka keelt.
Hollandis
on siis gümnaasiumiharidus hollandikeelne. Ja mis keelsed
on ülikoolid?
Ülikoolid on erinevad, mõned hollandi, mõned
inglise keeles. Näiteks Maastrichti ülikoolis on õpe
peamiselt inglise keeles (eriti magistrikursused), seda sellepärast,
et peaaegu pool üliõpilastest on sakslased. Minu ülikoolis
oli bakalaureuseaeg hollandi keeles (raamatud muidugi inglise
keeles), aga magistriaeg täielikult inglise keeles. Olime
üheksakesi üliõpilased, kõik hollandlased,
aga rääkisime, kirjutasime ja lugesime inglise keeles.
Väga hea harjutus, sest ma saan praegu konverentsidel esineda
ja oma doktoritöö inglise keeles kirjutada. Kes saaks
seda muidu lugeda? Ainult hollandlased? Nüüd saab aga
suurem osa inimestest minu tööga (ja Eestiga) tutvuda
(see ei tähenda, et nad seda teevad, aga võimalus
on olemas)!
Luksemburgis
õpitakse omas keeles ainult algkoolis, ometi pole seal
riigis keeleprobleemi. Eestis ja Lätis on keeleprobleem äärmiselt
terav, Tallinnas ja Riias ei võeta eestlasi tööle,
kui nad vene keelt ei räägi, kuigi neil võivad
suus olla kõik euroopa keeled: saksa, inglise ja prantsuse.
Minu kogemuses räägivad paljud eesti noored hästi
inglise keelt, aga vanad inimesed ei räägi. Hollandis
räägib mu vanemate põlvkond küll inglise
keelt. Eesti ajalugu on teistsugune, vanad eestlased räägivad
vene ja mõnikord saksa keelt.
Saan hästi aru, miks on tänapäeval vene keel Tallinnas
ja Riias veel tähtis. Suur osa ühiskonnast räägib
vene keelt, palju turiste ja välistudengeid ka. Aga samal
ajal ma mõistan, et see ei ole Eestis lihtsalt praktiline
küsimus, vaid sümboolne ja emotsionaalne. Ma saan aru,
miks paljudele eestlastele tundub, et vene keelt ei peaks vaja
olema, et venelased peavad kohaliku keele ära õppima.
Aga firmadele on tähtis, et keegi nende poodi või
hotelli külastaks. Olen märganud ka seda, et palju eesti
noori ütleb, et ei oska vene keelt, aga ikka oskab. Nad lihtsalt
ei taha seda osata. See on jälle sümboolne küsimus.
Kui
kaua läks sul aega, et hakata eesti keeles suhtlema?
Päris kaua. Ma alustasin 2007. aasta sügisel. Jaanuaris
2008 oskasin eesti keeles tellida ja küsida „kuidas
läheb?”. Siis tulin suveülikooli eesti keelt õppima,
see oli väga intensiivne ja mu keel arenes. Suveülikooli
läksin järgmisel aastal jälle. Aastal 2009. algas
ka mu doktoritöö projekt. Kui ma 2010. aasta aprillis
Tartusse kolisin, oskasin natukene vestelda, aga mitte päris
vabalt. Ma sain aru vist 40% jutust, aga otsustasin, et nüüd
räägin ainult eesti keeles, mitte sõnagi enam
inglise keeles. Kui ma ükskord käisin kaubamajas ja
korraldasin oma internetiühendust eesti keeles, siis kassapidaja
kiitis, et ma nii hästi eesti keelt räägin. Olin
nii õnnelik ja tahtsin väga edasi õppida! Siis
õppisin väga intensiivselt neli kuud kuni suveni 2010,
seejärel tegin oma esimese intervjuu eesti keeles. Ma ei
osanud palju küsida, aga sain aru juba päris palju ja
mul läks päris hästi.
Milliste
ootuste või eeldustega sa siia tulid ja mis sind eestlaste
juures üllatas?
Mul ei olnud eestlaste kohta varem mingit ettekujutust. Ma muidugi
õppisin koolis, kus Eesti asub, aga midagi muud ma ei teadnud.
Mis mind kõige rohkem üllatas, kui ma esimest korda
Eestis käisin, oli see roll, mida lähiajalugu mängis
inimeste igapäevaelus, ka noorte omas. See tundus mulle nii
tundlik asi, kuna Hollandis oli ajalugu faktiline, mitte emotsionaalne
nagu Eestis.
Nimeta
mõni eriti tore hetk seoses eestlastega ja mõni
kõige suurem pettumus või ehmatus.
Ma tean, et välismaalased on eestlasi tihti kirjeldanud nii,
et nad on kinnised ja mõnikord isegi ebasõbralikud.
Mina ei ole seda niimoodi kogenud. Vist sellepärast, et eestlaste
iseloom on natukene sarnane minu iseloomuga. Ma olen ka natukene
tagasihoidlik, aga kui tunnen ennast hästi, siis hakkan varsti
teisi embama, nagu sõbrad. Niimoodi on minu kogemus eestlastega
ka olnud. Nad ei kutsu kohe koju, aga kui nad on suhelnud ja vestelnud
ja nad usaldavad, siis võtavad nad sind vastu nagu sõpra,
mitte enam nagu võõrast inimest.
Kas
meis on midagi sarnast – eestlastes ja hollandlastes?
Olen tihti öelnud, et üks erinevus eestlaste ja hollandlaste
vahel on: eestlased ei naera nii tihti kui hollandlased, aga kui
nad naeravad, siis tead, et neil on rõõm millegi
üle, mitte et nad tahavad lihtsalt viisakad olla.
Sarnast on muidugi väga palju. Oleme mõlemad Euroopa
rahvad. Kanname samu riided, meil on samad kombed. Aga antropoloogina
olen rohkem erinevustest huvitatud. Ja erinevus eestlase ja hollandlase
vahel on väga nüansirikas! See on, mis mind antropoloogina
huvitab, need väiksed, aga tähtsad erinevused!
Räägi
palun nendest väikestest ja tähtsatest erinevustest.
Kui räägime meie rahvaste erinevustest, siis kui võrrelda
eestlasi hollandlastega, on erinevus näiteks see,
et eestlastel on teistsugune suhe loodusega ja maaga. Eestlased
elavad rohkem nagu „maainimesed”, isegi kui nad linnas
elavad. Maa ja looduse väärtus on rohkem eestlaste sees.
Järgmine erinevus on, et igal eestlasel on mingi kohustus
ühiskonna vastu ja iga eestlane on ühiskonnale vajalik.
Need väärtused, mis iseloomustavad eestlasi, on aga
mitte kaasa sündinud, (minu meelest on raske defineerida,
mis teeb inimese eestlaseks) vaid ajalooliselt kujunenud. Sellepärast,
et osa ajaloost on Euroopa riikides samasugune olnud (näiteks
religioonide suhtes), on mõned väärtused ka samasugused.
Aga see osa ajaloost, mis oli teistmoodi, muutis mõned
väärtused tähtsamaks mõnedes riikides ja
mitte teistes. Näiteks linnastumine juhtus Hollandis varem
kui Eestis ja sellepärast on maainimese väärtus
eestlaste sees veel ikka alles, aga hollandlastest juba rohkem
kadunud. Niimoodi saan mina kultuurierinevustest ja -sarnasustest
aru. Seda selles arusaamises, et kultuur muutub, ei ole staatiline.
Uurisid
meie suhtumist lähiajalukku ja käisid ka sõjameeste
kokkutulekutel. Kuidas suhtutakse sinu kodumaal Teise maailmasõja
vabadusvõitlejatesse?
Hollandis ei ole Teise maailmasõja vabadusvõitlejaid.
Me ei kutsu kedagi nii, sest tähelepanu on rohkem ohvritel
(peamiselt juudid) kui kangelastel. Muidugi inimesed, kes olid
aktiivsed vastupanuliikumises, olid nagu vabadusvõitlejad
– ja seepärast on hollandlastel väga raske aru
saada, kuidas on võimalik, et Eesti mõistes on Saksa
armee võitlejad vabadusvõitlejad, aga võrreldes
vabadusvõitlejate tähendusega praeguses Eestis, on
Hollandis vastupanuliikujate kiitus väike. Ajalugu oli teistsugune.
Meil ei olnud kogemust iseseisvuse kaotamisega enne sõja
algust. Iseseisvus oli meile enesemõistetav. Eestis ei
ole see aga kunagi niimoodi olnud. Eestlaste jaoks on iseseisvus
alati olnud midagi, mis võiks olla, aga mida saab ka kaotada.
Kui
tähistasime 2011. aastal Viljandi vabastamise 70. aastapäeva,
siis andsid juudid kohe teada, mida nemad asjast arvavad. Milline
ebameeldiv komme teistele rahvastele ette kirjutada, mida tuleb
mäletada ja mida mälestada? Eestlastele
pole pähe tulnud nõuda tervelt maailmast, et kõik
meie küüditamise puhul leinalipud välja paneksid.
Pealegi on kõik numbrid holokausti kohta liialdatud, see
on ajupesu.
Ma saan aru, mis probleem siin on. Põhiküsimus on
selline: kellel on õigus otsustada, mida mäle(s)tada?
Kes võiks otsustada, mida eestlased mälestavad? Kõik
eestlased (kuidas defineerida)? Eesti kodanikud? Kõik eestlased,
või ainult need, kellel on võim midagi öelda?
Ja kas nüüd, kui Eesti on Euroopa Liidu riik, kas nüüd
on ka Euroopa Liidul õigus otsustada, mida Eestis mäle(s)tatakse?
Need on väga-väga rasked küsimused ja igaühel
on nendele omad vastused. Siin ei ole mingit „tõde”.
Mina ka ei tea, kuidas sellele vastata. Olen seisukohal, et igaühel
peaks võimalus olema mäle(s)tada mida tahab, mis talle
tähtis on. Samas ma isiklikult tahaksin arvestada ka teiste
inimestega, kellele see võiks haiget teha. Selle väärtusega
olen üles kasvanud. Kui räägime Viljandi näitest,
siis mina rõhutaksin, mida seal täpselt mälestatakse:
et nõukogude armee oli Eestist lahkunud, et küüditamiste
ja repressioonide oht kadus paljude eestlaste elust. Seda tähistatakse.
Mina rõhutaksin, et see mälestusüritus ei ole
juutidega seotud. Muidugi leiduks ikka inimesi, kes poleks selle
mälestamisega nõus, kes ikka arvaksid, et see üritus
on holokausti ülistusega seotud, aga siis oled vähemalt
olnud täpne, siis on ka teistel lihtsam teie arusaamast aru
saada.
Kokkuvõttes, isiklikult olen seisukohalt, et kõikidel
on vabadus mälestada, aga arvestades teistega. See on minu
isiklik arvamus ja ma ei suru seda teistele peale. Igaühel
on mõttevabadus, minu arusaamises.
|
Inge kannab Eesti lippu juuniküüditamise aastapäeva
rongkäigul Tartus.
|
Eestis
Sinimägedes Grenaderimäel on mälestussammas hollandlastest
vabadusvõitlejatele, kes võitlesid meie meeste kõrval.
Millise tundega sa seda vaatasid?
Olen Sinimägedes käinud kolm korda. Juba esimest korda
vaatasin seda kivi, aga sel ajal ma ei teadnud veel, mida arvata.
Tundlik teema, hollandlaste mõistes.
Mida ma praegu sellest kivist arvan? Ma saan väga hästi
aru, et sugulastele on see kivi tähtis, et nad saavad nüüd
oma langenuid mälestada. Ma saan ka aru, et see on võimalik
Eestis ja et see poleks võimalik Hollandis. Aga me ei saa
kunagi teada, mille eest need hollandi mehed Sinimägedes
tegelikult võitlesid? Eesti eest? Ma ei usu. Bolševismi
vastu? Võib olla. Seikluse pärast? Võib ka
olla. Ideoloogia pärast? Mõned küll. Hollandlaste
arusaamises on see monument kindlasti kahtlane. Minu arvates on
see mõistetav. Ma ei tunne seda monumenti nagu „minu
oma” ja kui eestlane mulle särasilmil räägib,
et „nii head sõdurid teil siin Sinimägedes olid”,
siis ma ei tunne seda, nagu komplimenti. Aga ma ei mõista
seda monumenti ka hukka, sest olen nii kaua eestlastega suhelnud
ja tunnen nüüd eesti konteksti paremini.
Need
vaprad hollandi vabatahtlikud kandsid Narva rindel tohutuid kaotusi.
Sinimäed on eestlaste jaoks pilt Euroopa rahvaste ühtsusest.
Huvitav, kas see pilt võib Läänele selgineda,
kui Londoni arhiivid kord avanevad? Miks neid üldse nii kaua
ja nii kiivalt suletuna hoitakse? Kellel on midagi varjata?
Arhiivide kohta ei saa midagi öelda. Aga kas Sinimägedest
kui võitlusest Euroopa ühtsuse eest võib Lääne-Euroopas
muutuda? Ei ole kindel. Sest siitpoolt vaadates, need lääne-eurooplased
idarindel ei ole meile kui „omad”, kui „meie rahva
esindajad”, vaid kui „Hitleri nukud”. Selles mõttes,
ei, ma ei arva, et see arusaam Euroopa ühtsusest jõuaks
ka siia. Ma ei räägi siin omaenda ajaloo-arusaamast,
vaid kuidas Hollandi ühiskonnas üldiselt ajaloost räägitakse
ja seda mõistakse.
Eestil
ja Lätil on väga pikk ühine ajalugu ja see, et
Eesti ja Läti võttis 1941. aastal sakslasi vastu kui
vabastajaid on fakt. Aga kui palju aega peab mööduma,
enne kui lääneeurooplased mõistavad, et kui Saksamaa
poleks Venemaale vastu hakanud, oleks bolševikud oma kirsasaabastega
läbi terve Euroopa trampinud, igal pool vägistanud ja
kuskil poleks enam kellelgi olnud mingit keep smilingut. Oleks
tulnud ka Hollandi Nõukogude Sotsialistlik Vabariik jne?
See võib küll kümnendi kesta, enne kui lääneeurooplaste
mõistus muutub. See võtab aega. Ausalt öeldes,
ma ei usu, et see muutub nii vastupidiselt, et nad siis mõistavad,
et Nõukogude Liit oli Teises maailmasõjas kõige
suurem vaenlane. Aga ma loodan, et nad mõistavad kunagi
vähemalt seda, et Nõukogude Liit oli ka – nagu
natsi-Saksamaa – autoritaarne, võimas ja vägivaldne.
Et nad olid mõnes mõttes sarnased. Praegu on lääneeurooplaste
mõistuses natsi-Saksamaa veel kuritegelikum kui Nõukogude
Liit. See arusaam peab muutma, minu arvates.
Natsi-Saksamaa,
oli ju Kolmas Riik, juhul kui me kasutame ametlikku nime Nõukogude
Liit. Miks ühe riigi puhul on hinnang sisse kodeeritud ja
teise puhul jäädakse neutraalseks?
Sa panid seda tähele ja sul on õigus, see on Lääne-Euroopa
konventsioon. Ma mõtlesin sellele ja ma arvan, et ma teen
seda sellepärast, et rõhutada, et tollane Saksamaa
on teistsugune kui praegu. Kui Nõukogude Liit oleks veel
olemas, aga mitte enam kommunistlik, siis nimetaksin tollast riiki
ka Kommunistlik Nõukogude Liit.
Millisena
sa antropoloogina näed Euroopa tulevikku?
Ma loodan, et me elame veel rahulikult koos, nagu praegu. Loodan,
et tulevikus mõistame üksteist meie ühises Euroopas
paremini kui praegu. Eriti kui räägime ajaloost ja vähemuste
küsimusest. On oluline, et Vana ja Uus Euroopa jõuavad
samale tasemele, mitte et üks on võimsam kui teine,
nii on raske elada. Eestlased küsivad minult sageli, kas
ma ei karda, et rahvused kaovad, kui elame ühises euroopa
ühiskonnas. Selle kohta mõtlen ma niimoodi, et kultuurid
on alati muutunud, kultuurid ei ole inimestele kaasa sündinud,
need on omandatud. Sellepärast ma ei usu, et kultuurid kaotavad,
kui inimesed ühest riigist saavad lapsi inimestega teisest
riigist. See ei ole geneetiline küsimus, vaid küsimus
sellest, kuidas vanemad rahvuskultuuri lastele edasi annavad.
Näiteks siin Hollandis elavad ka eestlased koos lastega.
Mõnel lapsel on hollandi isa, kuid lapsed õpivad
eesti rahvatantsu, -laulu jne. Kui sa küsid, kas ma arvan,
et eesti kultuur püsib tulevikus, ma vastaksin, et usun küll,
et see jääb püsima just niikaua, kui kaua inimesed
selle kultuuri eest seisavad ja seda edasi kannavad, kuni see
nendele tähtis on. Ja muidugi on see lihtsam ühiskonnas,
kus ka kirjanikud ja riigimehed seda tähtsaks peavad, sest
kultuur on inimeste loodud. Kui aeg muutub, muutub ka kultuur.
Mis
usku on hollandlased ja kui usklikud nad on?
Lõuna-Hollandis on inimesed peamiselt katoliiklased, Põhja-Hollandis
protestandid. Üldiselt ei ole usk inimestele enam väga
tähtis. Muidugi on meil ka mõned külad, kus inimesed
on veel usklikud, kus nad lapsi ei vaktsineeri jne.
Kui
populaarne on Hollandis nn vaimne ärkamine? Kõikvõimalikud
alternatiivteraapiad, ökokäitumine jne?
See muutub küll aina populaarsemaks, nagu ka teistes Euroopa
riikides: religioon väheneb ja vaimne ärkamine kasvab
selle arvelt. Inimesed vajavad mingit vaimsust, see annab neile
maailmas orientiiri. Ma arvan, et inimestele on väga tähtis
teada, et me ei ela lihtsalt niisama, vaid et meie elu on tähendusrikas.
Et me ei sure ära asjatult.
Kuidas
Hollandis jõule tähistatakse?
Meie tähistame jõule 25. ja 26. detsembril. Inimesed
töötavad veel 24. detsembril, aga õhtul, kell
23, minnakse kirikusse. Päkapikke meil ei ole. Kuidas keegi
tähistab, sõltub perest, aga üldiselt meie pere
teeb nii, et tuleme kokku, jalutame ja sööme. Tähtis
on see, et oleme koos. Mõned pered teevad üksteisele
kingitusi, aga selle jaoks on juba 5. detsember, siis on püha,
mille nimi on „Sinterklaas”. Siis saavad lapsed (Püha
Nikolauselt) juba kingitused kätte, nii et jõuluaeg
ei ole lastele enam selles mõttes huvitav. Ja mida keegi
sööb, sõltub ka perest, aga pole kindlat jõulutoitu,
nagu Eestis on verivorst.
|
|
|
