Kultuur ja Elu 4/2013

Kultuur ja Elu 3/2013

Heldur Lassi endasse uskumise teetähised

tekst: Ly Lestberg
Fotod: erakogu

Heldur Lassi. Foto Ly Lestberg

Heldur Lassi (59) pole järginud traditsioonilist kunstnikuteed ning on hakanud oma näitusi korraldama alles viimastel aastatel. Üle kõige hindab ta vabadust tegeleda loominguga vaid siis, kui hing seda vajab. Tema jaoks on kõige olulisem tööprotsess ise. Erinevas tehnikas valminud tööd on talle tähisteks endasse uskumise teel.

Helduri Lassi igapäevatööks kunstiakadeemias on tehnokeskuse töökoja juhatamine. Tema poole pöördutakse, kui on vaja mõne projekti juures tehnilist nõu. „Mida vanemaks ma saan, seda rohkem meeldib, kui saan teisi aidata. Selleks võib olla ükskõik milline töö – ka riiuli seina panemine. Sellepärast ei pea muretsema, kas tehtu leiab hindamist. Kõige tähtsam on, et olen oma töö teinud. Minu tee on leebuse ja rõõmu avastamine läbi iseenda väiksuse, ” lisab kunstnik tagasihoidlikult.

Kuidas sa ennast iseloomustaksid?
Ma olen suhteliselt häbelik, sissepoole pööratud tüüp, sest kasvasin üles sõna otseses mõttes metsade keskel. Perametsa juba kohanimena viitab eraldatusele. Enne kooli polnud mul peale ema, isa ja venna suurt kellegagi suhelda. Koolis oli alguses teiste õpilaste keskel viibida hirmutavalt võõras. Ma ei julgenud isegi kõva häälega rääkida. Õpetaja pidi kummardama hästi mu suu juurde, et aru saada, mida ma öelda tahtsin. Seniajani ei taha ma naljalt teiste silme all tööd teha. Aga eks elu õpetab julgust iseennast mitte häbeneda.

Millised impulsid lapsepõlvest aitasid kaasa kunstnikutee valimisele?
Päris väiksena ma eriti ei joonistanud, kuigi see mulle tegelikult meeldis. Mu vanemad olid pärit talupidamisega seotud inimeste hulgast. Seetõttu ei olnud kodus eriti raamatuid. Emal oli kunstiannet, aga ta oli rohkem naivisti tüüpi harrastusmaalija.
Üks iluelamusega seotud moment meenub algkoolist küll. See oli talvel. Seisin koridori akna juures, kui hakkas sadama esimest lund. Mäletan seniajani selgelt, kuidas punakaspruuni majaseina taustal suured valged räitsakad muudkui langesid ja langesid. Hiljem üks õpetajatest ütles emale, et sellest poisist tuleb küll kunstnik, kuna keegi teine polnud lumesadu nõnda hardalt imetlenud.

Kuidas jõudsid teadlikuma kunstiga tegelemise juurde?
Kui ma juba Jõhvis koolis käisin, õpetas meile joonistamist Tõnis Soop. Tema välimus ja väljapeetud kõnemaneer jätsid imposantse mulje. Näiteks ta õpetas, kuidas maalida vesivärvidega taevast nii, et üks värv läheb sujuvalt teiseks üle. Mulle hakkas tunduma, et kunstiga tegelemine peab olema väga eriline asi, kui nii soliidne meesterahvas sellest täie tõsidusega räägib. Tema soovitusel läksin ka kunstiklassi. Ainuüksi kunstiklassi ruum lummas. Tekitas imestust, et joonistamise tarvis sätitakse lauale terve kooslus asju. Samm-sammult jõudis pärale, et kunsti mõiste on palju laiem, kui vaid enese paberil väljendamine.

1969. aastal läksid sa Tartu kunstikooli dekoraatoriks õppima. Peale seda said kohe esimesel katsel kunstiinstituuti maali erialale. Mis olid aga need põhjused, miks sinust ei saanud kohe peale kõrgkooli lõpetamist tegevkunstnikku?
Kunstiinstituudist saadud monumentalisti diplom ei viinud mind veel tõelise enesetunnetamiseni. Ma küll sahmisin töid teha, aga sellest ei olnud suurt kasu. Neid töid, mis minu meelest õnnestusid, ei võetud näitustele vastu. Jõudsin äratundmisele, et loomingu tegemiseks ei pea kõigest hingest püüdma silma paista. Looming tundus olevat hästi isiklik asi, umbes nagu oma ihu, millest ei ole sünnis rääkida.
Minu suureks sooviks oli, et mul oleks pere. Ma tegin kõik selleks, et otsida endale sobivat naist. See ei läinud sugugi libedalt. Kui lõpuks naise leidsin ja laps sündis, oli vaja hakata peret toitma. Läksin tootvale tööle „Vihurisse”. Hakkasin seal tegema siiditrüki raame ning meeneid trükkima. Nii tuligi kunsti tegemisse pikem vahe sisse.

Mis oli tõukeks, et jõudsid ringiga kunstiga tegelemise juurde tagasi?
1990. aastal sain kuidagi iseenesest tellimuse Emmaste rahvamajja monumentaalmaali tegemiseks. Ma nägin sellega hirmsat vaeva oma kitsukeses ateljees. Nädal aega maalisin veel rahvamajas kohapeal ka. Praamiga koju tagasi tulles juhtus olema väga ilus ilm. Korraga tekkis tunne, nagu inglitiib oleks silitanud mu pead ja ma jõudsin äratundmiseni, et just maalimine on see töö, millega ma pean tegelema.
Siis olingi pikalt vabakutseline. Riigikorra muutuse ajal osteti palju kunsti. Ka minul õnnestus päris hästi oma maale müüa. Nii hakkasin tasapisi mõtisklema elu olemuse üle. Proovisin igasuguseid asju, ka pendliliigutamist ja oma tekstide kirjapanemist.

Oled tol perioodil teinud ühiskondlikesse hoonetesse üsna palju monumentaalmaale ja vitraaže. Milline neist on olnud sulle kõige määravama tähtsusega?
Suurema eneseusalduseni jõudsin 1994. aastal tellimustööga Tallinna linna volikogu hoone keldrisse. Mul anti selle tegemiseks täielikult vabad käed. Alguses ei tulnud seinale maalimisest midagi välja, kuna punaste tellistega võlvitud lagi mõjus liiga domineerivana. Peale pikki mõtisklusi leidsin, et pean hakkama seina lõhkuma. Kraapisin värskelt pahteldatud seina, kuni jõudsin krohvikihini. Krohvi all oli peidus maalitud tapeedimuster, mille alt omakorda paljastus paekivimüür. Erinevate kihtide ruumilisus oli iseenesest juba nii ilus, et sinna polnud vaja suurt midagi lisada. Teise saali seina silikaattellistest müüri alt tuli välja iidne aknaorv. Võtsin sellegi ava lahti. Seeläbi tekkis nišš, mis andis ruumile huvitava liigenduse. Ehitusmeestele jäi minu tööst maha suur kivihunnik, aga nad olid arusaajad mehed.
Seinamaali tegin uude saalitiiba, kus oli küproklagi. Sellega maadlesin teise kuu. Meetodina kasutasin eri laiusega pintslite jooni. Tahtsin väljendada enda tunnet läbi käe tundlikkuse. Olin veendunud, et kõik, mis nii tekib, on õige. Kõige raskem oli välja kannatada tulemuseni viiv teekond. Nii ma siis vedasin jooni, vahepeal võtsin liivapaberi ja lihvisin tehtut maha, et saavutada huvitavaid läbikumamisi ja ruumilist efekti. Kui pool tööst oli tehtud, tabas mind meeleheide – mulle tundus, et kõik on jama ja minu eksperiment on täielikult ebaõnnestunud. Elasin seda asja mõne öö endas läbi. Lõpuks võtsin julguse kokku ja võõpasin kogu seina uuesti üle ning hakkasin taas värvi maha nühkima, et uuesti peale maalida. Niimoodi sain kriisist välja.
Olin hästi õnnelik, et pidasin vastu ja töö tuli välja selline, nagu ma ei osanud ette kavandada. Veendusin, et pean ka edaspidi oma läbielamiste teekonda jäädvustama. Ilma kartuseta, kas see kellelegi meeldib.

Väike elu.

Kuidas sa jõudsid klaasist ja puidust objektide tegemise juurde? Mida oled sellega seoses õppinud?
Klaasist ja puidust objekte hakkasin tegema 1990-ndate keskel. Enamvähem samal ajal, kui mu tütar sündis. Siis tulin ka kunstiakadeemiasse meistrina tööle. Puidutööd on mugav teha, kuna seda annab igal hetkel käest ära panna. Tõenäoliselt on ruumiline nägemine minus algusest peale olemas. Vaatan puutükke alati pilguga, mis neist teha annab. Iga materjaliga tuleb erinevalt suhelda. Puutööga tegelemise alguses lõikasin päris palju kätte. Puidu jaoks peab olema paraja pehmusega tera ja nugadega peab oskama töötada. Aga kõige tähtsam on, et seda tööd tehes ei tohi mõtelda halbu mõtteid. Tuleb enesesse kaevuda, mitte mõtetes teistega tegeleda. Muidu võibki karistuseks näppu lõigata.
Kõige olulisem on pidevalt oma tööga edasi liikuda ja vaadata, mis käe alt välja tuleb. Kui on vaja muutust, tuleb püsida sama asja juures, siis muutus tuleb. Elu lihtsalt on selline.

Sinu puitobjektidel on tihti justkui imepeen raam ümber. Kas need on tehtud ühes tükis või osadest kokku liimitud?
Absoluutselt kõik on ühes tükis. Mind huvitabki selle töö juures kõige enam, kui õhuliseks saan materjaliga minna. Puit on oma olemuselt jõuline materjal. Mulle aga meeldib objekti detaile töödelda katkemise piirini. Mõnikord lõikan, puurin ja poleerin nii innukalt, et järele jääb vaid mingisugune vibu moodi kõverik. See ahvatlebki, et kunagi ei tea, mis mingist puutükist lõpuks välja tuleb. Üks vorm tingib teise. Kui mingi koht tundub huvitav, siis selle jätan. Väikestest komistamistest tekib uus iva. Taoline väljendusviis on vägagi töömahukas. Seda võib vaadelda, kui omalaadset meditatsiooni. Ajafaktor on mind ka alati veedelnud – kui pikalt mingi protsess on toiminud.

Tasakaal.

Kas sul pole tekkinud tahtmist eksponeerida oma tehtud ja leitud objekte koos?
Kord leidsin merest vettinud plangu, ilmselt mingi vana laeva detaili. See oli minu jaoks niivõrd ilus ja absoluutselt valmis asi. Ka inimesed, kes on näinud mu asju, on toonud erinevaid puidust tükke.
Mõnest objektist ei taha kuidagi lahti lasta, aga samas ei saa ka jätta niisama, töötlemata. Näiteks vanaisa talukoha sissevajunud hoonetest jätsin omale aida- ja rehialuse uksed, mis on hästi massiivsed. Ühel on isegi vanaaegne lukk ees. Hakkasin neid suviti maal olles vaikselt uuristama ja lõikuma. Ühe konkreetse sündmuse ja inimese ajel tekkis aga aidaukse sisse justkui iseenesest jalgadeta figuur. Nimetasin selle kujutise aidameheks. Teise sarnase ukse sisse tegin piiluja. Need on mul praegugi alles. Enda jaoks on see märk igal juhul.

Mis ajendab sind tegema suuri pliiatsijoonistusi?
Impulsse olen saanud enamasti loodusest. Viimaste aastate värvipliiatsijoonistused on rõõmsad ja värvilised. Meetodina kannan erinevaid värvipindu üksteise peale. Ma ei mõtle neid tehes isegi ette, missugust värvi kasutan, vaid võtan karbist just selle, millele pilk esimesena peatuma jääb.
Joonistamine käib mul lainetena. Näiteks 2010. aastal tegin hästi palju joonistusi, kuid arvestatavana tuli välja vaid üks. See sündis väga kiiresti ja konkreetse juhuse peale. Ühel kevadhommikul lendas minu suvekodu lähedal viljaväljale lõoke ja hakkas, nagu ikka, ennast intensiivse laulu saatel vurrina taevasse keerutama. Vaatasin, et ta muudkui kerib ja kerib üha kõrgemale, aga ei katkesta laulmist. Järsku tekkis hirm, et linnuke ei pea sellisele intensiivsusele vastu. Üles vaatamisest jäi mul kael kangeks ja lõpuks kaotasin ta silmist. Läbielatu tundus järsku nii võimas ja eriline, et ei saanud olla enne võimalik, kui valmis töö nimega „Lõoke“.

Tuum.

Kas sinu elus on selliseid teetähiseid ka, mida pole olnud võimalik otseselt loominguks vormida?
Eks kõik kogemused, mis elu jooksul antakse, on olulised. Suurema selguseni neis jõuab läbi loominguliste läbielamiste ja vaevade. Väga raske on ju kujutada seda, mis peaks olema enesestmõistetav. Elus osutuvad tihti määravaks olukorrad, millal tuleb välkkiirelt otsustada, kuidas edasi tegutseda.
Omamoodi teetähised on ka valusad elukogemused, mis jäävad piinama elu lõpuni, kui need ei ole leidnud toimumise hetkel õiget lahendust. Aga olen õppinud, et kurbus ei sisalda ainult kaotust, meeleheidet ja masendust, vaid näitab ka teed ja seletab muutumise tähtsust.
Aastaid tagasi tuli meie korteri ukse taha hüljatud ja näljane kutsikas. Meie perel aga oli koer juba olemas. Otsustasime leitud kutsika viia loomade varjupaika. Seal aga paluti, et ma võtaksin vaktsiinid ja läheksin koeraga loomaarsti juurde. Nõnda elas kutsikas meie juures veel nädala ja kiindus pereliikmetesse jäägitult. Siiski otsustasime, et ei saa kahte koera omada ja ma viisin ta autoga tagasi hoiupaika. Elu lõpuni ei lähe meelest see tema lõpmatult kurb ja lootusetu pilk lahkumise hetkel. Seda jääb meenutama maal, mille tegin aluse peale, mis oli pandud kutsikale väikeseks takistuseks köögi ukseava ette

Kuidas sinu pere suhtub su loomingusse? Või on see rohkem sinu salamaailm?
Üksinda oma asjade kallal vaikne nokitsemine annab erilise vabaduse. Mul peavad olema ka niisugused tööd silme ees, mis ei ole õnnestunud, et saaksin neid vajadusel edasi arendada. Aga juba valmis loomingu hulgas on abikaasal koguni lemmikud, mille kohta ta arvab, et neid ei tohi kunagi ära müüa või ära anda. Kodus on peaaegu kõik seinad mu objekte täis, aga ta ütleb ikka, et kui väga tahta, siis mahuvad kõik tööd kuhugi ära.

Kas sa oskad õnne olemust lahti seletada?
Õnneks on kõige enam vaja oma elu teadlikku läbitunnetamist. Oma tahtmisi tuleb realiseerida. Hästi oluline on isiklikult läbi elada võimalikult kõiki inimlikke suuri tundeid. Kindlad kohustused, väärtused ja väärikused on inimese elus möödapääsmatud.
Kõige tähtsam on jääda iseenda ja teiste suhtes ausaks. Pereringis tuleb see eriti hästi esile, sest lapsed tabavad aususe väga hästi ära. Kui olla ebaaus, siis sind kannatatakse ära, aga ei usaldata. Ei pea olema andekas ega rikas, aga peab olema aus. Edasiminek on keeruline neile, kes kardavad nii elada.
Kunagi kuulsin imetlusväärset ütlemist, et Paradiis on võimalus elada maa peal, mitte uskumine imepärasesse kättesaamatusse olemisse taevas. Iseenda valu ja rõõm erinevates kombinatsioonides loovad erinevaid vaatepunkte maailma ilu tajumiseks. See tee, mida me käime, ongi Paradiisitee. Olen selle mõtte juurde ikka ja jälle tagasi pöördunud. Leian, et mulle on antud õnnelik elu.

Aga kuidas sa kirjeldaksid armastust?
Armastus on, täpselt nagu ilugi, väga mitmekihiline mõiste. Kirehetk on sellest pisikene osa. Armastus on arusaamine, läbielamine, mõistmine, kogemine. See ei ole seotud tingimustega.
Looduses ilmutab armastuse tunne end vahel mõne väga imelise hetkena – näiteks valgusmänguna. Aga, kui palju on selliseks imeks vaja komponente ja asjaolude kokkulangevusi!

Milliste mõtetega tahaksid meie vestluse lõpetada?
Ma ei ole kaugeltki nõnda tasakaalukas, kui pealt paistab. Kipun tegema kogu aeg samu vigu, komistama samade probleemide otsa. Sellepärast olen enda jaoks üles tähendanud õpetussõnu, mida järgida. Mulle on vaja, et näeksin sõna. Tekstid on, et oma mõtet kontrollida. Nii jõuab mu mõte mulle pärale. Kui tunnen vajadust, siis loen kirja pandut üle ja leian õige koha. Praegu tundub oluline järgmine lõik:
Tahan olla seal, kus rõõm on algusest saadik kasvamas. See rõõm ei kao sügise rajudes ega talve külmades. See ärkab igal kevadel uuesti ja uuesti niikaua, kui püsib maailm armastuse ja lootusega. Maa elavneb, metsad sosistavad vaikseid sõnumeid kuuljatele, kes astuvad eesmärgi poole, meeled tundlikud ja südamed puhtad. Suur suvi on tulekul, kui on hingi, kes nutavad koos kevadise vihmaga ja rõõmustavad elu tärkamise üle. Säärane leebus ongi just looduses kõige paremini tajutav. Miks mitte siis valutada südant leebuse pärast?