|
|
Sõjameeste sõnarelv
läks erru
Endel Lindaja,
Võitleja tegevtoimetaja
ja talitaja – 2013
Eesti sõdur on alati pidanud lugu kirjasõnast, juba
Esimese Vabadussõja ajal hakkas ilmuma informatsiooni vihikuid.
Teise maailmasõja ajal moodustati mitmesuguseid eesti sõjaväe
üksuseid, ka nendele informatsiooni andmiseks oli vaja oma
kirjamaterjali.
Pärast Teise maailmasõja lõppu tekkis kole
tühimik, osa Eesti eest sõdinud mehi ja naisi ei saanud
naasta kodumaale, kuna selle oli okupeerinud kommunistlik koletis.
Lääne-Euroopasse, mis ei olnud venelaste poolt okupeeritud,
loodi eesti pagulaste laagrid, osa nendest olid määratud
just endistele eesti sõjameestele. Ka nüüd tekkis
vajadus ajakirjanduse väljaandmiseks, et olla informeeritud
poliitilisest olukorrast, eriti Euroopas.
Endised eesti sõjamehed nägid, et nendel on eriline
vajadus anda välja ajaleht, mis peamiselt käsitleks
nende probleeme, kirja panna sõja ajal juhtunu ja kaitsta
endid valesüüdistuste eest. Selle tõttu nägi
päevavalgust esimene Võitleja Lääne-Saksamaal,
Heidelbergi linna külje all. Minu mälestuste järele
oli see ainult vihiku taoline, tavalise trükimasina toode,
mida püüti paljundada. Ajakirja „ladumine”
toimus ühes telgis, mis vihmasajus tükkis tihti vett
läbi laskma, nii et algus oli kaunis raske. Ajakirjanduse
suhtes oli meile suureks abiks ajakirjanik Arnold Joonson, kaastööd
tuli isegi Rüütliristi kandjalt, kolonel Alfons Rebaselt
ning teistelt eesti sõjameestelt ja poliitikutelt.
Ajakirja populaarsus tõusis kiiresti, vihiku-taolisest
formaadist mindi üle ajalehe kujundusele ning trükiti
Saksa trükikojas. Ajalehe toimetus ja talitus viidi läheduses
asuvasse eesti pagulaslaagrisse kaasvõitleja Smidti abil.
Ajalehte hakkasid tellima endised sõjamehed ja nende sugulased
üle maailma, ka ENSV valitsus oli sellest huvitatud, sest
praegugi on Tartu Ülikooli raamatukogus ajalehe kõik
numbrid digiteeritult saadaval. Võitleja oli ainukene eestikeelne
ajaleht nii laialdase ülemaailmse levikuga ja trükihulgaga
üle 8000 koopia. Kahjuks oli aeg meie vaenlaseks, iga ajalehe
külgedele hakkas ilmuma ikka rohkem ja rohkem surmakuulutusi
ning selle tõttu vähenes ka tellijate arv.
Kuna Saksamaal olid ajalehe toimetuse ja talituse liikmed palgalised,
tasu maksti isegi kaastöö eest, tekkis peatselt majanduslik
probleem, mis ähvardas lõpetada ajalehe ilmumist.
ÜEV Keskuse otsusega toodi Võitleja Kanadasse. Toimetuses
ja talituses töötasid kõik endised sõjamehed,
nende seas August Jurs, Endel Reinas, Raimond Tralla, Endel Lindaja,
Valdo Lillakas, Ilor Tamm ja teised. Pidasime kaua vastu ilma
majanduslike probleemideta, kuna meil polnud ühtegi palgalist
toimetuses ega talituses, kujunduse ja trükkimise suutsime
valmis saada nii odavalt kui võimalik. Vaatamata kokkuhoiule
oli surm meie vaenlaseks nagu Sinimägedelgi, tellimiste arv
kukkus alla 1000.
Vahepeal viisime kujundamise ja trükkimise Eestisse, et vähendada
kulusid, kuid ka see ei päästnud meid hävingust,
vaatamata sellele, et saime väikest toetust Eesti Kaitseministeeriumilt
ja Eesti Vabadusvõitlejate Liidult ksv. Kuningase esimehe
oleku ajal. Ajaleht andis Eesti Kaitsejõududele tasuta
150–200 koopiat ja teist sama palju Eesti Vabadusvõitlejate
Liidule. Kahjuks peab mainima, et tellijate arv Eestis oli häbematult
väike, avaldati arvamust, et väliseestlastel olla „raha
rohkem kui mõistust” ja nad võivad tootmise
kulud ise kanda!
Kokkuvõttes peab siiski esile tooma Võitleja tähtsust,
eriti Eestis, sõjameeste organisatsioonide koostööl,
üksikvôitlejatega sidepidamisel, mälestuste kogumisel
ning manalasse minejatele järelehüüde osutamisel.Mina,
Endel Lindaja, olles ajalehe tegevtoimetaja vähemalt viimased
20 aastat, tänan endiste eesti sõjameeste nimel kõiki
kaastöölisi ja toetajaid üle maailma.
Võitleja! Eesti mehed ja naised ei unusta Sind iialgi!
Jaanika
Kressa,
Võitleja peatoimetaja
– 2013
Esmakordselt hoidsin Võitlejat käes 1990. aastate
lõpus. Mind tutvustas selle suurepärase lehega ESSÜ
esimene esimees, endine Idapataljoni võitleja Emil Alesma.
Kui Endel Lindaja ja Ilor Tamm mind nelja aasta eest appi kutsusid,
ei vajanud ma mõtlemisaega. Mu ainus tingimus oli,
et võin kirjutada nii, nagu ise tahan, et keegi ei hakkaks
mind mingile poliitkorrektsusele manitsema. Nad vastasid, et nende
tingimus on sama, jätkaku ma, nagu seni.
Olla toeks neile vapratele meestele, kes oma nooruses panid elu
kaalule – Eesti vabaduse eest – ja keda praegune juriidiliselt
vaba Eesti ei aktsepteeri ja püüab igati lollitada,
see võimalus oli mulle suur au.
Kahjuks ei võetudki meid kodumaal omaks, Eesti ei toetanud
väljaandmist.
Meie üleilmne lugejaskond lahkub aga igavikku sellise kiirusega,
et leht tuli sulgeda. Tänan Endlit ja Ilorit võimaluse
eest nendega koos ja nende kõrval olla selles viimases
lahingus. Meie Võitleja jäi lõpuni truuks Vabadussõja-aatele.
Ilor
Tamm,
Võitleja majandusjuht
- 2013
Talvel 1942 seisin kaevikuäärel postil. Oli
tohutult külm öö. Külma peletamiseks hakkasin
mõtteid sõlmima. Üks neist mõtteist
oli, et kas kunagi keegi kirjutab sellest talvest, mil me värisesime
külmas ning paljudel külmusid jalad, käed, nina,
põsed ning kõrvad. Kas üldse saab olema ajakirja,
mis on sellest huvitatud. Ikka arvatakse, et sõdur kannatab
kõik raskused. Kedagi ei huvita sõduri vaevad ning
kannatused külmas ja poris ning täid tema särgis.
Ajakirjad ja ajalehed on huvitatud oma lehekülgedel „kangelastegude”
avaldamisest. Just selle tõttu, et nad ei saa aru, et sõdur
täidab oma kohust ning katsub oma elu hoida ega ole rindel
medalite või kangelastiitlite otsingul. Ükski
Eesti sõdur ei võidelnud aastal 1942 ega hiljem,
Venemaal või kodumaal, selleks, et saada või
teenida vahvusmedaleid. Nad võitlesid meie rahva küüditajate
ja mõrvarite vastu, et need ei tuleks uuesti meie
kallist kodumaad rüvetama. Uhkusega kandsid nad oma kuuevarrukal
sinimustvalget vapikest, olgugi et sõdurikuub oli võõras,
kuid selle all tuksus süda Eestile.
Siiski – vastu lootusi ilmus pärast sõda Heidelbergis
esimene ülemaailmne eesti sõjameeste ja vabadusvõitlejate
häälekandja Võitleja. Mõni aasta hiljem
otsustati tuua Võitleja talitus ja toimetus Kanadasse,
kuna siin leidus vabadusvõitlejaid, kes olid valmis töötama
lehe ilmumiseks igasuguse honorarita. Tuhandete vabadusvõitlejate
artiklid nende võitlustest leidsid ruumi Võitleja
lehekülgedel. Võitleja tegi kõik, et meie valitsus
tunnustaks meie võitlust viimases suursõjas. Selles
suures sõjas võitles ka eesti sõdur, kuid
lõi uhkelt käega oma rinnale ning vaatas ülesse
kõigevägevama poole, öeldes: „Mina võitlesin
meie teises Vabadussõjas.” Meie valitsus
ei ole kunagi tunnustanud eesti sõduri võitlust
sinimustvalge vapikesega kuuevarrukal. Valitsusel ei ole selleks
võimalusi olnud. Nad on tunnistanud ainult neid „kangelasi”,
kes meie vaenlast abistasid ning küüditasid. Muidugi
mitte avalikult, kuid jätta karistamata küüditajad
ja NL-i kangelased, oli vaikne tunnustus neile. Võitleja
tegi oma töö, nagu meie sõdurid, kes üksteise
järel on siit maailmast lahkunud. Nad lahkusid, oodates viimase
päevani, et meie valitsus tunnustaks nende võitlust.
Seda ei juhtunud aga kunagi. Võitleja saadame puhkusele
auavaldustega, tunnustades tema teeneid meie sõdurite
võitluste tutvustamisel.
|
|
|
