|
Kumma me hülgame?
Ei hülga kumbagi!
tekst: Herbert Lindmäe,
õigusteaduse doktor, prof emer
Tunnustatud
poliitikateadlane, emeriitprofessor Rein Taagepera viitab artiklis
„Kumma me hülgame” selgetele vastuoludele Eesti
iseseisvuse manifesti piiri („Manifest kõigile Eestimaa
rahvastele”) ja Tartu rahu piiri vahel ning esitab aruteluks
küsimuse: „Kumma dokumendi me siis hülgame, millises
ulatuses?” (vt Postimees, 26.07.2013).
Selle küsimuse
arutamisel tuleks lähtuda tõsiasjast, et mõlemad
on oma sisult ja tähenduselt Eesti ajaloos ülitähtsad
riigiõiguslikud dokumendid ning nende sisu tuleb seostada
oma aja ja tingimustega.
Teadupärast ühendati Venemaa Ajutise Valitsuse 12. aprilli
1917. aasta määrusega Eestimaa kubermang ja Liivimaa
kubermangu põhjaosa Eestimaa kubermanguks. Eesti Maapäeva
Vanemate Nõukogu lähtuski manifesti koostamisel (see
avalikustati 24. veebruaril 1918) Eesti kubermangu haldusjaotusest,
kus Petserimaad ei tuntud. Sellepärast jäetigi manifestis
Petserimaa nimetamata.
Eesti Vabariigi
piiri pani aga Vabadussõjas paika Eesti rahvavägi
ja see tõsiasi vormistati nüüd, hoopistükkis
uutes ajaloolistes tingimustes Eesti-Vene rahulepinguga. Ja nii
sätestati esimeses Eesti Vabariigi põhiseaduses
(1920. aasta Põhiseadus, Riigi Teataja nr 113/114, 9.07.1920),
et Eesti maa-alasse kuuluvad ka Petserimaa ja muud piiriäärsed
mannermaa kohad, kus Eesti rahvas asumas.
Rein Taagepera
märgib: „Manifest lubas, et täpne piir „piiriäärsetes
maakohtades sünnib rahvahääletamise teel”.
Sellist rahvahääletust Tartu rahulepingu alusel ei tulnud.”
Rahvahääletus jäi sellal tõesti korraldamata,
sest vahepeal tuli pidada Vabadussõda.
Samas ei ole päris täpne
väita, et Eesti rahvas ei ole üldse saanud kaasa rääkida
Tartu rahuga määratletud piiri küsimuses. On ju
teada, et Eesti Vabariigi Põhiseaduse võttis Eesti
rahvas vastu... kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada
ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise
kustumatul õigusel, ja välja kuulutatud 1918. aasta
24. veebruaril (siin on ju jutt „Manifestist kõigile
Eestimaa rahvastele”)... 1938. aastal jõustunud põhiseaduse
§ 1 alusel 1992. aasta 28. juuni rahvahääletusel
(RT 1992, 26, 349).
Kuna põhiseaduses
on lähtutud Eesti Vabariigist kõneledes ikka Tartu
rahulepinguga määratletud riigipiirist, hõlmas
järelikult Põhiseaduse vastuvõtmisel korraldatud
rahvahääletus ka Tartu rahulepingu-järgse piiri
küsimust (kui Põhiseaduse §-s 2 kinnitatakse,
et Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on
lahutamatu ja jagamatu tervik, siis peetakse ju silmas ikka sedasama
Tartu rahulepingut, ei midagi muud).
Võttes
arvesse manifesti koostamise ja Tartu rahu sõlmimise erinevat
aega ja tingimusi, ei ole küll vaja sellest tulenevalt otsida
vastuolusid manifesti piiri ja Tartu rahu piiri vahel. Manifest
oli ju see alusdokument, millele toetuti Tartu rahu sõlmimisel
ning Eesti riigi kindlustamisel ja arendamisel.
Järelikult on ülearune
küsida, kumma dokumendi siis hülgame ja millises ulatuses.
Mõlemal põhiseaduslikul dokumendil on oma riigiõiguslik
koht ja tähtsus. Ei saa hüljata kumbagi, sest ühe
või teise hülgamisel hülgame ka Eesti Vabariigi!
Samas on
Rein Taageperal õigus: Rahvahääletamist Tartu
rahulepingu alusel ei ole selle sõna otseses mõttes
tõesti tehtud. Aga veel on võimalik täita manifestis
antud lubadus ja korraldada nüüd seoses Eesti-Vene piirilepingu
sõlmimisega (mis heidaks praegusel kujul prügikasti
Tartu rahulepingu) piiri küsimustes rahvahääletus,
nagu selle kohta on ajakirjanduses juba korduvalt ettepanekuid
tehtud. Parem hilja kui mitte kunagi!
|
