Kultuur ja Elu 3/2013

Kultuur ja Elu 2/2013

Mihhail Bendt: Aeg unustas sangarid

Mihhail Bendt

küsis: JAANIKA KRESSA
fotod: erakogu

Klubi Wiking Narva auesimees, Teises ilmasõjas kahel korral haavata saanud idarinde vabatahtlik Mihhail Bendt on sõjaajalugu uurinud aastakümneid ja avaldanud oma võitlusteest raamatu „Edukas algus, väärikas lõpp”.

Mihhail võtab Võitleja viimase peatoimetaja vastu oma hubases Tartu kodus sõnadega: „Meil, vanadel sõjameestel, on selline komme, et keegi ei lahku siit kohvi joomata.” Ja selleks, et ma kohe aru saaksin, kunas ja miks algas tema jaoks sõda, palub ta mul läbi lugeda väikese lõigu oma raamatust. Raamat on läbi müüdud ja mul pole lootustki seda endale soetada.

Millal te hakkasite oma mälestusi kirja panema, kas siis, kui Eesti vabanes ja oli lootust neid avaldada või juba varem?
Otseselt kirjutama hakkasin 1993. aastal, siis, kui olime loonud ­Wiking Narva klubi, aga materjali olin ma kogunud juba alates 1987. aastast. Töötasin Tartu Ülikooli teaduslikus raamatukogus tehnilise töötajana ja mul oli seal aega. Otsisin esialgu venekeelsetest sõda puudutavatest raamatutest, kas kuskil on juttu eesti väeosadest, kas on mainitud pataljoni „Narva”. Hakkasin väljakirjutusi tegema ja kui laulev revolutsioon puhkes, läks olukord lihtsamaks, pääses rohkematele raamatutele ligi.

Te olete praegu klubi auesimees, kuidas klubil läheb?
108 meest oli 1993. aastal klubi asutajaid. 89 kodumaalt ja 19 välismaalt. Ma koostasin ankeedi, kus oli üle 100 küsimuse, mehed täitsid seda anonüümselt ja pärast nende töötlemist põletasime need ühise lõkke ääres Elvas ära. Ankeet oli mõeldud, et meenutada ja talletada, keda mäletati ja kellega koos võideldi. Praegu on meid alles 25 meest kodumaal ja kaheksa välismaal. Suvel oli meid Elvas kolmandik veel rivis, aga me oleme kõik 90-aastased mehed – kaua meid veel hoitakse maa peal? Meil on põhikirjas punkt, et klubi saab likvideerida, kui elusolevaid Teisest maailmasõjast osavõtnuid on vähem kui 10…

Mihhail Bendt pataljon Narva mälestuskivi juures Elvas.

Olete esinenud lektorina sõjaajalookonverentsidel. Kellega ajaloolastest on teil hea klapp ja koostöö?
Petter Kjellanderiga, kes on kirjutanud raamatu Eesti Leegionist rootsi keeles. Minu soov on, et see raamat ilmuks ka eesti keeles. Temaga on meil käinud väga tihe andmete vahetus, kusjuures huvitav on see, et kui minusugust ei lasta paljudele arhiivimaterjalidele ligi, siis juba noorem mees, keda ei saa enam tembeldada natsiks, on pääsenud ligi väga huvitavatele dokumentidele. Näiteks sain Kjellanderi kaudu teada, et pataljon Narva loodi Hitleri isiklikul korraldusel ja algselt pidi sellest saama rügement, mis pidi koosnema eestlastest, sakslastest ja rootslastest.
Hea koostöö on mul aastaid olnud Kõrveküla raamatukogu ajalooringiga. Nemad kutsuvad mind igal aastal esinema loengutega Teisest maailmasõjast ja eestlaste osavõtust sellest.

Kas usute seda, et aastal 2017 avanevad Inglismaa arhiivid?
Enam pääsu ei ole! Nad võivad muidugi midagi veel kõrvaldada, aga midagi tuleb ikka päevavalgele. Kogu Teise maailmasõja niiditõmbaja oli Inglismaa – Inglismaa mängis ameeriklastega kokku ja nii Hitler kui Stalin olid kistud konflikti. Ma olin Münchenis, kui linn oli kordi Inglismaa lauspommitamise all. Hävitati valimatult kõike. Oli selge, et Saksamaa sooviti purustada, tappes naisi ja lapsi, et viia rivist välja Saksamaa potentsiaal ja kõigutada rahvuse moraali. Niisamuti oli ka Molotov-Ribbentropi pakt inglaste mäng – olen seda nüüd lugenud Nikolai Starikovi raamatust „Kes sundis Hitlerit Stalinile kallale tungima?”. Seda raamatut pole ­Inglismaal lubatud välja anda, ma olen seda lugenud vene keeles, teine osa on veel ilmumata. Esimene raamat lõpeb mõttega, et Nürnbergi protsess tuleb uuesti kokku kutsuda ja süüdistavate laua taha tuleb panna koos sakslastega venelased, inglased, prantslased ja ameeriklased. Kohut aga peavad mõistma mitte sõja võitjad, vaid erapooletud riigid. Ma loodan, et see protsess kunagi toimub. Mina seda muidugi enam ei näe, aga teie võib-olla näete seda.

Aastal 2017 on ka üks tähtis juubel.
Jah. Pataljon Narva saab 75-aastaseks ja mul on ettepanek klubi juhatusele Elva kivile lisada veel teine marmorplaat, kus oleks selgitav kiri: „1942–2017 Narva pataljon 75 aastat”.

Mida te vana rindemehena arvate sellest, et Eestis on ametlikuks tooniks rääkida (esimesest) Vabadussõjast ja siis kohe hüpata üle neile, kes praegu välismissioonidel käivad?
Nende jaoks loodi veteranide päev. Nemad on vabadusvõitlejad. Kes siis meie oleme? Mis ma arvan? Kahju, et meie riigijuhid ei loe Eesti riigi ajalugu. Teadmiseks neile – ajalehtede Postimees, Valga Teataja, Võrumaa Elu jt juhtkirjades 27. septembrist 1941 on juttu sellest, et Eesti alustas Teist Vabadussõda: nii nimetati sõda NSV Liidu vastu.

Teil on eestlasest tugevam temperament, mis rahvusest oli teie ema?
Jah, ma olen koleerik, olen väga äkiline, aga ma pole vägivaldne! Ma olin viis aastat ja üks kuu vana, kui ema suri, olen viiest vennast kõige noorem. Mu isapoolsed vanemad olid Raadi mõisa moonakad, blondid eestlased. Ema kohta oleme aga hiljem suutnud välja selgitada vaid seda, et üks ta vendadest oli 1920. aastatel Aserbaidžaani NSV teedeministri asetäitja. Ema isanimi oli Konrad. Üks mu vendadest oli raamatupidaja. Ta hakkas 1960. aastate alguses ema jälgi ajama. Perekonnaalbum oli venna käes, mina olin vangis ja vennalapsed mänginud piltidega, nii et need olid vaatamiseks kõlbmatud. Mul on ainult üks pilt emast alles. Mäletan ema siniseid silmi ja süsimusti loomulikke lokke. Mu vanemad tutvusid Bakuus, isa oli naiste rätsep ja ema ooperiteatris õmbleja. Isa interneerus sealt Tartu rahulepingu lisapunkti järgi, meie kliima viis aga ema varakult hauda. Ma mäletan emast kolme momenti: käisime isaga Maarjamõisa haiglas, ema nägi nii vilets välja, et ma kartsin teda ja ütlesin isale, et vii mind siit ära. Matusel tõstis ema õde Olga mind kõrgele ja ma nägin oma ema kirstus, see pilt on mul praegu silme ees. Kalmistul korjasin võilillekesi kimpu, ema hauale. Ema, venna ja isa haudu hooldan siiani.

Isa jäi siis üksinda nelja poega kasvatama?
Kõige esimene vend, Anatoli, oli surnud kahenädalaselt. Vend Viktor oli sündinud 1916. aastal, Jüri 1920, Voldemar 1922 ja mina 1924. Isa kasvatas meid üles, ta oli range, kuid õiglane. Ma sain rohkem peksa kui süüa, minu selg oli alati vorpides, aga ta tegi mind meheks. Ükskord ta tahtis koos naisega elama hakata, aga sellest ei tulnud midagi välja, sest me ei tahtnud kedagi oma ema asemele. Mu isa oli rahulik ja väga kinnine inimene. Kui ma midagi küsisin ema kohta, ta rääkis vaid riietest ja toidust. Ema perekonna kohta ei saanud ma teada muud, kui et ta nagu põlati perekonna poolt ära, sellest ma saan vaid järeldada, et äkki ta oli islami usku, abiellus aga kristlasega.

Mihhail Bendt

Kui algas sõda, siis te olite 17-aastane noormees, kes pigem oli vaadetelt sõja vastane…
Jah, 1941. aastal olin ma põhimõtteliselt sõja vastane. Arvasin, et olen neutraalne ega mängi kaasa. 21. juunil pidas üks sõber Tallinnas pulmi, olime lõbusas tujus. Kui meile öeldi, et algas sõda, arvasime, et nalja tehakse. Kui aga nägime esimesi Saksa lennukeid, siis see hetk oli rõõmustav. Tartus anti käsk eraisikud evakueeruda, aitasin oma majas vanad inimesed ja lapsed keldrisse varjule, ise läksin oma neiu juurde Kudinale. Päeva pärast venelane taganes ja jäi peatuma Kudina mõisa parki. Narva ja Jõgeva pool oli kaitseta, sakslast oodati Tartu suunal, tuli aga hoopis Jõgeva poolt. Nende patrull sai ühe talumehe ­kätte – hiljem sai mees 25 aastat selle lause eest – sakslane küsis, kas russ on siin, mees vastas, jah, mõisas. Sakslased sõitsid tagasi, piirasid mõisa sisse. Algas Kudina lahing, mis kestis ca neli tundi. Mõisa õues olid kuulipildujapesad, meie olime majas sees. Seitse mürsku tabas maja, perenaine oli kipsis jalaga, ma vedasin teda süles ühest toast teise. Hiljem küsisin sakslastelt, et miks meie maja põlema ei pandud. Ta näitas kaarti: teie maja on puumaja, me ei põleta inimesi. Neil olid nii täpsed kaardid! See oli 25. juuli 1941. Me olime olnud lahingu sees, sellest ise osa võtmata. Sõna „sõda” ei ole inetu, aga sisu on julm. Selles lahingus sai surma ja langes vangi ca 2000 venelast ja kaks sakslast. Venelastele pandi „kangelaslikkuse” eest ausammas, nuttev ema.

Mis sai edasi?
Samal ajal taganes Punaarmee 287. laskurdiviis Tartust, see piirati ümber Peipsi ääres, meie sattusime koos nendega kotti. Ma ei saanud enne välja kui augustis. Siis tuli minna dokumenti vahetama. Kui jõudsin Tartu, lugesin ajalehest, kuidas mu koolivend ja tema vanemad tapeti Tartu vanglas. Siis sai villand. Ma mõistsin, et sellisel ajal ei saa olla neutraalne. Vägivallale tuleb vastu astuda relvaga.

See oli viimane piisk, aga esimene?
Esimene versioon sellest, kuidas minu jaoks sõda algas, oli see, et mu oma silme all rebis juhuslik suurtüki mürsk mu klassivennal pool keha ära… See juhtus 7. juulil Tartus…

Mitu korda teie sõjas haavata saite ja kus?
Kaks korda. Esimene oli 18. augustil 1943 Harkovi ruumi kaitselahingutes, teine väljamurdes „Tserkassõ kotist”. Vahepeal lennuki pommi plahvatusest ränk põrutus, sellega kaasnes vasaku kõrva kurtus.

Kaljo Möller, Oskar Vares, Mihhail Bendt, Sulev Sepp, Gustav Nõmm 1944. aasta aprilli alguses Tallinnas, enne suunamist Narva rindele.

Teenisite 1944. aasta suve lõpus Münchenis, suure tõenäosusega oleksite pääsenud läände, tulite aga hoopis kodumaale. Kas olete seda hiljem kahetsenud, mõelnud, mis oleks võinud teisiti minna?
Müncheniga ma valutan südant siiamaani. Meie diviisi ülema adjutant Mölber pani mulle südamele, et ma tuleksin kindlasti tagasi. Ta teadis, et mul pole perekonda, isa oli surnud malaariasse 1942. aastal, kui ma olin väljaõppel, vennad olid sõjas. Mul oli tüdruksõber ja tema pere – meile oleks Lõuna-Saksamaal eluase leitud, aga ma teadsin ette, et ma ei tule tagasi. Ma vaatasin talle silmi ja valetasin – mul siiamaani süda valutab sellepärast. Kuid mu tüdruksõber oli umbes kuus kuud rase, oleks hullumeelsus olnud hakata läbi purustatud linnade tagasi sõitma. Eesti oli juba keelatud tsoon, Riia oli juba ära võetud, tulin ringiga Eestisse… Oleks ma olnud julm ja toores, üksi ehk oleksin tagasi jõudnud, aga see on kahepoolne asi… Ma olin saanud kaks rasket haava pähe ja nii tugevalt põrutada, et jäin ühest kõrvast kurdiks, ma olin ajutiselt rivi­kõlbmatu, aga hiljem oleks see ära muudetud, sest käed-jalad olid mul olemas. Võimalik, et ma oleks ka selle üle elanud, et München langes Ameerika tsooni, aga, teate, see on minevik, see ei muuda tulevikku ja isegi olevikku. Me võime ju oletada, mis oleks teisiti läinud, oletamine on elu unistuste maailmas, see on ilus ala!

Edasi järgnes elu valenime all, ülekuulamised, vangiaastad?
Ma jäin elama valenime all, oma dokumendid põletasin ära. 1944. aastal reedeti mind Vene patrullile kaks korda ja mõlemad reetjad olid oma klassivennad, kes ka olnud Saksa sõjaväes!
Ma teadsin, mingu aega palju läheb, mul tuleb Punaarmeesse teenima minna, nad vilistavad mu vigastuste peale. Seepärast läksin tööle raudteesidesse, see oli ainuke koht, mis sõjaväeteenistusest vabastas. Vene keel oli mul vabalt suus, sain raudteejulgeoleku tõendi, mis oli kõva dokument, aga see oli Palmiste nimel ja mind ju reedeti kui koolivend Bendti. Psühholoogiliselt olin patrullist kõrgemal, küsisin, milles viga, paistab, et pole õige mees, ma olen vist kellegagi segi aetud, seda juhtub minuga tihti. Ise mõtlesin: kaks korda vedas, kolmas kord kukun vahele. Tallinnas avati Leningradi Raudteetehnikumi filiaal, läksin sinna õppima. Kui tuli diplomi saamine, võtsin haiguslehe. Pole seda diplomit siiamaani saanud – mõtlesin, milleks ma võtan selle diplomi võõrale nimele. Sain invaliidsuse grupi tutvuse teel. Ülekuulamistel ma rääkisin ainult seda, et mind mobiliseeriti, Narva loo jätsin välja. Narva pataljoni kohta oli moodustatud eraldi grupp, kes tegeles „Narva” meestega. Ma lasin ka veregrupi tätoveeringu välja opereerida.

Mis sõda see selline oli – räägitakse, et bolševismi vastu, aga ometi olid meie vastas ju ka liitlased?
Eestlased liitlaste vastu ei sõdinud. Kui tegime Narva klubi liikmetele küsitluslehti, siis üks küsimus oli, kas olete sattunud võitlusse liitlastega. Üks mees kirjutas, et oli kuskil Rheini ääres haavatuna laatsaretis ja kui paranes ja välja kirjutati, oli rinne nii ligidal Rheini kaldal, et teda taheti saata liitlaste vastu. Ta keeldus, aga kuna tegu oli vabatahtlikuga ja teise riigi kodanikuga, siis ei läinud ta tribunali alla, vaid kohtu kätte ja sai ka advokaadi, kes muretses meie vandeteksti, kus oli selge sõnaga öeldud, et vannume truudust võideldes bolševismi vastu. Kohus mõistis ta õigeks. Meie ei sõdinud liitlastega. Pärast sõda rõhutas sama ka Eesti eksiilvalitsus: eestlased ei tõstnud relva liitlaste vastu, seetõttu said nad erikohtlemise liitlaste tsoonis ja neid ei antud Venemaale välja, samal ajal kui Vlassovi mehed näiteks anti välja.

Kes siis ikkagi Tallinna pommitasid, kas ainult bolševikud või liitlased ka?
Ma pole lennuväega kursis, aga peale Tšerkassi ma käisin vanema venna korteris Tallinnas, ta oli bussijuht ja mobiliseeriti Punaarmeesse. Tallinna pommitasid vene eskadrillid, aga nende keskel olid ka Ameerika rasked pommitajad. Kas seal sees istusid vene või ameerika lendurid, seda ma ei tea. Samal ajal käis ka jutt, et Tallinnas olid diversioonigrupid sees, anti signaali, kuhu pommitada. Miks pommitati Harju tänavat? Sest Kuldlõvis oli Saksa kindralite kokkutulek, kus samal päeval oli nõupidamine. Ainult spionaaži teel sai seda teada, aga ma rõhutan, et need on kontrollimata andmed, arhiivid pole ju veel avanenud. Inglismaa arhiivides peitub tegelik Teise maailmasõja õhutaja ja alustaja. Seal peab olema materjal sõjakuritegude kohta, mida sooritasid Saksa väed. Inglastel jätkub siiani jultumust süüdistada sakslasi tegudes, mida nad ise massiliselt sooritasid.

Paljusid inimesi vihastas, et kaitseministeerium saatis tänavu Sinimägede kokkutuleku päeval pärja ka punastele.
Jah! Ja siis saadi kuulutada, et Sinimägede kokkutulek läks ilma provokatsioonideta. Simmi-taolisi on kaitseministeeriumis küllalt! Ministeerium viis pärja, eesti rahva poolt, langenud punaarmeelastele, kaplanid lugesid veel hingepalve. Kümme aastat tagasi panime, vanad mehed, Elvas kokku sõjalise kontseptsiooni, kuidas kaitsta Eestit sõjalise agressiooni eest. See ei huvitanud aga kedagi. Hirmus targad on Tallinnas oma kindralipagunitega, tahtsid muretseda tanke ja lahingulaevu – nüüd said lõpuks aru, et on vaja tankitõrjerelvi… Ainult vihastada saab nende peale, muud midagi. Süüria oht võib kanduda ka Baltikumi: venelane loeb meid oma maaks ja otsib ainult võimalust, kuidas uuesti okupeerida. Tänapäeva tehnika võimaldab seda päeva jooksul.

Kuidas on aja jooksul muutunud valitsuse suhtumine vabadusvõitlejatesse?
Kuni euroliitu astumiseni tundsime meie, vabadusvõitlejad mingit riiklikku toetust, kuigi meid toetati salaja. Nüüd aga on nad meid lihtsalt vahele jätnud. Missioonimeestel on veteranid, Punaarmeel olid veteranid, aga kes meie oleme??? Me oleme kaduv põlvkond, aga me oleme oma elu pühendanud sellele, et Eesti oleks vaba. See, et meil sai üldse olla eksiilvalitsus, on ju meie teene. Nad räägivad nüüd, et Jüri Uluots kutsus mehi võitlema Eesti eest. Aga esimesena tegi seda ju Hjalmar Mäe. Mina läksin Eesti Teise Vabadussõtta. Miks meie ajaloolased sellest ei räägi, vaid hämavad, et välismaailm ei tunnista… Kui te ei suuda välismaailmale midagi selgitada, kustutage meid üldse ära!

Miks vabadusvõitlejate liit häält ei tõsta?
Vabadusvõitlejate liit on teinud igal aastal pöördumise. Ühelegi meie kokkutulekule ei tule ükski valitsuse liige, saadetakse ainult Trivimi Velliste. See kõik tundub juba anekdoodina ja me oleme 90-aastased mehed.

Olete palju ajalugu uurinud, teil on suur arhiiv, mis sellest saab?
Olen aasta aega rääkinud reserv­ohvitseride koguga, pakkusin ka Balti kolledžile. Mõte on selles, et tulevased noored näeksid kõike, mitte et keegi kuulutab materjalid oma omandiks ja kinniseks, paneb keldrisse riiulile ja keegi ei näe. Aga seni, kuhu ma ka ei pöördu, igal pool võetakse mind vastu kõhklusega. Et kuulame teid ära… Kõik pöördumised kaitseministeeriumi poole, nad on nii viisakad, aga on vastuseta jäänud. Kardavad.

Kuidas suhtute sellesse, et Eestis hakatakse tegema filmi „1944”?
Ma pöördusin stsenaristi, kolonel Kunnase, ja režissöör Nüganeni poole. Ütlesin, et võiksin nõu anda, „Tuulepealse maa” pinnal näidata, mis vigu tehakse. Põhilised vead on käitumises, mundrites, relvastuses. Relva-SS-is kasutati ainult lühikese toruga karabiini, nemad näitavad filmis vene vintpüssi! See on ju mõnitamine! Alates kompanii­ülemast kandsid sakslased mitte Parabellumit vaid Walterit. Venelane kandis nagaani paremal pool, ükski sakslane ei kandnud relva paremal pool! Ükski SS-patrull ei võtnud kinni eraisikut, selleks oli politsei. Patrullidel polnud kunagi püssid, vaid automaat. Kui näidatakse kaadreid, kus valvur kõnnib ees ja vang taga – siis selline stseen meenutab mulle juba „Tom ja Jerry” multikat. Kui tahetakse teha tõelist filmi, siis see võiks vastata ka tegelikkusele, aga Kunnase vastusest sain ma aru, et neid ei huvitagi tegelikkus.