|
|
Kui kaebaks kah õige
kohtusse?
|
Eesti kaitselahingute mälestuspäev Sinimägedes.
Hendrik Arro (raamatuga) ning Fredi Lepp. Foto
erakogust
|
tekst: Hendrik Arro,
endine öölahingulendur
Ei noh,
kohtusse ikka ja ilmtingimata, milles küsimus! Ainult et
kelle või mille ja mille eest? See küsimus tuleks
vist kõigepealt selgeks rääkida.
Hea idee
on välja pakkunud näiteks Venemaa Kaasmaalaste Koordinatsiooninõukogu,
kes soovib kohtu teel keelata Eesti sõjaveteranide kokkutulekud
Sinimägedes kunagiste lahingute mälestamiseks. Tõsisel
vene inimesel on asi kohe selge. Mis nad räägivad, et
mälestavad langenud sõjakaaslasi? Teada puha –
tõstavad jälle fašiste ausse. Mida need kokkutulekud
muud ikka tähendavad.
Väide,
et Eestis tõstetakse fašismi ja fašiste jälle
ausse tuli Venemaal peaaegu kohe pärast Eesti taasiseseisvumist
käibele. Selle väite puhul on aluseks võetud
fašismi lihtsustatud käsitlus. Teatavasti on klassikaliste
fašistlike parteide või liikumiste põhitunnusteks
suundumus tugevale keskvõimule, mittedemokraatlikule riigikorrale,
mille puhul riigi õigused on üksikisiku õigustega
võrreldes ülemuslikud, juhi kultusele ja marurahvuslusele.
Eestis selliseid parteisid, kelle programmis sellised ideed kajastuksid,
ei ole, kuid tühja sellest. Hädast aitab välja
asjaolu, et Nõukogude Liidus on fašismi mõistet
laiendatud, nii et see on omandanud esialgsega võrreldes
hoopis teise, moondunud tähenduse. Fašistideks hakati
sõja ajal ja pärast sõda nimetama eranditult
kõiki neid, kes võitlesid Nõukogude Liidu
vastu või ei olnud nõus Nõukogude Liidu tegevuse
ja poliitiliste tõekspidamistega. Näiteks, ei kiitnud
heaks väiksemate naaberriikide okupeerimist ja annekteerimist
Nõukogude Liidu poolt ning nõukogude okupatsioonivõimude
kuritegusid okupeeritud riikides.
Erilist
taunimist leidsid aga need, kes julgesid nõukogude võimule
relvastatud vastupanu osutada. Seejuures ei küsitud vastuhaku
eesmärkidest. Näiteks, kas sellise vastuhaku puhul ei
olnud äkki tegu hoopis Nõukogude Liidu poolt alistatud
rahvaste iseseisvuspüüdega, s.t vabadusvõitlusega.
Ka see, kuivõrd nõukogudevastane tegevus tegelikult
fašistliku ideoloogia kui sellisega ikka üleüldse
seotud oli, jäi tähelepanuta. Kõik Nõukogude
Liidu vastased olid fašistid – ülimalt lihtne ja
mõnus määratlemine. Seda traditsiooni on jätkanud
ka tänapäeva Venemaa. Need rahvad ja isikud, kes julgesid
Nõukogude Liidule vastu hakata ja kommunistide kuritegudest
avalikult rääkida, olid ja on ka tänapäeva
Venemaa arvates igal juhul fašistid. Fašistid oli sõimusõna,
mida Balti riikidest pärit inimesed Nõukogude Liidu
ajal Venemaal ringi liikudes tihti kuulsid. Et vältida fašisti
nime, tuli tingimusteta nõus olla kõigega, mis nõukogude
võim iganes korda saatis.
Seega on asi lihtne – eestlased
võitlesid Nõukogude Liidu vastu, püüdes
oma kodumaad vene terrorirežiimi vastu kaitsta – tähendab,
olid fašistid ja jutul lõpp. Sõjaveteranide
mälestamisel on tegu aga fašistide uuesti aussetõstmisega.
Nii lihtne see kõik ongi.
Idee asjaolusid
selliselt lihtsustatult käsitleda on ahvatlev. Selles on
peidus palju muidki võimalusi. Miks ei võiks Eesti
Vabadusvõitlejate Liit või mõni muu Eesti
isamaaline organisatsioon näiteks omalt poolt esitada kohtule
taotluse, keelata Eesti leegionäride kokkutulekute asemel
kohtulikult ära hoopis venelaste kokkutulekud pronkssõduri
juures Juhkentali sõjaväekalmistul. Mida selle pronkssõduri
juures muud ikka tehakse kui mälestatakse Eestis naisi ja
lapsi küüditanud ja inimesi tapnud lurjustest hävituspataljonlasi
ning tšekiste. Isegi käsitleda kõiki Punaarmees
võidelnud mehi kui sõjakurjategijaid on ülimalt
lihtne. On ju Punaarmee arvel küllaga igasuguseid, nii sõja
ajal kui ka pärast sõda sooritatud, igati tõestatud
sõjakuritegusid. Muud kui vali, millest kinni hakata.
Võib ette kujutada, milline
kisa Venemaal pärast sellise ettepanekuga väljatulemist
tõuseks – fašistlik Eesti tahab rüvetada
nõukogude kangelaste mälestust. Ei ole tähtis,
mida nõukogude armee paljudes Euroopa riikides korda saatis
– peaasi, mis Venemaa arvates kõik venelaste sooritatud
kuriteod õigustab on asjaolu, et Nõukogude Liit
vabastas Euroopa fašismist. Mis sellest, et paljudel juhtudel
ei tähendanud see vabastamine „vabastatud rahvastele”
mitte vabadust, vaid uut okupeerimist ja palju hullemat terrorirežiimi,
kui see sakslaste alluvuses oli olnud. Kuid fašismist oldi
vabad ja see õigustab, vähemalt Venemaa arvates, ükskõik
mida.
Kas läheme siis kohtusse?
august 2013
|
|
|
