Kultuur ja Elu 3/2013

Kultuur ja Elu 2/2013

Peeter I ihuarhitekt Narvat impeeriumile põlistamas

tekst: Jüri Tõnisson
fotod autori kogust

Schwartzi maja portaal.

Oleg Koenovski monograafia „Hapba. Gradostroitelnoje razvitije i arhitektura” andmeil olevat dokumentaalseid tõendeid, et Põhjasõja ajal on Narvas tegutsenud Peterburi kavandaja, arhitekt Domenico Trezzini¹. Tema tähtsamate tööde hulka Peterburis kuulusid esimese generaalplaani koostamine ning Petro-Pavlovski katedraali ja 12 kolleegiumi hoone projekteerimine, aga samuti elumajade tüüpprojektid „dlja zažitonõh i podlõh”².

Oleg Koenovski monograafia „Hapba. Gradostroitelnoje razvitije i arhitektura” andmeil olevat dokumentaalseid tõendeid, et Põhjasõja ajal on Narvas tegutsenud Peterburi kavandaja, arhitekt Domenico Trezzini¹. Tema tähtsamate tööde hulka Peterburis kuulusid esimese generaalplaani koostamine ning Petro-Pavlovski katedraali ja 12 kolleegiumi hoone projekteerimine, aga samuti elumajade tüüpprojektid „dlja zažitonõh i podlõh”².
Trezzini palkas Kopenhaageni Vene saadik ning ta saabus Venemaale 1703. aastal koos kuue abilisega. Vahetult pärast Narva vallutamist 1704. aastal oli tema viivitamatuks ülesandeks võidu­värava kavandamine. See püstitati Honori bastioni idakülje ette – kohta, kus linnamüür oli venelaste suurtükitule toimel (ja/või püssi­rohulao õhkulendamisest) varisenud ja kust ründajad linna tungisid.
O. Koenovski loetleb vallutatud Narva teisi ehitusi, mille autorite kohta pole dokumentaalseid tõendeid, kuid mida stiili eripära ja analoogia põhjal peetakse tõenäoliselt Trezzini loominguks. Need on Peetrile ehitatud nn palee, päevapealt suletud keskaegse Narva Linnakiriku ümberehitamine õigeusu peakirikuks 1704–1708 (Spasso-Preobraženski), samale katedraalile ikonostaasi kavandamine ja Itaaliast tellimine ning Menšikovi palee – tõenäoliselt kelleltki linnakodanikult ärandatud Joaoru suvemõisa – aia kujundamine.
Kaudsete tõendite alusel jääb mulje, et Peetri maja on valminud juba 1708. aastal. Kuigi hoone rajati kahe olemasoleva kodanikumaja kokku­ehitamise ja neile juurdeehituse lisamise teel, võis projekteerimiseks ja ehitamiseks siiski kuluda aastaid. Mis tähendab seda, et ehitamist alustati ammu enne linna elanike „traditsioonilist” küüditamist 1708. aastal ning majad olid järelikult omanikelt rekvireeritud. Tasu maja eest makstigi omanikule välja alles Peetri järglase Katariina I ajal.
Oli üllatav teada saada, et ka bürgermeister Johann Christoph Schwartzi maja, Narva baroki suurepärane näide, on oma unikaalse portaali saanud alles Põhjasõja ajal, kui hoone on olnud 1714. aastani „venelaste käsutuses”. Sellegi hoone, Narva ainsa puitskulptuuridega portaali kavandi autoriks peetakse Trezzinit, ühte nn Peetri-baroki stiili viljelejat.

Tööde korraldamine kohapeal

Holsteini ja Schwartzi majad.

Isevalitseja kiireloomuliste tellimiste täitmiseks pidi arhitektil olema rida abilisi: mõõdistajaid, joonestajaid, tööjuhataja, tõlk. Ning peaasi – töökoda. Tänapäevaselt öeldes pidi tal olema projektibüroo. Kas bürgermeister Schwartzi maja ei võinud olla Trezzini residentsiks ja ateljeeks? Pidi ta ju Narvat mitte ainult korduvalt külastama, vaid siin ajuti pikemat aega viibima, et oma projekte joonistada ja nende teostamist juhendada. Vähe sellest, arvestades tööde mahtu ja keerukust, võis mõni tema kaastöölistest pidevalt siin viibida. Teisiti, kui sama maja elamu ja töökojana kasutamisega on raske seletada, miks arhitektuuri suurmeister peaks vallutatud linnas sõja ajal ühele kodanikumajale kavandama suursuguse portaali ja tellima selle teostuse välismaa meistritelt. Ka jõuka Schwartzi pärijad olid aastatel 1708–1714 tõenäoliselt küüditatud, kuid unikaalse portaali majale said küll vaid omanikud ise tellida. Büroo üüri katteks võis Trezzini portaali kavandada ning kujur Leult teostuse tellida?!

Elamine Peterburi lähistel

Trezzini Peterburi suurprojektid teostuvad alles sajandi teisel kümnendil. Elamine noil aastail uue pealinna soopealsel ehitustandril ei pakkunud kindlasti mingit lõbu. Tegelikult elati ju Narva sõsarlinnas, mahavaikitud Nyenis – Neeva ja Ohta vahelises nurgas, ega seda kohe viimase palgini ei lammutatud. Ainult seal võisidki algul elada ehitusmeistrid ja arhitektid ning laohoonetes (ka sõja)vangidest ehitajad, kellest 40 000 olla hukkunud.

Narva vanalinna esindulikemate hoonete taastamise idee

Narva Muuseumi Sihtasutuse loomise otsuse langetamise puhul rääkis kultuuriminister Lang isegi võimalusest midagi Narva vanalinnast taastada. Lõpuks ometi oli kõrge ametiisik nüüd julguse rindu võtnud ja julenud Riia harta 2000³) põhimõtteile tugineda! Sama möönab ka vanalinna 2012. aasta osaüldplaneering, mainides konkreetselt Peetri maja restaureerimise võimalust. Sel juhul võiksid restaureeritavateks hooneteks olla näiteks Nyeni veterani, Narva bastionide ehitamise peainseneri ja linna „ühiskondliku peaarhitekti” insener-oberstleitnant Johan Stahl von Holsteini maja oma endisel asukohal bulvaril, tänasel Koidula puiesteel. Holsteini majaga põkkunud ja 1980-ndail „Vanalinna” VIP-hotelliks kujundatud hoone lage lõunasein lausa karjub oma kadunud kuulsa naabri järele. Oma maja projekteeris von Holstein ise ja selle stiilselt range fassaadi ning eriti kõrgetasemelise interjööri eest on prof. Sten Karling nimetanud seda hoonet paleeks.
Bürgermeister Schwartzi oletatava suure kultuuriloolise tähenduse ja vaieldamatu arhitektuurilise väärtusega villataolise maja võiks paigutada Peetri palee ja maja nr 8 vahele samal puiesteel. Nii võiks bulvarile kujundada miniatuurse ansambli Narva vanalinna iseloomustanud hoonetest. Üksikute kõige väärtuslikumate hoonete restaureerimine nende algsel asukohal pole kahjuks enam võimalik, ning isegi seal, kus seda saaks teha, mõjuksid nad võõrkehadena, nagu seda on raekoda TÜNK-i maja varjus.

Vaade tulevaselt Stockholmi platsilt TÜNK ja raekoja suunas.

Mälestusmärgina Rootsi ajale

Elavaks näidiseks euroopaliku tuntusega Narva vanalinnast ja mälestusmärgiks Rootsi ajale Eestis pidi kujunema raekoja restaureerimisele 1968. aastal järgnema pidanud Raeplatsi arhitektuuri-ansambli taastamine. Seda nimetab ka OK oma monograafia 1986(?)* valminud käsikirjas. Projekteerimine algaski 1980-ndate teises pooles ning 1992. aastaks olid valminud börsihoone restaureerimise ja Suure tänava lõigu regenereerimise projektid. Selle loomisega tegeles rida patriootidest arhitektuuriajaloolasi, arhitekte, arheolooge, insenere nagu Aluve, Buldas, Kaljundi, Kangro, Laarmann, Paiken, Tamm, Toss, Uuetalu jt. Juba alanud tööd katkesid, sest järgnes „20. sajandi geopoliitiline katastroof” ja rublade kadu.
Veel 1993. aastal tegi kultuuripärandi tähendust mõistev ja selle saatuse pärast muret tundev Narva juurtega teadlaste ja kunstnike kolmik4) valitsusele ettepaneku paluda Narva vanalinna taastamiseks tuge Eestimaaga ajalooliselt seotud olnud Läänemeremaade riigipeadelt. Ilmselt Eesti jaoks veel äärmiselt ebakindla rahvusvahelise seisundi tõttu valitsus sellist pöördumist teha ei julenud. Kui 10 aasta pärast lubanuks Eesti Vabariigi kosunud majandus alustatut jätkata, kuulutati Narva ehituslikust kultuuripärandist mingigi osa päästmiseks valitud suund valeks, selle arendajad „mõisteti süüdi” ja määrati vaikimisele.5)
Niisiis, kui me veel praegu tahaksime jäädvustada ajaloole mingitki mälestust Narva vanalinnast, tuleks väike valik kõige väärtuslikumaid hooneid ehitada kompaktselt osaliselt uuele asukohale, see on Narva maalilisele, piki linnamüüri ja bastione kulgevale bulvarile.
Tänastes turismiprospektides mainitakse Narva huviväärsustena Hermanni linnust, Sõpruse silda(!) ja bastione. Mille kaitseks aga olid ehitatud bastionid ja linnamüür, see jääb külalisele täiesti arusaamatuks, seda ei saa kuidagi näidata. Isegi ainus vanalinna väliselt restaureeritud ühiskondlik hoone, raekoda, on nüüd jäetud eriskummalise uushoone varju.

* * *