|
|
Hubert Aumere – 100
tekst: Alo Põldmäe
|
Viiuldaja ja kontsertmeister Hubert Aumere 1930-ndatel.
Foto: Filmirhiiv
|
Üldsuse
erilise tähelepanu all on alati ja kõikjal olnud imelapsed.
1930. aastail oli Eesti Vabariik viiuldajatest imelastega lausa
õnnistatud. Üldsuse erilise tähelepanu all on
alati ja kõikjal olnud imelapsed. 1930. aastail oli Eesti
Vabariik viiuldajatest imelastega lausa õnnistatud.
Siis saavutasid juba
lapseeas ka rahvusvaheliselt silmapaistvaid tulemusi kolm viiulivirtuoosi:
Evi Liivak, Zelia ja Hubert Aumere. Veel paistsid sel perioodil
erilise andega silma Carmen Prii, Vladimir Alumäe, Evald
Turgan, Roman Matsov, Herbert Laan, Villem Õunapuu jt.
Nende kõikide koolitajaks Tallinna konservatooriumis oli
baltisaksa juurtega väsimatu viiulipedagoog Johannes Paulsen.
Tihti on imelaste tähelend lühiajaline, seda jätkub
lapsepõlve- ja noorusaastatesse. Hubert Aumerel, kellest
allpool juttu tuleb, jätkus „püssirohtu” maailmatasemel
musitseerimiseks praktiliselt elu lõpuni.
14. augustil 1913. aastal Narvas sündinud Hubert Aumere (algselt
Hubert Anton) esimeseks viiuliõpetajaks oli isa Jako. Viiul
oli Aumerede peres enesestmõistetav nähtus, sest isa
oli viiulimeister. Küllap mõjutas see fakt ka laste
viiuliõpetust, olid ju viiulid kohe käepärast
võtta. Hubertile hakkas isa viiulimängu õpetama,
kui poiss oli kuueaastane. Kuna pere kõik lapsed olid muusikaliselt
andekad ja õde Zelia oli samuti imelaps, oli isal viiuliõpetusega
kõvasti tegemist. Igal juhul tuli edu kiiresti. 10-aastase
Huberti repertuaaris oli juba viiulimuusika üks nõudlikumaid
teoseid – J. Brahmsi viiulikontsert. Erilisteks kujunesid
tema esinemised koos kuus aastat noorema õe Zeliaga. Kaks
ühe pere imelast korraga kontserdilaval!
1923. aastal astus Hubert Tallinna konservatooriumisse, mille
lõpetas selle 1932. aastal 19-aastasena. Esimene suurem
saavutus tuli 1932. aastal Viinis toimunud rahvusvahelisel viiuldajate
võistlusel, kus Aumere sai hinnalise 9. koha. Eriauhind
Varssavi konkursilt 1935. aastal kinnitas tema rahvusvahelist
edu ja kindlustas võimaluse jätkata õpinguid
välismaal. Eestist saadud stipendiumiga siirduski ta Londonisse
kuulsa viiulipedagoogi Carl Fleshi juurde, kelle käe all
omandas jõulise poognatehnika, mis talle tulevast edu kindlustas.
Aumere põhitööks kujunes 1943. aastani kontsertmeistri
amet Riigi Ringhäälingu sümfooniaorkestris, mõnda
aega oli ta samas ametis ka Helsingi orkestris.
Lahkumine
Saksamaale
Seda, et Aumere oli
viiulimängus klass omaette, kinnitab tema Saksamaale sattumine.
Oli 1943. aasta ja käis sõda. Muusikaelu läks
aga oma rada edasi ja Aumere otsis oma andele paremaid väljundeid.
Ta sõitis 1943. aasta kevadel Münchenisse ja kandideeris
Bayeri Riigiooperi kontsertmeistri vakantsele kohale. Kuna tema
tehniline ettevalmistus oli väga tugev (õpingud Paulseni,
Fleschi ja Prihoda käe all), osutus tema võit veenvaks
ja ooperi peadirigent, maailmakuulus Clemens Krauss kinnitas Aumere
uuele kohale. Erilise mulje olevat jätnud komisjonile Huberti
„lehestlugemine”, s.t tundmatu nooditeksti otse esitamine
ilma ettevalmistuseta.
1943. aasta sügisest asuski Aumere Münchenis kontsertmeistri
ametisse ning jätkas seda ka pärast sõja lõppu,
kui endised Saksamaale põgenenud eestlastest kolleegid
elasid pagulaslaagrites. Kui lähtuda rangelt pagulase mõistest,
siis Aumere ei kuulunudki pagulaste hulka, sest ta valis uue elukoha
enne 1944. aasta suurt eestlaste põgenikelainet Saksamaale.
Sõja lõpul kaasnesid liitlasvägede totaalsete
õhurünnakutega hiigelpurustused. Ühe sellise
pommirünnaku tagajärjel 1944. aasta lõpul purustati
Aumere Müncheni korter ja ta kaotas kõik, sealhulgas
väärtusliku noodikogu ja Eesti riigivanema Jaan Tõnissoni
poolt 1926. aastal kingitud vana itaalia meistri viiuli. Tallinna
1944. aasta märtsipommitamise ajal põlesid ära
koguni kaks Aumere endises elukohas hoitavat viiulit. Ooperiorkestri
tööd jätkas Aumere Riigiooperile kuuluva väga
hinnalise Stradivariusega. Isikliku viiuli omanikuks sai ta taas
alles 1947. aastal, kui avanes võimalus osta XVIII sajandi
itaalia Tononi viiulimeistrite perekonna viiul. Selle restaureeris
väga hästi Lõuna-Saksamaa suurimas eestlaste
põgenikelaagris Geislingenis tegutsenud eesti meister Meeme
Mälgi. Peagi sai Aumere ka Mälgi originaalpilli omanikuks.
Mälgi viiuleid hindasid kõrgelt teisedki eesti viiuldajad,
näiteks Alfred Pisuke ja Carmen Prii.
Kontsertmeistri pingelise töö kõrvalt oli Aumerel
võimalus aktiivselt pidada sooloesinemisi. Lai tegevusväli
avanes esinemiste näol eestlaste pagulaslaagrites. Kõik
laagrid olid kui osake Eestimaad ja nendes arendati igakülgselt
ka kultuurilist tegevust.
1946. aasta veebruaris oli Aumere esimene kontsert eestlaste Traunsteini
laagris, Võidupühal aga Ambergi pagulastele sealse
raekoja saalis, augustis oli kontsert Münchenis USA tsooni
eesti üliõpilaspäevadel, septembris kaks kontserti
Lõuna-Saksamaa suurimas eestlaste laagris Geislingenis.
Eesti Vabariigi 30. aastapäeva tähistuseks toimus Geislingenis
eriline kontsert – mängis Stuttgardi sümfooniaorkester,
dirigeeris Roman Toi ja kavas oli esiettekandes Juhan Aaviku 1.
sümfoonia, Sibeliuse „Karjala avamäng” ja
Mendelssohni Viiulikontsert, milles soleeris Hubert Aumere. Oma
sooloõhtutel põgenikelaagrites ei unustanud Aumere
kunagi esitada eestlastele eesti oma heliloomingut.
Sagedased esinemised eestlastele jätkusid kuni põgenikelaagrite
likvideerimiseni 1949. aastal. Eriliseks kujunes kontsert 1947.
aasta kevadel Augsburgis, kui Aumere oli ühel ja samal kontserdil
solistiks Mendelssohni, Brahmsi ja Dvoaki viiulikontsertidel!
Brahmsi kontsert oli Aumere esituses lausa nõutud ja seda
tuli tal esitada mitmel pool üle Saksamaa.
1946. aasta sügisel levis kuuldus Aumere võimalikust
minekust Berliini. See tegi muret pagulastele, sest enamik neist
asus Lõuna-Saksamaal, mis tähendas, et käia Berliinis
kuulamas kaasmaalasest väljapaistvat kunstnikku oleks olnud
praktiliselt võimatu.
Avo Hirvesoo raamatu „Kõik ilmalaanen laiali”
andmeil otsis taasloodav Berliini Raadio sümfooniaorkester
uut kontsertmeistrit ja kandideerima kutsuti ka Aumere. See oli
ahvatlev ettepanek, kuna tegemist oli Saksamaa ühe juhtiva
orkestriga. 1946. aasta 13. septembri pagulaslehes Eesti Post
trükitud Aumere intervjuust võib lugeda, et talle
tehti ettepanek tulla hoopis Berliini Filharmooniaorkestri kontsertmeistriks.
Tsiteerin Aumere intervjuud: „/.../ Sõitsin selleks
augusti keskel Berliini. Žüriiks oli kogu orkester.
Pidin esitama mitmekülgse kava, /.../. Esimeseks mängisin
Tšaikovski viiulikontserdi. Kuid juba selle järele öeldi
mulle, et proov on läbi ja minult muud enam ei nõuta.
Mind võeti ühehääleliselt vastu ja taheti
võimalikult kohe kohale saada”. Kahjuks jäi Berliini
minek katki, sest selgus et Bayeri Riigiooperi kontsertmeistri
kohalt lahkumine nõuab kuuekuulist etteteatamist. Kuna
Berliinis ei oldud nõus nii kaua ootama, siis pidi Aumere
väljavõideldud kohast loobuma.
Aumere-kvartett
Omaette nähtuseks
kujunes Aumere endanimeline keelpillikvartett, mille ta asutas
1946. aasta jaanuaris. Aumere ise mängis kvartetis esimest
viiulit. Teised mängijad, nii teine viiul Bernhard Walter,
vioolamängija Heinz Jopen kui ka tšellist Osvald Uhr
olid Bayeri ooperiorkestri rühmakontsertmeistrid. Kõigil
olid kasutada väga head, vanade itaalia meistrite valmistatud
pillid. Kui lugeda muusikakriitikute artikleid ajakirjanduses,
jääb mulje, et Aumere-kvartett oli tolle aja kõige
hinnatum kvartett Saksamaal, kus kammermuusika traditsioonid olid
mitme sajandi vanused. Esinemised ja ringreisid kvartetiga kujunesid
Aumerele peaaegu sama sagedaseks kui esinemised viiulisolistina.
|
Olav Roots oli 22 aastat Bogotá sümfooniaorkestri
peadirigent.
Foto: http://bogota.vive.in
|
Lahkumine
Lõuna-Ameerikasse
1948. aasta lõpus
vahetas Aumere ootamatult töökohta – temast sai
Bayeri Raadio sümfooniaorkestri kontsertmeister. Ilmselt
oli lahkumise üks põhjusi seotud ebakõladega
ooperiteatris. Ilmselt jäi mingeid probleeme õhku
ka raadioorkestris, sest kui 1950. aastal tuli soodne pakkumine
Kolumbia pealinnast Bogotást tulla sellesse Lõuna-Ameerika
riiki muusikaelu üles ehitama, võttis Aumere pakkumise
vastu. Ülesehituse tuhin oli haaranud kogu Kolumbia kultuurielu.
Mõndagi oli eurooplasele selles riigis võõrastavat
ja masendavat, ometi ootas ees lai, eelarvamustevaba tegevusväli,
kus initsiatiiv oli teretulnud. See Aumeret ahvatleski ja ta sukeldus
suure hooga uude rolli. Tema ettepanekute ja seisukohtadega hakati
arvestama kõige kõrgemal tasandil. Näiteks
suutis ta valitsusasutustele selgeks teha, et ilma korraliku sümfooniaorkestrita
ei ole riigi muusikaelus erilist edu loota. Nii tuligi peagi korraldus
orkestri loomiseks. Dirigendiks soovitas Aumere oma head kolleegi
Raadio Ringhäälingu orkestri päevilt, Olav Rootsi,
kes pagulasena Rootsis ei leidnud rakendust dirigendina. Nii kutsutigi
Roots Bogotá sümfooniaorkestri peadirigendiks ja sellesse
ametisse jäi ta elu lõpuni. Enam kui 20-aastast perioodi
Bogotá orkestri ajaloos nimetatakse veel tänini „Olav
Rootsi ajastuks”. Aumerest sai aga vastloodud orkestri kontsertmeister.
Ja taas asutas Aumere keelpillikvarteti, seekord Bogotá
raadio juurde. Selle iganädalased otseesinemised raadioeetris
muutusid traditsiooniks.
Orkestritöö kõrvalt jätkas Aumere kontsertide
andmisega. 1952. aastal külastas ta USA-d, kus toimus sooloõhtu
Washington Irwing Auditorium’is. 1955. aastal avanes võimalus
gastroleerida USA-s oma keelpillikvartetiga. Kontserdid toimusid
Washingtonis, Baltimore’is, Philadelphias ja New Yorgis.
Taas Münchenis
Kolumbia periood kestis 1955. aastani.
Siis hakkas München Aumeret taga igatsema ja Aumere omakorda
tundis igatsust endiste Saksamaa töökohtade järele.
Kojumineku üks põhjusi oli seegi, et Kolumbia eriline
kliima hakkas südamehaigele Aumerele liiga tegema (Bogotá
asub 2600 m üle merepinna). 14. oktoobril 1955 on ta taas
tööl Müncheni Raadio Bayeri sümfooniaorkestris.
Kuus aastat hiljem jätkub töö Bayeri Riigiooperi
orkestris, paigas, kus oli 1943. aastal kontsertmeistri ametis
alustatud. Ring sai täis! Riigiooperis töötas Aumere
kuni oma surmani, mis saabus 14. veebruaril 1976.
|
|
|
