Kultuur ja Elu 2/2013

Kultuur ja Elu 1/2013

Joonistus E. Kell

Pimeaia kontserdiväljak kui üks Narva identiteete

tekst: Jüri Tõnisson
fotod: erakogu

Käivitatud on suurejoonelised projektid Narva bastionide ja Pimeaia pargi restaureerimiseks, kuid kontserdiväljaku vabastamist olematu kalmistu alt pole neis julgetud ette võtta!
Täna usub rõhuv enamus linnaelanikke kivisse raiutud teksti: „Siia on maetud Narva linna vabastamise lahingutess novembril 1918 langenud Viljandi Kommunistliku polgu ja teiste Punaarmee väeosade võitlejate põrm.” Ja on üsna lootusetu neile vastupidist tõestada, kuni tegelik matmispaik veenvalt tähistatud ning kannatlikku selgitustööd tehtud pole.
Eesti Vabadussõja esimeses lahingus Narva läänepiiril Joala mõisa väljal 28. novembril 1918 oli langenud 83 sõjameest, kes kuulusid 2. Viljandi Kommunistlikku Kütipolku (VKKP). 29. novembril kuulutati Narva Aleksandri kirikus välja Estljandskaja Trudovaja Kommuna* (ETK). Detsembri esimestel päevadel oli Kommuuna matnud oma langenud seltsimehed punastes kirstudes ja tohutu pidulikkusega Narva Pimeaia pargi kontserdiväljakule! 1850-ndatel Victoria bastioni vallgang’ile rajatud kõlakojaga kontserdiväljak oli linlaste iganädalaste suveürituste paik, kuhu talviti ikka liuväli rajati.
Matmispaiga niivõrd väljakutsuva valiku motiiviks võis olla ettekujutus kujundada Pimeaia pargist edaspidi Maailmarevolutsiooni panteon! Teatavasti oli kallaletungiga Eestile alanud sõjakäik Euroopasse revolutsiooni süütamiseks. Lenini juhisel pidid Punaväe avangardis liikuma rahvuslikud väeosad ning teel läbi lääneprovintside tuli asutada ajutisi nõukogude pseudovabariike.

Tänaseks usub rõhuv enamus linnaelanikke, et tegemist on tõesti sõjameeste vennashauaga.

Punaväelaste ümbermatmine?

Eesti Vabariigi võimud olid 1919. aasta märtsis korraldanud punaväelaste ümbermatmise Pimeaia estraadilt Siivertsi sõjaväekalmistu vabale äärealale. See kalmistu oli rajatud Vene armee Narvas paiknenud 92. Petseri jalaväepolgu teenistuses hukkunud sõjaväelaste matmiseks; Sellel asus väike õigeusu kabel.
Kui 1950-ndate teisel poolel, pärast NLKP 20. kongressi, oli hakatud ETK 1930-ndatel Nõukogude Liidus hukatud tegelasi rehabiliteerima, nõudsid Stalini terrori üle elanud VKKP veteranid oma Joala lahingus langenud seltsimeeste mälestuse jäädvustamist. Narva muuseum korraldas polgu veteranide ja linna elanike hulgas lahingu, Pimeaeda matmise ja Siivertsi sõjaväekalmistule ümbermatmise asjaolude selgitamiseks laialdase mälestuste kogumise aktsiooni.
Koguti piisav hulk teavet ning edasine mälestusmärgi püstitamise ja selle asukoha arutamine käis kahel tasandil – Eestimaa Kompartei keskkomitees ja veteranide hulgas, millest aga kerkisid ületamatud vastuolud.
EK(b)P Partei Ajaloo Instituut oli 1961. aastal teinud otsuse matta langenud ümber lahingupaika Joala väljale, kuid polgu veteran erupolkovnik Karl Kanger teatas, et matmiskohale Siivertsi kalmistul on juba ehitatud mälestusamba vundament. Kohalikud aga kuulutasid, et nad on kategooriliselt sellele kalmistule ausamba püstitamise vastu, pidades seda matmispaika „koerakalmistuks!
Siivertsi kalmistukompleksis oli tõesti ka loomakalmistu, kuid mitte seda ei mõelnud kommunistidest veteranid. Tegelik põhjus oli puht „ideoloogiline” – matmispaik asus tsaariarmee polgukalmistu äärealal, teisele küljele, vahetusse lähedusse olid 1919–1920 maetud tuhanded taudides hukkunud Judenii loodearmeelased.
Nende ühishaudadele oli 1920ndatel rajatud mõjukas memoriaal, mille keskmeks oli 6x6 meetri suurusele vundamendile ehitatud muldpüramiid suure malmristiga tipus. Ja vähe sellest – kolmandast küljest lähenes matmispaigale Narva internatsionaalsele koonduslaagrile (1944–1955) ja Narva vanglatele eraldatud ning üha laienev matmisala. Sinna oli maetud laagris ja vanglates hukkunuid veel 1955. aastal. Arusaadavalt olid tõelistele kommunistidele säärased naabrid ka pärast surma täiesti vastuvõetamatud. Vaidlused kestsid aastaid, kuni 1964. aastal oli jõutud kokkuleppele langenud jälle Pimeaeda ümber matta.
Oli tellitud mälestusmärgi projekt – see kujutas dolomiidiplokkidest steeli, mille kogu esikülge täitis eesti- ja venekeelne raidkiri: „Siia on maetud Narva vabastamislahingus 28. novembril 1918 langenud Viljandi Kommunistliku polgu ja teiste Punaarmee üksuste võitlejate põrmud.” Säärase teksti vastu protestis ägedalt polgu veteran August Kampus ja saatis veel 1965. aasta jaanuaris kaebuse Moskvasse NLKP keskkomiteele. Oma kirjas ta väitis, et „teistest üksustest tollal keegi ei langenud”. Kuigi teksti oli tehtud teadlik faktiviga, oli see ideoloogiliselt hädavajalik ning sõjainvaliidist veterani „natsionalistlikku” protesti ei arvestatud.
ENSV 25. aastapäevaks (21. juulil 1965) tuli võimudel VKKP langenute Pimeaeda ümbermatmine lõpuks „ära vormistada”. Tegelik ümbermatmine osutunuks praktiliselt võimatuks: Siivertsis tulnuks teha uurimine tegeliku matmiskoha täpsustamiseks ning 83 maetu identifitseerimiseks, kogu Pimeaia kontserdiväljak tulnuks jälle üles kaevata jne, seepärast seda ei kavandatudki: Narva täitevvõimu otsuseid selle kohta, kust, kuidas ja millal „põrmude üleviimist” korraldada Narva Linnaarhiivis ei leidu. On vaid punkt Kommunaalmajanduse osakonna 1965. aasta III kvartali tööplaanis: „Viljandi kommunistliku polgu langenute hauasamba ehitamine. Tähtaeg 10. juuli 1965.” Ehituse kuludeks oli tiitelnimekirjas ette nähtud 4000 rubla.

1850-ndatel Victoria bastionile rajatud kõlakojaga kontserdiväljak oli linlaste iganädalaste suveürituste paik.

Näiline tseremoonia

Asi lahendati „geniaalse” võttega: linnalehes Narvskij Raboij ilmutati 13. juulil 1965 ülilühike allkirjata „nupuke”, et „ENSV 25. aastapäeva eelõhtul on Viljandi kommunistliku polgu ja teiste Punaarmee üksuste langenute põrm Linna aeda** üle viidud.”
Sündmuse toimumise kuupäeva polnud märgitud ega ühtegi fotot lisatud, kuigi „miitingul esinenud kõnega täitevkomitee esimees M. Jangolenko ja polgu veteranid K. Kanger ja A. Kampus”.
Tseremooniale olnud kutsutud vaid väga piiratud arv asjassepühendatud isikuid ning nende „hingerahuks” olevat mingi teadmata sisuga kirst tõesti monumendi ette maetud. Mida see butafoorne kirst võis sisaldada, see ei oma mingit tähtsust, sest tegelikku ümbermatmist ei peetud võimalikuks ega kavandatudki.
Etendus oli niivõrd võlts, et ei kannatanud dateerimist ega fotografeerimist. Ilmselt anti ajalehele parteikomiteest avaldamiseks anonüümne tekst, mis pidi „tõelise ajaloo” fikseerima. Täna me oskame toimunud operatsiooni täpsemalt iseloomustada – tegemist oli virtuaalse ümbermatmisega. Ebamäärane ja küllalt abstraktne formuleering „põrmude üleviimisest” oli parteifunktsionääride suurepärane leiutis.
Et monument Pimeaeda ootamatult „nagu taevast langes”, siis ei võtnud terve mõistusega linnakodanik tollal ümbermatmise toimumise võimalust tõsiselt. Levinud kahtluste tõttu ongi hiljem tseremoonial osalenud veteranidelt „ajaloo jaoks” tunnistused võetud, milles nad oma allkirjaga VKKP langenute ümbermatmist kinnitavad!
Taasiseseisvunud Eesti Narva linnavõimule pidanuks eeltoodust teadmine olema piisavaks aluseks, et teatada: Pimeaeda pole VKKP langenuid ümber maetud.
Tänaseks on olukord vastupidine – linnakodanikud on ligi 50 aastat kivisse raiutud teksti lugenud ning näinud, kuidas igal kevadel hauasamba ette lilli istutatakse ning lagunema kippuvat monumenti üle värvitakse. Täna usub juba rõhuv enamus linnaelanikke, et tegemist on tõesti sõjameeste vennashauaga.
Ja on üsna lootusetu neile vastupidist tõestada, kuni tegelik matmispaik veenvalt tähistatud ning kannatlikku selgitustööd tehtud pole.

Talviti rajati väljakule liuväli.

Võltsitud ajalugu

Sovjetivõimu poolt kultuuri­pärandi vastu suunatud kuritegu mõjutab tänast linnaplaneeringut. Käivitatud on suurejoonelised projektid bastionide ja Pimeaia pargi restaureerimiseks, kuid kontserdiväljaku vabastamist virtuaalse kalmistu alt pole neis julgetud ette võtta! Vähe sellest: on kavandatud väljaspoole Pimeaeda uue, äbardliku vabaõhulava” ehitamine, millele juba kuulsa Rootsi riigitegelase Dahlberghi nimigi antud! Sellega on üks Narva vanalinna kastreerinud sovjeti­identiteete otsustatud põlistada.
Tänaseks on Loodearmee memoriaal Siivertsis uuendatud kujul taastatud ning 92. Petseri polgu kalmistu säilinud osa korrastatud. Ka Narva koonduslaagri kalmistu on ajutiselt tähistatud, kuigi korrastamata. Ja tänaseid kommuniste ei tohiks taoline naabrus enam kuidagi häirida.
Rajatavat Eesti Vabariiki lämmatama saadetud Viljandi kommunistliku*** polgu võitlejad on tegelikult bolševike kavandatud maailmarevolutsiooni ohvrid ning nemad, nagu mistahes sõjas langenud, on väärt, et nende hauad Siivertsi sõjaväekalmistul oleksid mälestusmärgiga tähistatud.

* See oli moodustise ametlik nimetus, mis tõlgiti eesti keelde teadlikult valesti – Eesti Töörahva Kommuunina, et esitleda VK(b)P organit Eestis rahvuslikuna. Igasugused rahvusluse ilmingud olid bolševike jaoks teatavasti keelatud. Seda bolševike trikki pole mõni ajakirjandusväljaanne mõistnud tänase päevani, kuigi teavad, et erakond tegutses likvideerimiseni Eestimaa Kommunistliku Partei nime all.

** Isegi kuulus Pimeaed oli juba 1948. aasta ümbernimetamiste kampaania käigus „Linna aiaks” degradeeritud.

*** Polgu tuumikuks olnud vaid 17 meest Viljandimaalt. Täiskoosseis saadud eestlaste sundmobiliseerimisega Peterburi kubermangust ja ületoomistega teistest üksustest.