Kultuur ja Elu 2/2013

Kultuur ja Elu 1/2013

Ivika Maidre – kirderanniku valküür

tekst: JAANIKA KRESSA

Ivika Maidre. Foto Ülle Marits

Eesti kirdenurgas, pisut enne Narvat, asub Vaivara Sinimägede muuseum, mis tutvustab sealse piirkonna ajalugu. Selle raskuspunkt ja põhiteema, mis külastajaid emotsionaalselt enim puudutab, on 1944. aasta kaitselahingud. Et Grenaderimäel toimuval mälestusüritusel, mis toimub igal aastal juuli viimasel laupäeval, paikkonnaga põhjalikult tutvuda ei jõua, tasub sõit Vaivara Sinimägedesse eraldi ette võtta.

Kuidas paistab elu vaadelduna Eesti kirderannikult ja mis inimesed on idavirulased, uurime kodukandis üle 20 aasta hea haldjana tegutsenud ajaloolaselt Ivika Maidrelt, kes muu hulgas on üks Vaivara Sinimägede muuseumi giididest.

Oled Ida-Virumaal pidanud ja pidamas mitut ametit. Mis on neist sulle endale kõige südamelähedasem?
Ikka lugude jutustamine sellest, mis on siin suures sõjas toimunud. Muuseum ja retke juhtimine, see on, mis mulle endale meeldib, mida ma ise naudin ja mille üle mul on hea meel, kui ka teised sellest osa saavad.
Hiljuti kõndisime Tartumaa raamatukoguhoidjatega siin mööda mägesid, täna veel sain telefonitsi tagasisidet, et neile meeldis. Vaivara Sinimäed on emotsionaalne paik ja 1944. aasta kaitselahingud on emotsionaalne teema, mis puudutab kõiki eestlasi.
Hobidega aga kahjuks ära ei ela, seetõttu teen ma siin teisi asju ka, selliseid rahateenimise-asju, näiteks juhin Narva-Jõesuu linnavalitsuse juures ühte kooli ja koolitusega seotud projekti, kus on ka Soome partner ja mis teostub suuresti Euroopa rahaga.
Olen mõne aasta olnud ka Vaivara Sinimägede sihtasutuse juhataja. See tegeleb mitme arendusprojektiga ja jagab kohapealsetele elu arendajatele ja kodu kaunistajatele toetust. Sinna alla kuuluvad ka näiteks korter- ja eramajade renoveerimistööde osaline toetamine jne.
Ma olen nagu Hunt Kriimsilm, kellel on üheksa ametit. Ma ei pea neid mitte selleks, et mul muidu igav oleks, vaid ühte- või teistpidi tulevad kõik need tööd ja tegemised mulle ise koju kätte ja siis on valida, kas võidelda nendega nagu lohega või võtta nad omaks. Sageli on nii, et kui ühe pea saad maha raiutud, siis teine hakkab tuld purskama. Selle kõigega tuleb hakkama saada: me võitleme sellega, mis meile sõjast järele on jäänud. Ega meil pole siin palju inimesi, kes on suutelised eesti keeles ja ka inglise keeles igapäevaseid asju ajama. Eile sain statistikaameti andmed viimasest rahvaloendusest: Sillamäe ja Narva kant – siin on kõige vähem eestlasi. Minul põlise siinolijana on võimalusi ja tööpakkumisi palju, sest mul on mõnes teises paigas väga loomulikuna tunduvad oskused, nagu grammatiliselt õige eesti keel ja oskus pabereid täita. See võib tunduda kummalisena, aga olen siinkandis mütanud juba 20 aastat.

Millisel töökohal sa alustasid?
Minu esimene töökoht oli Muinsuskaitse Ida-Virumaa vaneminspektor. See oli Eesti Vabariigi algusaeg ja meil maakonna peale vaid üks inimene, praegu on Narvas eraldi inspektor.
Tänu sellele tööle tean ja tunnen ma terve maakonna muinsuskaitsealuseid objekte ja oskan neid kõiki ka looduses kätte näidata. Just muinsuskaitse on see teema, kus ma arenesin ametnikuna. Ma ei taha olla ametnik, aga kui vaja, siis ma oskan seda.

Kuidas sa suhtud jaotusesse Lääne-Virumaa ja Ida-Virumaa, kas siiski pole mitte üks Virumaa?
Ma ei oska öelda, kuidas ajalooliselt need praegused kaks Virumaad olid. Kas nad olid väga ühtsed või võistlesid omavahel. Territoorium on ju suhteliselt suur. Pigem peaks siia inimesi juurde saatma, mitte et keegi peaks üksinda terve Virumaaga tegelema.
Pealegi on Lääne-Virumaal näiteks mõisad alles, seal nad vaatavad ühest mõisaaknast teise, meie puhul on muidugi aidanud sõda (see on nüüd iroonia!).

Millised on Ida-Virumaa kõige tähtsamad mõisad ja muinsuskaitsealused vaatamisväärsused?
Vaivara puhul – kindlasti Lastekodu­mägi, mis sai nime lastekodust. Lastekodu asus mõisamajas, see põles aga esimesel sõjasuvel. Lahinguid juhiti juba põlenud mõisast. Sellest mõisahoonest on mul ette näidata ainult vanad fotod. Veel 1970. aastatel oli siin alles kivihunnik, täna ei ole sedagi.
Lähimad mõisahooned on meil Mäetaguse ja Illuka. Mäetagusel on hotell ja Illuka toimib koolina. Ida-Virumaa puhul räägin ma alati mitte ainult sellest, mis meil on, vaid mida meil enam ei ole, sellest, mille me oleme kaotanud.
Me oleme kaotanud Narva linna – koos Jaanilinnaga ja üldse selle nurga sellisena, nagu ta kunagi oli. Me oleme ta kaotanud mitte ainult vaimuelu poolest, vaid ka füüsiliselt!

Jah, Narva on hävinud ja narvakaid pole ka enam puhtfüüsiliselt kuigipalju alles...
Kui me sõidame sisse Narva linna, mis on ajalooline Pähklimäe mõisamaa, siis nüüd vaatavad meile vastu üheksakordsed majad. Narvas on sõjaeelsetest hoonetest säilinud ainult kaks maja ja osaliselt Hermanni kindlus, kus juba torni peal on punktiirjoonega ära märgitud, et Hermanni tornist üks osa on säilinud ja teine osa on hiljem juurde ehitatud. Mulle tundub, et terve Narva elu on nagu see punktiirjoon! Juurde õmmeldud ja pärast sõda tekkinud osa linnast on palju suurem ja vanad narvakad kustuvad ära, nende vanus on juba nii kõrge, et ma isegi ei tea, kas Vana-Narva selts üldse tegutseb veel. Võib-olla nad olid natuke liiga konservatiivsed, aga nad nägid aastaid kõvasti vaeva.
Suurem osa selle seltsi liikmeid elab ka Narvast eemal, sest väga vähestel õnnestus kodulinna uuesti elama asuda. On elus veel üks naine, kes rääkis, et just enne Meriküla dessanti panid nad asjad kokku ja lahkusid kodust. Nemad said hiljem tagasi tulla, mingitel segastel põhjustel mõnel inimesel lubati tagasi tulla, aga neid oli liiga vähe.
Narva teema on just see, mille me oleme kaotanud! Ma soovitan lugeda Andrei Hvostovi raamatut „Sillamäe passioon”. Ta oskab seda mentaliteeti analüüsida, et mis on Päris-Eesti ja sellekandi Eesti, et kas neil inimestel, kes siin on elanud näiteks 30 aastat, on kunagi tulnud pähe küsimus, et mis inimesed siin enne elasid, milline siin varem elu oli. Hvostov ütleb, et see küsimus ei teki sellepärast, et siin ei ole enam säilinud euroopalikke maamärke.
Mitte ainult Narva, ka Sillamäe tehti maatasa. Seal oli varem puit-arhitektuur, suvemajad neile puhkajatele, kes polnud väga rikkad või tahtsid rohkem varjus olla. Ja nüüd neil elanikel, kes toodi sinna 1950. aastate järel, neil ei olnud seal ju midagi võõrast. Tuttavad nõukogude majakolakad ümberringi ja kõik. Ei tekkinudki küsimust.
Samamoodi Narvas. Kuigi pärast sõda tehti isegi suur inventeerimine, et mida saaks veel päästa, lammutati hiljem kõik maha. Narva peatänav kannab Puškini nime. Miks Narva ja Puškin? Ma jään vastuse võlgu. Ilmselt mitte keegi ei tea. Narva linnal lihtsalt pole täna mingit stiili. On vaid üks nõukogude monstrum, mis on tekkinud. Ja viimased uhked vananarvakad võivad oma purskeid välja elada, et nad tahaks oma linna tagasi. Narva tuleb tagasi vaid pildialbumis

Eesti on ju Narva kandi täiesti maha jätnud!
Mulle tundub, et meie valitsus ei tea, mida selle kandiga siin peale hakata. Nad seisavad meie poole mitte näoga, vaid pepuga. Nad võivad ütelda küll, et me oleme teile lähedal, aga kuidas pidi...
Kui Narva-Jõesuus oli piirivalve õppekeskus, siis see tähendas, et siin elasid mitte ainult piirivalvurid, vaid ka nende naised ja lapsed. Meil oli väike eesti kool, kuigi selles olid liitklassid. Meil oli hea mitu aastat Narva-Jõesuus eesti kool – nüüd aga, see kõlab nii õudselt: meil on Eestimaal üks linn, kus ei ole eestlaste jaoks kooli, sest neid ei ole seal olemas! Need vähesed kes on, käivad Narvas koolis.
Ma töötan Narva-Jõesuus ja puutun kokku ka venekeelse Narva-Jõesuu keskkooliga. Ma ei keelaks ära venekeelset kooliharidust, aga ma ei taha seda, et need venekeelsed lapsed ise ei hooma, et nad selle haridusega panevad endal kõik teed kinni.

Kui palju sa saad siin rääkida teisi keeli peale vene keele?
Mina töötan palju just välismaalastega, nii et aeg-ajalt ma tuletan endale hoopis venekeelseid sõnu meelde. Kui rääkida võõrkeeltest, siis oma töös ma kasutan inglise keelt rohkem – kuidagi peab see Lääs ju meile jõudma.
Hiljuti aga tegin venekeelsetele lastele väikest piirkonna tutvustust. Paberite järgi ma oleks pidanud eesti keeles rääkima, aga ma teadsin, et nende tase on selline, et nad saavad vähe aru. Ma mõtlesin, et mida ma ajan keelepoliitikat, kui sisu läheb ju siis täielikult kaduma. Ja lõpuks üks lastest ütles: näete, arenete, saite suurepärase vene keele praktika...

Kui palju on Ida-Virumaal neid, kes räägivad puhast eesti keelt?
Eks meil ikka tekivad russismid sisse. Olid siin eesti inimesed Tartumaalt, näitasime neile ilusaid aedu... On üks tore eesti perekond, nad on ka saanud kõikvõimalikke kodukaunistamise auhindu, noor perenaine muudkui lippab ringi, näitab asju, ja siis ütleb: „No ja nüüd lähme parnikusse ka!” Pärast tuli välja, see on kasvuhoone...

Narvakate hääldus oli soomlastele sarnane.
Vanasti oli täiesti olemas niisugune hea kirderanniku murrak, kus Soome mõju on olnud suur. Tänaseks on kõik muu juba ära kadunud, aga me endiselt ei oska teist väldet. Minu poeg tuli ka ühel päeval koolist koju ja ütles, et sellest vältevaheldusest ta aru ei saa. Ma olin väga rõõmus, ütlesin et, kallis poeg, ma oleksin väga imestunud, kui sa sellest aru saaks!
Ka on veel mõni sõna, mida me ise ei tea, aga mis on säilinud meie murdekeelest. Näiteks, et teeme kartulipilku. See tähendab kartulite praadimist.
Kui mulgi keelt püütakse elustada ja lõunaeesti keel on elav niikuinii, siis kirderanniku keelega on nii, et selle keele kandjaid on väga vähe ja neid jääb aina vähemaks.
Mul on sõbranna, kelle meheõde olla öelnud: „Meil on üks rotta ära koolend” ja need t-tähed on selles sõnas väga kanged ja tumedad.

Sul on endagi perest peaaegu iga asja kohta näiteid varnast võtta.
Kui mina olin laps, käisid Tartust rahvaluuleuurijad minu vanaisa juures ja lindistasid teda pool päeva. Arhiivis on see lindistus täitsa olemas, olen mõelnud, läheks kuulama, kuidas vanaisa vanadest aegadest on rääkinud.
Minu isapoolne vanaisa on Jõhvi kihelkonna mees. Ma olen juurtega Jõhvi kihelkonnast, vanaisa poolt Tammiku, vanaema poolt Sompa mõisast pärit. Julgen vanaema ja vanaisa lugude järgi eeldada, et nad on põline siinne suguvõsa. Sügaval tsaariajal on minu esivanemad käinud ka Venemaal õnne otsimas, aga õigel ajal siia jälle tagasi tulnud.
Ma arvan, et mu isaisa oli nagu Mogri-Märt. Lahke käega ta ei olnud, igat kopikat oskas ta hoida. Samas oli ta ka paras rehepapp: ta oskas tüürida nii, et mitte väga sügavalt ühegi võimuga kaasa minna ja mitte väga lippu lehvitada, aga ta ei näidanud ka vastumeelsust eriti välja. Oma pere hoidmiseks oli ta paljuks valmis.
Ma illustreerin paljusid jutte lugudega oma kodust. Lugusid räägitakse sünnipäevalauas, kui omad inimesed on koos. Siis kiputakse nostalgitsema. Mu isa oli sõja ajal veel paras lapsekene.
Nüüd on ka mu isa juba surnud, aga ta rääkis mulle sõja ajast. Saksa ohvitserid elasid meil majas ja sakslaste laager oli õue peal. Ta mäletas näiteks seda, et kui pommitati, siis lapsed lükati seina ja suure kapi vahele, et kui maja saab pommitabamuse siis ehk lapsed on sellega päästetud. Mitte kaugel meie majast on siiamaani suur pommiauk.

Milline oli sinu lapsepõlv Ida-Virumaal?
Olin tavaline tüdruk lugemise ja joonistamise huviga. Aga läbi lugude ja asjade jõudis suur sõda ka minuni. Kui olin laps, siis olid meil Saksa akordioni tükid lakapeal. Akordioniomaniku nime isa enam ei mäletanud, aga ta mäletas, et oli lõbus poiss, läks Sinimägedesse lahingusse ja tagasi enam ei tulnud. Meil oli kodus asju, mis olid jäänud alles sellest ajast, kui sakslaste laager oli õue peal.
Meil oli suur majapidamine. Vene­aegsed kotid polnud mingid korralikud asjad, kõige paremad olid ikka saksa kotid. Vanaisa ütles alati isale, et kui sa nüüd sinna kolhoosiveskile lähed, et sa siis jumala pärast ei võta kaasa seda haakristiga kotti. Neid me kasutasime kodus. Kotid olid head ja haakristid olid peal. Kasutasime neid kaua, nüüdseks oleme pannud nad muuseumivaraks, nad on meid küllalt teeninud.
Aga kui mu isa lapsepõlves olid meil veel hobused, siis minu lapsepõlv oli juba ilma hobusteta...
Mina läksin Jõhvi kooli ega osanud vene keelt. Enamik lapsi oli seda aga tänaval õppinud ja nüüd ristus mu koolitee vene lastega. Nad hõikasid mulle tänaval midagi, mina ei saanud aru, ei osanud suhelda. Ja kui raske mulle oli see vene keele õppimine! Mäletan seda tunnet tänaseni, nii et kui mulle tuleb mõni venekeelne inimene ütlema, et eesti keelt on raske õppida, saan talle kohe vastata, kui raske on soomeugrilasel neid susisevaid häälikuid õppida.

Millises koolis sa keskhariduse omandasid?
Tegu oli ajaloolise Jõhvi gümnaasiumiga, mis on siinkandi hariduse alustala. Kuid mingil ajal hakkas nõukogude võim koolidele numbreid andma ja meie vana Jõhvi gümnaasium oli järsku mingi mõttetu Kohtla-Järve 5. keskkool.
Selle peale hakati otsima nime, ja et ei leitud sobivat kultuuritegelast, keda võim oleks võinud aktsepteerida, leiti üks noor kutt, Adolf Kesler, kelle eluloost ma midagi muud ei tea, kui et ta segasel Narva kommuuna ajal punaseks pööras, rindele läks ja kiirelt surma sai, uppus. Lihtsalt, ei midagi muud.
Ma õppisin selles koolis 11 aastat ja ma ei mäleta, et ma selle aja jooksul oleksin kuulnud kordagi lugu sellest, kes on Adolf Kesler. Olen hiljem koolikaaslastega kohtudes uurinud: teised ka ei tea. Võib-olla õpetajad teadlikult ei rääkinud. Kesler on küll põline Jõhvi suguvõsa, aga kool oli kangelase nimeline, kelle lugu ei teatud. Rääkides punastest meie kandis, tuleb meelde muidugi Jaan Anvelt, kes selle kommuuna tegi. Jõhvi kiriku juures on nüüd jälle Vabadussõja mälestussammas, aga minu lapsepõlves oli seal hoopis mälestuskivi Jaan Anveltile.

Kui nüüd huvilised Ida-Virumaale tulla tahavad, kuhu nad peaksid minema või mida vaatama? Kus saab ööbida jne.
Meil on juba nihkeid paremuse poole ka turismivaldkonnas. Selle kandiga tutvumiseks soovitan esmalt selgeks teha, mida näha tahetakse. Enne sõda oli siinne suur vaatamisväärsus Narva jõgi ja tema kosk. Täna saame seda kahjuks väga vähe näha, kosk on kohitsetud ja kuidas ta möllab, saab näha vaid siis, kui Vene pool heaks arvab lüüsid avada. Meil on aga mererand ja pankrannik, Ontika, murakaraba jne.
Alati tasub tulla Narva. Linnuses tegutseb ajaloomuuseum, mis näitab siinset elu-olu kuni Eesti Vabariigini. Põhitähelepanu on Rootsi aja taasesitamisel, lähiajalugu on käsitlemata. Aga seda parem meile – Vaivara muuseumis on käsitletud just sõjateema. On veel Kukruse polaarmõis, selle nimega osundatakse baltisaksa polaaruurijale von Tollile, baltisakslastel oli üldse Venemaa polaaruurimises suur osa. Kohtla-Nõmmel on kõige „madalama tasemega” muuseum – kaevandusmuuseum asub maa all.
Puhkemajasid ja nende reklaami tasub otsida netist. Miks kõik nüüd just spaad on, see tuleb vist sellest, et sõnal sanatoorium on ajalooliselt halb kõla, nagu peaksid ilmtingimata haige olema, et sinna minna.

Vaivara Sinimägede muuseumi hoone. Foto Mart Mõniste

Kas need on ikka tsiviliseeritud paigad, Euroopa poolt tulles seda kanti pisut kardetakse?
Vahel võiksid rohkem karta. Hiljuti olid siin hollandlased, kes sõitsid veel edasi Venemaale äärmiselt edeva autoga. Ma küsisin, mis neil peakeses oli, et nad autoga, mis kolme kilomeetri peale silma torkab, Venemaale läksid. Eks me siin üks katselabor ole: me ei ole ju päris Euroopa ja me ei ole päris Venemaa.
Kohtla-Järve, Sillamäe ja Narva on küll ära venestunud, aga näiteks Toila, mis on vana kaluriküla, seda ei ole. Vastus, miks mõni koht on venekeelseid täis, teine aga mitte, on see, et mitte igal pool ei võetud neid ühtemoodi lahkesti vastu. Mäe­tagusel oli linnukasvatus ja sinna olla võetud kõiki tahtjaid.

Järgmisel suvel möödub 70 aastat Sinimägede kaitselahingutest. Kas selle tähistamiseks juba valmistutakse?
Arvestades situatsiooni, kus sõjamehi jääb aina vähemaks, võtame üks samm korraga. Peame esmalt tänavuse mälestusüritusega ühele poole saama ja kohe pärast seda hakkame mõtlema uue aasta peale.

Kas seda ei saaks kuidagi vältida, et jälle kohtuvad kaks vaenupoolt, see on tüütu ja solvav?
Tuleb huumoriga läheneda. Kui ma vaatan, mis ümberringi toimub, tundub mulle, et me võib-olla teame keskajast rohkem kui 1944. aastast. See müüt, mille sõja võitjad on kinnistanud, on nii konstrueeritud ja propagandast läbiimbunud, et väga raske on midagi ette võtta. Kohalik omavalitsus ei saa teha seadusemuudatust, et kaks seltskonda ei tohi koguneda ühel ajal. Kaks asja ei tohi küll ühe koha peal olla ja nii on meie meestele öeldud, et tehke jaanuaris avaldus ära, muidu jõuab teine pool ette ja paneb mäe kinni.
Avaliku ürituse seadus määrab ära ka maa-ala. Meil piirdub see Grenaderimäega ja vastaspool on võtnud tükikese maad allpool.
Pealegi, et seadust muudetaks, peaks see kedagi häirima. Meie poliitikuid aga ei häiri seegi, kuidas inimesed elavad, ammugi ei huvita neid, kuidas nad üritusi korraldavad.
Pole ju oluline, kas kaks saab korraga olla, vaid kuidas me suhtume ja mida sellest arvame. Nagu aamen kirikus teatatakse igal aastal Venemaa uudistes, et Narva lähedal Sinimäel oli fašistide kokkutulek.

Ivika Maidre, Vaivara Sinimägede muuseumi giidi ametis. Foto erakogu

Miks lubatakse Grenaderimäele nii palju vaenuliku meedia esindajaid, see on sama, kui tuldaks matusele ja astutaks leinajatele peale?
Ei saa midagi teha, kui inimene ei saa aru ja tal puudub kodune kasvatus – see on patoloogia. Me oleme selles situatsioonis, kus me oleme. Eesti mehed on olnud mundris, mille juurde kuulub täheühend SS. Kõige suurem puudus siin elus on see, et inimestel on teadmiste puudus. Neile pole räägitud selgeks, mis on relva-SS. On tekitatud segapudru ja seda veel üle vindi keeratud.
Sinimägedes käisid kord ekskursioonil vene prouad, kuulasid mu juttu, aga olid kogu aeg ärevad ja ründavad. Lõpuks üks küsis kurjalt, et miks te söötsite metsavendi. Mina pareerisin, et mina pole küll ühtegi metsavenda söötnud. Siis aga küsisin vastu, kas nemad jätsid oma partisanid nälga. Me elame praegu olukorras, kus on kaks mentaliteeti, on kaks ajalookäsitlust, mis seisavad vastastikku. See on nagu Narva jõgi. Suures maailmapildis me oleme kaotajapool ja seetõttu peame meie oma asja sosinal ajama.
Vonnegutil on õigus: on asju, mida me saame muuta ja on asju mida me peame aktsepteerima. Teine maailmasõda on veel väga sensitiivne teema ja selle kohta, mis siin, Sinimägedes, 1944. aastal juhtus, on ka kolm kuni neli erinevat ajaloo­käsitlust. Kasutades samu sündmusi, saaksin rääkida mitu lugu, ainult vaatenurk ja esitlusviis oleks erinev. Meil ilmus hiljuti raamat keskajast, mis on tekitanud palju vaidlusi, aga ma tahaks näha raamatut Teisest ilmasõjast – milline diskussioon siis veel puhkeb! Ma ei taha öelda, et peaks olema kinnitatud ajalugu, nagu pühakiri, milles näpuga järge aetakse, aga ma ju ei tea, mida see ametlik ajalookirjutus nendest asjadest siis praegu ikkagi ütleb.

Räägitakse, et peagi hakkavad mingid arhiivid avanema.
Käis siin üks daam, prantslanna, kelle perekond on Saksa-Prantsuse piirilt ja tema perekonnaliige sai siin surma. Need inimesed olid käinud arhiivides uurimas ja nende materjale nähes mõtlesin, et kui keegi seda rahastaks, siis oleks kindlasti võimalik ka eesti ajalooteadvusest midagi uut välja tuua. Meil on siiamaani midagi toodud Saksamaa arhiivist, mida Mart Laar on kasutanud, aga me ju vaid korrutame samu asju ühest raamatust teise.
Lätlased on meist tublimad, nad hakkasid paguluses kohe tegema sõjas osalejate ja hukkunute nimekirju ja nüüd on neil Lestene kalmistu nimede ja daatumitega, meie oleme aga jäänud tukkuma.

Mida idavirulased Eestilt ootavad?
Mida me ootame, ikka seda, et riiki oleks siin rohkem! Teda on meilt kogu aeg ära viidud. Sõjavägi on Jõhvis ja see on ka selline, et mina küll ei tea, kuhupoole nad püssid pööravad. Ma väga loodan, et seda situatsiooni ei tule, kus seda näha saaksime.
Siin on küll nüüd Narva kolledž, mis on loonud „Eesti kodu”-nimelise toakese, aga ma tahaks näha rohkem, see kõlab ehk õõnsalt, aga ma tahaks näha patriootlikku kasvatust, et lapsed teaksid hümni sõnu. Ja et aktsepteeritaks seda riiki, kus elatakse. Ma olen küsinud ka, neilt kes rahul pole, et miks nad ära ei lähe. Selle asemel, et siin midagi segamini peksta, on alati võimalik minna ära.

Kas sul endal pole tekkinud tahtmist ära minna?
Mina saan oma adrenaliini siin, see on minu võimaluste maa. Kui Tartus ja Tallinnas on väga palju tarku inimesi, siis siin on minul võimalus särada. Mitte et ma hirmsasti tahaks kohalik täht olla, aga elu toob mulle siin võimalusi ja parem olen siin ja jutustan Sinimäe lugu, kui et pesen põrandaid näiteks Põhja-Soomes.

Vaivara vanal kalmistul. Foto erakogu

Palun jaga mõnda hetke, mis on seotud Sinimägede lugude jutustamisega.
Kõige emotsionaalsemad hetked on seotud sakslastega. Neid käib vähe, nad tulevad vaikselt. Kord tuli grupp, matkajate grupi nime all, aga nad polnud matkajad, vaid pensionärid. Paljud mäletasid sõjaaega oma lapsepõlvest, igaüks oli sõjas kedagi kaotanud. Meil toimus tõeline emotsionaalne vabanemine Vaivara vanal kalmistul. Me nutsime seal kõik koos. Kammitsad olid maha võetud. Igaüks rääkis, kes mäletas mida, kuidas oli pommitamise ajal hirm jne.
Teine lugu sakslastega oli, et ma rääkisin eesti keeles mulle tundus, et üks härra saab aru. Läksin pärast ta juurde ja küsisin: baltische deutsche? Ta oli laps, kui ta ära läks, ja ta ei olnud keelt unustanud! Sellistel momentidel ma mõtlen, et ma ei saa aru, kui mõni on siin 50 aastat elanud ega suuda osta bussipiletit selle maa keeles, teine on lahkunud väikese lapsena ja mäletab elu lõpuni.
Ma ei suuda vahel olla erapooletu. Ma valin pooli. See tähendab seda, et ma olen elus!

Ja sa jääd siia ilmasambaks ja räägid kõigile Sinimägede lugu?
Kõik grupid on toredad, kes siin käivad, ja eluga tuleb edasi minna, aga selge märk sellest, kes sa oled, on 9. mai. Tuled, ja pole vaja midagi enamat kui vaatad, kes mida ja kuidas – kõik on selge, milliseid väärtusi kantakse. Georgi lindid ja vene lipud.
Eesti riik võiks tegeleda venekeelse kooliga. Minu laps õpib soojusenergeetikat, aga Viru keemiakombinaati tööle tulla tahtes tekkis tõsine probleem, sest ta ei oska vene keelt. Ta õppis Jõhvi gümnaasiumis ega valinud vene keelt, vaid inglise ja saksa. Nüüd peab seda eraldi õppima, sest keegi ei oska talle seal eesti keeles vastata.
Aga samas teeb see kõik tugevaks. Ma olen siin kasvanud, mul on siin juured ja ma olen siin nüüd pärast isa surma ka majaomanik. Omal ajal sai see maatükk parunessilt minu esivanemate poolt välja ostetud. Kui keegi küsib, mis sa siin mässad, siis ma küsin vastu, et kuidas ma saaksin reeta.
Mis on eestlaste kõige suurem unistus olnud? Oma maa. Meil on praegu nagunii üks osa endisest talust müügis, sest tädilapsed ei tule siia. Minu pool on siis see maamärk: siin on olnud talu, on peetud põldu. Kui kolhoosid läksid laiali, siis mu isa ei võtnud osakuid, vaid tõi loomad koju. Ma olen lüpsnud ka. Mul on ahjuküte, saun ja kuivkäimla. Garaaž on seal, kus oli tall. Ma tunnen vastutust. Ei saa nii, et nüüd kolin ära. Kui me kõik ära koliksime, siis käiks see kant nii alla, et Eesti kaardi võiks ümber joonistada.