Kultuur ja Elu 2/2013

Kultuur ja Elu 1/2013

Möödunu kauge ja ometi nii lähedane III

tekst: Ild Ratas
fotod: erakogu

Kadriorus 1930. Mai ei ole veel kolmene, aga mina olen juba olemas.

Eelnevates ajakirjanumbrites oma suguvõsa loost kõnelenud Ild Ratas jätkab perekonna memuaare, mis seekord kõnelevad vanemate pulmapeost ja laste sünnist, kolimistest ja kooliteest.

Pulmapidu oli uhke, elu tundus täis õnne ja hiilgust, aga igal medalil, nagu teada, on ka vastaskülg. Pärast pulmi, kui esimene vaimustus uuest elust möödas ja algas argipäev, ei olnud kõik enam nii nagu ema lootis. Esimene pettumus oli see, et tuli tuua ohvriks laulmine Estonia ooperikooris, kuhu ta oli pääsenud, sest oli suutnud juba lauluõppimiseks raha koguda ja oli konservatooriumis Aleksander Arderi õpilane.
Selgus, et Eesti Wabariigi reeglid ei lubanud kõrgemate riigitegelaste ja ohvitseride naistel „linnarahva lõbuks püünel veiderdada”. Näitlejaid peeti miskipärast madalamaks seisuseks! Ema pidi oma unistusele kunagi primadonnaks saada jämeda kriipsu peale tõmbama. Ta tohtis küll laulda, aga ainult kitsas ringis, ohvitseride pidudel, millest talle ilmselt ei piisanud. Tal oli oma klaverisaatja hr. Gentz, rahvuselt baltisakslane, kellest hiljem sai ka meie, laste, klaveriõpetaja. Ema hakkas laulutunde võtma tolleaegse kuulsa lauluõpetaja pr Abbatti juures, aga see oli kõik asjata, sest tee teatrilavale oli talle suletud.
Sellega vist võib seletada ema tahtmist paar päeva enne pulmi kõigest loobuda. Ta teatas, et ei lähe laulatusele! Tema ema ja õde suutsid talle aru pähe panna. Kus selle häbi ots – Toompea lossi valge saal kinni pandud, külalised kutsutud, toidud-joogid tellitud ja laulatuski prohvet Siimeoni ja naisprohvet Hanna kirikus kindlaks määratud, ja nüüd äkki ei lähe! Ja mida ta peale hakkab oma laulatuskleidi, loori ja hõbedaste brokaatkingadega? Kas läheb ikkagi vanale Märtsinile? Ema nuttis, trampis jalgu, aga lõpuks rahunes ja sõitis määratud päeval, 2. oktoobril 1926. aastal alandlikult kirikusse, kus temast sai major Rattase seaduslik abikaasa. Liisk oli langenud, tagasiteed ei olnud.
Esialgu koliti Tondile, kus ühes neist punastest kasarmutest olid sõjakooli õppejõududele määratud korterid. Küll kaks tuba, aga köök kahe korteri peale ühine ja see ei meeldinud Metale mitte üks raas. Siis määrati major Rattas Tallinna komandantuuri ülema Raudvere abiks. See tingis uue korteri otsimise uue töökoha lähedusse, sest komandantuur asus Tartu maanteel. Korter leitigi Laulupeo tänavas. Alguses oli elu ilus ja täis armastust ning õnne, aga kui hakkas juba välja paistma, et peresse on uut liiget oodata, ütles maja peremees korteri üles – ei tahetud väikese lapsega üürilist! Maja­omanikud ei sallinud eriti lastega, liiati veel imikutega üürilisi, lapsed ju karjusid kõva häälega ja siis veel kõik need mähkmed....

Ohvitseride maskiball, major Rattas on ilma maskita akna all, milline mask varjab minu ema, seda ei oska öelda.

Armukade õde

Vanem õde Mai.

Uus korter leiti peagi suures majas Tartu maantee ja Odra tänava nurgal, see maja on seal ka praegu olemas. Korter oli suur ja väga kallis, kuigi ka ema siis veel töötas. Kogu tema palk kuluski üüriks. Mina sündisin siis, kui pere veel seal elas. Mu vanem õde mäletas, kui mind sünnitusmajast koju toodi. Mail tekkis kohe uue pereliikme vastu vimm. Oli ju tema olnud seni see kõige tähtsam tegelane ja nüüd toodi äkki üks armetu vääks, kelle ema sülle võttis ja lausus: „Oh sa mu väike kallis!” Selle peale karjus Mai: „Pane ta maha, võta mind! Ja kuidas sa ütlesid? Mina ju olen kallis!”
Ema püüdis talle selgeks teha, et see on tema väike õeke ja on ka temale kallis, aga Mai teatas resoluutselt, et tema pole endale õde tahtnud ja viigu ema see titt sinna tagasi, kust ta selle töi. Kummaline küll, aga ega meil õega kuni lõpuni päris õiget läbisaamist ei olnud. Isegi täiskasvanuina oli meil pidevalt eriarvamus peaaegu igas asjas.
Kui ema veel tööl käis, oli meie hoidjaks tädi Ida, kellega leppisime kohe mõlemad ja armastasime teda. Olin vist kaheaastane kui ema töölt vabastati, sest tööpuudus oli ka tol ajal ja ühest perest ei tohtinud kaks inimest riigitööl olla. Õnneks ehitas komandantuur oma ohvitseridele maja Tartu mnt. 64, kuhu ka meie pere elama asus. Kahju, et ma seda maja ei pildistanud, kui ta veel alles oli. Nüüd on ta lammutatud ja asemele ehitatud suur kõrge maja. See oli mu esimene kodu, mis mul meeles on ja seal sain elada kuni kuueaastaseks saamiseni. Seal me siis õega kaklesime ja jälle leppisime.
Meil oli lastepreili Dagi, kellega pidime rääkima saksa keeles, lisaks oli ka klaveriõpetaja, kes käis meil kodus. Mai ei tahtnud millegipärast klaverimängu õppida, õpetaja hr Gentz oli temaga väga hädas. Mai vahel lausa streikis – pani käed klaviatuurile, aga ei hakanud mingi keelituse peale mängima.

Kolmeaastaselt klaverit mängima

Musumäel 1933.

Mina seevastu olin klaverimängust väga huvitatud. Ema jutu põhjal olevat ma juba kolmeaastasena lugusid mänginud ja vahel isegi kahe käega. Palusin, et ka mina saaksin klaveritunde võtta. Ema lubas, et olgu peale, järgmisel korral kui õpetaja tuleb, ise lootis, et küllap mul see tuju üle läheb, olin ju alles nelja-aastane. Aga ei läinud. Kui hr Gentz järgmisel korral Maiga sõdimisest tujutult ja väsinult meilt lahkus, hakkasin mina nutma ja tegin emale etteheiteid: „Ta läks ära, aga mind ei õpetanudki, sa ju ometi lubasid!”
Järgmisel korral siis hakkaski minu õpetamine pihta. Esimese asjana seletas õpetaja mulle, et näe, see klahv siin on do, see on re, seejärel mi, fa sol, la, si ja jälle uuesti do. See ongi kogu perekond. Mina järeldasin, et do ja re on isa ja ema, ülejäänud noodid kõik nende lapsed. Huvitav, kas nemad ka omavahel kaklevad? Meil Maiga käis pidev arveteõiendamine. Mai oli ju vanem ja tahtis, et igas küsimuses tema sõna peale jääks, aga mina tahtsin ka ise midagi otsustada, nii läksime jälle karvupidi kokku, nii et preili Dagi pidi tulema meid lahutama. Lõpuks otsustas ema, et Mai tuleb lasteaeda panna, siis saan mina omaette rahulikult mängida.
Klaverimängus tegin õpetaja rõõmuks edusamme ja tundsin asja vastu suurt huvi. Ema oli kindel, et minust saab pianist, mind tuleb konservatooriumi panna. Ehk saavutan mina midagi, mis emal endal ei õnnestunud.

Varjatud vekslid

Kõigele lisaks selgus, et isa küllaltki suur palk haihtus kusagile, peret vaevas pidev rahapuudus – ei piisanud emal raha uue mantli ostmiseks ja mina ei saanud endale lakk-kingi, mida nii väga soovisin. Tõde selgus, kui ema hakkas isa kirjutuslaua sahtleid revideerima ja leidis sealt pataka protestitud veksleid, mis isa oli kinni maksnud, sest oli vekslitele kergemeelselt ja sõpru usaldades „käe alla pannud”, seega sõprade võlad nende eest kinni maksnud.
Kui isa koju tuli, läks torm lahti. Meid õega saadeti selleks ajaks õue, laste ees perekonna asju ei arutatud ja arveid ei klaaritud. Peamine võlgnik oli isa noorem vend Gabriel! Selgus ka asjaolu, et ema ei sobinud ülejäänud ohvitseriprouadega, sest talle ei meeldinud teiste tagarääkimine, nn seltskonnaklatš, tema ütles alati oma arvamuse otse välja ja see ei meeldinud jälle teistele prouadele. Ta ei osanud ka peenutseda ja silmakirjatseda, end teistest paremaks pidades. Nii ei tekkinud tal teiste prouadega sõbralikke suhteid.
Tema parimaks sõbrannaks jäi Selma, kellega koos nad Vabadussõjas halastajaõed olid olnud, lisaks Beljajeva gümnaasiumis kõik aastad ühes pingis istunud. Ka Selma oli ohvitseri naine, tema mees oli Pioneeride pataljoni ülem kolonel Putmaker. Tädi Selma oli ka minu ristiema. Tal oli kaks poega, Arvo ja Ülo, kes olid meist hulga vanemad ja me nendega ei seltsinud. Nemad olid spordipoisid ja neil olid hoopis teised huvid. Aga muusikat õppisid nad mõlemad: Arvo mängis viiulit, Ülo klaverit. Mul on meeles nende ühine mäng – Toselli serenaad, see oli väga-väga ilus. Nüüd puhkavad nad mõlemad pühas Eesti mullas.
Kolonel Putmaker oli väga hea pereisa, kuigi välimuse poolest jäi meie isale alla, aga ega välimus ole mehe juures kõige tähtsam. Neil oli ilus kahekorruseline maja Nõmmel. Vasakpoolses alumises korteris elasid nad ise, seal oli neli tuba ja veranda. Ülejäänud kolm korterit olid välja üüritud. Maja ümbritses kaunis aed, eriti meeldisid mulle suured lopsakad, paljudes värvides daaliad, see oli nagu muinasjutt daaliaprintsist, mida ma olin ajakirjast Laste Rõõm lugenud.

Kaagad kuudiga kadunud

Elust Tartu maantee ääres on mul veel meeles, et meie isa oli kirglik keeglimängija, mida siis veeremänguks nimetati. Ta sai sageli igasuguseid auhindu. Ühel päeval tuli ta koju, kummagi kaenla all elus hani – järjekordne auhind! Meie Maiga olime neist lindudest vaimustuses, kutsusime neid kaagadeks ja hakkasime üksteise võidu söötma. Kuut ehitati köögi nurka, haned sirutasid oma kaela kuudi varbade vahelt välja, meie toppisime noka vahele veest ja jahust veeretatud kuulikesi. Ega meie, vaesekesed, ei teadnud, miks neid niiviisi nuumama pidi ja milline saatus neid ootas!
Talvel, enne isa sünnipäeva, olid kaagad koos kuudiga äkki kadunud. Kuhu nad jäid? Meile seletati, et siin on juba talv ja külm, aga haned armastavad soojust, meie juures oli neil paha. Kuna me neid nii hästi söötsime, kosusid nad ja lendasid ära soojale maale – ikka-ikka lõuna poole nagu laulusalm ütleb. Meie jäime selle seletusega rahule ja isa sünnipäevalaual lebavaid krõbeda koorukesega praade ei osanud me oma kaagadega kuidagi seostada. Kõik külalised sõid ja kiitsid, meie sõime ka ja leidsime samuti, et väga maitsev liha oli!
Meie maja ees Tartu maantee ääres oli restoran-klubi Sõdurite Kodu, praegu asub seal Vana Villemi pubi. Läheduses paiknes ka üks väike, ühele perele mõeldud maja, kus elas perekond Varvas. Neil oli minuvanune tütar Illa, kellega ma vahel koos mängisin.
Siis Illa haigestus, ma ei tea, mis tõbi see oli, aga ta suri ja ema ütles, et Illa on nüüd Jeesuse juures ja tal on seal hea olla. Viis mind vaatama väikest Illat, kes lamas kirstus – nii rahulik ja kahvatu. See oli esimene kord, kui ma surnut nägin, aga ma vist ei taibanud õieti, et Illa ei hakka enam kunagi minuga mängima ega tõuse oma valgelt asemelt. Matustele mind ei viidud. Varsti kolisid Varvased sealt ära ja asemele kolis kapten Kaasik oma perega.

Vasalemmas, juunis 1931. Perekond on veel koos, ema on võrkkiiges, väike udukogu esiplaanil olen mina, aastane.

Elu esimesed pettumused

Siin elasin üle ka oma elu esimesed suured pettumused. Esimene oli seotud minu kalli isaga. Meie territoorium oli üsna suur, seal kasvas palju suuri puid, meie ütlesime ikka, et läheme puude alla mängima. Kahe suure puu vahele oli seotud ka meie võrkkiik, kus ma ühel päeval lamasin. Isa oli käinud kodus lõunal ja hakkas tööle tagasi minema. Mina hakkasin lunima, et ta täna enam tööle ei läheks, oleks minu juures ja kiigutaks mind. Isa kiigutas mind, kuni uinusin ja läks siis vaikselt ära.
Kui ma ärkasin ja nägin, et isa ei olnudki, hakkasin valjusti nutma ja tegin etteheiteid: „Kuidas ta võis, ta pettis mind, ta ju lubas, et ei lähe enam tööle, aga ikka läks ära!” Ema seletas, et töö on väga tähtis, isa peab tööl käima, muidu meil ei ole üldse raha, millest me siis elame? Ega see seletus mind eriti ei lohutanud.
Teine pettumus oli seotud jõuluvanaga. Igal talvel jõulude ajal korraldati Sõdurite Kodu suures saalis ohvitseride ja üleajateenijate lastele jõulupuu, kus jõuluvana meile kingitusi jagas. Selle eest pidime talle salmi lugema või laulma. Mina olin alles selles eas, kus jõuluvana veel usuti. Minu õde ütles, et see kõik on väljamõeldis ja mingit jõuluvana polegi olemas, aga mina vaidlesin ägedalt vastu.
Siis viis Mai mind kapten Kaasiku maja akna alla vaatama, aknal oli ees ainult hõre tüllkardin, mis paistis läbi. Ja seal nägin ma oma silmaga, kuidas kapten Kaasik endale jõuluvana riided selga pani! See oli mulle ränk pettumus, tuli välja, et Mail oli õigus – jõuluvana on lihtsalt laste narrimiseks välja mõeldud. Järgmisel jõulupuul ma „jõuluvanale” enam salmi ei lugenud. Seisin tema ees, suu kõvasti kinni. Kingituse sain ikkagi kätte, see oli ju minu vanemate ostetud, ei olnud kusagilt põhjamaalt toodud!

Meta, ooperikoori ajast. Paremal fotol minu ema Meta-Elisabeth, juba Rattas.

Sarlakid ja vaga Jenoveva

Meie kõrvalkrundil asus lastekodu, mille territoorium ulatus Tartu maanteest Lastekodu tänavani. Sellest vist ongi säilinud Lastekodu tänava nimi, kuigi lastekodu seal enam ammu ei ole. Meie käisime ikka plangu vahelt piilumas lastekodu laste tegemisi ja mänge, aga otseselt me nendega kokku ei saanud. Isa kabineti aknad meie kodus vaatasid ka Lastekodu tänava poole.
Kui Mai sai 7-aastaseks, pandi ta erakooli, nn Kubu kooli, mis asus kusagil Imanta tänava kandis. Sõjas purustati see rajoon põhjalikult. Paljusid tänavaid, mis siis olid, nagu Heeringa, Klaasingi ja veel mitu tänavat, enam ei ole. Mul on säilinud ennesõjaaegne Tallinna kaart, kus kõik need tänavad veel olemas on, ka minu loo esimeses osas mainitud Kompassi tänavad. Mööda neid tänavaid nagu Klaasingi ja Heeringa, kulgeski minu õe koolitee. Esimeses klassis käies jäi ta sarlakitesse, mind komandeeriti õe haiguse ajaks tädi ja vanaema juurde, et ka mina nakkust ei saaks. Vanaema juures oli tore, seal oli palju vanaaegseid raamatuid nagu „Õnnetu Hirlanda”, „Vaga Jenoveva”, „Must Kapten” ja muudki. Kuna ma juba lugeda oskasin, oli mul seal huvitavat lektüüri küllaga.
Mail jäi õppimisse nii suur lünk, et ta pidi järgmisel aastal uuesti esimesse klassi minema. Teises klassis ta veel erakoolis käis, aga siis muutus meie elu ja kolmandasse klassi läks ta juba Tallinna 3. algkooli. Meie elus muutus peaaegu kõik. Hakkasid puhuma uued tuuled, oli vapside protsess, mida õige ähmaselt mäletan. Isa oli siis väga närviline, sest temagi oli mingil moel nende asjadega seotud, samuti tema ülem kolonel Raudvere. Kuhu Raudvere paigutati, ma ei tea, komandantuuri ta igatahes enam juhtima ei jäänud.

Asumisele Viljandisse

Ka minu isa saadeti Tallinnast ära – küll mitte asumisele kusagile Kihnu või Ruhnu saarele, vaid jättes ta isegi edasi ohvitseriks ja andes talle käistele veel ühe paela, aga Tallinnast ära – Viljandisse Sakala Partisanide Pataljoni juhatama. See tähendas seda, et meil tuli sellest ilusast suurest korterist välja kolida.
Halb oli see, et meie ema keeldus kategooriliselt Tallinnast provintsi kolimast, kartes, et sealne seltskond on veel hullem kui Tallinnas, milles mina isiklikult kahtlen. Viljandi on väga ilus väike linn ja sealne rahvas oli arvatavasti lihtsam ja sõbralikum kui Tallinna uhked prouad, aga ema arvas teisiti ja teda ümber veenda ei olnud võimalik. Nii algas meil meeleheitlik korteriotsimine.
See ei olnud kerge, sest ka siis olid üürikorterid väga kallid ja raha oli meil, muidugi, endisest vähem. Isa pidi ju endale Viljandis korteri üürima ja söögiraha pidi talle ka jääma. Vaevalt, et ta endale põlle ette sidus ja köögis toimetama hakkas, aga väljas söömine on, teadagi, väga kallis! Muidugi hakkasime tal pidevalt külas käima ja tema meil, aga see ei olnud enam see õige pere­konnaelu! Niisugust korterit, mis oleks vastanud mu ema soovidele, me Tallinnas ei leidnudki, sest see, mis oleks sobinud, oli liiga kallis ja see, mis hinna poolest sobilik, jälle ei kõlvanud meie emale.

järgneb