Kultuur ja Elu 2/2013

Kultuur ja Elu 1/2013

Päikselisi pildikesi Johannes Võerahansust

tekst: Ly Lestberg
arhiivifotod

Pianist ja abikaasa Erna Saar - Võerahansu.

2012. aasta septembris ­toimus Mart Sanderi ­galeriis mälestusnäitus „Tuntud ja tundmatu Johannes Võerahansu”. Selle korraldas kunstniku pianistist ja pedagoogist lesk Erna Saar-Võerahansu (89). Kuna muusikal oli Johannes Võera­hansu (1902–1980) elus väga oluline, koguni määrav roll, kuulusid näituse juurde lahutamatutena ka klaver ja romantilised meloodiad Schubertist Lizstini.
Kui palusin Erna Saarel meenutada oma abikaasat, siis tuli sellest vestlusest kokku üks kirev meenutuste kaleidoskoop, kus erinevaid eluseiku ühendavaks elemendiks sai taas muusika. Meie jutuajamise juurde kuulusid ka Schuberti klaveripalad „Pärnapuu” ja „Mere ääres”, koos kommentaaridega, võrratult elavas ettekandes.

Me teame Võerahansut kui tunnustatud maalikunstnikku, aga millised olid tema kokkupuuted muusikaga?
Kui Võerahansu läks 1919. aastal Ants Laikmaa ateljeestuudiosse õppima, oli seal ka klaver, millel ta sai juba siis kätt proovida. Laikmaa taipas kohe, et tegu on mitmekülgselt andeka poisiga ja tahtis teda koguni konservatooriumi saata. Konservatooriumi sisse astumisel paluti esitada üht Mozarti sonaati ja etüüde. Aga Võerahansu oli maapoiss ja tal polnud sellist kogemust kuskilt võtta.
Mõtelda, lugeda, kuulata muusikat, vahel ka minu mängu plaatide sekka – , see meeldis talle läbi kogu elu. Imetlema paneb, et Võerahansu oli enne minuga tutvumist juba nõnda palju muusikaalast kirjandust kokku ostnud – heliloojate elulood, harmooniaõpetus ja palju muud huvitavat.
Ta ei kuulanud mitte kunagi muusikat maalimisel saatena, vaid ikka eraldi. Ütles, et need on kaks ise asja. Kui tulin töölt, siis tihtilugu oli tal plaadimängija lahti ja pisarad silmas. Ta armastas muusikat nii väga. Ta sai väga hästi, rohkem kui mõni muusikateadlane, muusikast aru. Leidsin just kunstnik Elmar Kitse trükitud kutse näituse avamisele aastast 1966, kus adressaadina on märgitud muusik-kunstnik Võerahansule.
Ükskord tuli telekast Mozarti ooper väga kuulsate välismaiste solistidega. Siis Võerahansu ütles, istudes nagu postament teleka ees: „kulla Ärn, ära sa nüüd mitte kedagi sisse lase, ma tahan kuulata.”
Kord olles külas luuletaja Juta Kaidjal, ei tulnud meile meelde, kuidas kõlab Beethoveni viiulikontserdi esimese osa peateema. Ma helistasin siis Võerahansule. Ta laulis selle mulle telefonis peast otsemaid ette.

Kas Võerahansu kommenteeris ka kuidagi teie klaverimängu?
Ta rääkis ikka, mis talle meeldib ja mispärast meeldib. Väga tundlikult elas ta minu mängule kaasa. Kuulas ja vahel ütles: „Ärn, otsi veel kõla, selle koha peal sa ei tunneta päris niimoodi, nagu olema peab.” Kui ma olin väga rahutu ega saanud kõiki asju kohe nii nagu ma tahtsin, siis ta õpetas mind: „Aegamööda asjad käivad. Kui sa mängid, võib ka valesti minna, peaasi, et sa oma mänguga midagi ütled. Kõige koledam on virtuooslikkus ilma sisuta. Pole vaja mängida palju, aga seda tuleb teha hästi. Kõigepealt pead aru saama, mida mängida. Mõista helilooja aega ja püüda tabada tema olemust.”

Autoportree kaabuga.

Millised olid teie esimesed kokkupuuted Võerahansuga?
Ega me muidu poleks kokku saanud, kui Võerahansut poleks kutsutud Tallinna tööle. Ta sai endale kunsti­hoones ateljee, mille naabriks oli tema pallaslasest kooliõde, skulptor Lydia Laas, kes modelleeris mu portreed. Võerahansu vahel siis koputas ja kutsus Lydiat juttu ajama. Enamasti Lydia vastas, et ei saa tulla, kuna tal on modell. Kord aga Võerahansu ütles, et tule koos modelliga. Siis muidugi Võerahansu tõi šampanjat ja oli tore olemine, aga kõik lõppes nii, et mitte midagi erilist ei juhtunud. See oli enne seda, kui Võerahansu mu klaverimängu kuulama tuli.
Mäletan, et Võerahansu hakkas mulle väga meeldima, kui me kord Tartus külast tulles koos peatuses taksot ootasime. Mina ütlesin, et tal pole vaja edasi saatma tulla. Tal oli peas väga ilus pehme kaabu ja kui ta seda viibutas ning oma teed läks, siis just see liigutus tema juures on seniajani mul meeles. Kogu tema olemine oli üldse väga armas. Kohe kuidagi ei saanud olla tema peale pahane.
Esimest korda kuulis Võerahansu mind klaverit mängimas siis, kui läksime suurema seltskonnaga kunstiklubist minu poole Kalamajja. Ta ei tahtnud siis kohe kuidagi ära minnagi, nii meeldis talle muusika. Peale seda külastas ta mind vahel ka ootamatult. Just siis, kui mul meel kurb oli. Kuna ta lihtsalt oli tundnud, et peab tulema. Aga ta ei esitanud mulle mitte kunagi küsimusi. Tal oli seisukoht, et inimene räägib ise, kui ta seda tahab. Kui saabus minu sünnipäev, siis mängisid seal klaverit paljud tuntud pianistid. Võerahansu aga ütles pärast, et minu mäng meeldis talle kõige enam. Üsna varsti peale seda küsis ta minult: „Kas te ei abielluks minuga?” See meie elu oli väga erakordne. Me teietasime omavahel isegi kooselu alguses.
Selle suure kuldse raamiga maali „Kullerkupud”, mis otse klaveri kohal seinal, sain aga Võerahansult pulmadeks kingiks. Pildi taha on kirjutatud: Armsale abikaasale igaveseks mälestuseks ja meeldetuletuseks. Leesil, kus meil suvemaja oli, kasvas kullerkuppe väga palju, aga see maal on tehtud veel palju enne seda.
Võerahansu polnud siis enam kaugeltki esimeses nooruses, kui meie kohtusime. Tema oli 58 ja mina 36. Ainult muusika ja klaver olid tema abiellumise põhjused. Mitte mina, vaid klaver oli tema ideaal. See on päris kindel. See oli juhus, et klaver meid kokku viis. Aga me sobisime kokku. Hiljem ta siiski avaldas mulle saladuslikult: „Tead, Ärn, kui vanas eas armuda, siis on see palju hullem kui noorena.”

Teie hellitusnimi oli Ärn, aga kuidas teie Võerahansut kutsusite?
Ta oli mul Hansuke, aga enamasti ma teda nimepidi ei hüüdnudki. Ma armastasin rohkem tema põske silitada. Kui külalised tulid, siis küsisid ikka, et kas su Hansuke on kodus. Vastasin siis jah, Hansuke on kodus.

Milliseid liigutavaid hetki teil veel seoses Võerahansuga meenub?
Tol ajal ma läksin konservatooriumi mööda Kaarli puiesteed, otse üle Vabaduse platsi. Võerahansu ateljee aken oli just nii, et ta nägi, kui mina seda vahet käisin. Ükskord, kui ta ei saanud külalise pärast mulle vastu tulla, siis oli ta kirjutanud ühele paberilehele: „Kaotasin oma Eurydike. Eurydike, mu südame õis.” Kui ta uuesti mind nägi ja me kokku saime, siis oli ta lisanud: „Leidsin jälle oma Eurydike. ” Ega ma siis sellistest kirjakestest ei teadnud mitte kui midagi, alles hiljem leidsin need.
Kui Võerahansu läks näiteks hoiukassasse enda raha välja võtma, või poodi, siis ta pani alati teate mulle laua peale, kus ta parasjagu on. Siis ta kirjutas vahel ka niisugusi ilusaid lauseid sinna sekka.
Kui ma Tartusse mängima sõitsin, siis Võerahansu soovis alati, et ma jätaksin klaveri tooli peale oma kleidi. „Siis ma näen, et sa oled mu lähedal,” armastas ta ütelda. Ta helistas alati Tartusse. Kord saatis isegi telegrammi: „Mängi hästi. Mõtlen Su peale.” Kord leidsin laualt jälle niisuguse kirja: „Kui sind ei ole kodus, tunnen su järgi nii suurt puudust. Ei tea küll miks? Miks? Aga kui Sa oled kodus, siis mu süda on rahul, et Sinuga midagi halba ei juhtu.” Ta nii väga hoidis mind.
Kui Võerahansu Moskvasse läks, siis ostis ta kaks kohvrit. Tagasi tulles olid kohvrid heliplaatide ja raamatutega täidetud. Alles palju hiljem ta mainis muu seas: „Ärn, kas sa aru ei saa, ma ostsin ju ainult sinu pärast need plaadid.” Ta muretses lemmikteoste vinüüle alati eri variatsioonides, mitme erineva interpreediga, ja võrdles neid omavahel. Kõik plaadid on ta hoolikalt katalogiseerinud. Ka kõikide esinejate nimed on sinna üles kirjutatud. Kokku on üle 500 plaadi. Ma ei jõua neid kõiki küll oma elu jooksul ära kuulata.

Kas oli midagi veel peale muusika ja maalimise, mis Võerahansut huvitas?
Võerahansu teine suur huvi muusika järel olid raamatud, lemmikuteks Goethe „Faust” ja Dante „Jumalik komöödia”. Viimase algust püüdis ta mulle isegi tõlkida. Elu lõpuni täiendas ta end võõrkeeltes. Rääkida ta ei osanudki väga hästi, aga luges inglise, prantsuse ja saksa keeles. Kui meile Pent Nurmekund külla tuli, siis ei jõudnud ära imestada, kui palju prantsuskeelseid raamatuid meil laua peal on. Kolimise käigus saime kaasa võtta vaid tühise osa viiest tuhandest, peamiselt kunstiraamatud.
Võerahansu tundis huvi mitmesuguse kirjanduse vastu. Näiteks ka elu ja surma, usu ja hinge, igasuguse filosoofiliste probleemide, isegi ufode kohta kogus ta materjali. Ise ta ei luuletanud, aga on palju välja kirjutanud salme, mõnele ka enda poolt täiendusi lisanud. Kuidas ta küll kõike uuris! See oligi kogu tema elu.

Missugune Võerahansu inimesena oli? Kas meenub ka mingeid erilisi eluseiku?
Oi, temaga on igasugust nalja saanud. Kunstnikest sõbrad või õpilased käisid meil tihti külas. Rääkisime koos istudes muu jutu sekka vahel armastuse teemal ka. Ükskord ütles keegi Võerahansule, et kuule, vahetame õige abikaasad ära. Selle peale Võerahansu põrutas käega vastu lauda ja kärgatas, et mis te üldse armastusest teate! Kõik olid korrapealt vait, keegi ei tihanud enam öelda midagi.
Kunstnik Gustav Raud, kes palju muusikute portreid maalis, küsis kord ühel juubelil Võerahansult: „Kas sa lubaksid, et ma maaliksin su abikaasat?” Võerahansu pani käed tagumiku peale risti ja vastas: „Ei. Kui teen, teen ise.” Mul on sellest nii kahju.
Tal oli väga eriline huumorimeel. Vahel ütles ta ka rumalasti, aga tegelikult ta ei mõtelnud nii. Ta niisama viskas vahel villast. Muidu ta oli väga tõsine ja süvenev inimene. Ta armastas eraklikkust selles mõttes, et tahtis üksindust. Ega ta palju ei rääkinudki.
Millegipärast armastas Võerahansu sellist salmikest: „Eliisabet, mamma armas laps, läks aeda kõndima, Eliisabet, mamma armas laps, läks roosiaeda, Eliisabet, mamma armas laps, võttis roosi ja Eliisabet, mamma armas laps, istub nüüd sohva peal.” No, eks ta siis mõtles oma armastusmõtteid.
Tagantjärele leian, et ma oleksin võinud Võerahansu vastu parem olla. Kui ta veini võttis, siis ma vahel ikka riidlesin temaga ka. Rohkem ikka tervise pärast. Ükskord läksin kööki ja lõin koguni tassi puruks. Tema aga muigas ja ütles: „Ei tea, mis sel Ärnil täna viga on?” Kui ma aga tema silmi ja naeratust nägin, siis oli ka minu pahameel pühitud.

Mis teid Võerahansu loomingus kõige enam võlub? Kas teil on tema maalide hulgas ka mõni eriline lemmik?
Ma armastan kõige enam seda leivaahjuga tööd „Rehetuba”, mis mul külalistoas aukohal ripub. See on hästi varane maal, 1936. aastal valminud. Isegi süsi hõõgub sellel pildil õhtuvalguse käes ahjus väikse punase täpina, kui ma seda silmanurgast vaatan. Seal on üldse kõik väga armsalt tehtud. Ka see leiba küpsetav naine. Tema pluus ja juuksed on maalitud väga pehmelt.
Esimesed joonistused Saaremaast pärinevad ajast, kui Laikmaa saatis noore Võerahansu sinna vanavara koguma. Hiljem aga Võerahansu lausa armus Saaremaasse. Loodus koos linnulauluga äratas temas muusikamaailma. Täielikult. Tema värvivalik on nagu muusikameloodiate register. Värvidest tunneb ära inimese temperamendi. Temal olid väga pehmed ja harmoonilised toonid, mis mõjusid väga musikaalselt. Natuke lillakas-hallikas-pruunikad varakevadised toonid on tema värvid. Suurem osa ta paremaid töid on Saaremaal tehtud. Ta elas maalitavasse motiivi niivõrd sisse, et näiteks puud maalides tundis ta end selle puuna.
Veel meeldib mulle maalil „Kari tuleb koju“ väga eriline taevas. Just täpselt sellist kollakat suveõhtu taevast ma nägin, kui kord rongiga Tartust tulin. Olen ju maal sündinud. Lapsena lebasin tihti heinamaal ja võisin nii lõputult vaadelda pilvi. Sellepärast on see minule nii armas pilt. Võerahansu maalis üldse palju pilvi. Ühele väiksele joonistusele „Pilved” on ta kõrvale kirjutanud: pole neil aega.

Rehetuba.

Te ütlesite, et Võerahansu luges palju hingede rändamisest, uskus eelmistesse eludesse ja sellesse, et tuleb ise kord tagasi. Kas te olete täheldanud ise ka sarnaseid märke?
Peale Võerahansu surma käisid mul linnud korduvalt toas. Ühel päeval koju saabudes märkasin, et klaveri ümbrus on kõik paberitükke täis. Esimene mõte oli, et nüüd on küll vargad käinud. Klaveril lebas kinniselt Haydni sonaatide noot. Järsku märkasin üllatusega, et ühtegi noodimärkidega lehte ei olnud katki nokitud, ainult viimane, tühi leht oli puruks nokitud. Eks Võerahansu saatis selle linnu, sest ma olen kuulnud, et inimese hing võib end ilmutada pärast surma linnu kujul.
Ühel hommikul ärgates läksin kõrvaltuppa, kus Võerahansu omal ajal magas, ja nägin, et kardinapuu peal istub üks lind. Mõtlesin siis, et huvitav, kuidas ta sisse sai ja miks ta minust üldse välja ei tee. Selle mõtte peale lendas linnuke vurrdi maali peale ja vaatas mind pikalt sealt, aga ikkagi ei kartnud. Siis ma tegin akna lahti ja ootasin, et ta sealtkaudu välja lendaks. Lõpuks see linnuke tuli ja istutas end hoopis mõnusasti ukse ülemise ääre peale ega tahtnud sugugi minema lennata.
Suviti on mul aken lahti, kui klaverit mängin. Linnukesed tulevad siis siia akna lähedusse kaskedele laulma. Kui ma lõpetan mängimise, siis jäävad ka linnud vait. Seda on mu külalisedki märganud. Sellepärast mulle meeldib, kui rõdu-uks ja aken mõlemad paokil on.
Varem ilmutas Võerahansu end palju unenägudes. Kui ma otsisin mõnda asja taga, siis mulle otsekui näidati see koht kätte, kust seda leida. Võerahansu oli ju ise ka veendunud, et kõike saab õhu kaudu telepaatiliselt edasi anda.

Kas Võerahansu teile viimasel ajal on ka endast kuidagi märku andnud?
Ma nägin teda üleeile unes. Ta tuli, käed minu poole välja sirutatud, ja ütles: „Ärn, ma tahan sind vaadata”. Ma vastasin: „Ära vaata, ma olen nii kole praegu.” Kui siis hommikul üles tõusin ja raadio lahti tegin, siis tuli sealt Beethoveni viiulikontsert – üheainsa ta ongi kirjutanud. See oli Võerahansu kõige suurem lemmik. Teine lemmik oli Sibeliuse viiulikontsert. Eks ta suur romantik oli.

Kas Võerahansu leidis juba oma eluajal piisavalt tunnustust?
Talle anti vene valitsuse ajal kõikvõimalikke aukirju, aga ta ei läinud Kadrioru lossi mitte ühelegi järele. Võerahansu palus need alati saata Kunstnike Liitu. Teda taheti ka parteisse, aga ta ei läinud ka sinna mitte mingi hinna eest. Poliitika ja poliitikud teda ei huvitanud. Ta ei teinud ka mingeid tellimustöid, vaid kuulas oma südametunnistuse häält. Teda ei huvitanud, kas tema tööd meeldivad teistele või mitte.
Oma olemuselt oli Võerahansu väga tundlik, südamlik, aus ja tagasihoidlik inimene. Ta ei olnud üldse raha peale väljas, rohkem kinkis neid. Tema tahtis ainult õppida ja teha tööd ja enesele pühenduda.
Nüüd hiljuti oli Tartus oksjon, kus müüdi ühte erakollektsioonis asuvat Võerahansu maali „Külanaised”, suurusega meeter korda meeter. Alghinnaks olevat olnud 12 000 eurot, aga see maal müüdi lõpuks ära 47 500 euroga. Järelikult oli seal mitu inimest, kes just seda tööd nii väga ihaldasid. Oleksin nii tahtnud Võerahansule siis helistada ja sellest teada anda, aga võib-olla ta kuuleb mind praegu. Nüüd ma tahaksin talle öelda, et vaata, Hansuke, kuidas sind armastatakse. Aga ei saa...