|
|
Georg Otsa allkirjaga muusikakooli
lõpudiplom
tekst: Aino Merila
fotod: Erakogu
|
Aino Merila muusikakooli lõpetamisel.
|
Mitte
üksnes sellest ei taha ma täna rääkida, kuidas
Ots populaarsuse omandas ja lauluga südameid võitis,
mitte ka tunnustavatest tiitlitest, mis talle omistati, vaid hoopis
millestki muust, mis seondub Georg Otsa isikuga veel varasematest
aegadest.
Oli see meie ühine kool
nimega Tallinna Prantsuse Lütseum, mis Eesti Vabariigi kuldsetel
aastatel sidus? Arvan, et veel tänasel päeval võin
Georg Otsa julgelt oma koolivennaks lugeda, kuigi me kooliskäimise
ajad tegelikult ei ühtinud. Koolitee Prantsuse Lütseumi
kulges tol ajal Hariduse tänava koolimajja küll üht
rada pidi, aga eri ajal. G. Ots lõpetas Tallinna Prantsuse
Lütseumi aastal 1938, sama aastanumbri sees, mil üks
pika patsiga pisitüdruk madrusevormis ja punase tutimütsiga
oma kooliteed alles alustas. Kui Georgile sai osaks Prantsuse
Lütseumi lõpetamine veel Eesti esimese vabariigi ajal,
tuli meie aastakäigul katkestada selles koolis käimine
Teise maailmasõja eelõhtul, mil erakoolid suleti
ja likvideeriti, koguni sõjaväehospidalideks muudeti.
Seda armsamaks on saanud mälestused kunagisest lütseumist
nüüd, taasavatud koolis. Toimuvad regulaarsed vilistlaskogu
kokkutulekud, kuhu meiegi õppelend on kaasa arvatud. Need
toimuvad just selles endises koolihoones Hariduse tänaval.
Praegune koolidirektor Lauri Leesi on aukohale tõstnud
kunagise lütseumlase Georg Otsa – eeskujuks tänapäeva
lütseumlastele.
Lütseumist
muusikakooli
Esialgselt
pidin oma kiirköitja kaante vahele paigutama õpetajateportreed
esseede vormis, kuid erandkorras lisasin sinna ka direktori portree,
auavaldusena Georg Otsale. Õpetaja ei ole Georg Ots mulle
kunagi olnud, kuigi tagantjärgi tõdedes oli ta veel
kõrgem isik – Tallinna Muusikakooli direktor aastail
1951/52. Kõigile tuntuks saanud kontserdi- ja teatrietenduste
kaudu oli noor, energiline Georg Ots autoriteet ja kooli direktori
kohale oodatud inimene. Georg Ots ilmus meile kui säratäht,
kes oma tulekuga muusikakooli õpilaskonda vaimustas ning
tiivustas. Just meie lennule sai osaks õnn olla Otsa juhtiva
käe all muusikakooli lõpetamise aastal, Otsa direktoriks
olemise ajal. Oli tema see, kes Estonia kontserdisaalis lõpuaktusel
kätte andis lõpudiplomi kiituse ja lähetusega
ellu. Kahjuks aga ei saanud Ots töö- ja kontserttegevuse
ülekoormatuse tõttu jääda sellele administratiivsele
direktori ametikohale pikemaks ajaks. Lauljana kuulus ta ikkagi
rahvale laiemas mõistes.
|
Tallinna Muusikakooli lõpulend aktusel Estonia
kontserdisaalis aastal 1952.
Pildil õpetajad ja lõpetajad, keskmes koolidirektor
Georg Ots. Fotol puudub Samuel Saulus. Nimede loetelu
paremalt vasakule: Esireas: Irmgard Kaudre, Linda Saul,
Bruno Lukk, Ksenia Aisenstadt, Georg Ots, Elsa Avesson,
Aleksander Arder, Vera Lensin. Teises reas: Aado Velmet,
Aino Merila, Anna Klas, Õie Pikkpärg, Liida
Kivilo-Selberg, Evi Torpats-Ross, Maaja Reinaste, Astrid
Pääsuke, Ell Arike. Kolmandas reas: Helje Laane,
Lilian Semper, Jenny Siimon, Hilja Kahu, Haili Mitt-Sammelselg,
Heljo Sarapik, Niina Nellis, Marianne Murnikova. Neljandas
reas: Leo Normet, Jüri Lapimaa ja kolm sõjaväest
hiljem liitunud kursuslast.
|
Parimad aastad parimas koolis
Minu õpingud kulgesid edasi Tallinna
Riiklikus Konservatooriumis klaveri erialal, esimesed tööaastad
pärast konservatooriumi lõpetamist Pärnu Lastemuusikakoolis.
Tõsisem ja viljakam tööpõld aga ootas
ees kontsertmeistri ja klaveripedagoogina Tallinna Muusikakoolis.
Tööaeg langes perioodile, mil koolile omistati Georg
Otsa vääriline nimetus, samas muusikakoolis, kus aastatel
1944–1948 õppis G. Ots ise laulu, jätkates õpinguid
Tallinna Riiklikus Konservatooriumis prof. Tiit Kuusiku lauluklassis.
Aastal 1975 sai muusikakool oma ametlikuks nimetuseks: Tallinna
Georg Otsa nimeline Muusikakool. Olen õnnelik, et mind
just mu endises ja nii prestiižikas koolis vajati ja tööle
kutsuti. Olen uhke selle üle, et selles õppeasutuses
jagus mul sisutihedat tööd nii kontsertmeistri kui ka
pedagoogina pea neljaks aastakümneks. Olgu täheldatud,
et need olid mu elu parimad aastad, justnimelt Otsa-koolis.
Põgusaid kohtumisi lugupeetava G. Otsaga on meenutada vaid
hilisematest aastatest, mil ta meie muusikakooli aadressil Võidu
väljak 4 nii mõnelgi korral külastas. Toimus
see enne tema tervise pöördumatut tagasikäiku.
Mustades prillides, veel üsna operatsioonijärgses seisundis,
oli ta siiski paari oma estoonlasest sõbra saatel muusikakooli
tulnud, kas siis otse teatrimajast või koguni Magdaleena
haiglast, kuhu tuli taas tagasi pöörduda. Nagu selgus,
oli ettevalmistamisel Purcelli muusikaline draama „Dido ja
Aeneas”, kus pearolli pidi laulma Georg Ots. Nimetatud rolli
määramine talle oli ääretult tähtis,
ta võttis seda väljakutset täie kohusetundega.
Etenduse proovid kujunesid suursündmuseks ooperikollektiivile
juba ooperi ettevalmistavas käigus. Orkestri osa täitis
Tallinna Muusikakooli kammerorkester, koori osa „Välismaaga
Sõprus- ja kultuurisidemete Arendamise Ühingu Kammerkoor”
Valdo Ratassepa juhatusel. Ooperisolistideks olid koori ette kutsutud
Georg Ots, Kaie Konrad, Mare Jõgeva, Henn Eerik. Et ooperiainestik
põhines antiikmütoloogial, sai lavastuski antiikajastule
vastav ja Georg Ots Aenease osas ilmus lavale muistses rüüs,
peas sõjaväekiiver, mis pidi ühtlasi varjama
operatsioonijälgi tema näol.
Etenduse videosalvestus sai teoks tänu Eesti Televisiooni
stuudiole
1. aprillil 1975, saate toimetajaks Eeva Potter. Ettekandele tuli
ooper Eesti Ametiühingute Kultuuripalees Salme tänaval
sama aprillikuu 13-ndal päeval. Etenduse sissejuhatava sõnavõtu
tegi Enn Eesmaa, lavastajatöö Toomas Lassmann. Peaosa
Aenease rollis jäi rahvakunstnik Georg Otsale tema viimaseks
etteasteks ooperiareenilt lahkumisel. Ülev lõppakord!
Epopöa üle muistsete antiikaegade!
Tööd ja arutelud Mozarti ooperi „Don Giovanni”
ümber G. Otsa uues versioonis ning lavastuses veel jätkusid,
ent mitte kauaks, vaid jäid pooleli rahvakunstniku tervise
järk-järgulise halvenemise tõttu.
Oma tulemistega tõi Ots enesega alati kaasa ootusärevust
ning sõnulseletamatut auravalgust, mis temast kiirgus.
Ooperilavastuse lõppakord Estonias Mozarti „Don Giovanni”
esietendusega jäi Otsa jaoks kahjuks olemata. Kavalehelt
võis Georg Otsa nime leida vaid mustas leinaraamis.
Georg Ots oli meist lahkunud oma loometöö harjal, lahkunud
igaveseks 5. septembril anno 1975. Hinge kinni pidades olime kaasa
elanud igale tema viimasele südametuksele. Nüüdseks
on temast jäänud järele müüt ja helge
mälestus koos laulusalvestustega...
Otsakooli sisenedes võtab külastajat vastu pronksbüst
Otsast skulptor Erika Haggi taieses. On olemas Otsa mälestusklass,
õigemini küll kaks klassiruumi kooli alumisel korrusel
rikkalike fotostendidega laulja lemmikrollidest ning valge tiibklaveriga
Estonia.
Minu viimanegi etteaste hüvastijätul Otsakooliga leidis
aset Otsa-nimelises mälestusklassis aastal 1999.
Hüvasti Otsakool ja pakatavad mälestused selles!
Hüvasti surematu ja unustamatu Georg Ots ning tema õilis
kunst!
|
|
|
