Kultuur ja Elu 1/2013

Kultuur ja Elu 4/2012

Evy Laamann-Kalbus
"Minu hing on ikka Eesti poolt, tulgu või tökatit!"

tekst: JAANIKA KRESSA
fotod: erakogu

Hulk aastaid on mööda läinud paljudest eesti ajaloo valupunktidest, järjest vähem on meie hulgas neid, kes mäletavad diktaatorite võimuhaaramist ja Eesti tegeliku vabaduse kaotamist 1934, alanduste ja õuduste aega venelaste esimest korda tulles, juuniküüditamist 1941 ja suurpõgenemist 1944.

Teise ilmasõja eel- ja lõpuvõitluses Läände varjule viidud eesti mõte ja meel said hoitud pagulaste poolt, kes olid sündinud ja kasvanud Eesti Vabariigis, kuid sama usku ja vaimustust järgmistele põlvedele edasi anda osutus raskeks.
Kannataval kodumaal valati pagulaskonda regulaarselt laimuporiga üle: aastakümneid polnud normaalne suhtlemine Kodu- ja Välis-Eesti vahel võimalik ja see tegi oma töö. Eestlased on vahepeal tundmatuseni muutunud.
Täna on mõlemal pool ookeani vähe järel neid, kelles on säilinud meie ammune Vabadussõja vaim ja aade. Põlvkond, kes pagulastena Eestist lahkus, on valdavalt ka elust lahkunud. Evy Laamann-Kalbus on erand: ta on kestnud üle aja – 90-aastasena tegutsedes panustab ta tulevastele põlvedele, just neile mõteldes ja lootes andis ta välja kordustrüki William Tomingase 1961. aastal ilmunud raamatust „Vaikiv ajastu Eestis”.

Olid 1934. aastal terane 11-aastane ja sul on vaikiva ajastu saabumisest isiklikud mälestused.
Ma seisin Tartus Riia mäel ja imestasin, küsisin emalt, miks need tõrvikud nüüd ei tule. Ma olin nendega ju üles kasvanud! Ütlesin emale, et ma tean, nad tulevad! Tegelikult ma ei saanudki aru, mis toimus, minul oli oma maailm, milles ma jäin elama.
Niisuguseid inimesi, kes meid ikka vaikselt edasi toetasid, leidus üle Eesti. Nad olid raamatuäri omanikud, vürtspoodnikud jne. Nendest koosnes võrk. Nad polnud kõik Vabadussõjalaste Liidu liikmed, aga nad olid mõttekaaslased ja neid oli igal pool.

Teie pere küüditati esialgu Võrust Saaremaale. Kuidas teid seal vastu võeti?
Saaremaa loodus oli imeline ja kliima samuti, mu Taat sai seal lahti oma kurguhaigusest, mis teda Vabadussõjast saadik oli vaevanud. Ta oli kõri soomusrongi peal ära külmetanud, aga Saaremaal läks see üle. Ja üks parun kinkis meile oma koera, sest ta oli otsustanud Eestist lahkuda ja otsis koerale uut perekonda. Koera nimi oli Wilhelm Tell ja me tõime ta koos isaga Tartusse.

Baltisakslased toetasid vabadussõjalasi, aga nad ei kuulunud liikumise ridadesse.
Nad ei olnud nimekirjas, sest see oli eesti rahvusliikumine, neil oli oma erakond, aga nad tõesti toetasid ka meid. Ma mäletan Viljandi eralendureid Ungern-Sternbergi ja Braschet, nad käisid meie juures Võrumaal. Viljandi parun oli isegi rohkem eestlane kui paljud eestlased.

Rääkides küüditamisest, siis kuidas see välja nägi? Olen kuulnud, et inimesi hirmutati millegipärast just Kihnu küüditamisega?
Perekonnad saadeti ühest Eesti otsast teise ja kodukohta ei tohtinud külastada. Esimene, kes välja saadeti, saadeti Kihnu, selle mehe nimi oli Jänes ja ta oli suurkaupmees Tartus. Rahvas hoiab tema hauda tänaseni korras. Jänes oli tollal meile nagu au. Ta polnud sõjas olnud ega midagi, aga ta toetas meid. Kui ta Kihnu saadeti, ehitas ta endale sinna kena elamise ja hakkas peeneid pidusid pidama – see jälle Pätsile ei meeldinud, sest kõik hakkasid nüüd Kihnu saarele tilkuma – uhkete pidude pärast.

Oled lapsena istunud nii Artur Sirgu kui vist ka kõikide teiste juhtivate vabadussõjalaste põlvel. Millised inimesed nad olid ja mis on sulle neist meestest meelde jäänud?
Artur Sirk oli erakordne inimene. Ta oli sündinud rahva­juhiks ja ta oli erakordselt karismaatiline, aga ka väga aus ja sirgjooneline. Meil oli Võrumaal nii korraldatud, et Sirgule andis lilli alati mu sõbranna, mina andsin lilli Andres Larkale. Kõik vabadussõjalased peatusid sageli meie kodus ja jäid öömajale, meie kodu oli mõnikord nagu läbisõidulaager! Ka meie ööbisime sageli teiste soomusronglaste juures, ma olin isaga kaasas ja kuulasin meeste jutte, niimoodi sain teada kõikidest Vabadussõja lahingutest.
Hiljem ma kuulsin: Larkal oli lapsest peale olnud sõjamehe veri. Eesti on ju nii väike: Arvo lapsepõlvesõber oli kunagise Eesti Panga presidendi Eduard Aule poeg. Nii Larkad kui Auled elasid Pilistvere kandis ning Andres ja Eduard mängisid poisikestena koos sõda.

Kui isa esimest korda vanglast vabanes: Uno, Ella, Paul ja Evy Laaman 1936. aastal Tartus.

Kui tõrvikud Riia mäelt enam alla ei tulnud, siis hakkasid paljud inimesed kindlasti teie peale ka viltu vaatama. Kuidas sa lapsena sellega hakkama said?
Jah, samal ajal kui paljud toetasid meid edasi, et tahtnud teised meid enam tunda. Näiteks mu venna ristiisa Wilhelm Spoor, kes oli varem meil alatasa külas, tuli tänaval vastu ja läks mind nähes üle tee... Ma mõtlesin, et ta ei märganud mind, jooksin, esimesed kevadised kannikesed käes, üle tee – tema läks aga pika sammuga minema. See oli esimene ja siis tuli neid kuhjas. Ka koolis oli neid, kellel oli keelatud minuga suhelda. Ma ei olnud varem tagasihoidlik nurgasistuja, aga siis muutusin selleks.

Mis inimene oli Salme Pruuden, sinu klassijuhataja?
Olin 12 aastat vana kui läksin Tartusse kooli. Saara (nii hüüdsid tüdrukud Salme Pruudenit) korraldas siis arutamise, et kes on meie vanemad. Kõik pidid rääkima, et isa see ja see töötab seal ja seal. Kui tuli minu kord, ütlesin, et minu isa on sunnitööline. Saara tuli ligemale ja küsis: „Mida sa ütlesid?” Ma vastasin, et korrake teie, mina juba ütlesin. Meid oli klassis üle 50 tüdruku, paljud itsitasid. Ma ei pidanud vastu, viskasin tindipotiga vastu tahvlit ja tulin otsejoones koju, rääkisin emale loo ära. Ema läks kooli ja kui tagasi tuli, ta ütles, et enam meie sellest ei räägi. Sellest ajast oli meil Saaraga sõjariistade rahu. Aga muidu oli ta paha pedagoog ja inetu inimene. Temal oli nii vähe juukseid peas, et me laulsime temast möödudes: kaks karva kolmes reas – ja tema ajas tüdrukud kadedusest kraani alla kui keegi oli endale lokke keeranud või midagi.
Vaikival ajastul edutati just niisuguseid inimesi, kes olid manipuleeritavad. Saara määrati Kodutütarde peavanemaks ja talle hakkas võim kiiresti pähe. Ta hakkas direktori oksa saagima, meie kooli direktor oli kirjandusteadlane Jaan Roos, haruldase talendiga inimene.

Millised olid sinu sõbrannad ja klassikaaslased?
Pidime ühe sõbrannaga peaaegu Hollywoodi sõitma. Ta võttis kodust lauahõbeda ja tahtis maha müüa, see oli siis, kui mu isa vangis oli. Aga Hollywood jäi meist siiski ilma. Meie klassis oli palju lavatantsijaid, ka tantsukooli omaniku Adamtau tütar. Üks sõbranna, kellele hiljem pakuti Berliini ooperikoori juurde tantsijakohta, tantsis seal aastaid, hiljem aga elas Ameerikas Floridas.

Oled elu jooksul palju mõelnud – miks eesti rahvas reetis vabadussõjalased, kelle poolt oli ülekaalukalt hääletanud, kuidas rahvas mängis maha Vabadussõja-aate, mis rahvas me üldse selline oleme?
Sellest ei saa ma aru kui ma ka 200 aastat elaksin. Karl Reits ju hoiatas, ta hüüdis turuplatsidel, et häda tuleb. Me oleme vist rämpsrahvas, mul on valus seda tunnistada, sest minu hing on ikka Eesti poolt, tulgu või tökatit! Ma olen eestlane ega tea paremat...

Ella Laamann kolme lapsega aastal 1937. Perepea Paul on samal ajal sunnitööline.

Vaikiv ajastu läks üle nõukogude okupatsiooniks. Teie perel õnnestus 1941. aasta märtsis imekombel Eestist pääseda ja esimeste hulgas tulite kodumaale tagasi.
Kui me Saksamaale saime, tegi mu andekas isa tutvust kohalike inimestega ja sai sakslaste hulgas palju sõpru. Kohalik tenniseklubi esimees ja viinapruulija kutsusid meid külla. Nägime, millised ilusad uusasulad Hitler oli lasknud töölistele ehitada – ühepereelamud, kolm tuba ja vannituba – enne seda pidi saksa tööline küll elama sama viletsalt kui elati Eestis...
Minema pääsemine polnud aga sugugi lihtne. Kui ma nüüd sellele mõtlen, kuidas see üldse võimalik oli, siis ei saa ma isegi aru. Isa ja ema olid käinud korduvalt komisjoni ees, kus tuli tõestada saksa päritolu. Paljud hoopis arreteeriti ja meil polnud muud dokumenti, kui et ema oli Deutsch konfirmiert ehk siis saksa koguduses leeritatud.
Konspiratsioon oli täielik, Taadil oli habe ees, me nägime välja nagu sandid, komisjonis aga olid ainult juudid... Saalid olid nii täis, et kuigi mul oli seljas mantel, kitsas kui vorstinahk, siis kui sealt välja sain, olid nööbid selja peal – pidin seda nagu korsetti hakkama tagasi kiskuma.
Vabadussõjas võidelnud inimesed hoidsid endiselt kokku kui sukk ja saabas – meie vennaga elasime tuttavate juures, isa ja ema elasid kuskil mujal. Lõpuks saadeti mind selle komisjoni ette üksinda, mind viidi autoga sinna lähedale, siis oli juba vähe inimesi, paljud olid juba arreteeritud. Mees komisjonis rääkis saksa keelt mingi aktsendiga – mina rääkisin seda vabalt. Ja ma naeratasin kogu aeg ja tegin ennast hästi lolliks, kuigi olin 17 aastat vana.
Mulle antigi luba. Seejärel me sõitsime Läänemaale Ristile ja peatusime enne ärasõitu Mäe ema juures.

Milline mees oli Hjalmar Mäe, kui palju teie pere temaga kokku puutus?
Mäega puutus isa kokku Vabadussõjalaste Liidus ja Saksamaal põgenikelaagris. Kui me Eestisse tagasi tulime, siis oli neil lahkheli, olen sellele hiljem mõelnud, ja see on vaid mu arvamine, mitte teadmine, et isa oli pahane, et ta saadeti Kiievisse, kuigi oli kaup tehtud, et eestlased saadetakse Eesti.
Kui Eestis käis sõda, oli Saksamaal Wernecki lossi juures värbamine. Eestlased said ennast vabatahtlikult kahte moodi kirja panna: Wolksdeutsche või eesti väeossa. Isa ütles, kui ta meie eesti laua avas, et tema üksus läheb Eesti. Sakslaste laud tuli aga kõrvale, siis ei teadnud eestlased enam, kus see pirukas parem on – eestlane on väga imeliku mõtlemisega ja tal on väga tuline pea...
Hiljem aga saadeti eestlased ikkagi hoopis Ukrainasse ja selles süüdistati Mäed.

Oli sõda ja vaenlane ühine tervel Euroopal. Miks eestlased ajasid oma joru? Võib-olla oli Mäe just õige mees õigel kohal, kes oskas eestlaste ja sakslaste vahel tasakaalu hoida?
Mäe oli ärimees, ta importis veini, ta oli Austrias koolis käinud, tal oli sellest palju külge jäänud. Oma valitsuse moodustas ta ka nendest, kes olid Saksamaal õppinud.
Isa ei võtnud millestki osa, mis oli Mäe juures korraldatud. Mäe oli varem elanud minu onu majas Suur-Ameerika tänavas. Kui sakslased tulid, kolis ta mujale. Kui tema juures oli mingisugune olemine, siis sinna peenetele vastuvõttudele saadeti mind. Ainuke koht, kus isa ja Mäe kokku said, olid vabadussõjalaste matused: kõikidele, kes olid surnud või mõrvatud, korraldati nüüd riiklikud matused. Esimene asi oli neid surnuid mälestada kui kangelasi, nad olid ju kõik Vabadussõjalaste Liidu liikmed. Mäletan hästi kolonel Oskar Luiga ümbermatmist 1942. aastal Tallinnas ja kolonel Viktor Puskari matust aasta hiljem Tartus. Ka Artur Sirgule tehti mälestusteenistus Tallinna Toomkirikus – 1943. aasta suvel, keset sõjaaega – seda suudeti teha! Ja tulid ainult need, kes nii mõtlesid!
Mäe oli aga väga hüljatud. Kui me matusel marssisime, siis inimesed karjusid talle: „Määääääääää!”

Seda nad nüüd julgesid, aga kui vabadussõjalased vangi pandi või venelased sisse tulid, siis ei julgenud keegi määgida.
Eestlane on selline, ta vahetab värvi väga ruttu, nagu kameeleon. Isegi Jüri Uluots, ta oli enne Vabadussõjalaste Liidu liige, aga pärast murdis meelt ja oli suur inglaste kummardaja.
Pitka oli muide nii suur anglofiil, et ühele minu isa ohvitserile ta ütles – me elasime Narva maanteel, kus oli Pitka staap, inimesed käisid seal sisse ja välja sinimustvalgete tunnustega, uksel seisis saksa sõdur täägiga – seal ütles Pitka isa kohta: „Olge ettevaatlik Laamanni suhtes, sest ta põlgab inglasi.” Pitka ise ei osanud sõnagi saksa keelt, isa käis tema juures tõlgiks.

Aastad üksikkongis on näkku vajutanud sügavad kurrud, varem alati säranud silmad on tuhmunud – Paul Laamann peale teistkordset vanglast vaba­nemist 1938. aastal.

Millal sa oma isa, Paul Laamanni, viimast korda nägid?
Peale märtsipommitamist 1944, siis kui isa viis mind ja ema rongi peale ja jooksis veel rongiga kaasa. Hiljem oli meil kirjavahetus ja mõnda aega veel isegi telefoniühendus.
Oli Kriegspost ja eriline tempel, see oli nagu käsipost. Need inimesed, kes neid kirju tõid, olid nii truud, nad tõid meile isa käest kirjaga koos veel peekonit.

Kuidas emaga Läände jõudsite, milline oli põgenemisetee ja millal vennaga kohtusite?
Mu vend Uno oli Lennuväe abiteenistuses, aga ta tahtis, et teda isa juurde saadetakse ja saadetigi. Isa oli aga emale vandunud, et ta ei jäta venda enda juurde, nii pani ta Uno 22. septembril nagu postipaki laeva peale, Uno sattus esialgu Taani, sealt tuli edasi meie juurde. Me elasime Harzi mägede jalamil Niedersachenis, see on ääretult ilus ala. Mind värvati tõlgiks mu kooli-inglise keelega. Saksa keelt ma küll oskasin, kuid kohalikku dialekti ma esialgu ei osanud, aga ma omandasin selle kiiresti, pärast sain isiklikuks tõlgiks – ma ei tea ise ka, kuidas ma selle kõigega hakkama sain.
Ma olin vahepeal kihlatud ühe inglasega. Mu kõrvad jooksid tapmisest juba virtsavett, ma ei tahtnud sõjast enam mitte midagi teada. See oli noor major, kellele allus terve Briti tsooni autodevõrk, ta isa oli parlamendi liige ja tal oli iga päev uus auto – suured Mercedesed! Ja mina olin lapsest peale olnud autohull!

Evy Laamann Saksamaal 1946.

Kas sa ei mõelnud sellele, et inglane on vaenlase liitlane?
Ma ei mõelnud enam midagi. Kui ma sõjast ära tulin, Berliinist, ma olin nii tüdinud, et oleksin võinud oksendada omaenda laiba peale. Lõpuks ei olnud enam võimalik aru saada, kes on sinu poolt ja kes vastu, igaüks ainult tappis. Lärm oli nii suur, et kui karjusid kõrva, ei kuulnud... Seda õudust ei oska enam edasi anda, loe raamatust.
Inglane oli hea kasvatusega, viis mind oma vanemate juurde ja andis sõrmuse. Paar nädalat olin Inglismaal. Käisin parlamendi istungil ja liikusin koos selle mehega ringi. Ma usun, ta armastas mind, aga mina ei teadnud, mis armastus on, ma nägin ainult verd.

Kuidas sinu ema reageeris?
Ema ei ütelnud sõnagi, aga ta tegi sellise silmapööritamise, et ma mõistsin isegi. Me läksime Indiasse ja enne lahkumist andsin ma inglasele sõrmuse tagasi. Ma ei tahtnud Indiasse minna, aga emal oli hirm, et me läheme Nürnbergi kohutu ette, ta kartis seda. See oli õudne aeg tollasel Saksamaal: sa ei teadnud, mis on inglise, mis vene tsoon, iga päevaga muutus kõik. Ema leinas isa oma elu lõpuni, nende armastus oli üle haudade. Ja siis ema suri seal. Indias. Ta jättis mulle ja vennale žiletitera ja ütles, et venelaste kätte te end anda ei tohi.

Jäite vennaga üsna ootamatult kahekesi võõrale maale...
Suur maa, India, ülerahvastatud nagu sipelgapesa ja kõik valged olid järsku läinud, alles olid ainult kohalikud. Me läksime sinna tegelikult mu õe juurde, kes oli lõpuks saanud kätte telegrammi, mille me olime talle kaks aastat tagasi saatnud.
Mu vanem õde, kelle juurde Indiasse läksime, oli sunnitud riigist lahkuma, sest ta oli abiellunud moslemiga ja neid tapeti, pead lõigati maha, me nägime nüüd New Delhis veel rohkem laipu tänavatel vedelemas kui oli olnud Berliinis! Õde läks oma arhitektist mehega maale, millel polnud veel nime, nüüd on Pakistan. Ja meie vennaga pressisime iga teine päev läbi laipu täis tänavate jalgratastel surnuaeda ema hauale: meile räägiti, et šaakalid kaevavad värsked hauad lahti, ma ei tea siiamaani, kas sel jutul oli tõepõhi all või meid ainult hirmutati.

Kõlab hullemini kui „Tuulest viidud”... Kuidas ellu jäid ja Indiast pääsesid?
Ma läksin peole. Olin terve India peale vist küll ainuke blond, tantsisin hästi, keerutasin ennast ringi, nagu poleks midagi juhtunud! Üks hindu tegi mulle abieluettepaneku, oli teine mind juba varem tänava peal taga ajanud, tahtis õemehelt mind osta... Ja äkki kohtasin valget meest! Ta oli ungari juurtega ameeriklane, noor, minuvanune. Mõtlesin, et mul pole midagi kaotada. Olin nii naiivne, et ei teadnud sedagi, milles abielu seisneb, elasin nii, nagu homset päeva ei oleks ja eilne päev oli ka ära kadunud. Nii kui Ameerikasse sain, hakkasin oma venda järgi taotlema, see võttis aasta.

Ometi ei olnud su esimene abielu õnnelik.
Kui ma seal tantsuõhtul mehi valisin – see oli nagu Jahrmarkt! Ameeriklane oli väga kena, ta tantsis eesti rahvatantsu ja läks isegi eesti laulukoori laulma, ta tõesti jumaldas mind – ja mina katsusin temast lahti saada. Olime abielus kaheksa aastat, aga suure osa sellest ajast oli ta komandeeringutel Idamaades, mis oli tema eriala.

Kuidas sa kohtusid Arvo Kalbusega, oma elu armastusega?
Minu mees oli komandeeritud Jaapanisse, ma töötasin kongressi raamatukogus ja elu oli mu meelest normaalne. Korraldasin kodus kokteilparty ja kutsusin kõik vallalised meile, sest mul oli üks sõbranna, kellel ei olnud meest ja ma olin kuulnud, et Saksamaalt oli tulnud üks mees, kes sõitis Jaguariga – see oli Arvo! Ma lasin tal sõbranna ära tuua ja nad jõudsid juba tee peal tülli minna. Pärast pidu kutsus Arvo mind sõitma ja me tiirutasime mööda Sinimägesid (Ameerikas on ka Sinimäed!), tema sõitis ja mina sõitsin. Mõtlesin, et selle mehe ma nüüd võtan omale, tundsin, et just teda ma olengi elu aeg oodanud. Ta isegi ei küsinud, kas ma abiellun temaga – ma lihtsalt lendasin Las Vegasesse, pidin seal kuus nädalat istuma, nii pikk oli saba, et lahutust saada. Tagasi tulles oli Arvo mul lennuväljal vastas.

Mis oli temas nii erilist, mis teid ühendas?
Me olime väga sarnased, ka tema oli Deutsche Fräuleiniga üles kasvanud, ka tema mängis klaverit. Tema isa ei olnud küll vabadussõjalane, aga ta polnud ka Pätsi mees. Ta oli Eestis abiellunud, aga naine ei pääsenud põgenema, vaid oli jäänud väikese imikuga Nõmmele maha.
Me abiellusime 1956. aastal. Kümne aasta pärast sai Arvo esimese rabanduse ja pidi töölt ära tulema. Siis pidin mina otsustama, kuidas edasi. Raha ei kuku taevast. Ma jäin tööle edasi ja orienteerusin nüüd puhtalt karjääri peale, hakkasin teadlikult mööda redelit ronima ja raha teenima.

Töötades kongressi raamatukogus, aitasid sa eestlasi, kuidas see õnnestus?
Töö kongressi raamatukogus olin ma saanud tänu oma saksa keelele. Personali osakonna juhataja võttis mu tööle ja usaldas mind, mu inglise keel oli kooli keel, aga mu saksa keel oli hea, sest olin lapsepõlves seda õppinud oma Fräulein’ilt.
Ma sain hakata järjest teisi eestlasi palkama. Ma tõin eesti naisi ära munapunktidest ja pesumajadest: haritud eesti naised töötasid imelikes kohtades. Ja nad kõik said ka läbi, ainult üks kukkus välja ja just temal oli kolm magistrikraadi. Ma ei vaadanud pabereid, mõtlesin, et annan neile töökoha. Raamatukogundus oli uus teadus, mul polnud aega otsida, mul oli mees kodus haige!
Meie eesti inimestel oli kaks keelt kõrval nagunii ja intelligentsi tase oli meie rahval kõrgem kui ameeriklastel. Diplomeeritud ameeriklastel puudus tööoskus ja elukogemus.

Kuidas Lääs balti põgenikke vastu võttis? Kas kusagil ootasid kaetud lauad, kas elu oli lihtne?
Kui Ameerikasse tulime, oli ka siin inflatsioon ja peale sõda tulid kõik siia tagasi, meilt, põgenikelt, küsiti, miks me koju tagasi ei lähe ja miks me politseid ei kutsunud. Me olime aga rahvas nagu „Tões ja õiguses”, me töötasime ennast üles.

Kohtasid Ameerikas ka Võrumaa inimesi. Millised olid need kohtumised?
Valter Viks, Rõuge pastor, teda mäletasin lapsepõlvest, ta pidas niisuguseid jutlusi, et kirik oli rahvast täis nii talvel kui suvel, Päts küüditas ta Rõugest ära, aga Rõuge inimesed viisid talle järgi sinki ja kartuleid. Teda kohtasin ma Chicagos, kui oma venda külastasin.
Viksist ei saanud teisiti mööda kui kummardades. Muidu ma käin ikka sirgelt ja ei pane tähele, mis nad räägivad. Seekord olin just Floridast tulnud, 1500 miili maha sõitnud. Viks mälestas minu isa. Ütles: tule kohale! Tal oli ka minuvanune tütar, nüüd on nad kõik surnud, Viksi poeg suri möödunud aasta lõpul.
Valter Viks pidas Chicagos mälestusjumalateenistuse minu isale, kellel polnud ei matust ega hauda. Ma olin nii väsinud, et ei saanud püsti ega pikali olla, hakkasin hirmsasti nutma. Mul polnud kunagi niisugust teenistust olnud. Ma õieti ei tea praegugi ju, mis isaga otseselt juhtus. Ja kui ta nii seda ette luges, haruldaselt hästi, rahvas seisis püsti, siis ma läksin vaikselt kirikuuksest välja, kartsin, et muidu minestan ära.
Texases ma kohtasin ka selle mehe tütart, kes ainsana pääses Kadaka teelt ja keda ei vangistatud. Selle mehe nimi oli Lembit Mõttus, kuigi teda hüüti Ats Mõttus. Ta ehitas vaheseina oma korteris ja elas selle taga. Meie emaga käisime tal külas, samas majas elas Johannes Hollandi perekond ka. Alati pidin mina või Mõttuse tütar ukse taga mängima ja vastu seina koputama, kui keegi tuli.

Eestlased on võõrsile püstitanud mälestusmärke, mis neist lõpuks saab?
Hein kasvab üle, aeg teeb oma töö ära palju paremini kui inimene. Ainuke paik, mis ehk alles jääb, on Kensico surnuaed New Yorgi lähistel, see seisab kõikidest aegadest läbi, sellel ei ole kuskile minekut.
Õpetaja Kiviranna, ka Võrumaalt pärit mees, oli ettenägelik ja ostis juba ammu selle maalahmaka ja nüüd on sinna väga palju eestlasi maetud. Mul oli Lydia Koidula haualt mulda, teelusikaga panin seda kotti kui Eestis käisin ja teelusikaga andsin seda siis parimatele matustel välja ka. Kivirannat tundsin juba sada aastat ja tema vennaga käisin samas klassis.

Oled kohtunud ka William Tomingaga, mehega, kelle raamatu kordustrüki nüüd välja andsid.
Tomingat mäletan põgenikelaagrist Saksamaal, 1941. aasta märtsi alguses. Olime Lõuna-Saksamaal, Wernecki piiskopilossis – 3000 põgenikku, eestlased, lätlased ja leedulased. Seal oli ka Tomingas. Ma usun, et isa ja Tomingas tundsid varem, aga tema elas varem Tallinnas ja meie Võrus ja need vahemaad tollal olid väga suured, nii polnud mina temaga varem kokku puutunud. Nüüd hakkasid nad isaga kohe asju ajama.

Evy Laamann ja Arvo Kalbus nende ühises kodus Marylandis.

Sa külastasid kodumaad sügaval okupatsiooniajal ja oled sellest värvikalt kirjutanud raamatus „Tõde ei põle tuleski”. Millised on olnud sinu hilisemad kokkupuuted nn kodueestlastega?
Jah, ma olen elu jooksul Eestisse palju pakke saatnud ja kogemusi on mul mitme raamatu jagu. Ühed on niisugused, et inimestel on käsi pikal ja muudkui dikteerivad, mida neile saata...
Arvol oli palju sugulasi, see oli lihtsalt fantastiline, mida need soovisid. Ma ei ole kunagi elus osanud nii pikka kätt endale välja kasvatada, kuigi olen ise ka paljas olnud.
Üks Arvo suguseltsist kirjutas, et tal on väga vaja uut mantlit. Tahtis lillakasroosat mohääri. Isemoodi karv, mida saab vaid Hollywoodi moemajast. Ta lubas mulle ette joonistada, millist mantlit täpselt vaja on. Ma ütlesin, et mina õmblen oma riided ise – ta sõimas mu selle peale läbi.
Üks mu hea sõber, ta ema jäi kodumaale maha ja tahtis saada mantlile uut naaritsakraed. Otsisime mitu päeva, saime kätte, siis aga sai sõber emalt kirja, et üks mees viis ta autoga sõitma, küsis, sul välismaal sugulased, kas saaksid ka mulle midagi anda. Ema andiski krae autosõidu eest ära ja kirjutas, et saada uus ja natuke suurem. Mul kukkusid valehambad suust välja selle peale. Mul on selle rahva pärast häbi, kes on nii müüdavad.
Võib-olla tervete nende aastate jooksul ma olen leidnud umbes kolm sõpra, aga need, kes tekitasid tõelist jama, polnudki mingid veksa-tegelased, need olid päris tavalised eestlased kahjuks...
Selles raamatus ei ole mitte üks sõna vale, ma olen alla, mitte üle pakkunud. Ma katsun ikka seda meeles pidada, et olen eestlane ja Eesti on mu kodumaa, aga see on raske.

Julgesid tulla „koju käima” ohtlikult ja häbematult vara... Mitu korda sa mõtlesid, et see kõik on pigem uni, pole päriselt... ?
Jah, 1973 juba sattusin nagu tangide vahele! Nii kui ma jala maha panin, mõtlesin, et see on üks lavastus! Ma tulin oma isa otsima tegelikult. Arvo ei julgenud tulla, teda tundsid kõik hääle järgi, ta oli olnud ETA peatoimetaja, aga nüüd töötas ta Ameerika Hääles, mille peatoimetaja oli Jaan Kitzberg, kirjanik Augusti pojakene, selline saamatu vend ja roomaja elukas.
Aga mina mõtlesin, need inimesed, kes veel midagi teavad ja mäletavad, surevad ju maha ja ma ei leiagi neid. Igal asjal oma hind ja see hakkab tõusma kui saiatainas.

Millal tulite Arvoga koos esimest korda Eestisse?
1993. aastal, kui Eesti oli juba vaba.

Eesti Vabariik pidas hiljuti 95. sünnipäeva rohkete pidustustega.
EESTI EI OLE OLNUD 95 aastakest vaba, kohe MITTE ja MITTE! Tuleb rehkendada 1918–1934 ja siis 1991–2013 ja MITTE teisiti! 1934 kukkusime Pätsi hirmuvalitsuse alla ja sealt edasi võttis Stalini tapavalitsus meid oma verisesse hõlma. KES on see tola, kes 95 kuldsest vabaduse aastast korrutab? Tuleb mõtelda ajudega, mina saan rehkendades 38 vabaduse aastat ja MITTE rohkem. Tõde on ikkagi ainult tõde, teda ei saa venitada ega tagasi keerata.
Pärast sõja lõppu koostati ja allkirjastati Genfi konvensioon, mis käseb okupatsioonivõimudel okupatsiooni lõppedes jalamaid maalt lahkuda. Artikkel 49 ütleb, et üksikisikud või terve mass vägivallaga või vabatahtlikult okupeeritud maale toodudest, samaaegselt nendega kaasatulnud seltskonnad või üksikisikud, peavad okupantidega koos maalt lahkuma. Miks Eesti taasiseseisvudes seda ei rakendatud?

Millele sa loodad ja kust võtad jõu, et anda välja kordustrükke raamatutele, mis ujuvad nn peavoolule vastu?
Minul on suur lootus minevikule ja kaugele tulevikule.

* * *

1961. aastal kirjutatud „Vaikiv ajastu Eestis” on tänaseni ainukene põhjalik teos, mis kirjutatud vabadussõjalaste endi poolelt. Võimupositsioonilt materdatud on seda liikumist aga pidevalt ja vaikiva ajastu hinnangud ja valed on kuulekate ja usinate poolt põlvest põlve edasi antud ja hiilinud ka tänasesse päeva. Selle kordustrükiga soovib 90-aastane Evy Laamann kõnetada uusi põlvkondi.

Saatesõna raamatule „Vaikiv ajastu Eestis”

Minu ees laual on William Tomingase kirjutatud raamat „Vaikiv ajastu Eestis”. Raskustega pooleks see raamat sündis. Raskustega nägi raamat ka 1961. aastal trükivalgust.

Raha oli meie, põgenikurahva hulgas, napilt liikvel. Olime ju põgenikud kommunistliku tapahimu eest siin võõral maal, kuhu saatuse käsi meid oli pillutanud. Kohalik rahvas teadis küll holokausti koledustest, kommunistide korda saadetud küüditamistest ja mõrvategudest polnud neil aimugi ega tahtnud nad sellest ka midagi teada. Samasugune on olukord praegugi, sakslased olid mõrtsukad siinse rahva ajalooraamatu põhjal, venelased aga nende truud ja ustavad relvavennad Teises maailmasõjas. Katsusime neid valgustada, aga nad ei võtnud meid üldse kuulda.
Ka lokkas tööpuudus Ameerika mandril. Õigus vähegi parematele töökohtadele ja võimalustele kuulus äsja sõjamöllust naasnud päriselanikele, aga MITTE meile, põgenikele. Kõigest sellest on möödunud pikki aastaid. „Vaikiv ajastu Eestis” on raamaturiiulitelt kadunud. See generatsioon, kes Tomingase raamatu sündi jälgis ja raamatu ilmumist oma piskust ka toetas, on enamuses manala radadele siirdunud. Ristid pea iga suurema linna kalmistul räägivad meile sellest.

Olen 90 aastat vana naine, Vabadus­sõjalaste Liidu ühe juhi, Paul Laamanni tütar. Minu isa vangistati 1944. aastal meie maale uuesti sissetunginud kommunistliku hordi poolt ja piinati surnuks. Ta võitles admiral Pitka löögiüksuses. Tahan Tomingase raamatu uustrükiga varustada meie uut põlvkonda Eesti maa ja rahva mineviku uurimiseks, anda neile võimaluse faktide leidmiseks ja olukordade võrdlemiseks ning tõe avastamiseks ühest meie maale tähtsast ajaloolüngast, millest uus põlvkond teab napilt, või üldse mitte midagi. Enamusel on Päts-­Laidoneri poolt loodud dekreetide ajastust ja Riigikogu laiali saatmisest vähe teadmisi. Sellest vaikiti Vaikival Ajastul hirmust sattuda trellide taha, nagu see Vabadussõjalaste juhtide liikmetega oli juhtunud. Paremal juhul saadeti teisitimõtlejad oma elukohast minema ja keelati isegi kodukoha külastamine. Seda tehti 1935. aastal ka minu perega, meid saadeti Võrust Saaremaale „asuma”.    

Mehed, nagu Vabadussõjalaste juht Artur Sirk, ei sünni iga päev. Nad on Suurkujud, rahvajuhiks sündinud mehed, mitte ainult selleks koolitatud ja kasvatatud. Sirgu isiksus rahvajuhina haaras ja kütkestas väga suurt arvu Eesti rahvast. Vabadussõjalaste liikumine paisus Sirgu juhtimise all rahvaliikumiseks. Keegi ei saa kaljukindlalt teada, milliseks eesti rahva saatus oleks kujunenud, kui kindral Larka oleks 1934. aastal presidendiks valitud ja Artur Sirk peaministrina tema kõrval seisnud. Eelvalimised (allkirjade kogumine) kinnitasid seda. Larka sai 62 070 ehk 50,4% toetushääli, Laidoner 38 066 ehk 30,7%, Päts 18 501 ehk 14,9% ja Rei 4 983 ehk 4%. See võimalus võeti ära ühe hoobiga, just väljakuulutatud presidendivalimiste eel, kui Artur Sirk Pätsi dekreediga vangistati ja veidi hiljem, aastal 1937, sama mehe saadetud agentide poolt mõrvati.

Tundsin Artur Sirku varasest lapsepõlvest saadik. Istusin ta süles väikese tüdrukuna. Hiljem, kui suuremaks sirgusin, käisin koos isaga paljudel koosviibimistel ja meeleavaldustel. Mu kõrvad kuulsid rahva hõiskeid ja juubeldusi. Olin Vabadussõjalaste Liidu mitmel maakonna lipuõnnistusel ja tõrvikrongkäigul. Laulsin teistega kaasa „Eestimaa, su mehemeel” ja aitasin asetada pärgi langenud Vabadussõjalaste kalmudele ja ausammastele. Olin ema poolt saadetud talismaniks isale ja täitsin rõõmsalt ema käsku.

Üks on kindel, punaarmee oleks enne meie maale sissetungimist kindlasti meenutanud meie Vabadussõda 1918–1920, kus nad haledalt peksa said. Vabadussõda, kus 14-aastasest koolipoisist raugaikka jõudnud vanuri kõrval võitles iga elusolev eesti mees suures ülekaalus olevate bolševike vastu. Nad võitlesid ränkrasket võitlust ja ometi võitsid. Selle uskumatu võidu saavutasime 1920. aastal kõrge vere hinnaga. Aga samas kaotasime oma vabaduse jälle 1934. aastal Päts-Laidoneri poolt plaanitsetud ebaseadusliku putši alusel Pätsi dekreediga, kui Vaba­dussõjalaste Liit üleöö suleti ja kõik Liidu juhtisikud arreteeriti ning Päts ainuvalitseja-diktaatorina võimu üle võttis, kuni punaarmee 1940. aastal peremehelikult meie maale sisse jalu­­tas. Meie oma vägede ülemjuhataja võttis nad Narvas sõbralikult vastu.

Evy Laamann-Kalbus,
Marylandis, 2013. aastal