|
|
Wehrmacht Aafrikas 1941–1943
Tekst: Jüri
Kotšinev
Oli
aasta 1943, kui Wehrmachti Aafrika tankiarmee oli sunnitud ülekaaluka
jõu ees kapituleeruma. Saksamaa jõud läksid
Idarindele, kus otsustati kogu II maailmasõja ja Euroopa
tuleviku saatus. On ausaid kaotusi, mis ei ole häbistavad,
vaid isegi väärikamad kui ebaausad võidud. Nendele
meestele, kes võitlesid Wehrmachti Aafrika korpuse ridades,
ei olnud midagi ette heita ei ajalool, ei Vaterlandil ega isegi
võitjatel.
Saksamaa liitlane, Itaalia
riigi juht Benito Mussolini soovis saavutada sama hiilgavaid sõjalisi
võite nagu tema eeskuju Adolf Hitler oma loodud Wehrmachtiga.
Saksa relvade triumf Euroopas 1939-1940 innustas Mussolinit oma
triumfe saavutama ning valik langes tollase Itaalia koloonia Liibüa
naabrile Egiptusele, kus tuli jõudu katsuda Briti vägedega.
Hitler pakkus oma liitlasele Mussolinile Egiptuse sõjakäigu
eel sõjalist abi ühe tankidiviisi näol, kuid
Mussolini oli liiga enesekindel ning lükkas abi tagasi. Kohe
sai selgeks, milline viga see oli.
Peale 1940. aasta septembrit, kui itaallased tungisid Egiptusesse,
alustas seal dislotseeruvate Briti Ühenduse vägede juhataja
kindral Archibald Graham Wavell operatsiooni "Kompass",
mille käigus itaallased said hävitava löögi.
Enamik neist langes vangi ning peale lüüasaamist Sidi
Barrani lahingus lõigati õnnetutel ja võitlustahte
kaotanud itaallastel taganemistee. Iseloomulik itaallaste täielikule
häbistavale kaotusele on nende langenute arv võrreldes
inglaste kaotustega - 38000 Itaalia poolel, 628 Briti Ühenduse
poolel. Tohutu vahe. Itaallased tõrjuti tagasi Liibüasse,
kus Briti Ühendusse kuuluvad Austraalia väed blokeerisid
nende 45 000-mehelise väekontingendi Bardia kindlusesse.
Kapituleerumine toimus 5. jaanuaril 1941. Itaallased kaotasid
selle ebaõnnestunud sõjalise operatsiooni (Egiptuse
vallutamise katse) käigus kokku 130 000 meest ja 380 tanki.
Küsimuse all oli see, et Hitleri liitlane Mussolini ja tema
juhitud Saksamaa liitlasriik Itaalia oli kaotamas oma kolooniad
Põhja-Aafrikas. Briti Ühenduse väed purustasid
1941. aasta jaanuaris kindral Richard O'Connori juhatusel Läänekõrbes
XIII korpuse jõududega (7. tankidiviis, 4. India diviis,
6. Austraalia diviis ning Uus-Meremaa üksused - kokku 31
000 meest) Itaalia 5. ja 10. armeed, kuhu kuulus 236 000 meest.
Saksamaa pidi alustama oma liitlase päästmiseks "Kõrbesõda".
Wehrmachti
"Kõrbesõja algus"
Briti Ühenduse
seni võidukad väed said nüüd kokku hoopis
teistsuguse vastasega. Selleks oli ennast eelneva kahe aasta jooksul
Euroopa sõjaväljadel tõestanud tolle ajastu
maailma parim armee "Wehrmacht". Põhjagermaani
vaimu ja sõjaideaale kandev, murdumatu tahtejõuga,
ülihästi varustatud ja distsiplineeritud sõjameeste
vennaskond, keda juhtisid tollase Euroopa parimad väejuhid.
Aafrikasse saabusid karge Põhjala karakterit omavad, sõjaks
hästi ettevalmistatud valged vägilased, kelle tahe ja
iseloom oli võrreldav raua ja tulekivi sulamiga. Wehrmacht
jõudis mustale mandrile…
See juhtus 14. veebruaril 1941. Tripolis. Esimesena jõudis
kohale 5. Aafrika kergediviisi esimene ešelon ning 3. tankirügement
koos luure- ja sapööriüksustega. Kuigi Wehrmachti
üksused ei olnud suurearvulised, olid nad varustatud suurepärase
soomustehnikaga ja muidugi oli eriline koht nende väeüksuste
juba legendaarseks saanud komandöril, kindralleitnant Erwin
Rommelil, kes juhtis hiilgavalt oma 7. tankidiviisi Prantsusmaa
purustamisel 1940. aasta "Välksõjas". Rommel
tõestas kohe, et ta on tegude mees ning tema juhitud Wehrmachti
väed alustasid kohe lahingutegevust. Inglise kindral Wavell
oli sunnitud osa oma vägedest samal ajal (tema alluvuses
olevad Austraalia ja Uus-Meremaa väed) suunama Kreekasse
sakslaste vastu ning 4. India diviisi Etioopiasse.
Rommel ründas inglasi El Agheila all, et vallutada Tobruki
sadamasse koondatud inglaste strateegilised varud. See õnnestus
Rommelil hästi ning inglased tõrjuti Marsa Brega juurde.
Rommel tegutses otsustavalt edasi ning tema juhitud Aafrika korpuse
5. kergediviis liikus Bengasi juurde, samal ajal kui osa 5. diviisist
liikus kõrbes El Mecheli juurde, olles tugevdatud tankidega.
Rommel vallutas Bengasi 4. aprillil 1941. El Mecheli võeti
7. aprillil, kusjuures vangi langes inglaste kindral-leitnant
Richard O'Connor. Valdav osa inglaste 2. soomusdiviisist langes
Wehrmachti vangi. Tobruki vallutamine osutus aga raskeks. Seda
kaitses 35000-meheline garnison ning Briti laevastik sai varustada
sadamalinna mere poolt. Rommel alustas Tobruki ründamist
sapööriüksuste, kuulipildujapataljoni ja 5. tankirügemendi
jõududega. Brittide kindral Wavell alustas omalt poolt
operatsiooni "Brevity" sihiga taastada rindejoon Halfaya.
Brittide ajutine edu kestis vaid kümme päeva, kuni Rommel
nad tagasi paiskas. Wavell sai juurde tanke ja pommitajaid ning
asus Tobruki deblokeerima. Algas brittide operatsioon "Battleaxe".
Halfaya all ründasid inglased Wehrmachti tagalat. 15. juunil
alanud inglaste pealetung takerdus, kuna Wehrmacht kasutas nende
tankide tõrjumiseks 88 mm seniitkahureid. Rommeli väed
asusid juba 16. juunil vastupealetungile ning surusid inglased
17. juuniks Liibüast Egiptusesse. Inglased kaotasid 91 tanki,
Rommeli väed kõigest tosina. 21. juunil vahetas õnnetu
kindral Wavelli välja kindral Claude Okinlek. Järgneva
paari kuu suhtelise tegevusetuse jooksul töötas kindral
Okinlek välja uut Tobruki deblokeerimise operatsiooni. Garnison
sai toetust Briti laevastikult, samal ajal kui sakslaste poolel
oli ülekaal õhujõududes.
|
Kindralleitnant “kõrberebane” Erwin Rommel.
|
Rommeli teine
katse vallutada Tobruk
Kindral Okinlek sai
valmis Tobruki deblokeerimise plaani nimega "Crusader"
ning alustas lahinguoperatsiooni, ennetades Rommeli 20. novembriks
kavandatud rünnakut Tobrukile kahe päevaga. Inglaste
operatsiooni plaan nägi ette liikumist mööda Egiptuse
piiri ning Wehrmachti vägede blokeerimist Halfaya ja Bardia
all, luues sellega platsdarmi liikumiseks Tobruki alla. Okinleki
käsutuses oli 736 tanki, samal ajal kui Rommelil oli tanke
vaid 240. Niisiis alustas Okinlek operatsiooni "Crusader"
18. novembril 1941. Inglaste 8. armee koosnes XIII ja XXX korpusest
ning kindralleitnant Alan Cunningham viis inglise armee üle
Liibüa piiri. Inglaste XIII korpuse Uus-Meremaa ja 4. India
diviisid liikusid Bardia alla. XXX korpuse aga Rommel hajutas,
nii et see ei jõudnud plaanijärgsesse kohta. Korpuse
koosseisus olev 4. soomusdiviis sai seekord lüüa itaallaste
diviisi "Ariete" meestelt ning kaotas Bir el Gubi lahingus
50 tanki. Cunninghamil õnnestus küll oma lahingtegevuse
vasakul tiival hõivata Sidi Rezegh, kuid Rommel andis oma
tankidiviisidega inglaste XXX korpusele tugeva löögi
ning kaotades 200 tanki, olid inglased sunnitud Sidi Rezeghist
taganema. Kokku kestsid operatsiooni "Crusader" käigus
peetud lahingud kolm nädalat. Rommel koondas oma väed
Egiptuse piirile, et lõigata inglased oma baasidest ära
ning ründas neid tagalast. Inglased hoidusid nüüd
igaks juhuks aktiivsest lahingutegevusest ning samal ajal hakkas
nende Tobruki garnison liikumist ida suunas, mille tulemusel liituti
26. novembril XIII korpuse vägedega El Duda juures. Kogu
operatsioonis käigus kaotasid inglased 18 000 meest ja 287
tanki, Wehrmacht aga 30 000 meest ning 300 tanki. Inglased said
kergemini täiendada elavjõu kaotusi ning tuua kohale
uut lahingutehnikat. Rommelil oli selles suhtes aga oma vägede
elavjõu ja tehnikaga täiendamine märksa raskem,
kuna Vahemeri oli Briti merejõudude kontrolli all.
Rommel võttis aja maha ning taganes oma vägedega 1942.
aasta jaanuariks El Agheila juurde. Talle naeratas õnn,
kuna Jaapan oli just astunud sõtta, mis nõudis kindral
Okinlekil saada uusi reservvägesid ja tehnikat. Algas sõjategevus
Kaug-Idas. Luftwaffe saatis Aafrika korpuse abistamiseks, Rommeli
vägede toetuseks sinna uusi lennukeid. Jaanuari keskpaigaks
sai Rommel oma vägedele juba sellisel määral täiendust,
et alustas tõsist ettevalmistust inglaste uueks ja otsustavaks
ründamiseks. Wehrmachti liitlased itaallased alustasid 21.
jaanuaril inglaste ründamist Bengasi all. Rommeli väed
olid lõplikult valmis otsustavaks pealetungiks. Algas uus
pealetung Tobrukile. 27. mail 1942. aastal möödus Rommel
Briti vägede vasakust tiivast ning andis löögi
brittide 8. armeele. Wehrmachti liitlased itaallased võitlesid
samal ajal Bir Hakeimi kindluse all, kus nende vastas seisid "Vaba
Prantsusmaa" armee võitlejad. Rommeli ja tema liitlaste
väed olid lahingutest kurnatud, kuid paremini ei tundnud
ennast ka inglased. Oli saabunud otsustav hetk ning Rommel näitas
oma raudset närvi ja sõjamehelikku otsustavust. Ta
saatis 90. kergediviisi lõuna suunal ning aitas itaalia
diviisil "Ariete" tõrjuda prantslased Bir Hakeimi
kindlusest välja. Rommel kogus jõudu ning oli juuni
keskpaigaks valmis uuesti Tobruki ründama. Osa inglaste 8.
armeest jäi Tobruki alla kaitsepositsioonile, samal ajal
kui ülejäänud osa armeest taganes Egiptuse piiri
juurde. Rommel alustas pealetungi 20. juunil ning Tobruki garnison
kapituleerus järgmisel päeval. Wehrmachti kätte
langes rikkalik sõjasaak. Inglise garnison langes vangi
ning nende allesjäänud vägede võitlusvaim
oli murtud.
Selline oskuslik ning mehine vägede juhtimine tõi
Rommelile õigustatud autasu ning Saksa riigi ja rahva juht
autasustas Rommelit kindralfeldmarssali aukraadiga. Rommelist
sai kõige noorem selle auastme kandja Wehrmachti vägedes.
Pealetung
Egiptusesse
Vaatamata esialgsele
plaanile oodata vägede edasitungiga, kuni õnnestub
neutraliseerida Malta garnison ning kindlustada sellega sakslaste
moona ja relvavarude konvoide liikumine, veenis Rommel tõelise
väejuhina Hitlerit mitte jääda ootama vallutatud
Tobruki, vaid asuda kohe jälitama inglasi Egiptuses. Loa
Führerilt Rommel ka sai ning 23. juunil ületasid tema
üksused Egiptuse piiri. Kindral Okinlek paigutas oma väed
kaitsepositsioonidele Mersa Matruhi all. Inglastel oli reservväes
20 000 meest, kes pidid kohtuma Wehrmachti 90. kergediviisi ja
21. tankidiviisi võitlejatega. Rommeli väejuhitalent
ning tema Aafrika korpuse meeste võitlusvaim lubasid pealetungivatel
üksustel piirata arvulises ülekaalus olevad inglased
ümber Mersa Matruhi juures. Esimesena taganes brittide poolel
Uus-Meremaa diviis. Nad murdsid piiramisrõngast välja
ja taganesid ida suunas. Rommelil avanes tee Aleksandriasse. Tema
ja Aleksandria vahele jäi vaid looduslik kaitseliin El Alameinist
lõuna pool. Rommel ei teadnud sellest midagi ning 30. juunil
1942 jõudsid tema korpuse sapööriüksused
inglaste kaitseliini miiniväljadeni. Algasid lahingud, mis
kestsid neli kuud. Esimesed lahingupäevad näitasid,
et Aafrika korpuse mehed vajavad pisut hingetõmbeaega ning
Rommel tõmbas nad pisut tagasi, andes käsu Itaalia
liitlasvägedele asuda arjergardi, kaitsmaks saksa üksuste
tagalat. Inglased sooritasid 1942. aasta juulikuu jooksul mitu
katset rünnata Wehrmachti positsioone, kuid mingit edu need
ei toonud. Rommel oli kindel, et saab varsti täiendust elavjõus
ja tehnikas ning asus otsustavalt inglasi ründama 30. augustil
1942.
Vahepeal sai uueks brittide Lähis-Ida vägede ülemjuhatajaks
Okinleki asemel kindral Harold Alexander. Tema alluvuses olev
inglaste 8. armee valmistas Rommelile ette lõksu - Alam
Halfa juurde oli 8. armee juhataja kindral Bernard Montgomery
koondanud suure hulga suurtükke ja tanke. Samal ajal sattusid
pealetungivad Rommeli üksused inglaste miiniväljadele
ning kandsid tohutu kahuri- ja tankitule all suuri kaotusi. Asjale
pani punkti inglaste lennuvägi, mis jahvatas Rommeli üksused
läbi. Rommeli enda tervis halvenes järsult ning tekkinud
olukorras pidas ta paremaks oma väed lahingust välja
viia. Aafrika korpuse võitlusvaim ei olnud aga mitte murtud,
vaid vastupidi - mehed kippusid uuesti lahingusse, vaatamata üle
elatud kaotustele ja inglaste ülekaalulisele tulemöllule.
Siiski viis Rommel oma väed lahingutegevuse piirkonnast välja.
Jätnud oma uued kaitseliinid 88-millimeetriste seniitkahurite
kaitse alla (mis oli tõhus tankivastane relv) ning paigaldanud
oma üksuste positsioonide ette miiniväljad, lahkus Rommel
Saksamaale tervist parandama. Seda kasutasid ära inglased
ning Rommeli Saksamaal olles alustas kindral Montgomery 23. oktoobril
üldpealetungi kogu rindel. Rommel naasis oma Aafrika korpuse
juurde 25. oktoobril ja leidis eest oma võitlusvaimu ja
mehisuse täielikult säilitanud üksused. Montgomery
lootus kurnata Wehrmachti mehed ülekaaluka tulejõuga
välja ei kandnud vilja. Viis päeva kestnud meeleheitlik
inglaste rünnak jooksis kinni, ning kaotanud võitlusväljal
10 000 meest, ei suutnud inglased Aafrika korpuse rindest läbi
murda. Samas toetus Montgomery uutele saabunud reservidele ning
ründas 4. novembril ülekaalukate jõududega Rommeli
positsioone uuesti - seekord rinde lõunalõigus.
Rommel tegi aruka otsuse ning viis oma väed tagasi.
|
Inglise kindral kindral Bernard Montgomery.
|
Sõjategevus
Tuneesias
Inglased asusid koos
ameeriklaste üksustega pealetungi jätkule juba 7. novembril,
alustades uut operatsiooni nimega "Torch". Nad maabusid
Marokos ja Alžeerias ning Rommeli väed olid võetud
sellega kotti. Taganeda oli Wehrmachti Aafrika korpusel võimalik
ainult ühes suunas - Tuneesiasse. Sealt oli võimalik
omakorda evakueeruda Sitsiiliasse. Rommel näitas just sellel
sõjaetapil, et on igati väärt oma uut hüüdnime
"Kõrberebane". Ta sooritas hiilgavaid manöövreid
ning põikles Montgomery juhitud inglise-ameerika vägede
katsetest võtta ta tangide vahele nii osavalt, et jõudis
1943. aasta veebruaris Mare liinile, samal ajal kui kindralid
Walther Nering ja Hans-Jürgen von Arnim seisid raudse ja
vankumatu müürina Alžeeriast pealetungivate inglaste
ja ameeriklaste üksuste vastas. Rommeli raudne tahe ja sõjaline
talent ei lubanud Montgomeryl võitu saavutada. Inglaste
varustusteed ja kommunikatsioonid olid ohtlikult pikaks veninud.
Luftwaffe saavutas ülekaalu õhus ning saabus ka kauaoodatud
vägede täiendus. Rommeli juhitud Itaalia-Saksamaa liitlasväed
täienesid elavjõuga 1942. aasta detsembris 100 000
meheni ning Aafrikasse saabus ka rasketankiväe pataljon uute
sõjamasinate - "Tiger"-tüüpi tankidega.
14. veebruaril ründas Rommel läänest peale tungivaid
ameeriklaste üksusi. Tema 10. ja 15. tankidiviis andsid löögi
Sidi Bou Zid'ist. Ameeriklased said tugeva löögi. 15.
veebruaril tõrjusid Rommeli väed jõuliselt
ameeriklaste vasturünnaku katse. 20. veebruaril viis Rommel
isiklikult rünnakule 10. ja 15. tankidiviisi ning vallutas
Kasserine mäekuru. Rommeli vaieldamatule edule pani seekord
aga piiri kütuse otsa lõppemine. Tankid ei sõida
ilma kütteta ja selle vastu ei saanud isegi "Kõrberebane"
Erwin Rommel.
Rommel võttis aja maha ja hakkas valmistuma inglaste purustamiseks.
Löök pidi toimuma Medinini juures Mare liinile. Inglaste
hästi paigutatud kahurvägi hävitas suure osa Rommeli
tankiväest ja jalaväest. Kõiki lahinguid võita
ei saa ning alati ei suuda olude ja ülekaaluka vastasega
edu saavutada isegi Rommeli-sugused väejuhid. Rommel kutsuti
aru andma Saksamaale, kuhu ta lahkus oma vägede juurest 9.
märtsil 1943. aastal. Teda jäi asendama kindral von
Arnim. Seegi väärikas kindral ei suutnud ilma uute täiendusteta
vastu seista üha kasvavale inglise-ameerika väekontingendile.
Saksamaa ei saanud saata vajalikul määral täiendust
oma Aafrika tankiarmeele - oli 1943. aasta ning kõik Saksamaa
varud ja jõud läksid teatavasti Idarindele, kus otsustati
kogu II maailmasõja ja Euroopa tuleviku saatus. Kindral
Hans-Jürgen von Arnim oli sunnitud ülekaaluka jõu
ees kapituleeruma. See juhtus 12. märtsil 1943. Itaalia-Saksa
liitlasvägedest, kes osalesid "Kõrbesõjas",
langes vangi 240 000 meest. On ausaid kaotusi, mis ei ole häbistavad,
vaid isegi väärikamad kui ebaausad võidud. Nendele
meestele, kes võitlesid Wehrmachti Aafrika korpuse ridades,
ei olnud midagi ette heita ei ajalool, ei Vaterlandil ega isegi
võitjatel. On teada, et Rommeli korpuse mehi austasid isegi
nende võitjad.
Aafrika korpuse
ülesehitus
Aafrika korpuse moodustamise
käsu avalikustas Führer 19. veebruaril 1941. Selle korpuse
algne koosseis oli järgmine:
Korpuse staap.
5. Aafrika kergediviis
15. tankidiviis
Reservväed:
576. korpuse topograafia osakond
300. veeluure eripataljon
605. motoriseeritud tankitõrjepataljon
18. motoriseeritud õhutõrjerügemendi 1. patarei
33. motoriseeritud õhutõrjerügemendi 1. patarei
606. motoriseeritud õhutõrjerügement
475. motoriseeritud sidepataljon
572. motoriseeritud varustuspataljon
580. motoriseeritud veevarustuspataljon
580. motoriseeritud luurekompanii
598. väli-reservpataljon
599. väli-reservpataljon
554. leivaküpsetuskompanii
Korpuse motoriseeritud toidumoona ladu
498. motoriseeritud välisandarmeeria kompanii
Poole aastaga kasvas
Aafrika korpuse koosseis tankigrupi (Panzergruppe) suuruseni.
Tema koosseisu saabus uus Wehrmachti väeüksus - 90.
kergediviis ning Itaalia diviisid "Ariete", "Trieste",
"Pavia", "Bologna", "Brescia" ja
"Sovana". 1942. aasta jaanuari lõpus nimetati
Aafrika tankigrupp ümber Aafrika tankiarmeeks ("Panzerarmee
Afrika"). See armee nimetati omakorda 1943. aasta veebruaris
ümber 1. Itaalia armeeks.
1942. aasta augustiks oli Rommeli Aafrika tankiarmee koosseis
järgmine:
Armee juhatus
15. tankidiviis
21. tankidiviis (endine 5. kergediviis)
90. kergediviis
164. jalaväediviis
Ramcke langevarjurite brigaad (Fallschirmjäger Brigade),
mis kandis oma komandöri, kindral Hermann-Bernhard Ramcke
nime
X Itaalia korpus, kuhu kuulusid "Brescia" jalaväediviis
ja "Pavia" jalaväediviis
XX Itaalia korpus, kuhu kuulusid "Ariete" soomusdiviis,
"Littorio" soomusdiviis, "Trieste" motoriseeritud
jalaväediviis ning "Folgore" langevarjudiviis
XXI Itaalia korpus, kuhu kuulusid "Trento" jalaväediviis
ja "Bologna" jalaväediviis
Reserv- ja abiüksuste hulka kuulusid:
15. eriotstarbelise motoriseeritud brigaadi staap
Motoriseeritud ründeešelon
575. Liibüa Luftwaffe staabiülema motoriseeritud topograafilise
teenistuse üksus
288. motoriseeritud eriotstarbeline komando
2. maavägede luurestaap
605. motoriseeritud tankitõrjedivisjon
606. motoriseeritud tankitõrje divisjon
104. kahurväe juhatus
721. kahurväe motoriseeritud topograafiline üksus
730. kahurväe motoriseerituid topograafiline üksus
11. motoriseeritud luuredivisjon
606. motoriseeritud õhutõrjedivisjon
612. motoriseeritud õhutõrjedivisjon
617. motoriseeritud õhutõrjedivisjon
135. motoriseeritud õhutõrjedivisjon
73. motoriseeritud sõjaväeehitusteenistus
85. ehituspataljon
278. Tirooli maakaitseväerügemendi 1. pataljon
10. motoriseeritud siderügement
Kullerteenistuse ešelon
V, VI ja XIII sõjaväe raadiojaamad
Sõjaväeraadiojaam "Tripoli"
Eriotstarbeline raadiorühm "Afrika"
937. siderühm
585. motoriseeritud varustusrügement
619. motoriseeritud varustuspataljoni staap
681. eriotstarbeline motoriseeritud staap pommide kahjutukstegemiseks
792. ja 798. motoriseeritud eriotstarbeliste varustuspataljonide
staap
148., 149., 529., 532., 533., 902. ja 909. motoriseeritud varustuspataljon
548. motoriseeritud autoremondirühm
542. kuni 547. motoriseeritud majandusešelon
12. kütuse-määrdeaine materjalide majandusešelon
5. maavägede kütuse-määrdeaine materjalide
majandusešelon
979., 980. ja 981. kütuse-määrdeaine motoriseeritud
majandusešelon
Motoriseeritud varustusteenistuse administratiivteenistus
560. ja 566. motoriseeritud autobaas
1., 2. ja 3. kahurväe tehnilise varustamise motoriseeritud
teenistus
554. leivaküpsetuspataljoni 1. jagu
317. motoriseeritud toidumoonavalitsus
445. motoriseeritud toidumoonavalitsus
Motoriseeritud toidumoonavalitsus "Afrika"
592. motoriseeritud sanitaarteenistuse kompanii 1. rühm
Motoriseeritud hospidal "Tripoli"
542. motoriseeritud hospidali 5. jagu
667. motoriseeritud hospidal
Motoriseeritud hospidal kergelt haavatutele
531. motoriseeritud kerge autopark
Motoriseeritud salapolitsei
Patrullteenistuse peavalitsus
Motoriseeritud välisandarmeeriaüksus
Vahipataljon "Afrika"
Kohalikud komandandiüksused "Misurata", "Barse",
"Tripoli", "Bengasi", "Derna"
782. sõjavangide laager
800. õpperügemendi "Brandenburg" 13. pataljon
659. ja 762. motoriseeritud eriotstarbelised välipostiosakond
Luftwaffe välipostiteenistuse eriotstarbelised motoriseeritud
osakonnad
Eriotstarbeline motoriseeritud välipostiteenistus
1942. aasta detsembris
määras Hitler Tuneesia 5. tankiarmee juhatajaks kindral
Hans-Jürgen von Arnimi. 1942. aasta detsembrikuu seisuga
oli 5. tankiarmee koosseis järgmine:
Tankiarmee staap
10. tankidiviis
von Broich'i diviis (komandöri kindralmajor Friedrich von
Broich'i nime järgi)
20. õhutõrjediviis
54. õhutõrjerügemendi 1. ja 2. patarei
210. sõjaväeluure jagu
Tuneesia propagandarühm
Armeereserv
Diviis "Imperiali"
1943. aasta märtsis
oli 5. tankiarmee koosseisult järgmine:
Tankiarmee staap
10. tankidiviis.
21. tankidiviis
334. jalaväediviis
von Manteuffel'i diviis (komandöri kindral Hasso von Manteuffel'i
nime järgi)
19. õhutõrjediviis
20. õhutõrjediviis
501. rasketankiväepataljon
190. sidepataljon
190. luurepataljon
Geodeesia- ja topograafia kergepataljon
Löögiüksus Schmidt (Heersgruppe Schmidt)
Löögipiirkond Benini
Löögipiirkond Brandenburg
Löögipiirkond Nord
Löögipiirkond Tuneesia
Diviis "Superga"
Brigaad "Imperiali"
1943. aasta 23. veebruaril
nimetas Führer nende Tuneesias paiknevad üksuste - üldnimega
"Afrika" armee, kuhu kuulusid 1. Itaalia armee ja Wehrmachti
5. tankiarmee - ülemjuhatajaks kindral-feldmarssal Rommeli.
Põhja-Aafrika Saksa-Itaalia liitlasvägede kapituleerumiseni
oli jäänud kõigest kolm kuud.
|
Luftwaffe hävituslennuväe kapten troopikamundris.
|
Luftwaffe
ja Kriegsmarine "Kõrbesõjas"
Saksa merejõudude
- Kriegsmarine - roll "Kõrbesõjas" oli
rannakaitse ning Itaaliast Põhja-Aafrikasse saabuvate moona-
ja varustuskonvoide aluste kaitsmine merelt. Põhilise Saksa
laevastiku baasid Põhja-Aafrikas olid Bizerta sadam Tuneesias
ning Bengazi, Tripoli ja Tobruki sadamad Liibüas. Suurt osa
Rommeli operatsioonide katmisel õhust täitis Luftwaffe.
Esimestena saabusid Põhja-Aafrikasse kahemootorilised hävitajad
"Messerschmitt" Bf 110. Need kuulusid 26. ründeeskaadri
3. gruppi. Neile lisaks saabusid koos Rommeli korpusega 27. ründeeskaadri
1. grupi "Messerschmitt" Bf 109 hävitajad ning
26. eskaadri 7. grupi "Messerschmitt"-tüüpi
hävitajad. Peale selle oli Luftwaffe üksustes Põhja-Aafrika
taevas võitlemas "Junkers" Ju 87 Stuka lennukid
2. pikeerivate pommitajate eskaadri 2. grupist. Peale selle kasutas
Luftwaffe 3. eskaadri 1. grupi ja 2. eskaadri 2. grupi öiseid
hävitajaid, mis tegutsesid inglise pommilennukite hävitamisega.
Ülejäänud Luftwaffe lennukid tegelesid eri lahingupaikades
Rommeli vägede katmisega ja tulejõuga õhust
toetamisega, kuuludes 21. hävitajate eskaadri 2. gruppi;
77., 2., 26. ja 53. hävitajate eskaadritesse. Luftwaffel
oli Põhja-Aafrikas lisaks nimetatud väeosadele veel
1. ja 2. pikeerivate pommitajate eskaader ning 2. pommitajate
eskaader. SS-väeosad Põhja-Aafrikas ei võidelnud,
kuid neil oli baas Tuneesias ning nad korraldasid koostöös
kohaliku politseiga julgeolekuteenistust.
Saksa kõrgem
väejuhatus Põhja Aafrikas oli järgmine:
Kindral-feldmarssal
Erwin Rommel ajavahemikel 15. august 1941 - 9. märts 1942;
19. märts 1942 - 22. september 1942 ning 25. oktoober 1942
- 23. veebruar 1943.
Kindralleitnant Ludwig Krüwel ajavahemikul 9. märts
1942 - 19. märts 1942.
Kindral Georg Stumme ajavahemikul 22. september 1942 - 25. oktoober
1942.
Kindralleitnant Wilhelm Ritter von Thoma ajavahemikul 24. oktoober
1942 - 25. oktoober 1942.
Itaalia armeekindral Giovanni Messe ajavahemikul 23. veebruar
1943 - 13. mai 1943.
"Kõrbesõja"
väekoondised
5. kergediviis
Moodustati spetsiaalselt võitluseks
Põhja-Aafrikas. Komplekteeritud 3. tankidiviisi isikkooseisuga.
Aafrikasse jõudis 14. veebruaril 1941. Osales Egiptuse
ründamises ja Tobruki vallutamiskatsel. Tugevdatud 104.,
15. tankidiviisi motoriseeritud soomusrügemendiga ja 1. oktoobril
1941 nimetatud ümber 21. tankidiviisiks. Osales 1941. aasta
novembris inglaste vägede tõrjumisel, mille need võtsid
ette operatsiooni "Crusader" käigus. 1942. aasta
alguses osales 21. tankidiviis Rommeli juhitud pealetungil, mis
lõppes Bengasi vallutamisega 29. jaanuaril 1942. Paistis
silma Tobruki vallutamisel. Peale kaotust El Alameini all hävis
peaaegu täielikult inglaste operatsioonide "Lightfoot"
ja "Supercharge" käigus. 1943. aasta veebruaris
täiendati diviis uute jõududega (90 tanki) ning osales
Sidi Bou Zid'i lahingus 14.-15. veebruaril. Kapituleerus inglastele
13. mail 1943.
1941. aasta veebruari
seisuga kuulus diviisi 5. tankirügement; 33. motoriseeritud
tankitõrjedivisjoni 1. kompanii; 39. motoriseeritud tankitõrjedivisjon;
2. ja 8. motoriseeritud kuulipilduritepataljon; 75. motoriseeritud
kahurväerügemendi 1. divisjon; 605. ja 606. motoriseeritud
õhutõrjekahurväe divisjon ja 3. motoriseeritud
luurepataljon.
1942. aasta seisuga
kuulus diviisi 5. tankirügement; 39. motoriseeritud tankitõrje
hävitusdivisjon, 104. motoriseeritud jalaväerügement;
155. motoriseeritud kahurväerügement; 3. motoriseeritud
luurepataljon.
Diviisi komandörid
olid kindralmajor Johannes Streich 20. veebruar 1941 - 22. juuli
1942; kindralmajor Johann von Ravenstein 23. juuli 1941 - 29.
november 1941; oberst Gustav Georg Knabe 29. november 1941 - 30.
november 1941; kindralleitnant Karl Böttcher 30. november
1941 - 30. jaanuar 1942, kindralmajor Georg von Bismarck 30. jaanuar
1942 - 31. august 1942; oberst Carl-Hans Lungershausen 31. august
1942 - 18. september 1942; kindralmajor Heinz von Randow 18. september
1942 - 21. detsember 1942; oberst Hans-Georg Hildebrandt 1. jaanuar
1943 - 25. aprill 1943; kindralmajor Heinrich-Hermann von Hülsen
25. aprill 1943 - 13. mai 1943.
10. tankidiviis
1939. aasta suvel loodud diviis
võitles vapralt Poola purustamisel 1940. aastal ja Prantsusmaa
vallutamisel kindral Guderiani juhitud XIX korpusega. Idarindel
võitles diviis Minski ja Smolenski pealetungioperatsioonides
ja näitas üles mehisust Rževi kaitselahingutes
1942. aasta talvel. Peale puhkust ja täiendamist elavjõu
ja tehnikaga suunati 10. tankidiviis 1942. aasta novembris Põhja-Aafrikasse.
Seal saavutas diviis oma esimese Aafrikas saadud võidu
Sidi Bou Zid'i lahingus. 1943. aasta kevadel oli diviis reservis
ning taganes sõjakäigu lõpuks 1943. aasta kevadel
Biserta alla, kus kapituleerus 9. mail. 1943. aasta jaanuari seisuga
kuulus diviisi 7. tankirügement, 90. motoriseeritud tankitõrje
hävituspataljon, 69. ja 86. motoriseeritud jalaväerügement,
ründerügement (Sturmregiment) "Hermann Göring",
motoriseeritud pataljon A4, motoriseeritud kahurväerügement,
Böhmer'i õhutõrjeüksus. 10. tankidiviisi
komandörid olid kindralmajor Ferdinand Schaal 1939 - 2. august
1941, kindralleitnant Wolfgang Fischer 2. august 1941 - 1. veebruar
1943 ja kindralmajor parun Friedrich von Broich 1. veebruar 1943
- 12. mai 1943.
15. tankidiviis
Väeosa moodustati Kaizerslauternis
1933. aastal 104., 110. ja 115 jalaväerügemendi baasil.
Diviis võitles 1940. aastal Prantsusmaal. Põhja-Aafrikasse
jõudis 15. tankidiviis 1941. aasta aprillis ning osales
kohe Bengasi vallutamisel Rommeli alluvuses. Juunis võitles
diviis Tobruki all ning novembris, kui inglased oma "Crusaderi"
operatsiooni alustasid, oli 15. diviis lahingumöllu epitsentris.
Diviisi täiendati tehnika ja elavjõuga ning 1942.
aasta mais võitles Ghasala liinil. 1. juulil võttis
diviis osa El Alameini lahingust. 23. oktoobril alustasid inglased
Montgomery juhtimisel oma vastupealetungi ning 15. diviis löödi
puruks. Selle koosseisus olnud 8. tankirügement kaotas lahingutes
kogu oma tehnika ning langes ka rügemendi komandör,
misjärel tankirügemendi riismed taganesid Tuneesiasse,
kus nad liideti Itaalia 1. armeega. 15. diviis sai aga uuesti
täiendust elavjõu ja tehnikaga ning jätkas võitlust
1943. aasta kevadel. 6. märtsil osales diviis pealetungis
Medeninile. Selle käigus kaotas diviis 24 tanki. 22. märtsil
asus diviis vastupealetungile Vadi Zigu juures. Peale seda viimast
lahingoperatsiooni oli 15. tankidiviisil alles kõigest
10 tanki ning diviis kapituleerus koos 10. tankidiviisiga 9. mail
1943 inglastele.
1942. aasta aprilli
seisuga kuulus diviisi 8. tankirügement, 33. motoriseeritud
tankitõrje hävituspataljon, 115. motoriseeritud jalaväerügement,
33. motoriseeritud kahurväerügement ja 33. motoriseeritud
luurepataljon. Diviisi komandörideks olid kindralmajor Heinrich
von Prittwitz 22. märts 1941 - 10. aprill 1941, oberst parun
Hans-Carl von Hesebeck 15. aprill 1941 - 25. juuli 1941, kindralmajor
Walter Neumann-Silkov 25. juuli 1941 - 6. detsember 1941, oberst
Erwin Menni 6. detsember 1941 - 8. detsember 1941, kindralleitnant
Gustav von Vaerst 9. detsember 1941 - 26. mai 1942, oberst Eduard
Crasemann 26. mai 1942 - 8. juuli 1942, kindralleitnant Gustav
von Vaerst 8. juuli 1942 - 31. august 1942, kindralmajor Heinz
von Randow 1. september 1942 - 17. september 1942, kindralleitnant
Gustav von Vaerst 17. september 1942 - 12. detsember 1942, oberst
Willibald Borowietz 12. detsember 1942 - 13. mai 1943.
90. kergediviis
Loodud Liibüas 1941. aasta
augustis eriotstarbelise diviisi "Afrika" nime all.
Mehitatud Põhja-Aafrikas juba võidelnud 155., 200.
ja 361. motoriseeritud jalaväerügementidest. Võitles
hiilgavalt Tobruki vallutamise katsel 21. novembril 1941. aastal
ning 28. novembril 1941 ümber nimetatud 90. kergediviisiks.
Osales taganemisel Kyrenaika'st ning Bengasi vallutamisel 1942.
aasta jaanuaris. 1942. aasta 26. maist kuni 14. juunini pidas
diviis lakkamatut võitlust Ghasala liinil ning piiras Bir
Hakeim'i kindlust. Juuni lõpuks olid diviisi kaotused lakkamatutes
lahingutes nii suured, et rivis oli selleks ajaks kogu diviisis
vaid 1600 meest. Sellele vaatamata osales 90 kergediviis El Alameini
esimesel vallutuskatsel. 1942. aasta oktoobris - Montgomery suure
vastupealetungi alguses kaitses 90. kergediviis Wehrmachti vägede
põhjapoolseimat lõiku. Diviis kandis tohutuid kaotusi,
jättes langenutena maha poole oma koosseisust. Viimastel
Aafrika sõjakäigu kuudel võitles 90. kergediviis
Rommeli vägede arjergardis, pidades inglise-ameerika vägedega
raskeid kaitselahinguid, mille tulemusena oli 1943. aasta aprilliks
diviisi koosseisus vaid 5700 meest. Kapituleerus diviis 12. mail
1943.
1942. aasta lõpuks oli 90. kergediviisis 155. motoriseeritud
rügement, 200. motoriseeritud rügement, mille moodustasid
155. ja 347. jalaväerügementide endised võitlejad;
361. jalaväerügement, kuhu kuulusid ka Prantsuse Võõrleegioni
veteranid; motoriseeritud Aafrika-rügement, mis oli moodustatud
288. eriotstarbelise võitlusgrupi meestest; Kolbecki võitlusgrupp,
kuhu kuulusid transpordi- ja õhutõrje allüksused;
190. motoriseeritud tankitõrje hävituspataljon; 190.
kahurväerügement ja 580. motoriseeritud luurepataljon.
90. kergediviisi komandörid olid kindralmajor Max Zimmermann
17. juuni 1941 - 10. september 1941, oberst Johann Mikel 11. detsember
1941 - 27. detsember 1941, kindralmajor Richard Veit 28. detsember
1941 - 28. jaanuar 1942, kindralmajor Ulrich Kleemann 29. aprill
1942 - 14. juuni 1942, oberst Werner Marks 14. juuni 1942 - 18.
juuni 1942, oberst Erwin Menni 18. juuni 1942 - 19. juuni 1942,
oberst Werner Marks 19. juuni 1942 - 21. juuni 1942, kindralmajor
Ulrich Kleemann 21. juuni 1942 - 8. september 1942, kindralmajor
Hermann Bernhard Ramcke 8. september 1942 - 17. september 1942,
oberst Hermann Schulte-Heuthaus 17. september 1942 - 22. september
1942, kindralleitnant Theodor Graf von Sponeck 22. september 1942
- 12. mai 1943.
164. kergediviis
Moodustatud 1940. aastal Königsbrückis. Sinna kuulusid
382., 433. ja 440. jalaväerügement. Ligi aasta viibis
diviis Kreekas ning seejärel sai suunamise Kreetale. Põhja-Aafrikasse
saabus diviis 1942. aasta juulis ning võttis augustis osa
El Alameini lahingust. Inglaste pealetungi ajal 1942. aasta oktoobris
võitles diviis Rommeli vägede arjergardis. Peale puhkust
ja täiendust elavjõu ja tehnikaga oli diviis täielikult
motoriseeritud, võitles inglastega ja Uus-Meremaa jalaväega
1943. aasta märtsis. Kapituleerus 13. mail 1943, kui diviisi
koosseisu oli jäänud vaid 5000 meest. Diviisi kuulus
125., 382. ja 433 motoriseeritud jalaväerügement, 220.
motoriseeritud kahurväerügement; 609. motoriseeritud
õhutõrjedivisjon ja 220. motoriseeritud luurepataljon.
Diviisi komandörideks olid oberst Carl Hans Lungershausen
augustis 1942, oberst Hermann Hans Hecker 31. august 1942 - 18.
september 1942, oberst Carl Hans Lungershausen september 1942
- novembri lõpp 1942, oberst Zigfrid Vestfaal 6. detsember
1942 - 30. detsember 1942, kindralmajor parun Kurt von Liebenstein
1. jaanuar 1943 - 16. jaanuar 1943, oberst Carl Heinz Becker 16.
jaanuar 1943 - 17. veebruar 1943, kindralmajor Friedrich Krause
17. veebruar 1943 - 13. märts 1943, kindralmajor parun Kurt
von Liebenstein 13. märts 1943 - 13. mai 1943.
334. jalaväediviis
Moodustatud 1942. aasta sügisel.
Põhja-Aafrikasse saabus diviis 1942. aasta detsembris ning
kuulus 5. tankiarmee koosseisu. Asus rindele von Broichi diviisi
ja 10. tankidiviisi vahelisele lõigule. Diviis osales kindral
von Arnimi juhitud pealetungis Bu Arada'le 1943. aasta jaanuaris.
Kogu 10. tankidiviisi koosseisu jäi peale seda operatsiooni
alles vaid kuus tanki. Aprillis eraldati 344. diviisist Audorfi
ründegrupp Medzes el Babe kõrgustiku vallutamiseks.
Inglaste vasturünnak sundis 344. diviisi üksusi taganema.
1943. aasta mais viidi diviis tulejoonelt minema ning lõpuks
sattus diviis inglaste piiramisrõngasse. Kapituleeruti
8. mail 1943. 1942. aasta seisuga kuulus diviisi 754. ja 755.
motoriseeritud jalaväerügement, 756. motoriseeritud
mägikütirügement, 33. motoriseeritud tankitõrje
hävitusdivisjon, 334. motoriseeritud kahurväerügement.
Diviisi kamandasid oberst Friedrich Weber 13. november 1942 -
15. aprill 1943, kindralmajor Friedrich Krause 15. aprill 1943
- 8. mai 1943.
999. kergediviis
Moodustatud 1942. aasta lõpus
Antwerpenis. Koosnes meestest, kes olid saanud väiksemat
sorti kriminaalkaristusi. Ühesõnaga midagi trahviroodu
kontingendi sarnast. Esialgu brigaadina moodustatud väeüksus
suurendati diviisiks 1943. aasta märtsis. Ohvitserkond selles
diviisis, arvestades seal teenivate meeste eripära, koosnes
väga hea väljaõppega ja karmidest meestest. Põhja-Aafrikasse
saabus diviis 1943. aasta märtsis. Diviis paistis silma Fonduki
all inglastega kaitselahinguid pidades 1943. aasta aprillis. Diviis
kapituleerus 1943. aasta 13. mail. Diviisi kuulus 1943. aasta
jaanuari seisuga 961. ja 962. motoriseeritud jäägrirügement.
Diviisi komandöriks oli oberst Ernst-Günther Baade 2.
aprill 1943 - 13. mai 1943.
Von Broichi
diviis
Moodustatud Tuneesias 1942. aasta
novembris. Detsembris määrati diviis 5. tankiarmee koosseisu
ning sai lahinguülesandeks asuda Tuneesia rinde põhjalõiku.
7. veebruaril 1943 asus diviisi juhtima kindralmajor Hasso von
Manteuffel. Endine komandör Friedrich von Broich asus juhatama
10. tankidiviisi. Diviis liikus lahingutega 26. veebruarist kuni
15. märtsini edasi inglaste positsioonidele ning jõudis
Dzibel Abudini. Diviis oli rasketes lahingutes verest tühjaks
jooksnud ega suutnud edu arendada. 31. märtsil 1943 asus
diviisi juhtima kindralleitnant Carl Bülovius. Kapituleeruti
9. mail 1943. Diviisi kuulus motoriseeritud õhudessandirügement
"Barentina", 10. itaallaste motoriseeritud rügement,
2. motoriseeritud jalaväerügemendi 4. pataljon.
Komandörideks olid oberst Friedrich von Broich 18. november
1942 - 5. veebruar 1943, kindralmajor Hasso von Manteuffel 7.
veebruar 1943 - 31. märts 1943 ja kindralleitnant Bülovius
31. märts 1943 - 9. mai 1943.
Diviis "Hermann
Göring"
Diviis moodustas 1933. aastal eriotstarbelise
pataljoni alusel Preisi siseminister Hermann Göring. 1935.
aasta sügiseks formeeriti pataljon ümber politseirügemendiks.
24. septembril viis Göring rügemendi Luftwaffe alluvusse.
Rügement osales Prantsusmaa vallutamisel ning viidi seejärel
üle Rumeeniasse. Sealt edasi sõdis rügement Idarindel
ning 1942. aasta märtsiks suurendati brigaadini ja oktoobris
diviisini. Diviis suunati Itaaliasse ning sealt saadeti aasta
lõpus selle allüksused Põhja-Aafrikasse. Diviisi
kaks jäägrirügementi võitlesid 10. tankidiviisi
koosseisus. 1943. aasta veebruaris võitlesid komandör
oberst Schmidti alluvuses Tuneesia rinde lõunaosas. Diviisi
kuulus grenaderirügemendi "Hermann Göring"
1. ja 3. pataljon; jäägrirügemendi "Hermann
Göring" 1. ja 3. pataljon; õhutõrjerügemendi
"Hermann Göring" 1. ja 2. divisjon. Diviis kapituleerus
12. mail 1943. Osa diviisi koosseisust suutis evakueeruda Sitsiiliasse
ning hiljem moodustati nende meeste baasil uus tankidiviis "Hermann
Göring" Itaalias ja Prantsusmaal.
Ramcke brigaad
Algselt oli Ramcke brigaad mõeldud
Malta vallutamiseks. Nime sai oma komandöri Bernhard Ramcke
järgi (Fallschirmjäger Brigade Ramcke). Langevarjurite
brigaad suunati Luftwaffe koosseisus Põhja-Aafrikasse 1942.
aasta augustis. Kindralmajor Ramcke juhtimisel oli neli jäägripataljoni,
kahurväedivisjon, tankitõrjekompanii ja sapöörirood.
Väeosa ei olnud motoriseeritud. Rindel asus Ramcke võitlusgrupp
kahe itaallaste diviisi "Bologna" ja "Brescia"
vahelisel rindelõigul El Alameini juures. Oktoobris oli
Ramcke grupp sunnitud taganema koos Itaalia X korpusega. Sattudes
piiramisrõngasse, õnnestus 600-liikmelisel võitlusgrupil
murda lahingutega läbi ning liituda Fuka all Saksa väeosadega.
Eriväeosad
Diversiooni-reide tegev ja luureülesandeid
täitev jalaväe-õpperügemendi "Brandenburg"
koosseis kandis tihti oma erioperatsioonide ajal vastaste mundreid.
Esimesed kogemused Põhja-Aafrikas said mehed 1941. aasta
juunis, kui tehti luuret sügaval inglaste tagalas. Rügemendi
juurde loodi eriline troopikakompanii Fritz von Koeneni juhatusel.
Kompanii esimene osa - 300 meest - jõudis Põhja-Aafrikasse
1941. aasta lõpus ja sai hakkama esimese diversioonioperatsiooniga
vaenlase tagalas. Nende operatsioonide haare ulatus suisa Kaironi.
1942. aasta detsembris õnnestus rügemendi 4. pataljoni
1. kompanii meestel õhata raudteesild Sidi Bou Bakeri juures
Tuneesias ning tulla kaotusteta omade juurde tagasi. Üks
salk jäi vahele ja vangistati Kasserinis. Kui troopikakompanii
koosseis kasvas pataljoni suuruseks, hakkas ta kandma Koeneni
pataljoni nime. Osa rügemendi mehi võitles 1943. aastal
Sidi Bou Zid'i juures ning osales 14. detsembri pealetungis, mille
käigus sunniti vastased ameeriklased taganema ja saagiks
saadi 30 tanki, 33 kahurit ning 100 autot. Vangi võeti
700 ameerika sõdurit. Peale Rommeli korpuse kapituleerumist
1943. aasta mais ei andnud "Brandenburgi" rügemendi
mehed ennast vangi, vaid võtsid sõjasaagiks saadud
alustel ette põgenemise meritsi Itaaliasse. Hiljem võitlesid
"Brandenburgi" rügemendi mehed partisanidega Balkanil.
288. eriotstarbeline
lahingugrupp
287. eriotstarbeline üksus
moodustati Potsdam Ruinenbergis 1941. aasta keskel ning suunati
väljaõppele Lõuna-Kreekasse. Seal loodi teine
üksus numbriga 288. Hiljem, kui isikkoosseis kasvas, sai
see üksus motoriseeritud eriotstarbelise üksuse nime.
Algselt pidi üksus toetama inglaste vastast Rashid Ali ülestõusu
Iraagis ning suunduma sealt inglaste okupeeritud Palestiina ja
Egiptuse aladele. Iraagi ülestõus kukkus läbi
ning 227. üksus jäeti Kreekasse, 288. võitlusgrupp
suunati aga Põhja-Aafrikasse koos oma ülema oberst
Otto Mentoniga. Kampfgruppe 288 koosnes kolmest pataljonist, mille
moodustasid 12 kompaniid. Kaks pataljoni kolmest olid mehitatud
Saksa Lähis-Ida ja endistest Aafrika asumaadest pärit
meestega. Kolmandas pataljonis teenisid araablased. Võitlusgrupp
288 määrati Wehrmachti 90. kergediviisi koosseisu ning
võitles aktiivselt 1942. aasta augusti keskpaigani, kuni
reorganiseeriti motoriseeritud pataljoniks. Pataljon võitles
edasi Bir Hasheim'i ja Tobruki all ning taandus Tuneesiasse koos
90. kergediviisiga.
Araabia Vabakorpus
Peale Iraagi ülestõusu
läbikukkumist 1941. aasta suvel lahkusid Lähis-Idast
paljud ülestõus toetanud araablased üle mere
Kreekasse, kus neist moodustati omaette väeüksus. 1942.
aasta jaanuaris moodustati neist üks kompanii, mis hakkas
kandma nime Saksa-Araabia õppepataljon. Mõnikord
kasutati õppepataljoni kohta ka Araabia Vabakorpuse nimetust.
Pataljon oli riietatud Wehrmachti troopikamundritesse ning vasakul
käisel oli nendel meestel eriline embleem. Teine kompanii
moodustati 1942. aasta suvel, sinna astusid põhiliselt
prantslaste Põhja-Aafrika koloniaalaladelt pärit mehed.
Kokku oli neid vabatahtlikke 600 meest. See üksus suunati
Wehrmachti Põhja-Aafrika sõjakäigu ajal Rommeli
alluvusse ning mehed täitsid seal põhiliselt vahiteenistuse
ülesandeid. Kolmas kompanii moodustati 1943. aasta kevadel
ning see täitis samuti vahiteenistuse ülesandeid. Üksuse
komandöriks oli oberst Meyer-Ricko.
|
Käiselint "AFRIKA"
|
Aafrika korpuses võidelnutele mõeldud sõjalised
aumärgid
1943. aasta veebruaris asendati eri väeosadele
ja väeliikide allüksustele mõeldud käiselindid
uutega, mis ei olnud enam väeüksuste eristamiseks, vaid
täitsid kollektiivse autasu rolli. Uus käiselint oli
3,3 cm lai, kollakaspruuni värvi riidelint hõbehalli
tikandkirjaga "AFRIKA". Kummalgi pool seda kirja olid
stiliseeritud hõbehalli värvi palmid. Lint oli ääristatud
hõbehalli põimikpaelaga. Sellist linti tohtisid
kanda Aafrika korpuse mehed, kui olid teeninud nimetatud vägedes
vähemalt pool aastat või saanud vähema teenistusaja
jooksul lahingus haavata. Rinnas kantavatest medalitest oli Wehrmachti
sõduritel, kes teenisid Põhja-Aafrikas, õigus
saada 1942. aasta alguses Itaalias asutatud aumärk - Aafrika
medal, mille välisküljel oli kujutatud kaks rüütlit,
kes kangutasid lahti krokodilli lõugasid. Rüütlid
sümboliseerid liitlasi Saksamaad ja Itaaliat ning krokodill
Briti koloniaalimpeeriumi. Medali tagaküljel oli kujutatud
Arco de Fellini triumfikaar, millest vasakul liktori kirvega vitsakimp
ja paremal pool haakrist. Medali tagakülge ääristas
reljeefne kiri "Itaalia-Saksamaa Aafrika kampaania".
Medali lint oli must-valge-punane-valge-roheline värvikombinatsioon
- Itaalia ja Saksamaa tolleaegsed lipuvärvid.
|
|
|
