Kultuur ja Elu 1/2013

Kultuur ja Elu 4/2012

Olav Roots, Eduard Tubin ja Ludvig Juht 1952. aastal Stokholmis. Foto: Eduard Tubina ühing

Kontsert, mis sündis kirjade toel

Tekst: Alo Põldmäe

65 aastat tagasi valmis üks omapärasemaid teoseid eesti muusikas – Eduard Tubina kontrabassikontsert. Pretsedent meie muusikas on ta sellestki küljest, et tema valmimise lugu saab jälgida erilisel moel – teose autori Eduard Tubina ning selle tellija ja esitaja Ludvig Juhti kirjavahetuse kaudu. Tubin sai Juhtilt kirja teel lausa järk-järgulist kontrabassikoolitust, mille tulemuseks oli sõjajärgse eesti muusika pärl ning maailma bassiliteratuuri arvestatav suurteos.

Kontserdi tellis Eduard Tubinalt USA-s Bostoni sümfooniaorkestris 1934. aastast töötav väljapaistev eesti kontrabassimängija Ludvig Juht, kes esitas tellimuse oma esimeses, 1946. aasta 11. novembri kirjas. Tubin oli selleks ajaks elanud kaks aastat pagulasena Rootsis.
Kogu Juhti ja Tubina kirjavahetus kestis ligi viis aastat. Juhti kirju Tubinale on kokku 28 ja need andis 1996. aastal Eesti Teatri- ja Muusika­muuseumile üle Eduard Tubina poeg, Türgis elav Eino Tubin.
Põhjust, et Tubin üldse haakus kontserdi kirjutamise ettepanekuga, peab otsima 1920. aastate Tartust, kui Tubin pani juba koolipoisina tähele Juhti erilist isiksust ja tema kontrabassimängu omapära. Tubina mälestustest: „See oli 1918–1921 kui Juht mängis „Vanemuise” orkestris. Teised sooritasid stoilise rahuga oma ülesannet, Juht oli kogu aeg liikvel, ta suur kämmal liikus mööda pillikaela üles-alla, vahest kummardadas instrumendi üle, seda nagu kaissu haarates. Mäletan Juhti iseseisvat kontserti. Kogu õhtu võitles ta oma suure pilliga, sõna otseses mõttes maadles sellega, kuid tõi sealt välja helisid, mida varem polnud keegi veel kontrabassilt kuulnud. /.../”.

Juhti järelejätmatu „nööbikeeramine”

Kui nüüd, 25 aastat hiljem, tuli Juhtilt, mehelt, keda Tubin oli omal ajal imetlenud, kontserdi kirjutamise tellimus, otsustas Tubin pakkumise vastu võtta.
Omapärase kirjavahetuse läbivaks põhiliiniks kujunes kontrabassi kui sooloinstrumendi mitmesuguste võimaluste täpne selgitamine ning Juhti äärmiselt visa, lausa järelejätmatu „nööbikeeramine” kontserdi kiiremaks valmimiseks. Kontserdi esitus lükkus küll mitu korda edasi, ometi valmis ta sai. Tänu Juhti sihikindlusele sündis kontrabassiliteratuuri tippteos.
Juht kirjutab mitmes kirjas, kuidas ta püüab tutvustada ameerika dirigentidele Tubina loomingut. Saame teada kui raske ülesanne on ühe tundmatu eurooplasest helilooja isegi tunnustust leidnud teose läbi surumine mõne sealse orkestri kavasse. Eesti heliloojatest oli Tubin tegelikult ainuke, kellele Juht pani lootusi läbilöömiseks Uues Maailmas. Tubina 5. sümfoonia edu Euroopas tiivustas teda küsima autorilt sümfoonia nooti, et seda Bostoni orkestri dirigendile Sergei Koussewitzkyle tutvustada. Juhti visadus ja tahe Tubinat aidata olid imetlusväärsed. Kuid kõigele vaatamata ei suutnud ta oluliselt asju paigast nihutada ja Tubina teosed hakkasid USA-s levima alles mõni aeg hiljem.
Niisiis esimeses kirjas seisab: „/.../ Kuidas oleks kui Teie kirjutaksite ühe Sonate või muu kapitaalsema teose õige minu instrumendile. /.../ Ma usun kindlasti, et mul kõige parem võimalus on eesti heliloojaid siin tutvustada, kahju, et senini neist ise keegi sellele pole mõelnud. Meil on orkestris üks viiulimängija, tema nimi on Emil Kornsand ja on rahvuselt sakslane. /.../ Rääkisin talle, et kas ta midagi minule ei kirjutaks, mees oli kohe nõus... Selle kandsin New Yorgis oma viimasel kontserdil Town Hallis ette ja mis Teie arvate kui hääd arvustused see pala sai? Ka publikumile meeldis tõsiselt nii, et Kornsandi kutsuti lavale neli kor da./.../ Mina oma viimase kontserdiga tõesti näitasin, et kontrabass on soolopill ja seda tunnistavad kõik arvustajad kooris /.../“.

Kohtumine Rootsis kontsertreisil

1947. aasta septembris toimus Eesti Rahvuskomitee kutsel Juhti suurejooneline kultuur-poliitiline kontsertreis Rootsi. Stockholmis kohtus ta Tubinaga ja neil oli kontserdi kirjutamise asjus põhjalik konsultatsioon. Teise kirja Tubinale läkitas Juht kohe pärast Rootsi ringreisi, seega oli esimese ja teise kirja vahe täpselt aasta.
Teose kirjutamine ebaharilikule pillile võttis Tubinal tavalisest rohkem aega. Juht oli visa pealekäija ja 1948. aasta veebruaris tuligi Tubinalt esimene noot – kontserdi esimene osa. 7. veebruari kirjas kiidab Juht seda muusikat ülivõrdes. Samas on ta kriitiline ega jäta ütlemata midagi, mis soodustaks teose paremat kõla, minekuid kulminatsioonide poole, registrilisi iseärasusi jne. „/.../Kõik kuni 21 on nii jumalikult ilus ja kole toredasti mängitav, siis aga järsku paned mind võitlema igaveste raskustega, üles-alla hüpetega, mis tooni tugevust poolevõrra vähendab. Selle tähtsa haripunkti juures peaks võimalikult püsima ühe koha peal, et ma saaksin kogu oma jõu panna poognale. (...) Üldiselt oled Sa selle töö kirjutanud nii pööraselt hästi, et ma olen otse vaimustuses. (----) Mul on kindel tunne, et selle kontserdiga saab kontrabass tõstetud ilma vastuvaidlemata sooloinstrumentide perre. /.../ üks on kindel, et see peab kirjastatud saama, et kõik bassimängijad üle maailma võiksid seda omada ja leida, et bassil on sootuks uued perspektiivid avanenud. Ole Sa poiss meheks, et algasid selle hiigla töö kallale ja andku Vanemuine Sulle ise jõudu ja vaimu hiilgavaks lõpule viimiseks. /.../”
20. märtsil saabus kontsert lõpuks tervikuna. Juht rõõmustas: „Oled valmis saanud selle hiigla tööga ja tahad ometi teada kuda see bassile sobib. /.../ kogu värk sobib jumalikult, eriti Cadenza, mis on juba omaette meisterteos ja midagi enneolematut bassile. /.../”
28. märtsi kirjas pakub Juht Tubina loomingu suhtes välja suurejoonelisi tulevikuvaateid, soovitades kaaluda tuua USA-s korraga välja nii Tubina 5. sümfoonia kui kontrabassi­kontsert. Sellised fantaasiapursked olid Juhtil üsna sagedased. Ta tahtis sageli näha asjade seisu paremas valguses kui see tegelikult oli. Ilmselt asjad Koussewitzkyga ei edenenud ja Juht pakkus välja uusi lennukaid variante: „/.../ mul on varuks veel terve rida kuulsaid orkesrijuhte, kellega mul on kaunis hää vahekord, nendest kõige esimestena arvan Bruno Walter ja Dimitri Mitropoulus. /.../”
7. aprilli kirjas kajastus Juhti julge seisukoht juhuks, kui Tubin kavatseb tulla päriseks Ameerikasse. Need mõtted on vastukajad järsult pingestunud rahvusvahelisele olukorrale: „/.../ Küsisid minult avameelselt vastust Ameerikasse rändamise kohta. /.../ sinusuguse mehe kvaliteedi juures nälga küll ei jää, kuid algus on väga raske. /.../ esmalt tuleks kõne alla pedagoogiamet, /.../ keskkoolidesse, Colledge ja Ülikoolidesse, /.../. Ka tasu on võrdlemisi rahuldav, juba keskkoolides makstakse 2-2500 dollarit aastas, kõrgemates koolides kuni 6000 aastas. Nii saab Hindemith New Hawe Colledges 5000, Igor Sravinsky Harvardis 6000. /.../ Kui asi tõesti Euroopas kriitiliseks muutub, pane tulema kasvõi Vikingi paatides, võid kindel olla, et mina Sind oma hoole alla võtan kuni midagi leiame. Ma ei ole mitte rikas, aga esialgu meie nälga ka ei näe. /.../”
Juhti 20. juuli kiri oli täis rõõmu – Bostoni lähedases suvituslinnakeses Rockportis oli Tubina kontrabassikontserdi nn eelesiettekanne. Klaveripartnerina osales Sofia Stumberg. Kontserdi peakorraldajaks oli Eesti vaimulik Evald Mänd (kirjanikunimega Ain Kalmus). Enne kontserdi esitust tegi E. Mänd ülevaate Tubina elust ja loomingust. Juht kirjutas: /.../„Rõõmu ja uhkusega võin Sulle ütelda, et ma põrutasin tüki maha ilma vähemagi äparduseta, sattudes isegi hoogu, nii et kui olin jõudnud nr. 36 juurde, pandsin põrguliku jõu sisse ja põrutasin nii, et lava kolises lõpu noodini välja. Üldse on kontserdi lõpp Sul haruldaselt õnnestunud, larinal jooksevad kõik noodid üheskoos alla unisooni, nii et kuulajal jääb mulje – sellega on kõik ära öeldud ja lõpp. Ja nii oli ka lõpp eile, mis tõi tormilise aplausi umbes 400 või enamgi kuulajaskonna poolt, mind kutsuti korduvalt lavale ja aplaus ei tahtnudki vaibuda, oma edu jagasin muidugi preili Stumbergiga, kes tegi tõesti hiiglatöö klaveri osa õppimisel. /.../ Sellega on siis esimene tuleproov läbi ja kui kokku võtta selle marulist edu, jääb mulje – kontrabass soolopillina astus keset lava ja jääb sinna vankumatult püsima, mitte kuskil lava nurgas või tagarinnas nagu orkestris. /.../”

Tubina kontsert New Yorgi Town Hallis

2. oktoobril 1948 kõlas Tubina Kontrabassikontsert juba New Yorgi Town Hallis kõrvuti analoogselt sihttellimustena sündinud J. Aaviku „Fantaasia-parafraasi” ja L. Virkhausi „Prelüüdi ja tokaataga”.
Juhtil oli see juba teine esinemine Town Hallis. 1946. aasta sooloõhtu kujunes üle ootuste edukaks. Kiitvaid hinnanguid andsid ka New Yorgi juhtivad muusikakriitikud Noel Strauss ja Wolfgang Stresemann. Nii tolle kui ka 1948. aasta kontserdi taga oli kontserdifirma Columbia Artists Management.
2. oktoobri kontserdi klaverisaatjaks oli pärast pikka pausi vana sõber ja lahutamatu ansamblipartner alates 1920. aastaist Eestis, Saksamaal, Inglismaal ja hiljem USA-s – Vladimir Padva. Town Halli kontserdi kavalehel ilutses aga nime „Padva” asemel Valentin Pavlovsky. Miks taoline nimemuutus? Seda polegi lihtne seletada. Üks versioon siiski on: Padva avaldas ajakirjanduse kaudu 1944. aastal pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Venemaa poolt kommunistidele toetust. Tulise isamaalasena Juht vihastas, nimetas Padvat „punaseks” ja nende suhted jahenesid kiiresti. Aeg läks edasi ja tähtsamatel esinemistel oldi aga jälle koos. Padva tegi oma nimele „iluravi”, et vältida tõenäolisi rünnakuid eesti kogukonna radikaalsematelt esindajatelt. Ega Padva-nimelise „isamaa reeturiga” poleks Juhti esinemine kuigi mugav olnud. Kas tegemist võis olla väliseestlaste suhtes „maskeerumisega”? Raske öelda. Samas moodustasid suure osa kontserdipublikust ju needsamad väliseestlased, kes tundsid Padvat ka nägupidi. Olgu kuidas oli, paremat pianisti polnud Juhtil kusagilt võtta ja otsustavaks sai küllap muusika.
Kava esimese poole moodustasid Arcangelo Corelli „Sonaat” ja üks leivanumbreid, 19. sajandi itaalia imekontrabassisti ja helilooja Giovanni Bottesini „Suur duo” viiulile ja kontrabassile (viiulil soleeris kolleeg Bostoni orkestrist, Einar Hansen).
Kontserdi teise poole moodustasidki eelmainitud eesti heliloojate esiettekanded. Sellist liini – esitada võimalikult sageli eesti heliloomingut – viis Juht läbi visa järjekindlusega.

Kiitvad arvustused

Arvustusi kontserdi kohta ilmus palju. Range hoiakuga kuukiri Musical Courier märkis eesti teoste kohta, et „Tubina Concerto on efektiivne ning romantiline. Aaviku ja Virkhausi teosed on väärtuslik lisand kontrabassi repertuaarile.”
New York Tribune pidas Tubina kontserti konservatiivseks, samas kontrabassi suhtes „efektiivseks”. Et hinnang konservatiivsuse suhtes oli ekslik, näitab kontserdi tänaseni kestev edukus rahvusvahelises ulatuses.
Eesti kirjaniku Ain Kalmuse rõõm eesti ajalehes Välis Eesti oli põhjendatud: „/.../ kontsert on andnud suuremaid tulemusi kui alul loodetud ja peaeesmärk – eesti muusika tutvustamine Ameerikas – saavutatud.” Kalmus kiidab eriti Tubina teose võluvat värskust ja ideestikku.
Võimsa arvustuse sai Juht suure saksakeelse ajalehe New York Staats-Zeitung mõjukalt arvustajalt Wolfgang Stresemannilt: „/.../ L. Juht osutus ka tänavu suurepäraseks kunstnikuks, kes oskab võimatut võimalikuks teha. Kuidas Juht oma kohmakast instrumendist värvirikkaid toone ja müristavaid fortissimo’id ning õrnu pianissimo’id välja nõiduda suutis ja kiireid passaaže märkimisväärse säravusega mängis – see oli imetlusväärne, nii et kõike kunstniku poolt pakutavat suure huviga jälgiti. Oli ilmne, kuivõrd kaljukindlalt oli kunstnik ise veendunud oma instrumendi suurtesse võimetesse ja see veendumus kandus üle ka kuulajaskonnasse.”
Viimane lause väljendas ülitäpselt Juhti põhikreedot – pühendumust kontrabassi võimete tõestamisele. Stresemann leidis, et: „Juht pole primaarselt ainult virtuoos, vaid peene stiilitunde ja ilusa väljendusvõimega ehtne muusik.” Ja Tubina teose kohta: „/.../ Suurepärane tükk, mis oma leiutistelt küll mitte alati väga originaalne pole, kuid küllalt nivood omab tähelepanu omistamiseks. Paljude efektsete lõikudega teos on kontrabassile osavalt kirjutatud. /.../”
Suure osa Town Halli kontserdi publikust moodustasid eestlased New Yorgi ja ümbruskonna kogukondadest, kelle jaoks õnnestunud kontsert oli lisaks ka eestluse manifestatsiooniks. Kohal olid eesti paguluse juhtivad tegelased eesotsas Eesti konsuli Johannes Kaiviga. Tähtsündmuse puhul korraldati kontserdi järel New Yorgi Eesti Majas Ludvig Juhti auks vastuvõtt.
Juhti kontserdijärgses, 7. oktoobri kirjas Tubinale: „/.../ Üldiselt võin ütelda, et kontsert õnnestus üle ootuste ja seda eriti kunstilisest küljest, kuid võis ka rahul olla majandusliselt. Rahvast oli märksa enam kui eelmisel kontserdil, kuid mitte väljamüüdud maja, /.../. Kõik teosed said suurte kiiduavalduste osaliseks, kuid erilise aplausi tõid välja Bottesini Duo ja Sinu Concerto. /.../”
Juht toob ära ka ansamblipartneri Valentin Pavlovsky arvamuse: „See on üks ilusamaist ja väärtuslikemaist kontsertidest, mis üldse on viimase 10–15 aasta jooksul ühelegi teisele instrumendile kirjutatud /.../.“
Juhti ja Tubina kirjavahetus kestis 1951. aasta alguseni. Viimane Juhti kiri kannab kuupäeva 16. jaanuar 1951. Siit selgus, et kaalukaid esinemisi pole Juhtil viimastel aastatel enam olnud: „/.../ Iga ainsamgi esinemine on läinud viimase paari aasta jooksul ainult abistamise tähe all, kus pole võimalik midagi tüsedamat välja panna./.../”
Optimism polnud Juhti siiski maha jätnud, seda kinnitas kirja lõpp: „/.../ Praegu on veel vara rääkida, kuid paistab võimalik olevat, et ma Sinu Concertole saan ehk lähemal ajal õige suure lennu andma, oleneb ära asjade käigust ja minu harjutamise võimalustest. /.../ Tervisi Ludwig.”
Juhtil siiski ei õnnestunudki Tubina kontserti ette kanda koos orkestriga. Koos orkestriga teadaolev esiettekanne toimus 8. märtsil 1957 Colombia pealinnas Bogotas sealse sümfooniaorkestriga, soleeris Emanuel Vergequer. Dirigeeris eesti dirigent, Juhti vana sõber ja ansambli­partner Rootsis esinemiste päevilt Olav Roots, kes töötas Bogota orkestri peadirigendina. Juht oli aga selleks ajaks juba poolteist kuud siit ilmast lahkunud.
Tänases Eestis on Tubina kontrabassikontserti edukalt mänginud ja korduvalt plaadistanud Mati Lukk.