Kultuur ja Elu 1/2013

Kultuur ja Elu 4/2012

Olin kord Eesti Noor!
Rahvusliku ühenduse Eesti Noored tegevusest 1942–1944

tekst: Leho Männiksoo
Fotod: erakogu

Eesti Noored embleem.

1942. aasta sügisel loodi Eesti Vabariigis tegutsenud ja okupatsioonide ajal tegevuse lõpetanud noorkotkaste, skautide ja kodutütarde tegevuse eeskujul – rahvuslik ühendus Eesti Noored. Organisatsiooni juhtis peastaap, noored tegutsesid linnades ja maakohtades. Ühenduse tegevuses oli oluline osa eestikeelsel isamaalisel kasvatusel ja vabatahtlikul tööl, sealhulgas rindemeeste perede abistamisel.

Vootele Luha liitumine ühendusega Eesti Noored
Vootele Luha (sünd 20.07.1920) jäi invaliidiks kaheaastaselt osteomüeliidi põdemise tagajärjel. Tal puudus parem jalg. Invaliidsusest hoolimata oli ta noorkotkas aastatel 1932–1940. Seejärel tegev Omakaitse Narva malevas. Kui 1942. aasta septembrikuus organiseeriti Eestimaa Noorte Kotkaste organisatsiooni ja Saksamaa hitler­jugendi asemel Eesti Noored, kuhu kutsuti liituma ka ajakirjanduse kaudu, sai Vootele Luhast kohe selle liige. Peagi oli ta Eesti Noorte Alutaguse valla lipkonna juht. Sealt lahkus ta 1944. aasta veebruaris. Pärast elukoha vahetamist, sama aasta märtsikuust, juhtis ta kuu aega veel Eesti Noorte Harju Maleva lipkonda. Seejärel tegutses Raplas Omakaitses kuni algas taas nõukogude okupatsioon. Ta jõudis olla nii eetserskautide juht, kaitseliidu aktiivne tegelane, tema käe all said tegutseda ka noorkotkad. Mulle pärandas ta Eesti Noorte märgi.
Temalt kuulsin esimest korda, et Saksa okupatsiooni ajal oli olemas üks rahvuslik ühendus Eesti Noored, kuhu toodi kaasa Eesti Vabariigis tegutsenud noorteorganisatsioonide rahvuslikku vaimu ja tegutsemise indu. Organisatsioon ei levitanud oma liikmete seas militarismi, pigem üksteise abistamist ja rahvuslikku tuge rasketel aegadel. Eesti Noored pidi jätkama Eesti Vabariigis tegutsenud ja okupatsioonide ajal tegevuse lõpetanud noorkotkaste, skautide ja kodutütarde tegevust. Organisatsiooni juhtis peastaap ja noored tegutsesid piirkondlikes organisatsioonides, mis tegutsesid nii linnades kui ka maakohtades. Ajalehed andsid Eesti Noored liikmeks astumise üleskutse, märkides selle põhitegevuseks hädaabiteenistust, õhu- ja gaasikaitset, vabatahtlikku põllutööd jms.
Seda rääkis Vootele mulle, kui taasiseseisvunud Eesti Vabariigis oli päevakorda tõusnud nõukogude ajal tegevuse lõpetanud, varjusurmas või „põranda all” tegutsenud noorte ühenduste, taastamine. Vootele suri enne, kui saime Eesti Noorte ajaloost põhjalikumalt rääkida.

Kuidas Gunnar Vompasest sai ühenduse Eesti Noored liige

Uuesti kerkis Eesti Noorte teema üles siis, kui Eesti Skautliku Antoni Keskgildi liikmeskonda ilmus Gunnar Vompas, kes mainis, et oli sõja ajal olnud organisatsiooni Eesti Noored liige Viljandis. Ta rääkis, et organisatsioonis Eesti Noored toimus eestikeelne isamaaline kasvatustöö, nagu Eesti Vabariigis enne II maailmasõda skautide, noorkotkaste, gaidide ja kodutütarde hulgas.
Veel on järel neid, kes temaga koos selles organisatsioonis tegutsesid. Ta nimetab meie vestluses kolme nime: Hillar Saar, Endel Tõnissalu ja Vambola Kaasik. Eesti Noorte peastaabi ülemana mäletab ta Gustav Kalkunit.

Oli aasta 1942

Sõda käis täie hooga. Eestlastele jäi ainus võimalus – valida pool. Suurele osale seda võimalust ei antudki, sest neile valiti pool juba sunniviisil ja viidi Venemaale. Eestimaa jäi selleks ajaks, millest põhiliselt praegu räägime, idarindest juba tunduvalt lääne poole. Tänavail mängisid Saksa sõdurid suupille, raadiost kõlas sageli laul: „Me leegion sammub ja kindel on ta rüht...”
„Kuidas sina said Eesti Noored organisatsiooni olemasolust teada?”
Selle küsimuse esitasin juba Gunnari hubases kodus Tallinnas, vahetult enne meie vabariigi 95. juubeliaasta pidulikku tähistamist.
„Sõda käis, aga poisid tegid ikka oma tegusid. Mängiti jalgpalli ja käidi kalal.” Gunnar suur kalamees just ei olnud, aga võttis osa kõikidest muudest poiste tegemistest.
„Olin linnapoiss, käisime koos kooli pargis Jakobsoni tänaval ja poiste vahel käis jutt, et on niisugune uus organisatsioon. Mõned poisid tulid sinna juba näitama, mis neil on. Selleks oli vormirõivas: valge pluus, sinine kaelarätt, mustad püksid, valged põlvsokid ja suusamüts Eesti Noored märgiga. Jalas olid kingad või sandaalid, mida kellelgi jalga panna oli. Muidugi tuli minul ja teistel kohe ka kihu selline vorm selga saada. Poiste jutu järgi pakuti põnevat tegevust ka.
Läksime siis vaatama. Peastaap oli Lossi tänaval. Seal oli kaks meest, üks veidi pikem, teine lühem. Käskisid ettenähtud vormi alusel avalduse kirjutada. Vastu võeti alates 12. eluaastast. Mina olin sündinud 1934. aastal. Ja ega muud ei olnudki, olimegi vastu võetud!”
Poistele jäi endile vorm muretseda, peale kaelaräti, need oli keegi naisterahvas juba valmis teinud. Gunnari ema oli tegelnud õmblustööga ja poisile ülejäänud vormi õmblemine ei olnud raske.
„Peakateteks valisime meie oma poistega aga sõjaväe pilotkad, uhkem ikkagi! Need olid vormi juures lubatud.”
„Kuskohast te need saite?”
„Üks naine töötas medõena haiglas, mis asus Jakobsoni tänaval punastest tellistest koolimajas. Haigla kolis sinna sisse kui Tartu all olid suured lahingud. Sealt toodi haavatuid Viljandisse. Iga mees, kes ära suri, selle vorm põletati ära. See naine koos teiste õdedega aga korjas pilotkad kokku ja andis poistele.”
Poisid kandsid siis pilotkasid ka langenute mälestuseks, seda enesele teadvustamata. Kas teisedki seda niimoodi suutsid mõtestada? Pühalikku tõotust, nagu taolistes organisatsioonides tavaks, ei nõutud, vastuvõtutseremoonia siiski oli.
„Meile tehti üldine rivistus,” meenutab Gunnar. „Meid oli siis 11 või 12 poissi ja meile pandi kaerarätid kaela, anti must võru, millega sai räti kaela ümber kokku tõmmata. Nii tehtigi meist Eesti Noored.”
Räägime küll poistest, tegelikult oli siiski tegemist segaorganisatsiooniga, mitte poisteühendusega. Eesti Noored liikmeteks olid ka tütarlapsed. Gunnari mälestuste järgi harunesid allüksused pärast siiski sugude järgi, sest iga oli selline, et mõne tüdruku ja poisi vahel arenesid muudki läbikäimised, kui seda organisatsiooni tegevus ja vaim ette nägid. Tekkisid pahandusedki. Viljandis võtsidki kaks naist tüdrukud endi käe alla ja poisid tegutsesid omaette.
Poistega tegelnud kahe mehe nimesid Gunnar enam ei mäleta. Meeles on, et lühem oli lendur, lõpetanud saksa lennukooli. Tal närvisüsteem ei pidanud rindel vastu ja ta arvati rivituks. Aga rivitu ta olla ei tahtnud ja võttis noori juhtida. Teine mees oli prillikandja ja tal olid tugevad miinusprillid, teda sõjaväkke ei võetud. Poisse kamandama kõlbasid mõlemad.
Lendur tegeles rohkem tehniliste oskustega, teine oli tugev majanduses. Koos nad tegid, mida organisatsioon nõudis.
Need nõudmised ei olnud pallimängimine kooli ees väljakul, ees seisid tõsised teod.

Veebel Gunnar Vompas ja tema aumärgid motospordi alalt.

Meie isad olid kõik sõjaväljal

Talv tuli peale, Vene vägedega võitlevaid rindemehi oli vaja abistada, pool oli valitud! Eestlastel oli veel lootus, et isamaa ja rahvus säilib selle poole kaudu, kellega koos idavaenlase vastu välja astuti. Poisse rindele veel ei võetud. Nii jäigi noorte tegevuseks kõigepealt rindemeeste perede abistamine.
Poisid käisid neile saagimas puid käsisaega, mootorsaage ei olnud. Ladusid puud ka korralikult virna ja, kui vaja, panid perele ahjugi küdema. Kui oli vaja rindele saata pakke, milles soojad kindad, sokid, soe pesu, siis selleks klopsisid poisid puuraamidega vineerkaste, sest esemed saatmiseks toodi tavaliselt kohale mingitesse riietesse mähituna. Kastide materjali eest muretses üks amputeeritud jalaga mees, kes elas linna ääres ja kellel oli vastav saag ja frees.
Kui pakid said valmis, panid poisid, ja muidugi ka tüdrukud, pakid kastidesse ning kinnitasid saadetistele nimesildid ja aadressid, sest pakid olid nimelised. Seejärel andsid kastid rindele saatmiseks üle.
„Uueveskil tehti riviõppusi, saime rivisammu selgeks. Kui siis sakslastel oli mingi suur püha, millal Saksa lipud tõmmati masti, või oli püha eestlastel, siis käisime rivis marssimas. Meie lendurist juht sammus sini-must-valgega ees, meie tema järel kahekaupa reas. Pihta hakkasime Lossi tänavalt, läksime Tartu tänavat mööda üles ja marssisime Jakobsoni tänavalt alla. Nii tegime kaks-kolm ringi. Sellega teadvustasime, et me oleme olemas. Poliitikat meile sisse ei topitud.”
Isamaalisust aga hoiti küll au sees ja tekkinud olukorrast, kus venelased olid palju eesti rahvast koos peredega ära viinud, ning seetõttu noori vähemaks jäänud, oli arutelusid küll. Samuti rahva lõhestamisest, kus vend vennaga pidi sõdima teine teisel pool rindejoont.
Kaks korda nädalas käisid maal elavad Eesti Noored linna omadega kohtumas. Üheks kindlaks päevaks oli pühapäev. Viljandi poistele olid need kohtumised rõõmustavad ka selle poolest, et maanoortel oli linna ikka midagi kaasa võtta. Näiteks kas või topelt võileib, millest üks läks einetamise ajal siis linnasõbrale, leevendades linnas valitsevat toidupuudust.
„Kui me Eesti Noored olime, siis tulid nendele peredele, kelle pereisad olid vabatahtlikud sõdurid, toidutalongid. Tihti oli nii, et kui läksime mutikestele puid saagima, siis nad palusid, et kas te ei tooks meile laost kartuleid ja porgandeid ja kapsast ja...
Muidugi said nad toiduaineid talongi ulatuses, meie saime ka! Aga see laost kätte toimetamine läks siis heategude kontosse!”
Gunnar meenutab: „Meie isad olid kõik sõjaväljal ja nendest räägiti meie kokkusaamistel ka. Mitmel poisil sai isa surma ja me süütasime nende mälestuseks küünlad. Sõjast ja lahingutest tulid üksikasjad meile nende käest. Meie organisatsioon oli siiski rahumeelne ja meile püsse kätte ei antud. Olgugi et Eesti Noored tegutsesid mujalgi Eestimaal, nii kohapealseid kui ka üleriigilisi laagreid sõja ajal ei korraldatud, aeg oli kriitiline.”
Siinkohal tasub vast meenutada, et marssal Mannerheim tegi Soomes katse moodustada pärast Talvesõda organisatsioon Suomen Pojat. Mõeldi, et juhul, kui mehed on rindel, on poistest suur reserv teha mehetegusid oma kodumaal tagalas. Suomen Pojat ülesandeks kavandati mitmesugustel talgutel osalemist ja tuletõrjekomandode abistamist. See organisatsioon sulas aga kokku skautlusega (partioga), mille etteotsa tõusis Verneri Luohivuori. Mine sa tea, võib-olla on meie Eesti Noored saanud ka mingi mõjutuse hõimlastelt!

Isa kingitud suupillist kasvas välja pillimängu armastus

Üks eredamaid momente tollest ajast meenub Gunnarile sellisena: „Kui isa tuli saksa sõjaväes olles puhkusele, siis tõi ta sealt marketendriga kompvekke ja muud, mida neile sellega anti, ja suupilli. See oli täitsa uus Hohner. Ta ise mängis ka, aga see ei tulnud tal just väga hästi välja, harjutas küll, aga vähe. Ma hakkasin mängima ja jäi külge.”
Juba Eesti Noor olles mängis Gunnar vanu eesti lugusid. Tema juhendajaks sai tol ajal Viljandis tuntud õpetaja Pung, kes kutsus solfedžot õppima. Sealt tuli algõpetus kahe aasta jooksul Eesti Noor tegevuse kõrvalt. Hiljem tõi vend koju akordioni. See sütitas ka Gunnarit proovima ja nüüd aastaid hiljem libisevad sõrmed tal samaväärselt nii akordioni kui bajaani klahvidel ja huuled puhuvad suupillist välja mitmesuguseid keerukamaidki lugusid.
Viljandi Eesti Noorte üheks ettevõtmiseks oli ujumaõppimine. Peale Viljandi järve olid Uueveskil ka basseinid.

Eesti vaim punase kaelaräti varjus

Eesti Noored said tegutseda vaid lühikest aega. Imelikul kombel ei kimbutatud poisse nende tegevuse tõttu – vähemalt Gunnari jutu järgi – pärast vene vägede naasmist. Sini-must-valged vormid peideti lihtsalt ära või hävitati. Peale tuli pioneeriorganisatsioon ja komsomol ning nendesse kuulumisega ka omad probleemid.
„Koolis läksid paljud pioneerideks, sest tulid pioneerilaagrid, tehti üritusi, tekkisid ansamblid ja oli muudki huvitavat. Meie vennaga tahtsime ka sinna. See kõik oli põnev! Meile öeldi, et teid me ei võta. Ei öeldud, miks. Aga arvan, et isa pärast. Isa oli olnud Saksa sõjaväes. Meile öeldi, et minge karja!” rääkis Gunnar. Karja nad ei läinud.
Mitmetestki skaudijuhtidest olid olude sunnil või ka teadlikult, et eesti pioneerides hoida alal eesti vaimu punase kaelaräti varjus, saanud pioneerijuhid ja skautlik tegevus jätkus hoolimata vormi muutusest. Nõukogudemaa pioneeriorganisatsiooni looja N. K. Krupskaja ise ütles, et selles uues noorteorganisatsioonis ei tohi unustada skautide töövorme – mängu, sporti, turismi, praktilisi eluks vajalikke oskusi. Kui nüüd tegevusest välja visata kommunismi­ehitaja ideoloogia ja koodeks, saame huvitava tulemuse, mis viib tagasi ümarlaua rüütlite aega, kus nad pidid olema ALATI VALMIS. Ega pioneerid vist ise ei teadnudki, et järgivad rüütliseaduste kaudu ka skaudiseadusi.

Huvi motospordi vastu

Eesti Noored lõpetas küll tegevuse, hakkajate inimeste vaim jäi alles. Elu pidi minema edasi. Gunnari pere pääses kommunistide küüniste vahelt. Tööstuskoolist saadud kutse riistmasinate remondi alal viis ta kokku motospordiga. „Tallinna Ekskavaatoritehases oli väike motoklubi, kartautod põhiliselt, aga mootorrattad ka. Saavutused motospordis täitsid kodus seina auhinnamedalitega ja omavalmistatud puidust kaante vahele kogunes hulga diplomeid.
Tuli uus vabaduse aeg ja 4. detsembril 2003. aastal sai Gunnarist kaitseliitlane. Detsembris 2012 sai ta aukõrgenduse kaitseliidus ja on praegu A-kompanii veebel.
Gunnar on olnud agar kaasalööja ka skaudiveteranide organisatsioonis. „Eestlane olen ja selleks ka jään!” ütleb ta meie kokkusaamise lõpetuseks. Kui kord keegi hakkab, või on ka hakanud, kokku panema eesti noorsoo-organisatsioonide ajalugu, siis tuleks see üpriski mahukas, nagu ainuüksi sellest lühikesest Eesti Noorte meenutusest vast aru võib saada.