|
Olga ja Hendriku vaimud
me kohal
Nähes Marju Lauristini oktoobris
ETV-sse tormamas - Eestis on revolutsioonieelne seisund, mis saab
nüüd riigist ja rahvast -, pani mind õlgu kehitama
ja küsima, mis see siis nüüd oli?
Olles äsja lehest lugenud, et sotsioloogidel
ja nn pehmete alade teadustöötajatel vähendatakse
teadusfondi rahastust, ning sellevõrra suurendatakse tehnikateadlaste
rahastust, oli selge, et sotside SUUR REVOLUTSIOON tuleb - kättemaksuks
kapitalistidest valitsejatele.
Hartalaste lainetus käis kui torm
veeklaasis - ruttu, äkki ja tossuga. Sotsidel ja sotsioloogidel
olid röökimise pidupäevad - Rein Raud väljendas
oma vihkamist parempoolsete suhtes ülivõrdes - pidi
ikka viha olema!
Suuremat pettust annab välja mõelda:
pröökajad, kes valega alustasid, nõuavad, et
neile ei TOHIGI valetada. Asi polnud ju nn rahastamisskandaalis.
Taolisi on ennegi olnud, ja hea, et asi sai selgeks räägitud,
aga miks ei käida välja oma tegelikku eesmärki,
mis alustajaid marru ajas? Kui sina valetad, miks teised ei tohi?
Nn revolutsiooni algatajad olid sotsid ja sotsioloogid. Kas nemad
istusid puu otsas, kui paugud käisid? Erakondade rahastamisstiil
oli kõigil enam-vähem sarnane, igaüks mõtles,
kuidas vingerdades asjad joonde ajada.
Mina soovisin nagu paljud teisedki, et
riigi eesotsast kaoksid vanad ja noored kommarid-karjeristid.
Aga ei - luuaga jäigi pühkimata ning punane roos õilmitseb
edasi. Niikaua ei muutu Eestis midagi, kuni me pole Olga ja Hendriku
vaimudest lahti saanud.
Tea Kurvits,
Kultuur ja Elu peatoimetaja
|
