Kultuur ja Elu 4/2012

Kultuur ja Elu 3/2012

Sõrulaste regilaulu ansambel Ammuker.

Saarteelu kaemas Muhus ja Saaremaal

tekst: Hille Tarto

Muhu pätid, apurokk, uisk ja söömarenn ehk kaks päeva vaimse pärandi jälgedes Muhus ja Saaremaal.

Hellamaa Külakeskus

Kui ma Hellamaa Külakeskusse jõuan, on õue peal täie hooga käimas lasteetendus. Publik elevil ja naeru­häälne – Naksitrallid on ju laste lemmikud.
Tiina Jõgi, külakeskuse juhataja viib mind tagaukse kaudu majja, kus kohe hakkab silma puhtus, kord ja uus särav köögisisustus. „See on meil kogukonnaköök, et saaks väike­tootjaid aidata. Kui köögi valmis saime, hakkas siin koos käima ka Keedusse klubi – muhulane keedab, ei tee süüa…”, seletab Tiina.
On kohe tunda, et majas on hästi mõnus, pole siis ime, et rahvas tahab siin koos käia.
See on vana koolimaja – ehk peegeldavad need seinad tänaseni laste rõõmu. Viimati, kümme aastat tagasi, käis koolis veel kuus last. Külarahvas hakkas siis muretsema, et kui maja jääb tühjaks, on see maja surm. Tehti külakoosolekuid ja leitigi lahendus: kogu valla kultuur hakkas siit majast läbi käima. Tullakse üle Muhu, naised tulevad talvel kord nädalas ja terve suve läbi, jalgrataste või tõukekelkudega. Koos käivad Kohvitoa naised, tehakse käsitööd ning õpitakse vanu tantse. Talvel käib iga nädal koos tikkimisring, kus käib Muhu pättide ja rahvarõivaste tegemine. Kangastelgedel kudujad käivad ka: siin saab muhu triibuseelikuriiet kududa. Kevadel olid näitusel väljas omatehtud suured Muhu tekid. Tiina enda tehtud tekk on veel koju viimata, seda ta mulle vaikse uhkusega ka näitab. Ah kui värvirõõmus!
Muuseas – Eesti Rahva Muuseumis on Muhu kogu üks rikkalikumaid, kauem kui mujal on siin alal hoitud oma kultuuri – rahvarõivaid ja käsitööoskust.
„Ja meil on oma tantsurühm – Käekuatsad (muhu murdes – nurmenukud), kes esineb folkloori­kavaga, tegime ka töötubasid Muhu toitude valmistamiseks. Näiteks apurokk, meie memmed katsetasid, igalühel omad nipid.”
Tiina jagab kohe retsepte: „Muhu apurokk: külmale keefirile, petile või hapupiimale lisatakse jahu ja hakatakse keetma, sinna võib lisada ka rosinaid, väga maitsev, see on järgitehtud asi. Aga õige muhu tuhlirokk: keedetakse kartulipuder aga ilma sibula ja piimata, natuke soola ja selle veega tehakse püree, sinna lisatakse nisujahu või rukkijahu ja pannakse hapnema üheks ööpäevaks. Teisel päeval on ta mõnusalt hapukas ja siis pannakse keema ning keedetakse kaks tundi. Ta säilib tänu sellele päris kaua, vanasti tehti korraga nädala ports. Seda süüakse külma piima ja suhkruga. See on samuti meie vaimne kultuuripärand, mida muhulased kasutavad tänini.”

Tikitud muhu pätid.

Nagu Muhu pättegi. Tiina kannab neid suvel toas ja õues, kui vaja, teeb ja tikib uued. Muhu murre elab ka, sest Irena Tarvise juhitud murdevõistlused on viimasel ajal edendanud saarel ka Muhu murde kasutamist.
Tiina, kes on siin 10 aastat tegutsenud, tunneb heameelt, et Muhu vald toetab külakeskust, ja et inimesed on aktiivsed, nad tulevad ise ettepanekutega, mida tahavad teha. „Kodanikualgatus on meil tugev!” kiidab Tiina.
Vanaaegne seinakell vana koolimaja päevilt annab endast äkki löögiga märku…

Väinamere uisk Koguva sadama uisukojas

Pean tunnistama, et kuulsin uisust samal päeval, kui jala Kuivastus maha panin.
Ma ei kujutanud üldse ette, milline see välja näeb. Kuid Krista Lember (Rahvakultuuri Keskuse spetsialist Saaremaal) viis mind kokku mehega, kes teab uisust väga palju põnevat, sest on teinud sellest ka uurimistöö.
Läheme siis Koguva sadamasse, uisukotta. Mis see veel on? Saan teada, et juba kaks aastat tagasi hakati Muhumaal Koguva sadama uisukojas ehitama uisku, sellist, mis seilas siin meredel oma tuhat aastat ja mida peetakse Muhu saare sümboliks. Viimane uisk sõitis Muhu vetes veel 90 aastat tagasi.
Mihkel Jürisson, ühingu Väinamere Uisk liige, uisu-uurija, ütleb: „Minu soov oli, et see uhke Muhu merenduse sümbol taas elaks ja kuna keegi teine sellest vedu ei võtnud, siis kutsusin ise rahvast üles, et seda mälestust selgemaks saada ja hoida. Ka minu esivanemad on meremehed nagu enamus muhulasi…”
Selgub, et uisk oli praami eelkäija, vanem nimetus huisk tähendas ussi või madu, selle nime järgi tunti ka viikingite sõjapaate. Soomes uisko – seal purjetati Karjalast Laadogani, kuid 17. sajandil kadus uisk Soomes ära, venelastel olid nn užid või uskoid. Muhus oli uisutraditsioon kõige järjepidevam.
Ja seal see uisk on: hiigelsuure roosa telgi, uisukoja katuse all. Uisk on on päris kõrge, et sisse vaadata, tuleb redelist üles ronida. Võimas….
Uisu kere pikkus olnud vanasti 15 meetrit, sinna mahtus kõige rohkem 60 inimest ja 10 hobust koos vankriga, kusjuures vankriaisad rippusid üle servade. Uisu peal oli meeskond eesotsas kipriga ning sadamates, kus uisk randus, olid uisusulased, kes elasid uisusaunas ja aitasid teha kõike, mis kipril vaja. Ka Koguva sadamas on ehitatud uus uisusaun, tõsi küll käsitööpoeks.
Muhus on tulnud välja fotosid uisust, leiti ka viimase uisu plangud ja eelviimase uisu kere poolmudel, mis tuli välja tuntud muhu laevameistri Kaarel Noore aida lakast, selle järgi hakatigi tegema. Projekti ja joonised tegi Enn Metsar, kes on tuntud selliste laevade joonestajana.
Vanadest ürikutest on teada seegi, et kui Eesti läks võõrvõimu kätte, anti muhulastele võimalus uiskudega edasi sõita. 1532. aastal pandi siin orjadele otsene postivedamise kohustus Väikesel väinal ja selle eest nimetati nad vabadikeks.
Uisu pikkus on 19,5 meetrit, puri ning kaks paari aerusid ja mootor, ega tänapäeval muidu saa. Esimesel aastal langetati emapuu, seda pühitses maausu asjatundja ja õigeusu õpetaja. Põhijõud on neli meest: Vormsilt, Haapsalust, Muhust, kõik ise meistrid.
„Meil on laev tehtud traditsioonide järgi, viikingite moodi – klinker­plangutus, kuuma auruga pannakse plangud painduma. Aga kõik algab emapuust ja täävist, see on väga täpne ja raske füüsiline töö,” rõhutab Mihkel.
Uisu ehitamist toetab LEADER-programm Eestis ja erasponsorid. Uisk kuulub ka Eesti Ajalooliste Laevade Seltsi. Järgmisel aastal läheb uisk vette.
„Milleks seda uisku ikka tänapäeval vaja on?” julgen Mihklilt küsida.
„See on Muhu patriotism. Et mis on ehe ja natuke hääbumas, tuleb uuesti üles putitada, ja see ei jää kindlasti ainukeseks teemaks. Mulle on see nagu ajaloo läbimine, see on äärmiselt huvitav,” räägib Mihkel. „Eks ta Muhu rahva jaoks tehtud ongi. Meie huvi on pärandi elushoidmine.”
Saare maavalitsus ja SA Saaremaa Arenduskeskus tunnustasid läinud aastal kodanikuühiskonna konverentsil Uisu ühingut tiitliga „Kena mõte”.
Uisk kantakse loodetavasti ka Eesti vaimse pärandi nimistusse.

Uisu-uurija, ühingu Väinamere Uisk liige, Mihkel Jürisson uisu ees.

100 aastat muhu lilltikandit

Kes ei teaks laulusõnu: „See on väike Muhu, see on Muhumaa...”
Muhu saar on küll väljastpoolt väike, kuid seestpoolt päris suur, kultuurikiht sügav ja ainuke selline maailmas.
Muhu-Liival on rikkaliku kaubavalikuga Muhu käsitöömeistrite pood, nahatöökoda ja ka Muhu restoran, kus seinu ehivad imeilusad vanad tikitud Muhu pruuttekid. See on just õige koht, et kokku saada Anu Kaburiga, kes on Muhu Põhikooli kunstiõpetaja, Muhu Käsitööseltsi „Oad ja Eed” liige, raamatu „Meite Muhu mustrid” üks autor, tunnustatud tikkimismeister ja vaimse pärandi hoidja.
Anu on muhulane, kuid sündinud ja (üli)koolis käinud Tallinnas. Õppis tööõpetust, kuid tikkimine teda siis veel ei köitnud. Alles pärast Muhusse tagasitulekut 19 aastat tagasi hakkas tasapisi tikkima, hakatuseks tegi sada nõelapatja!
„Minu ema noorepõlvesõbranna oli tikandimeister Eevi Kõvamees, keda pean enda iidoliks ja õpetajaks. Tema tööd olid erilised, neid ei raatsitud kasutadagi. Eevi suri 2007. aastal ja siis oli mul sügav kahjutunne, et nii palju jäi küsimata. Tekkis mõte teha Eevi töödest näitus. Sain 2009. aastal Kultuurkapitalilt raha ja kogusin kokku 50 Eevi tööd, näitus oli siin Muhu koolimajas.”
Järjepidevuse mõttes väärib Anu meelest tänu kunagine rahvakunstimeistrite koondis UKU, mis andis käsitööle kõvasti vunki juurde, aga jättis oma pitseri ka. Meistritel on oma mälestused, sest normid olid ikka väga koormavad.
Raamatus „Meite Muhu mustrid” kasutas Anu ära ka oma sugulasi, nende töid ja materjali. Viimane aeg oli seda teha, sest raamatus on esindatud meistreid, keda nüüd enam pole. Paljud tikkijad on omavahel sugulased, ka Anu leidis oma juuri endistest tikkijatest.

Rääkides sellest, millal ja kuidas muhu tikand alguse sai, maalib Anu sõnadega romantilise pildi saja aasta eest Kopli talust Leeskopa külas, kus kaks vallalist õde end tikkimisele pühendasid. Seal olnud omamoodi käsitöökeskus, kus tüdrukutele õpetust jagati. Muhu tikandile oli eeskujuks erksavärviline ja suureõieline Lihula tikand, mida nähti, kui mandril kirikumõisates ja mujal tööl käidi. See meeldis!
„Ja muhulasel on see hea omadus, et kui muhulane midagi ilusat näeb, väänab ta selle oma kasuks!” ütleb Anu rõõmsalt.
Muhu naisel pidi olema palju ilusaid asju. Hea, kui ise oskas, aga kasutati ka teiste abi. Lilltikandiga pruuttekke tehti talgute korras, üks tekk tuli siis eri käekirjaga.
Muhus oli palju neidki, kes oma elu käsitööle pühendasid, jäidki vana­piigaks, ja pole ka ime, sest see töö tekitavat sõltuvust, seda tunnistab Anu isegi…
Tikkijad jagasid omavahel motiive, õiekuju on sama aga teise tikkija käekiri on teistsugune. „Kui on villane riie ja lõng, siis tikkija võib ka portselantassilt ilusa lille riidele tikkida!” teab Anu. Eeskujuks olid ka uued trükikangad ja loodus isegi. Muhus tegid revolutsiooni aniliinvärvid, erksad toonid panid muhulaste vere ikka keema. Praegu on Anu meelest Muhus tikkimine ellujäämise vahend ja muidugi teeb rõõmu, et turistid ostavad ja käsitöömeistrid on oma käsitöö kaudu tähelepanu saanud. Oma kogukonna heakskiit on ka oluline.
„Mul on pidevalt käsil sada asja. Mulle meeldib, kui on pooleli asju: tekk, padjad, pätid. On päris hea tunne, kui saan valmis joonistada ja siis võtan ette. Alustamine on kõige keerulisem, sealt edasi on juba tore,” räägib Anu, kes teeb koostööd ka moekunstnik Katrin Kuldmaga. Seal saab ta vabad käed: võib ise mustrit disainida ja soovi järgi lõnga värvi valida. Kokku on ühiselt tehtud juba 15 tööd. „See hoiab minul vaimu erksa!” ütleb Anu.
Kui küsida temalt, miks käsitööpärand muhulastele nii armas on, et koolilapsed 1. septembril isegi kooli rahvariietes tulevad, mõtleb Anu hetke ja vastab siis: „Seepärast, et selle taga on lood, asjad ja sugulased ja see on muhulastele kõige tähtsam.”

Olge siis munuksed!

Sel suvisel laupäeval on Muhus Igaküla esimene kokkutulek. Igakülast sõidab mööda igaüks, kes Koguvasse teel on. Küla vanust ei tea täpselt keegi, kuid arvatakse, et see oli olemas juba muinasajal.
Ilm on soe ja ilus, inimesed külaplatsil mõnekaupa jutuhoos ja kellelgi ei paista kuhugi kiire olevat. Parajasti mängib akordionistide ansambel Kiäks tuntud rahvamuusikaõpetaja Vello Tikerpaluga eesotsas A Pärdi „Ukuaru valssi”. Siinsamas hakkab silma vana ja auväärne, rootsi sõjameeste rajatud kaev – Muhu Suurkaev. Johannes Pääsuke tegi sada aastat tagasi kaevust foto ja 1944. aastal maalis kunstnik Nigul Espe Muhu Suurkaevust rahvusromantilise meeleoluga pildi. Juba aastakümneid ei saa Muhu sügavaimast kaevust enam vett kätte, ometi tahab külarahvas anda nüüd kaevule uue elu. Ja küllap see ühel päeval juhtub.
Päeva jooksul käib Igakülast läbi kõvasti üle 200 inimese, lähedalt ja kaugelt, kes külas ise elanud, või juured siin. Kunagi oli see ju suur küla, oma 56 suitsu, nüüd vaid 19. Kokkutuleku hingeks on Inna Ligi ehk Antsu-Matsi talu Inna.
Inna ümber on pidevalt rahvast. Jälle tuleb keegi ja küsib: „Kas sa mind mäletad?”
„Kelle jagu sa oled, ma ei mõista sind koju ajada…” (nii Muhus just öeldaksegi, kui ära ei tunne.) – Tõniselt olen, vanaisa lõi Kahtla kirikus kella…” – „Ahjaa….”
Inna tegeleb küla vanade aegade ja asjadega. „Nii on, tütar ja mees võtsid otsa üles, Saaremaa Ühisgümnaasiumis peab tegema uurimistöid, Liina tegi 9. klassis Igaküla taludest ja peredest, see on nüüd Muhu muuseumis,” kõneleb ta.
Kõnnime Innaga tema vanaisa sünnikodu õuele, mida pere suviti tasapisi üles ehitab. Pärandi hoidmine on siin püha asi. „Siin on minu vanavanaisa 1911–1912. aastatel ehitatud suveköök, esikülje kivid on ühest suurest raudkivist, valged kivid küla tagant karjäärist, kõik ühel talvel välja tahutud.” Selline must-valge kontrast iseloomustab Muhu maju, sest see on kohalik materjal.
Kivi võeti maast välja ja laoti müüriks. Sealt on tulnud selline ilus mõte, et üks maja peab olema maa seest kerkinud. Raudkivitöö oli Muhu meeste ühistöö ja kiviseintes on Muhu mustrid. Ka Ruhnu kirik on Muhu meeste ehitatud.
Innat on ehitamine alati huvitanud ja nii on ta seda põhjalikult ka uurinud. Vanasti ehitatud nii, et alumised kivid pandi paika, siis pandi traadist šabloon ja selle järgi tehti edasi. Seinas pidi olema paaritu arv plokke, paarisarv oli halb enne. Muhus oli ju ainult kivi, puit toodi Hiiumaalt või Saaremaalt, see oli hinnas.
Igakülas on rajatud uuesti ka kivimüüre, isegi seguta tehtud, meistriks oli Pärimatsi Priit. Siin on kiviaedasid kümme ning teid kaks ja pool kilomeetrit. Ka keldreid on Muhus palju, all paekivi, küljes raudkivid ja katus rohuga kaetud, ka Inna õues on üks kolmest vanemast keldrist – ehitatud 1854. aastal.
„Siin tehti ikka väga uhked keldrid, sest Muhus oli ju alati see, et „meil peab olema ennemini kui teistel”, sellepärast tuli teha ikka ilusam ja kenam… Kokkutulekuga ka – et meil 200 inimest, Koguvas oli 170, meil ka siis ju ennemini kui Koguva küla kokkutulekul!” särab Inna heameelest.
Muhust saaks vaimse kultuuri­pärandi nimistusse panna nii kiviaiad kui rookatuse ja raidkivi, muhu tikandist rääkimata, õieti võiks sinna panna terve Muhu saare, siin on pärand igal sammul!
Ja ongi aeg edasi minna. Siinkandis öeldakse: „Olge siis munuksed!”, mis tähendab muhu murdes heatahtlikku ja mõnusat inimest, kellega on hea suhelda.

Anseküla seltsimaja.

Pärimuspäev Ansekülas, Sõrvemaal

On pühapäev. Päike ja pilvelambad suvise Sõrvemaa taevas. Põlluvili kahiseb ning tuul kannab magusat lille- ja heinalõhna üle väljade. Nii lõhnab vist ainult Sõrves.
Anseküla rahvas kuulab kunagise kiriku asukohas huviga mälestusi Martin Georg Emil Körberist, Anseküla kiriku pastorist, kelle sünnist sai sel päeval 195 aastat ja kes tegutses siinmail aastatel 1845–1893. Tartu ülikooli teoloogiharidusega Körber, kes pärineb vanast kirikuõpetajate suguvõsast Saksamaal, oli ka muusikamees, kirjamees ja õpetaja. Ta püüdis arendada rahvakooli, kutsus lapsi laulma, et nad aega tühjalt ei kulutaks, pani kokku Anseküla maarahva laulukoori ja korraldas 1863. aastal esimese Sõrve laulupäeva, mis pälvis toona ka Perno Postimehe tähelepanu. Körber mugandas tekste saksa keelest, koostas lauluraamatuid, ravitses inimesi ja kirjutas üles ka Suure Tõllu lugusid. Martin Körber hoolis oma koguduse rahvast, tehes küll palju enam kui pastoriamet nõudis.
Siis kõnnib Anseküla rahvas läbi küla kunagise koolimaja juurde ning kõik laulavad „Isamaa” („Mu isamaa armas”), mis samuti Martin Körberi sulest. Ka „Armas isa kohakene” („Vaikne kena kohakene”) on Martin Körberi ja Virumaa muusiku Ferdinand Mühlhauseni laul, mida teavad paljud põlvkonnad. On arvatud, et Körberilt pärineb 1000 ilmalikku ja vaimulikku laulu. Seda kõike sain sel päeval kuulda.
Kui mind alguses pani veidi imestama, miks sõrulased ühest ammusest kirikumehest nii huvitatud on, et terve päikselise pühapäeva tema mälestuste peale kulutavad, siis tasapisi kasvas minugi lugupidamine tolle suurmehe, ammuse vaimse kultuuripärandi hoidja vastu, kes rahvuselt hoopis sakslane oli… Küllap kanti sõna mehe tegudest siinkandi peredes põlvest põlve edasi.

Merike Sepp

Osav kuduja Merike Sepp.

Kokkutulnud rahva seas hakkas silma naine, kes lasi varrastel käia, suur tükk kinnast muistse akna-ja võrgukirja halli-punase lõngaga juba kootud. „Mustri leidsin lakast, heinte seest tuli vana kinnas välja. Siin on kolm lõnga koos, koeravill ka ja oma lammas, meil on sada lammast, käsitsi ketrasin,” räägib Merike Sepp. Kuduma hakkas ta üsna noorelt, mõlemad vanaemad õpetasid ketramist ja mustreid, nii et pole käsitööd, mida Merike teha ei oskaks. „Peame ka kitsi, need annavad hästi piima, teen sõira ja juustu, käisin Olustveres õppimas.” Aga maal on noortel talupidamisega raske alustada, kui raha ei ole. Tööd ei ole ju ka, räägib Merike.
Merikese abikaasa Egon on Lõu külas sepp, esivanemad samuti sepad. Pere taastabki sepa talu, mis ära põles, vundament on alles. Inimesed viidi siit ju omal ajal ära… Ja taastavad ka villavabrikut, et maal millegagi elatist teenida. PRIA kaudu said toetust, LEADER-programm abiks. Et targasti toimida, on nad käinud mujal väiksemate villavabrikute tööd vaatamas. „Praegu saarlased põletavad villa ära, pole kuhugi panna, lambad peab ju ära pügama. Seepärast tuleb midagi ette võtta! Näiteks Gotlandil nägime, et villa saab kasutada seinamaterjalina, heli summutamiseks kontserdisaalides.” Juba ostetaksegi Eestist villa kokku aga see olevat praegu alla pügamise hinna. Merike ja Mari ning veel viis naist ja kolm last moodustavad oma rühma, nimeks Ammuker (sõrve keeles – Vikerkaar), laulavad regilaule, teevad traditsioonilisi toite ja käsitööd, käivad ka esinemas. Ja mehed on eraldi ansamblis, mille nimi on Küi (sõrve keeles – Vaskuss). „Maal on ikka väga mõnus elada. Olin hiljuti Kuressaares kolm päeva, oi, kui hirmus oli…” naerab Merike.

Paldid

Sõrve pärimuspäev jätkub Anseküla Seltsimaja juures, mida hakati ehitama detsembris 2011. See on kohalike inimeste jaoks üks kauaoodatud kokkukäimise koht ja loodetakse, et siia majja saab tulevikus ka kaugtöökohti luua.
Elve Lepik, kogu ettevõtmise eestvedaja, ja teised tragid sõrulased, on maja ette katnud söömarenni (sõrve keeles – söögilaud), kus pannileib, soola-ja suitsukala, omaküpsetatud leib, piim. Kõik see on kokkutulnutele müügiks ja tulu läheb maja edasisse ehitusse. Seejärel tutvustab Elve üht kohalikku toitu – paltisid –, mis on üks vaimne ja elav pärand.
„Igas peres tehakse isemoodi paltisid. Mina teen nii, nagu minu ema tegi. Neid tehti mitmesuguseid: riivipaldid, tuhlist ehk kartulist; valged paldid, jahust ja lambarasvast ning veripaldid,” räägib Elve, paneb kausid ja jahukotid lauale ning hakkab tegema ja seletama.
Õpetus on selline: toores kartul riivida, käte vahel vesi välja pressida, panna odrajahu ja ka veidi nisujahu, muidu laguneb ära. Lisada praetud soolapeekonit, suitsuliha ja sibulat. Segada ja teha pallikesed, mida keeta soolases vees kuni paldid tõusevad pinnnale, umbes 15 minutit, kui vara ära võtta, jäävad ratsaks (sõrve keeles – tooreks).
Süüa võib nii soojalt kui ka külmalt või, hapukoore ja külma piimaga.Teisel päeval süüakse praetult. Kes sööb, see kiidab.

Mari Lepiku tütred rahvariietes.

Mari Lepik, sõrulane

Elve tütar, Ammukeri hing Mari sõitis juba hommikul jalgrattaga mööda Anseküla põlluteed, pillikott õlal ja neli rahvarõivas tüdrukut ratastel ema sabas, kiivrid peas.
Nüüd askeldavad nad koos palditegemise juures.
Uurin, kuivõrd sõrulased oma vaimset pärandit tunnevad ja väärtuslikuks peavad?
„Eks see algab kodust. Osa inimesi väärtustavad ja ei teadvusta, osad mõlemat, nad ei oska muud moodi väärtustada kui koovad ja muud sellist. See on ka julguse ja väärtushinnangute küsimus. Mina tunnen, et mul on juured, mul on siin kodu, ma olen sõrulane, mitte saarlane – see on minu identiteet.”
Mari oli 10 aastat Tartus õppimas, vahepeal sai nelja tütre emaks ja tuli uute teadmistega ning analüüsimise oskusega oma juurte juurde tagasi. „Siin on võimalik midagi saavutada,” ütleb Mari. „Ma ei saa elada iseendana kui ma siin midagi ei paranda, kui ma ei teeks ühistegevust, ma oleksin imelik! Mu lastel oleks koolis probleemid, miks nad paljajalu käivad ja miks patsipael peas (siin oli kombeks, ilus on ju), keegi ei mõistaks seda, miks lapsed nii räägivad… Tegelikult räägivad paljud lapsed sõrve keelt.”
Mari teeb ettevalmistusi aabitsa tegemiseks, kuid seda ei saa teha tühja koha peale, on vaja kirjakeelt, kas või murdekirjakeelt. Vana emakeeleõpetaja Evi Tiitsaar on abiks. „Võib öelda, et praegu õpivad nad sõru keelt! See on olevik, selle eesmärk ongi olevik, et ka teised julgeksid olla ja öelda pörsas, ilma et keegi naerma purtsatab,” räägib Mari.
Ansamblis Ammukeri on siduvaks regilaul, aga regilaulu õppimisega arutletakse üheskoos, millest lauldakse ja mida see tähendab, see on ju väga vana keel. Tekstid on Jakob Hurda arhiivis, hea, et nüüd on internetis. Ka lastega tehakse lauluringi ja ringmänge. Kunagi oli vahetunni ajal see loomulik, et tantsiti ringmänge, aga kui väiksed koolid kinni pandi, siis enam ei lubatud, traditsioon tapeti ära, lapsed sunniti jalutama. „Mina õpetan lastele need uuesti selgeks,” sõnab Mari südikalt.
Kevadel olid Ansekülas murdetalgud „Sõrve keele ideaaltulevik”, kus inimesed arutasid oma soovid ja ootused läbi ning panid kirja. „Me võime tahta, me võime osata, suuta ja isegi seadused toetavad, aga… kui tagantpoolt Sõrve rahvaga nende elust rääkida, kuidas nende päev reaalselt välja näeb, millal nad ärkavad, kuhu nad sõidavad, mille peale nende aeg, energia ja raha kulub, siis oleks neilt kohatu küsida, et miks nad nii väheaktiivsed on, nad peavad lihtsalt elus olema,” tõdeb Mari. „Kuni riik ei ole otsustanud, kas nad tahavad, et inimesed saaks maal elada, niikaua võime meie siin rahvakultuurist rääkima jäädagi…”
Aga siis võtavad Merike, Elve ja Mari koos lastega lihtsalt ja loomulikult regilaulu üles… Ja ma tajun, et on üks tugev sisemine soov, mis sõrulastes vaatamata kõigile keerulistele aegadele ja reformidele edasi elab. Kas mitte – elada ise elu ilusaks, rõõmsaks ja tegusaks. Kui tunned veel toetust esiemade ja isade vaimsest pärandist, on see ju rikas elu.