Kultuur ja Elu 4/2012


Kultuur ja Elu 3/2012

 

 

 

 


Saaremaa "sarimõrtsukas”

tekst: Uno Säästla
Alutaguse Memento esimees

Kuna kingitud hobuse suhu ei vaadata, siis ei olnud mul ka põhjust tagasi lükata autori (varjunimega Martin S. Kull) kingitud raamatut „Elmar Ilp – veri minu kätel“. Kuid raamatuga esmatutvumisel küsisin endalt, milleks oli mul vaja seda raamatut vastu võtta ja selle lugemisele aega raisata.

Olin ju küllalt tuttav KGB koostatud endiste metsavendade „süüdistustoimikute” sisu ja terminoloogiaga, st toimikutega „bandiitidest” ja „relvastatud bandedest”. See raamat osutus kohati sõna-sõnaliseks ümberkirjutiseks neist toimikuist. Jäi vaid küsida, kas tegu oli endiste KGB-laste värske tellimustööga või oli see tõesti autori arusaam metsavendade võitlusest?
Kui olin jõudnud raamatu sisulise lõpulõiguni: „Saaremaal ei leidunud paraku ühtki nii julget meest, kes oleks söandanud kätt tõsta kõige hirmsama sarimõrvari (Elmar Ilbi) vastu, kes Eestimaa pinnal iial käinud,” küsisin endalt: Kas Saaremaa oli siis nii argade või vastupidi, okupantidele tugevat vastupanu ja meelekindlust näidanud inimeste maa?
Kumma variandiga seletada, et metsavend Elmar Ilp jäi tabamatuks viie aasta jooksul aastail 1945–1950, kuigi Ilp puutus kokku ligi 30 metsavennaga, kelle hulka oli KGB sokutanud ka libametsavendi ülesandega Ilp tappa. Teiseks, Ilpi ja tema vahetuid kaaslasi toitsid, varjasid ja varustasid vajaliku infoga üle 60 inimese ja pere suurel maa-alal Saaremaast. Nende seast oli KGB ähvardustega värvanud ka informaatoreid. Kolmandaks, Ilpi jälitas üle 60 informaatori ja agendi, kes liikusid Saaremaal ülesandega Ilp tappa või kellelt saadud teadete järgi organiseeriti kümneid varitsusi, mis kõik tühja jooksid, sest Ilpi oli alati varitsusest hoiatatud.
Tõsi on see, et enamiku jälitajaid värbas KGB ähvarduste ja šantaažiga Ilbi abistajate hulgast. Nemad andsid koostööks allkirja üksnes selleks, et end KGB vangikongist päästa. Nimetan neid sunnismaisteks agentideks. Reeglina nad tööle ei hakanudki või jagasid „peremeestele” valeinfot. Veelgi enam, paljud värvatud informaatorid kandsid Ilbile ka kohe ette oma seotusest julgeolekuga. Loomulikult KGB sellist reetmist ei andestanud, mistõttu nende edasiseks saatuseks oli vangistamine ja Siberi tee.

Kas on mõeldav, et nii kollektiivselt hoiti ja varjati sarimõrtsukat?

Hoolimata arreteerimistest jätkus Ilbil ikka toetajaid ja abistajaid. Kas on mõeldav, et nii hoiti ja varjati kollektiivselt sarimõrtsukat? Isegi raamatu autor söandab märkida (lk 115)„...tuleb tõsiselt imeks panna, et Ilbi jõuk ennast sellise ulatusliku agentuurvõrgu haardest aina välja suutis libistada.” Küllap siis polnud saarlaste enamiku arvates tegu sarimõrtsukaks tituleeritud Ilbiga, vaid vastupanuliikumise ühe nimekama Saaremaa metsavennaga.
Pole kahtlust, et raamatu autor on tuttav kommunistide metsikustega Saaremaal (nagu ka kogu Eestis) 1940–1941. aastal ja sõjajärgsetel aastatel, kas või ainuüksi Kuressaare lossihoovis toimunud massimõrvaga. Ometi näitab ta metsavendade kättemaksuohvreid otsekui oleksid nad ilmsüütud täitevkomiteede töötajad, miilitsad, külavolinikud või muud punavõimu teenistusse astunud isikud. Nende tegelik nägu ja teod jäävad lugeja jaoks selgusetuks.
Aga Ilbi abistajad polnud eelnimetatute nägusid ja tegusid unustanud, nagu nad polnud unustanud üldtuntud tõde, mis vanem kui Jeesus Kristus: „Kes mõõgaga tuleb, peab ka mõõga läbi surema”. Nõukogude võimu toojad tulid ju mõõga ja verega eesti rahvast alistama!
Raamatus on ilmselt üles loetud kõik Ilpi jahtinud KGB-agendid nende agendinimedega, kusjuures sunnismaiste agentide puhul on reeglina märgitud ka nende tegelik nimi.

Ühe abistaja arreteerimise järel leidus alati keegi, kes oma abikäe ulatas

Ajakirja Ida-Virumaa lugeja võib küsida, et milleks siin pöörata sellist tähelepanu Saaremaa metsavennavõitlust käsitlevale raamatule. Põhjus on lihtne. Hoolimata teosele omasest KGB-toimikuid ümberjutustavast stiilist, teeb raamat Saaremaa näite varal üldise kokkuvõtte eestlaste meelekindlusest ja vastupanu ulatusest punaokupantidele ning nende käsilastele. Raamatust saab arukas lugeja ka ülevaate neist KGB pingutustest (arreteerimistest, ähvardustest, šantaažidest jne), mida tehti rahva vastupanu murdmiseks. Alles kümne aasta möödudes pärast Eesti taasokupeerimist suudeti relvastatud vastupanu murda.
Ida-Virumaa osas pole metsavendade toetajate, aga samuti metsavendade jälitajate arvulisi kokkuvõtteid tehtud, küll on allakirjutanul näiteid konkreetsete metsavendade kohta. Legendaarset metsavenda Pargast jälitas vähemalt kaheksa KGB agenti ja infot koguti vähemalt 14 informaatori abiga. Pargase hukkumise järgselt arreteeriti 12 tema abistajat, keda senini ei puudutatud, kasutades neid „söödana” Pargase tabamiseks.
Ühe abistaja arreteerimise järel leidus alati keegi, kes oma abikäe ulatas.

Veel kaks raamatut

Tuleb veel lisada, et raamatu autor on kokku pannud kaks raamatut Virumaa metsavennavõitlusest: „Puhake, paremad pojad!” (I osa) ja „Virumaa valitsejad” (II osa). Nimetatud raamatud pole nii metsavennavaenulikud, kui raamat Elmar Ilbist. Mõlemas raamatus on olulises mahus kasutatud Alutaguse Memento Mälestustelehes avaldatud kirjutisi. Autor on nendes Virumaa-raamatutes tunduvalt vähem kasutanud KGB toimikute ümberjutustamist. Ilmselt oleks selline stiil olnud teravas vastuolus meie lehe materjalidega ja rahva ühismäluga. Kuid häirib autori ja kirjastaja pealiskaudne suhtumine repressioonides kannatanute saatusesse, sest pole kontrollitud ning võrreldud Memento nimekirjaraamatuis juba 10–15 aastat tagasi avaldatud täpseid andmeid autori käsikirjas esinevatega.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv