Kultuur ja Elu 4/2012

Kultuur ja Elu 3/2012

Värvimaagid eesti graafikas
Avo Keerend ja Evi Tihemets

tekst: Anne Untera, kuraator
fotod: KUMU arhiiv

Kumu kunstimuuseumi graafikakabinetis sai sel talvel näha Avo Keerendi ja Evi Tihemetsa 1960. ja 1970. aastate värvilist graafikat.

Kumu kunstimuuseumi neljandal korrusel asub saal, mida nimetatakse graafikakabinetiks. Uue muuseumihoone toimimise ligi seitsme aasta jooksul on kujunenud siin paar korda aastas vahelduvate graafikanäituste rütm.
Üpriski eriilmeliste näituste ajalised raamid moodustab Nõukogude Eesti periood 1945–1990; sel talvel saab graafikakabinetis näha Avo Keerendi ja Evi Tihemetsa 1960. ja 1970. aastate värvilist graafikat.
Olgugi väljapanek väike, on tegu oluliste, säravate teostega ning ajalooliselt pöördelise ajaga. Saatuse tahtel kujunes sellest väljapanekust in memoriam Avo Keerendile (1920–2012).

1960. aastate keskpaigas läks elu Eestis paremaks, elulaad muutus modernsemaks, ühiskonnas tekkisid uued lootused, mida on hakatud (lihtsustatult) nimetama inimnäoliseks sotsialismiks. Repressioonide ajastu näis olevat seljataga, õhus oli (kui ka petlikku) optimismi. Kunstis muutusid senise jutustava ning paatosliku sisu asemel olulisemaks meediumi-kesksed probleemid, kunsti sisemised arengud. Graafikasse ilmusid hallide-mustade toonide asemele jõulised värvid. Väga kaudselt ja vahendatult, ent siiski andsid sel ajal ka eesti graafikale impulsi rahvusvaheline modernismi pärand ja Lääne kunstiliikumised – abstraktne ekspressionism ning popkunst. Särav värv koos geomeetriliste kujundite askeetliku puhtusega selle ajastu Tihemetsa ja Keerendi graafilistes töödes loob tasakaalu ja harmoonia illusiooni.

Avo Keerend tegeles juba 1960. aastate keskel kõrgtrükis (linool- ja plastikaatlõige, reljeeftrükk) erivärviliste, dekoratiivsete vormidega, ehkki näitustel esines hoopis teistsuguste, figuraalsete ja nn biomorfsete teostega, millest hiljem, 1980. aastatel, täielikult loobus. Läbi­kumavate vormidega natüürmortidest nagu „Vanad esemed” (1964) ja „Tühjad pudelid” (1968) kasvasid välja Keerendi teosed sarjast
„Stereoskoopilised vormid” (1969). Krestomaatilised lehed „Ekraan II” (1968, linoollõige ja reljeeftükk) ning „Rist” (1971, sügav- ja reljeeftrükk) kujunesid Keerendi hilisema, modernistliku graafika lätteks. Nende teoste juurest võib mõttelise silla luua Paul Klee „ruuduliste” maalideni. Geomeetrilised kujundid ei sümboliseeri ega kirjelda midagi peale iseenda, kuid üllatavad ja ergutavad vaataja nägemismeelt. Avo Keerend oli üks viljakamaid ja pikaealisemaid eesti graafikuid.

Kompositsioon geomeetriliste kujunditega. 1966, linoollõige. Vorm III. Sarjast „Stereoskoopilised vormid”. 1969, linoollõige. Vorm VI. Sarjast „Stereoskoopilised vormid”. 1969, linoollõige.

Evi Tihemets (1932) hakkas aastail 1968–1969 esimesena värvilise graafikaga näitustel esinema. Tema väga mitmetahulise loomingu värvi­maagia alguspunktiks on 1967. aasta litograafiad „Punane kuninganna” ja „Valge kuninganna”, millele järgnesid abstraktsed teosed: „Kompositsioon punasega” (1968) ning „Dekoratiivne kompositsioon” (1972). Tihemets armastab ehitada graafikatõmmistest suuri pannoosid, milles mõjuvad kokku värv, faktuur ja eri tehnikates ületrükid. Kui otsida temale kunstiklassikast üht ja ainust eeskuju, siis tuleb meelde Joan Miró. Geomeetrilised kujundid sidus Tihemets tihti erinevas tehnikas portreede, skemaatiliste või ka tollal uudse, fotografeeritud figuuriga („Poeet”, 1971, siiditrükk, litograafia). Hingelt ilmselt maalija, lõpetas Evi Tihemets ERKI (tänane Eesti Kunstiakadeemia) 1958. aastal raamatugraafikuna ja on ka loonud häid illustratsioone, kuid ta püüdleb sageli lehe raamidest välja, ruumi. Ka tema loominguline biograafia on väga pikaajaline ja pälvinud rahvusvahelist tähelepanu. Varase värvilise graafika esitlus Kumu kunstimuuseumis on komplimendiks kunstnikule tema juubeli puhul.

Kunstnik ja tema tööd. 1968, litograafia. kompositsioon punasega. 1968, litograafia. Punane kuninganna. 1967, litograafia.