|
|
Margus Põldsepp
magistritöö eesti sõdurilauludest
tekst: JAANIKA KRESSA
fotod: erakogu
|
Margus Põldsepp
|
15.
oktoobril 1992 toimus ansambli Untsakad esimene ülesastumine
Viljandi kultuurikoolis. Sealtpeale on nad välja andnud 10
plaati ja esinenud 2000 täispika õhtu ringis.
Esiuntsakas
Margus Põldsepp ütleb tagantjärele lõbusalt,
et kõik nende laulud räägivad riskirühmadest,
ise on ta lapsest peale olnud lummatud sõjalauludest.
Tänavu 20. juubelisünnipäeva pidanud ansambli lauludega
on Eestis üles kasvatatud uus põlvkond lapsi ja nendega
on lauldud viimsele unele kalmistujagu vanu võitlejad.
Mis saab edasi – kas Eestis tekib kunagi rahvuslaste erakond,
kellele ei hakka võim pähe ja keda on mõtet
valida, või jäämegi igavesti provokaatorite ja
nn riikliku tellimuse vahele lükata-tõmmata? Alljärgnev
jutuajamine leidis aset jõulueelses Viljandis.
See
talv tundub sul olevat kohe eriti kiire, sest oled korraga kolmes
rollis: õpetad, õpid ja esined jõulukontsertidel...
Eriti kiire, sest hakkasin sellest sügisest uuesti õppima:
magistriõppes muusikapedagoogikat ja muusikakooli
õpetajaks. Õnneks saab seda küll Viljandis
teha, sest kuigi õpin EMTA-s, on meil Viljandiga ühine
õppekava ja nii ma saan oma kursust siin teha.
Samal ajal on mul EMTA-s huvitav olukord, ise õpin ja samal
ajal õpetan, sest mul on ka üks õpilane. Õpetasin
juba siis, kui ise esimest korda Viljandi Kultuurikolledžis
õppisin, siis õpetasin nooremale kursusele lõõtspillimängu.
Aleksander Sünter näiteks oli minu õpilane.
Praegu on olukord nii, et õppesessioon hakkab neljapäeval
pihta, kestab reede ja laupäeva. Siis lähen õhtul
veel pilli mängima. Õppesessioonid algavad hommikul
kella üheksast, see on minu kui ööinimese jaoks
päris karm.
Ja
millal Karksi-Nuia muusikakooli direktor tööl käib?
Direktor käib nädala sees tööl. Esmaspäevast
neljapäevani. Ja üle ühe nädala ka reedeti.
Aga ega siin suurt vahet pole, tihtilugu on õpilastega
esinemisi nädalavahetustel ja pilliõppelaagreid pühapäeviti,
nii et olen oma õpilaste jaoks olemas 24/7. Tööle
sõidan Vana-Võidust. Nuias on meil juba kaks õpilasansamblit
– Tuulepuu ja Linnutee – mõlemad väga toredad.
Tuulepuu teeb nüüd uut plaati, arvult teist – see
on korralik folk-rokk, isegi natuke raskemapoolne. Sügisel
sai ansambel viieaastaseks. On esinetud kõigil suurimatel
(ja vist ka väiksematel) folgifestivalidel. Ka Lätis
ja Rootsis. 2012. aasta suvel oli meil suurem ülesastumine
Karksi Ordulinnuses Kodukandipäevadel, kus lisaks meie oma
jõududele olid laval ka Lea Liitmaa ja Üllar Saaremäe.
Repertuaar ulatus eesti regilaulu töötlustest (nt Karksi
„Venna sõjalugu”) kuni Tepandi/Ristikivi „Arkaadia
teeni”. See kontsert oli mulle üheks 2012. aasta tippsündmuseks.
Lisaks seitsmele Nuia inimesele kuulub nüüd ansamblisse
veel Marju Varblane (Oort), Jan Viileberg (eks-Vägilane)
ja Kristo Joosep (Nikns Suns, Kihnu Poisid).
Kui Tuulepuu rahval on lastemuusikakool juba seljataga, siis Linnutee
keskmine vanus on 14. Seegi ansambel on tegutsenud juba kaks aastat
ja rõõm on tõdeda, et pillimäng ja laul
tulevad järjest paremini välja. Ka Linnuteel on oma
plaat tehtud, „Rändaja unistus”, ilmus see 2011.
aastal.
Ja nagu ikka minu puhul tavaks: kus ma kaasa löön, seal
kõlab eesti sõdurilaul. Ei ole kumbki ansambel sellest
„patust” puhas. Oleme esinenud ka vabariigi aastapäeva
üritustel, nii Lätis kui ka Eestis. Samuti paljudel
Noorkotkaste üritustel. Selleks puhuks on ära õpitud
hulk Eesti Vabadussõja aegseid laule, loomulikult koos
ajaloolise taustaga. Nad mõlemad on täiesti arvestatavad
ansamblid, mina olen nõus nende mõlemaga kas või
hommepäev nii lavale kui luurele minema.
Untsakad
pidasid hiljuti juubelit, said juba 20-aastaseks. Viljandis tekkinud
ansambel, mille liikmed elutee on mööda Eestit laiali
viinud.
Jah, olen mõnikord pärimistele Untsakate kohta ka
naljatamisi vastanud, et jah, me elame kõik koos, oleme
perekond... Keedame koos putru, elame ühe katuse all...
Tegelikkuses on üks Hiiumaal, teine Rakveres, kolmas Tapal,
neljas Kohilas ja kaks meest Viljandis. Untsakate kohta on viimasel
ajal nii palju küsitud, et ega ma enam midagi uut ei oskagi
ütelda.
Nii
et kui elekter kaob ära, siis Untsakad mängivad edasi?
Kui elekter kaob, pole meil eriti hullu midagi. Sündi- ja
süldibändid kaovad ära, meie võtame pilli
seljakotist välja, kaabu maha ja mängime – meil
on ju naturaalpillid ja elektrit pole vaja. Küll me ka bassimehe
kuidagi ära toidame, tema vajab elektrit.
|
Untsakad Ilmar Kald, Jaanus Jantson, Margus Põldsepp
ja Marek Rätsep.
|
Oled
kunagi rääkinud, et tahtsid lapsena hoopis ajalugu õppida,
ega see ajaloohuvi ole kusagile kadunud? Vahest teed magistrile
lisaks doktori juba ajaloovaldkonnas?
Huvi ei ole muidugi kadunud. Aga tollal kui ma keskkooli lõpetasin
(1987), oli punane ajalugu. Sa pidid teadma kommunismiehitaja
moraalikoodeksit, NLKP ajalugu ja teisi lollusi, see suretaski
edasiõppimise huvi selles vallas välja. Kunagi hiljem
isegi mõtlesin minna veel ajalugu edasi õppima.
Aga ajalugu muutub järjest suhtelisemaks, kõik tundub
olevat tõlgendamise küsimus... Ajalooõpetajaks
vist enam ei tahaks ka, aga kes sedagi teab...
Kas
sa oled siis rahul teiste tõlgendustega, ja kas Eesti ajalugu
on täiel määral esindatud või on seal valgeid
laike ka?
Muidugi on valgeid laike ka. Mis minul kõige rohkem hinge
närib, on see, kuidas küll anti 1939. aastal riik käest
ära ilma mingi võitluseta. Siis, kui venelased vastu
võeti, oli meil veel olemas korralik ohvitserkond –
kuidas niisugune alistumine küll võimalik oli? Sellest
on väga raske aru saada, aga ju vist nad olid nii kasvatatud.
Usaldus oli nii suur, et usaldati pimesi omi kõrgemaid
ohvitsere ja juhte. Sest vahepeal oli peale kasvanud juba uus
põlvkond, kes oli meheks sirgunud Vabadussõja kangelasvaimus.
Ja kindlasti olid Vabaduse Risti kandjatest ohvitserid neile eeskujuks
ja iidoliteks!
Mine
siis nüüd võta kinni, kas kasvatus on hea või
halb.
Just täpselt.
Tundub,
et praegused ajaloolased on ka kuidagi suuna kätte saanud,
mida tohib ja tasub uurida ja mida mitte.
Olen lugenud soomusrongi kapteni Paul Laamanni tütre Evy
Laamann-Kalbuse raamatut „Tõde ei põle tuleski”,
tema teist raamatut „Vabadussõjaluse hävitamine.
Artur Sirgu lugu” mul kahjuks pole. See, kuidas käituti
Vabadussõja sangaritega, kui nad lihtsalt pandi kinni,
nende tegevus, mida rahvas oli oma hääletusel toetanud,
halvati ära, see oli ju tohutu reetmine. Kohati tundub küll,
et isikukultus on edukalt taastatud ja suudetakse teda hoida,
samal ajal vaikiv ajastu kestab. Minul küll tõusevad
seljakarvad turri selle peale.
Kuidas
hindad valitsuse suhtumist Eesti Leegionis sõdinud vabadusvõitlejatesse?
Jah, ka see on oluline valupunkt: valitsus võiks tunnustada
1944. aastal peetud võitlusi Vabadussõjana ja selles
osalenud mehi vabadusvõitlejatena. Või siis vähemalt
neid, kes järgisid viimase seadusliku peaministri, Jüri
Uluotsa üleskutset ja astusid sõtta, et Eesti piire
punase laviini eest kaitsta.
Kuigi me oleme sellega juba lootusetult hiljaks jäänud:
need, kes seda piskutki tunnustust vajasid, on juba siit ilmast
lahkunud ja need vähesed, kes alles, käega löönud.
Omaenda riigi kaitsest ilma jäetud meestele laseme idanaabril
rahulikult soppa kaela kallata, samal ajal kui näiteks meie
põhjanaabrite veteranidel on riigi toetus olemas ja kohe
on ka vaikus majas. Idanaaber ei julge rünnata neid, kes
enda ja oma põhimõtete eest seisavad, ning kes mehe
eest väljas on, neid ta austab. See tõde on mul juba
vene sõjaväest saadik selge.
Kui
liigud muusikute hulgas, kui palju seal ajalugu tuntakse, kas
enamik on eestimeelsed või oled kohanud ka vastaspoole
esindajaid?
Vastaspoolt pole trehvanud, aga neid, kes ütlevad, et kõigest
on savi, neid on. Kuid üldiselt on Eesti muusikud ikka pigem
sellised isamaalised inimesed... Nende jaoks on oluline Eesti
ja sini-must-valge lipp, aga kes vabadussõjalased olid,
või siis üldse Eesti ajaloo nüansse, seda nad
ei pruugi teada. Isamaalise kasvatusega on nagu on, see on väga
kaootiline. Hea, kui kusagil koolis või muus noorsootööga
tegelevas asutuses mõni entusiast sellega tegeleb. Loomulikult
omast isamaalisest tahtest lähtudes. Muidugi on suureks abiks
ka Noorkotkaste ja Kodutütarde liikumine. See jällegi
sõltub kohast, Nuias on see õnneks päris heal
tasemel.
Aga loomulikult võiks olla see kõik paremal tasemel.
Riigil võiks olla mingi selgem nägemus oma noorsoo
isamaalisel kasvatamisel. Eriti tänapäeva multikultuuriliste
sulatusahjude propageerimise ajastul võiksid noored tunda
oma rahva kangelasi ja sangareid.
Pean väga lugu ka Kaitseliidust, arvan, et see on ka üks
Eesti kaitse võti. Mitte nüüd sellepärast,
et oleks miskine ülimoodne relvastus, vaid see, et tal on
midagi olulisemat – ülitugev kaitsetahe ja see loeb
ka väga palju!
Millisel
teemal sa kirjutad oma magistritöö?
Eesti sõdurilaul läbi aegade. See teema on mind huvitanud
lapsest peale ja nüüd tahan ma neid põhjalikult
uurida, alates vanematest regilauludest läbi paljude sõdade
kuni viimaste metsavendadeni välja. Töö hõlmab
teemade järgi praegu umbes 250 laulu. Kõige hullem
on, et mida rohkem sa teemasse süvened, seda rohkem saad
aru, kui vähe sa tegelikult tead! See on vist küll iga
asjaga nii. Aga ma tahan vähemalt nii kaugele jõuda,
et mind enam ei üllataks, kui keegi tuleb mõne lauluga,
mille ta on leidnud ja mina seda ei tea!
Siinkohal ka väike remark, et kui kellelgi on kodus eesti
sõdurite kirjutatud laulikuid, siis võib neid mulle
lahkesti pakkuda, loomulikult koos kirjutaja andmetega. Pärast
läbi töötamist, leiavad need laulikud oma väärika
koha Eesti Kirjandusmuuseumis!
Sinu
sõjahuvi, kas see on tekkinud läbi sõjas olnud
lähisugulaste või on see üldine militaarvaimustus,
et annaks kellelegi nuiaga?
Vastupidi, anda sellele, kes tuleb nuiaga andma. Minu jaoks isiklikult
leiab õigustust üksnes kaitsesõda. Sest mida
vanemaks ma saan, seda rohkem leian, et sõda ja tapmine
on tegelikult üks väga mõttetu tegevus. Röövvallutaja
hinge mul ei ole.
Ikka, jah, läbi sugulaste, viimane sõda on hingele
ikka kõige lähemal. Mu kaks onu võitlesid TeisesVabadussõjas
saksa poolel ja ka minu poole valikud on tekkinud juba lapsepõlves,
sellele vastavalt.
Aga ühesed stereotüübid on minu jaoks aja jooksul
natukene muutunud ka, pärast arvukaid vestlusi sõjameestega:
iga leegioni mundrit kandnud eestlane polnud veel kangelane, nagu
ka iga punaarmee vattides olnud eestlane polnud veel lurjus ja
mõrtsukas.
Palju huvitavat olen enda jaoks peale raamatute lugemise leidnud
ka sõjaajaloo foorumitest, eriti rindeleht.ee-st.
Minu esmased „eestluse külmavärinad” tekkisid
noorukieas ajaloolisi romaane lugedes. Algul ikka „Ümera
jõel” ja „Meelis” ning „Tasuja”.
Hiljem siis salamisi loetud „Nimed marmortahvlil” ja
„Vabadussõja” kaks köidet.
Eks
me just viimastes sõdades võitlesimegi oma kodu
eest. Ja kas on üldse säilinud eestlaste sõjalaule
päris ammustest aegadest – samas nad pidid ju olemas
olema?
Seda ma tahangi uurida. Näiteks Rootsi ajast võiks
olla mõni lugu säilinud. Paarkümmend tuhat talupoega
võitlesid ju Karli armees – midagi pidi sihuke mass
ju laulma ka. Napoleoni ajast on juba lugusid. Põhjasõjas
olime Rootsi poolel ja saime tappa, seega on selle kohta raske
midagi leida, aga ehk jällegi mõnes rootsi arhiivis
midagi on. Minu jaoks aga väga põnev teema.
No aga Vene keisri armees saime end ka röövvallutajatena
tunda. (Jälle oleneb, et kust otsast vaadata, võib-olla
ka vabastajatena). Suur osa Euraasia mandrist sai ka eesti poistel
läbi vantsitud. Selle ajastu kohta on juba rohkesti laule
säilinud.
|
Eesti leegionäri vormis endine leegionär Boris
Takk ja Margus Põldsepp esinemas sõjaajaloo
klubi Frontline stiiliüritusel “Jõulud
1943/44”.
|
Sinimägedes
on juba mitu aastat esinenud huvitava koosseisuga ansambel –
kas see on Põldsepp ja pojad täiendatud koosseis?
Me ei tee ansamblit nime pärast, aga Põldsepp ja pojad
ja Boris Takk, võib küll nii öelda. Kunagi ma
Nuias trehvasin Borist, ta laulab ansamblis Lustipill. Minul oli
Eesti Leegioni kirjadega särk seljas ja Boris tuli kohe ligi
ja hakkas kui oma mehega juttu ajama, nii selguski, et ta on Teises
maailmasõjas olnud. Edasi oli juba loogiline, et laulame
koos ja nii olemegi nüüd mitu aastat koos esinenud,
nii Sinimägedes kui ka mujal, oleme laulnud Jõgevamaa
sõjameestele ja represseeritutele, samuti Alfons Rebase
sünnipäevapeol Viljandis. Viimati esinesime klubi Frontline
jõulupeol.
Meil sujub küll. Ega ei tea jah, et eri põlvkonnad
mujal kui Mulgimaal nii koos laulaks, ja meie pluss on muidugi
Borise meenutused ja tema vitaalsus. Ja seda kõike oma
87 eluaasta juures. Ma ei tee seda mingi „sotsiaalabi”
korras, vaid Boris on sada protsenti võrdväärne
lavapartner. On mõte teha sellest eraldi plaat, aga miks
mitte ka film, võtta hea tehnikaga üles, et jääks
arhiivi.
Kuidas
sa suvel ennast jagada suudad, kui toimuvad samal ajal Viljandi
Pärimusmuusika festival ja Sinimägede kokkutulek?
See on tõesti päris karm. Ärasõit Sinimägedesse
on hommikul kell 7, siis palju tunde palava päikese käes,
tagasi tulles tavaliselt öökontsert nii neljani hommikul.
Nad ongi alati ühel nädalavahetusel ja minu pärast
ei hakka keegi seda ümber sättima.
Kuidas
su naine sellele tempole vastu peab?
Ma olen see inimene, kes tavaliselt Mandri-Eesti piirides sõidab
pärast esinemist koju, ta on sellega arvestanud.
Kuulud
ka sellistesse klubidesse nagu Wiking-Narva ja ELSK. Mis nendega
õieti toimub?
Wiking-Narvasse kuulun, jah, juba aastast 1995. Mäletan veel
aegu, kui seal oli suvisel kokkutulekul rivistusel 130 meest ja
lisaks veel noorliikmed. Nüüd on aeg oma töö
teinud, ja mehi oli vist viimati rivis 13. Aga selle eest noorliikmeid,
kes seda vaimu edasi kannavad, meid oli ikka nii 50 ringis. Ja
olen tähele pannud, kui tähtis see oli neile, veteranidele,
kui meie, noored, viibisime nende seas. Kuulasime nende sõjameenutusi
ja laulsime koos... Nende silmavaat muutus kohe nooruslikuks ja
naljad tulid lausa varrukast! Klubi praegune tegevus on siis vanade
liikmete toetamine, nende külastamine ja aitamine. Ning muidugi
legendaarse „Narva” pataljoni vaimu kandmine.
Wiking-Narval on vaid üks kokkutulek aastas. Kunagi kümme
aastat tagasi olid eraldi ka noorte kokkutulekud, nüüd
on see miskipärast kuidagi ära kadunud. Ju siis eestvedajad
väsisid ja asi jäi soiku, aga ma tunnen, et korra aastas
on mulle selgelt vähe.
Eesti Leegioni Sõprade Klubi (ELSK) – keegi ei saa
aru, mis seal toimub! Olen natuke ka solvunud kamraadide peale,
kes ühel päeval lihtsalt ära marssisid ja ütlesid
et ignoreerivad nüüd ELSK-d. Ja seda pärast kõike
koos tehtut! Tartu vennad võeti kaasa ja siis algas endiste
liikmete vihkamine. Meie, kes oleme nii ELSK-s kui Wiking-Narvas,
oleme justkui kahe tule vahel. Mõlemal pool rindejoont
on sõbrad... 20. diviisi klubi väldib ka ELSK-d. Mulle
on jäänud mulje, ja nii on ka mulle väidetud, et
kõik on saanud alguse isiklikest solvangutest, millele
on järgnenud laimukampaania jne. Aga võib-olla on
see nii tekitatud (vandenõuteooria). Siiralt kahju, ELSK
oli (on) heade ideedega organisatsioon, mis on tänaseks ära
paralüseeritud mingite kolmandate kätega ja sellest
on jube kahju. Võib-olla saab see kõik veel korda?
See nõuab tavaliselt mitmepoolseid kompromisse. Või
siis läheb, nagu eestlastel ikka kombeks, et ühise mütsi
alla saadakse alles ekstreemolukordades, nagu sõda (ptüi-ptüi-ptüi).
Kas
mäletad veel neid Teinoneni nn stiilipidusid?
No mina olin seal eelkõige muidugi kui tellitud muusik,
aga eks ma ka ikka jälgisin kohapeal toimuvat huviga. Ma
arvan, et rahvuslike jõudude lõhestamine tekitatigi
siis, kui käis see nn Teinoneni protsess, kus kutsuti kõik
seotud isikud kaposse kohvile. Siis hakati vaikselt pinda sondeerima,
et kuidas hakata ELSK-d lõhestama. Sest tollal oli ELSK
tugev ja ühtne, nii et ka muututi juba ärevaks
vist.
Mis
olid kõige lõbusamad küsimused, mida esitati?
Ma rääkisin neile, et olen pillimees ja käin stiilipidudel,
aga midagi eriti värvikat ei tulegi enam meelde. Kindlasti
saadi aga selle juurdlusega pilt, millised on iseloomud, mida
keegi kellestki arvab ja kus on kellegi nõrgad kohad. Lõhe
rahvuslaste vahel on kurb teema, aga selle tekitamisega on tõesti
vaeva nähtud. ELSK oli tugev organisatsioon, uuriti, kas
on salajased kooskäimised ja mida seal räägitakse,
tunti tugevasti muret ja üritati sisse imbuda, see oli aeg,
kui Harald Nugiseksile anti Eesti Rahva Tänumedal. ELSK näol
oli kõik olemas, kui kamp veel koos oli. Vaimustus oli
olemas!
Kunagi
sa ütlesid, et kui Eesti hümni peaks vahetatama, siis
tuleks hümniks võtta „Eestimaa, mu isamaa”.
See oli ka omaaegne Vabadussõjalaste hümn, samuti
ka ELSK hümn.
Mitut
erakonda sa oled jõudnud proovida?
Oleks ma teadnud, et Isamaaliit ühineb Res Publicaga, siis
ma poleks sinna läinud. Nüüd olen küll Iseseisvusparteis,
tänu sõbrale, aga olen käinud seal vaid kahtedel
suvepäevadel. Põhikiri mulle sobib. Ise olen süüdi,
et aega on kogu aeg nii vähe.
Ma
olen sind Viljandis valinud, kui kandideerisid ühe teise
sõbra nimekirjas.
Siis ma olin lihtsalt nimekirjas, aga mitte erakonnas. Tudengipõlves
olin ma kuningriiklaste hulgas. Ei mäletagi enam, mis valimised
siis olid, aga seal ma sain päris ilusti hääli.
Nüüd
peaksid küll oma tuntusega hääli saama, kas sind
käiakse juba nuiamas, et kandideeriksid?
Mind enam ennast ei huvita see. Ma isegi ei tea enam, keda valida.
Mingisugune jõud on Eestis puudu.„Oh tule noor ja
tugev mees ja vaata ringi veski sees!” Ma näen, siin
muudkui üritatakse ühte ja teist, aga pole õiget
juhti. Peaks olema veenev jõud, kelle selja taha koonduda
ja kes ei muutuks, kui saab võimule. Et ei võõranduks
rahvast! Uus Artur Sirk on puudu... Loodus aga tühja kohta
ei salli. Äkki ta tuleb kuskilt.
* * *
CV - Margus Põldsepp
••• Sündinud 3. novembril 1969 Paides.
••• Lõpetanud Valga Laste Muusikakooli 1985
ja Valga I Keskkooli 1987. aastal.
Viljandi Kultuurikolledži lõpetas 1998. aastal rahvamuusika
erialal.
••• Töötanud Ugala teatris muusikalise
kujundajana, õpetanud kultuuriakadeemias ja A. Pulsti Õpistus
lõõtsa.
••• Praegu Karksi-Nuia Muusikakooli direktor.
••• Tegev ansamblites Untsakad ning Põldsepp
ja pojad.
••• Juhendab rahvamuusikaansambleid Tuulepuu ja
Linnutee, õpib EMTA-s magistriõppes muusikapedagoogikat.
|
|
|
