Kultuur ja Elu 4/2012

Kultuur ja Elu 3/2012

Eesti Muinsuskaitse Selts – 25

tekst: Trivimi Velliste
Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimees
fotod: ems arhiiv

1987. aastal alustati Otepääl omaalgatuslikult ka vanade tänavanimede ennistamisega. Mart Laari käes oleva loosungi tekst "Ennistame vanad nimed" sai peagi üle-eestilise leviku. Nimesilti kinnitavad tollase E. Vilde tänava nurgale Ilje Piir ja Toomas Kiho.

Eellugu

1974. aasta lõpul sündis Tallinnas kaminaklubi Tõru, mis esialgu nimetas end raamatuklubiks, kuna see sündis Raamatuühingu kattevarjus. Ent hiljem sai sellest ka muinsuskaitseklubi. Olin nimelt igal aastal püüdnud raamatuklubi Tõru suvisest ringsõidust teha lühikese kokkuvõtte ajalehes Sirp ja Vasar. 1982. aasta suvel kirjutasin Tõru Virumaa-sõidust pikemalt pealkirja all „Vajame Muinsuskaitse Seltsi”. Lugu ilmus lehe tagumisel küljel, kus tavaliselt olid naljalood. Ju soovis toimetaja end sellisel kombel paremini kindlustada. Minu teada oli see esimene avalik ja terviklik üleskutse seltsi loomiseks just sellise nimega.
Tõru otsustas algatada palvekirjade aktsiooni, et ettevõtmisele tuult tiibadesse saada. Muinsuskaitse Seltsi asutamise mõtet toetasid tookordne Kunstnike Liidu vastutav sekretär Heinz Valk, ajalehe Rahva Hääl peatoimetaja asetäitja Siim Kallas, endine ajalehe Sirp ja Vasar toimetaja Eduard Tinn ja teised. Heinz Valk tegi vastava taotluskirja EKP Keskkomiteele ja see jõudis ideoloogiasekretär Rein Ristlaane lauale. Sealt aga paraku kalevi alla. Muinsuskaitse Seltsi ametlik loomine jäi niisiis paremaid aegu ootama. Tuli hõõgus tuha all.

Jüri kokkutulek

Jüri kokkutulek märgib korrapärase muinsuskaitseliikumise algust. Lisaks Tõrule tegutses isamaalisuse maastikul teinegi, vähemasti sama oluline vaimne jõukeskus Noor-Tartu, mis ühendas kümme-viisteist aastat nooremat põlvkonda. Paljud noortartlased olid kas otse või kaude seotud kultuuriministeeriumi juhitud mälestiste kaitsega. 1980ndate keskpaigaks oli Eestis juba tosin muinsuskaitseklubi, teiste seas näiteks Kultuurimälestiste Riikliku Projekteerimise Instituudi (KRPI) klubi, mille käilakujuks oli meie muinsuskaitse grand old man Villem Raam, või ka Tallinna Vanalinna Muinsuskaitseklubi Jüri Kuuskemaa eestvedamisel. Endistel noortartlastel tekkiski mõte kõik klubid kokku kutsuda.
18. oktoobril 1986, kuldsel sügispäeval, oli Tallinna lähedale Jüri kirikaeda kogunenud sadakond muinsuskaitseklubilast, kes asusid võsa rookima. See võis olla pisut ehmatav vaatepilt kohalikule külarahvale: linna untsantsakad on tulnud nende kalmistut korda tegema.
Kui päike looja läks, siirduti Jüri koolimajja. Algas muinsuskaitseklubide esindajate koosolek . Kõnelesid Heiki Valk, Ants Kraut, Mart Laar, siinkirjutaja jt. Otsus oli küps: Eesti Muinsuskaitse Selts tuleb asutada. Sealsamas valiti ka Eesti Muinsus­kaitseklubide Nõukogu, ajutine kogu, kelle ülesandeks jäi teede ning viiside leidmine, et edukalt eesmärgi poole rühkida.
Nõukogu esimeheks valiti siinkirjutaja, aseesimeheks Ants Kraut, kes osutus väga tugevaks organisaatoriks. Aega viitmata asuti ette valmistama järgmist klubide kokkutulekut, mis pidi kujunema programmiliseks. Tuli leida piisavalt nimekaid kõnelejaid muinsuskaitse kõige erinevamatest valdkondadest, tuli selgelt sõnastada sihid ja võimalust mööda nende saavutamise teed. Avalikkuse ette oli tarvis tuua muinsuskaitseliikumise sisu ja mõte.

Kinomaja kokkutulek. Keila kokkutulek

Muinsuskaitseklubide teine, Tallinna Kinomaja kokkutulek peeti 7. veebruaril 1987. Saali, kus oli 220 istekohta, oli end kirja pannud neli- ja poolsada osavõtjat! Oli palju noori. Põrandal istuti nii tihedalt, et mikrofoni juurde pääsemiseks tuli astuda üle inimeste. Klubide arv oli vahepeal tõusnud veerandsajani. Otse koosoleku eel tutvustati mulle vastse klubi Portaal esimeest, Torma kirikuõpetajat Illar Hallastet. Muinsuskaitseliikumine oli haaranud ka kiriku.
Kõnelejate rivi oli pikk. Suundanäitavad olid Villem Raami, Jaan Krossi (saatis kirjaliku läkituse), Lennart Mere, Tõnu Kaljuste, Andres Mustoneni jpt sõnavõtud. Kiht kihi haaval koorus nendest kogu muinsuskaitseliikumise vaimne eeskava. Kultuurimälu on järjepidev. Selle hoidmine on rahva allesjäämise eeltingimus ja rahva enese kohus. Lennart Meri rõhutas, et muinsuse mõistet tuleb tõlgendada suuremeelselt. See tähendab, et muinsus on kõikjal, kus on rahvas ja kus aeg teeb oma tööd.
Järgmiseks, Keila kokkutulekuks kavandati juba ulatuslikud korrastustööd sealse keskaegse linnuse jäänuste juures, Vääna mõisapargis, ümberkaudsetel muinaskalmetel. Ants Kraut, Harju mälestiste kaitse inspektor Elsa Paju jt olid tööjärje hoolikalt ette valmistanud. Talguliste arv oli esimesel päeval üle neljasaja. Klubide arv oli talvise kokkutulekuga võrreldes poole tosina võrra kasvanud. Nüüd võis tõesti rääkida klubide liikumisest.
Muinsuskaitseklubide kolmas kokkutulek algas laupäeva, 25. aprilli hommikul kuulajatest tulvil keskaegses Keila kirikus vanamuusika kontserdiga Hortus Musicuselt. Sellega loodi oluline pretsedent: ilmalik üritus algas kirikus. Täna kõlab see enesestmõistetavalt, toona oli tegemist kõndimisega lubamatu ja lubatu õhkõrnal piiril.
Keila kokkutuleku keskseks sündmuseks oli klubide üldkoosolek järgmisel päeval keskkooli aulas. Eesti Muinsuskaitseklubide Nõukogu (EMKN) oli peaküsimusena päeva­korda võtnud muinsuskaitseseltsi asutamise. Oli tarvis otsustada selle asutamise aeg ja koht, samuti loodava organisatsiooni nimi, koostada põhikirja ja tegevuskava esialgsed eelnõud.
Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP) Keskkomitees polnud EMKN-i sihiasetused teadmata. Need olid seal ärevust tekitanud. Võimukandjatele tundus, et muinsuskaitseliikumine kipub lubatud raamidest välja. Perestroika nägi ette mõndagi, ent mitte kõike.
Keskseks küsimuseks kujunes loodava organisatsiooni nimi. Kas Eesti NSV Ajaloo-ja Kultuurimälestiste Kaitse Ühing? Või hoopis Eesti Muinsuskaitse Selts? Sõnavõtjate hulgas oli ka Pärnu Muinsuskaitse Seltsi eestvedajaid Tiit Madisson, kelle käremeelne esinemine jäi kõigile meelde. Koosoleku juhatajana panin asja salajasele hääletusele. Häälte lugemine andis tulemuse 289 : 0 Eesti Muinsuskaitse Seltsi kasuks.
Otsustamisele tuli ka seltsi asutamise aeg ja koht. EMKN oli ettevalmistavatel aruteludel asutamiskohana selgelt toetanud Tartu ülikooli aulat – mis sai olla veel auväärsem? Asutamisajana peeti silmas 28. novembrit – Vabadussõja alguse kuupäeva, lootuses et võimud seda tähele ei pane.
Klubide nõukogu moodustas väikese töörühma, kes hakkas seltsi põhikirja koostama. Teksti peamised kujundajad ja läbiarutajad olid Ott Sandrak, Illar Hallaste, Peet Kask, Mart Laar ja siinkirjutaja. Tugevasti lõi kaasa meie hulgast varalahkunud rakverelane Erki Nuut.

Talgulised tööhoos Keila linnusel. Vasakul intervjueerib Trivimi Velliste Keila kokkutuleku peaorganisaatorit Aivar Põldveed.

Tarvastu kokkutulek: rahvas piilub kardinate vahelt

Juba Keilas otsustati, et muinsuskaitseklubide neljas kokkutulek toimub septembri esimesel nädalavahetusel Tarvastus. Sellest pidi saama Eesti Muinsuskaitse Seltsi asutamise peaproov. Muinsuskaitsepäevad pidid seekord algama Tõnu Kaljuste koori kontserdiga Tarvastu kirikus. Sellele pidid järgnema suurejoonelised võsaraiumistalgud muistsel linnamäel. Söök oli tellitud neljasajale inimesele. Klubide arv ja liikmeskond oli suve jooksul jätkuvalt kasvanud.
Ettevalmistaval koosolekul Viljandi võimukandjate juures ulatati mulle telefonogramm, mis teatas: 31. augustil 1987 on Eesti NSV Ministrite Nõukogu välja andnud korralduse 362-k, mis „seoses raske olukorraga koristustöödel” keelab ära igasugused massiüritused!
Kiires korras asus klubide nõukogu arutama, mida teha. Üsna ruttu jõuti üksmeelele: kui tahame, et Eesti Muinsuskaitse Selts sünniks, peame võimule kuuletuma. Mõne tunni jooksul lendasid muinsuskaitse­klubidesse üle terve Eesti telefonogrammid: Tarvastu kokkutulek jääb ära! Siiski otsustati saata kohapeale klubide nõukogu väikesearvuline esindus – juhuks, kui mõni klubi ei saa teadet kätte või eelistab toimida omapäi.
Laupäeva, 5. septembri hommikul Mustlale lähenedes äratas esmalt tähelepanu liiklusmiilitsate rohkus. Nad märkisid üles möödasõitvate autode numbreid. Pidasid mõningaid kinni ja kontrollisid sõitjate dokumente. Mustla ise oli otsekui välja surnud. Inimesed piilusid kardinate vahelt. Peatänavale oli iga natukese maa tagant paigaldatud uhiuus liiklusmärk „Peatumine keelatud”. Samas seisis kõikjal imelikult palju eranumbrimärgiga sõiduautosid. Oli liikvel turskeid suurte fotoobjektiividega mehi.
Külastasime oma tagasihoidliku saatkonnaga (Mart Laar, Illar Hallaste jt) kirikuõpetaja Eenok Haamerit, kel oli hea ülevaade kihelkonnas toimuvast. Tema isa, legendaarne kirikuõpetaja Harri Haamer oli hiljuti lahkunud igavikuriiki. Harri Haamer olnuks kava kohaselt meie tervitaja nendel päevadel. Nüüd tegi poeg Eenok nende päevade dramaatilistest sündmustest üksikasjaliku kirjaliku kokkuvõtte. Kirikus peeti siiski korraline jumalateenistus, mille käigus ühe kirikulise põues hakkas helisalvestaja kõva häälega vilistama. (Hiljem sain kuulda, mismoodi Viljandi bussijaamas tõkestati Lagle Pareki ja ta kaaslaste tee Tarvastusse.)
Pärast Hirveparki ja Tarvastut oli olukord muutunud. Muinsuskaitseliikumine oli omandanud selgelt poliitilise, vabadusvõitlusliku alatooni. Muidugi oli paljudele selge, et muinsuste muinsus on Eesti Vabariik. Et ilma tegeliku omariikluseta ei tule ka muinsuste endi kaitsest midagi välja.
Üsna varsti pärast luhtaläinud neljandat muinsuskaitseklubide kokkutulekut olin kutsutud kihutuskõnelejaks Tartu ülikooli keemia­hoone ringauditooriumi. Saal oli puupüsti rahvast täis. Kavas oli asutada Akadeemiline Muinsuskaitse Selts – eestvedajaks dotsent Tullio Ilomets. Olin veidi enne koosoleku algust teada saanud, et aulat meile seltsi asutamiseks ei lubata. Ja et ka 28. novembrist ei tule midagi välja.
Asutamine toodi ohtlikust Tartust ära turvalisemasse Tallinna. Ja asutamise päev nihutati kaks nädalat hilisemale – 12. detsembrile 1987. (Saatuse irooniana oli seegi päev olulises seoses Eesti Vabadussõjaga – Briti laevastiku appituleku aastapäev.)

Eesti Muinsuskaitse Seltsi asutav kogu

12. detsembril 1987 kogunesid Eesti Muinsuskaitse Seltsi asutava kogu saadikud Tallinna südalinnas Ametiühingute Maja saali (see Kaubamaja kõrval asunud hoone on lammutatud). Meeleolu oli ülev. Koosoleku rakendamine põhjustas vaidlusi – viimaks valiti üheksaliikmeline juhatus. Külaliste hulgas oli ka Ministrite Nõukogu aseesimees Indrek Toome, kelle hoiak polnud sugugi väljakutsuv. Esinesin pika programmilise kõnega, millele järgnes rohkelt sõnavõtte.
Ajalooliselt kõige olulisem punkt EMS-i asutava kogu otsuses oli Suure-Jaani ausamba „Lembit” taastamise nõue. Kuigi see esitati kõrge kunstiväärtusega muinsuse ennistamisena, mis oli pealegi pühendatud sakslaste vastu võidelnud muistsele vanemale, oli siiski esmakordselt tegemist Vabadussõja mälestussamba taastamise otsusega. See oli väga oluline pretsedent, pikk samm edasi meie tegevuspiiride avardamisel.
Eesti Muinsuskaitse Selts on kahtlemata esimene rohujuure tasandil rahvaliikumisest sündinud demokraatlik organisatsioon Teise maailmasõja järgses Eestis. Selle põhikiri oli hoolika töö vili ja asutav kogu kinnitas selle ühel häälel.
Üsna lõpu eel tõusis püsti helilooja Veljo Tormis ja ütles, et üks muinsus on veel kaitsmata – regilaul! Ta hakkas ees laulma suurest tammest ja kogu saal laulis järele. Seda tajuti kui hümni laulmist. Päris riigihümni ei söandatud sel ajal veel laulda.

Tartu muinsuskaitsepäevad

Kaarel Tarand, Jüri Luik ja Margus Kolga on 17. aprilli rongkäigus kandnud Raadile ka 15. aprilli õhtul EÜS-i maja fassaadil lehvinud sinise, musta ja valge lipu.

Vastse EMS-i volikogu ja juhatus asusid juba jaanuaris 1988 kavandama Tartu muinsuskaitsepäevi – muinsuskaitseklubide järjekordset, viiendat kokkutulekut. (Ärajäänud Tarvastu kokkutulek loeti neljandaks.)
Kui siinkirjutajast seltsi esimees valiti vastavalt põhikirjale neljaks aastaks asutaval kogul, siis kaks aseesimeest, samuti ülejäänud juhatuse valis volikogu. Aseesimeesteks said Jaan Tamm ja Heno Sarv. Suurem osa juhatuseliikmeid olid ühtlasi mõne toimkonna esimehed. Neist kõige tuntumaks sai ajalootoimkonna esimees Mart Laar, kes oma kauge eelkäija Jakob Hurda eeskujul (täpselt sajand pärast kuulsat vanavarakogumise üleskutset) käivitas 1988. aastal suurejoonelise mälestuste kogumise. Avalikkusele hästi tuntud olid ka kutselistest muinsuskaitsjatest juhatuseliikmed nagu Jüri Kuuskemaa, Vello Lõugas, Ülo Puustak jt.
Mida pingelisemaks muutus poliitiline olukord Eestis, seda enam ilmnes ka EMS-is kaks liini: alalhoidlik ja käremeelne. Esimest kandsid peamiselt kutselised muinsuskaitsjad, kes soovisid tõepoolest muinsusi kaitsta ega söandanud julgete poliitiliste eesmärkide nimel kogu ettevõtmist löögi alla seada. Nende põhimõte oli: parem pool muna kui tühi koor. Radikaalsem tiib seevastu püüdis tõestada, et kõikide muinsuste alus, mis tuleb ennekõike ennistada, on meie rahvuslik iseolemine, meie oma riigivõimu taastamine. Küsimus oli suurel määral, nagu ajaloos ikka, võimaliku ja võimatu tõlgendamises.
Radikaalsemate juhtide hulka kaldusid Heno Sarv, Mart Laar, Kalle­Eller, Ott Sandrak. Seltsi esimehe asi oli aga ehitada kirik keset küla, hoolitseda, et vanker edasi liiguks ja kraavi ei kalduks. Mul oli Tõru asutamisest saadik kujutelm, et ehk õnnestub luua ülemaaline suur organisatsioon, mis kõigutab võõra võimu alustugesid.
Nüüd oli see aeg siis tulnud. Vastavalt põhikirjale loodi ka palgaline kesktoimkond, st büroo igapäevaelu korraldamiseks. Selle juhiks nimetati seltsi vastutav sekretär, ajaloolane ja hea organisaator ning kõnemees Küllo Arjakas. Tema hooleks jäid muu hulgas volikogu ja juhatuse koosolekute protokollid.
Tartu muinsuskaitsepäevade kavandamisel otsustati lähtuda põhimõtteliselt Keila mudelist. Selles oli kõik oluline olemas. Nüüd pidi asi toimuma juba Tartu mastaapides. Seltsi kokkutulek pidi vältama neli päeva,

14.–17. aprillini. See pidi sisaldama ohtralt kõike: praktilist talgutööd, suuri kõnekoosolekuid rahvale ja meelelahutust seltsi liikmetele.
EMS-i liikmeskond oli seltsi sünnihetkel umbes kolmetuhandeline. Vastu kevadet oli see veelgi kasvanud. Kevadpäikselise avapäeva, 1988. aasta 14. aprilli meeleolu oli elev. Lisaelevust oli tekitanud Edgar Savisaare eelmise õhtu üleskutse televisioonis: asutada Eestimaa Rahvarinne. Kuu alguses oli Toompeal aset leidnud kuulus loomeliitude pleenum.
Oma avakõne ülikooli aulas pühendasin kujundile – puhastustuli. Rääkisin puhastustulest, millest me läbi käime, ja puhastustulest, mis meist läbi käib. Keskseks sündmuseks oli tõrvikurongkäik. See algas minu lühikese kõnega alma mater’i trepil. Peahoone esine ja ümberkaudsed tänavad olid rahvast ummistunud. Liikusin rongkäigu ees, tõrvik pea kohal, tungalde meri kannul, mööda praegust Lossi tänavat üles mäkke. Rahvas tervitas. Muinsuskaitseliikumine oli lähenemas oma haripunktile.
Rongkäik jõudis ajaloolise EÜS-i maja ette. Maja küljes vardas oli kolm lippu: sinine lipp, must lipp ja valge lipp. See vaatepilt oli lummav, see oli midagi ennekuulmatut.
Tartu muinsuskaitsepäevad avaldasid austust ka 192-le 1941. aasta suvel Tartu vanglas mõrvatud ja kaevu heidetud kommunismiohvrile. Selts kuulutas koguni välja võistluse ja korjanduse ohvritele väärika mälestusmärgi saamiseks.
Tartu muinsuskaitse päevade võimas lõpuakord oli Eesti Rahva Muuseumi tulevikule pühendatud arutelu Eesti Põllumajanduse Akadeemia (tänase Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste) avaras aulas. Sõnavõtjate hulgas mäletan eriti Hando Runnelit, kes leidis, et sõjalennuväli tuleks Tartust minema viia. See mõte oli 1988. aasta Eestis väga julgete killast. Suur ja äge koosolek jätkus pika rongkäiguga Riia mäelt Raadile, Eesti Rahva Muuseumi varemete juurde. Nüüd olid paljudel rinnas sinimustvalged lindikesed, mida rongkäigus jagas Pilistvere muinsuskaitse klubi eesotsas kirikuõpetaja Vello Salumiga. Üksteise järel tõusid pihku ka väiksemad sinimustvalged lipud. Raadil, sõjaväe traataia ääres peetud suurel kõnekoosolekul lehvis aga juba mitu normaalsuuruses Eesti lippu. Eesti oli astunud uude ajastusse!

Rahvas, tõrvikud käes, koguneb EÜS-i maja ette 15. aprilli 1988 rongkäigu järgsele miitingule. EÜS-i fassaadi kaunistavad kolm lippu – sinine, must ja valge –, mis kokku moodustavad Eesti rahvusvärvid.

Pärast Tartut: Eesti lipu kinnistamine

Uudis sinimustvalge heiskamisest Tartu tänavatel levis kui kulutuli. Maikuus peeti Tartus rokipäevi ja seal lehvisid Eesti rahvuslipud juba täies ehtes. Mõni nädal hiljem algasid Tallinnas legendaarsed öölaulupeod.
EMS ei tahtnud hool raugeda lasta. Volikogus puhkesid vaidlused, missugune peaks olema seltsi ametlik, deklareeritud suhtumine lipusse. Jälle väitlus mõõdukate ja käremeelsemate vahel. Igal juhul Eesti Muinsuskaitse Seltsi deklaratsioon Eesti rahvuslipu taastamisest otsekui „legaliseeris” sinimustvalge kasutamise ja tegi ka Eesti kohalike ametivõimude olukorra kergemaks. Neil oli võimalik öelda, et see on järjekordne perestroika piiride avardamine. Tol ajal ei teadnud vist mitte keegi, kui kaugele „uutmine” minna tohib. Kujutan ette, kuidas see halvas KGB tegevuse.

Algab Vabadussõja ausammaste taastamine

Eelmisel iseseisvuse ajal – mis kestis 7890 päeva – oli rahvas püstitanud peamiselt omaalgatuse korras ligikaudu kakssada mälestusmärki Vabadussõjas langenud sangareile. Enamik olid suured ausambad linna- või kihelkonnakeskustes, sageli kalmistuil. Oli ka mälestustahvleid kirikutes jm. Okupatsioon „unustas” hävitamata vaid mõne üksiku.
1988. aasta suveks oli kihelkondades juba nõnda palju kohalikke muinsuskaitseseltse ja -klubisid, et tugevamad neist algatasid omal käel suuremaid ettevõtmisi. Vabadussõja ausamba taastamise mõte ise oli sageli ajendiks seltsi kohaliku algüksuse sünnile.
Veel enne, kui algas Vabadussõja ausammaste taastamise suur laine, mai lõpus 1988, sai Kolga-Jaanis teoks EMS-i ajalootoimkonna esimesi suurettevõtmisi – Villem Reimani mälestussamba pidulik avamine. Auvalves oli sellele sündmusele kohaselt palju sinimustvalgetes teklites noormehi (ka samba autor Villu Jaanisoo), lehvisid sinimustvalged lipud. Ürituse korraldamist juhtis toimkonna esimees Mart Laar.

Välis-Eesti Muinsuskaitse Seltsi sünd ja kuum suvi 1988

VMS-i ametlik sünnikuupäev on 22. mai 1988. Rein Taagepera kui seltsi käivitaja ettepanekul valiti esimeheks Neeme Järvi. Kuid see sai talle rohkem auametiks. Tegelikuks eestvedajaks hakkas Toronto eesti ärimees Lembit Soots. Tähtsamates eestlaste keskustes loodi VMS-i osakonnad. Toronto oli neist jõulisim, kuid väga tugevaks kujunes ka New Yorgi osakond – tänu sealsele esimehele Are Tsirgule. VMS asus aega viitmata korjandusi tegema ning raha Helsingisse läkitama. 1988. aasta kuumal suvel oli EMS-il juba hulk Soomest ostetud korralikke magnetofone ja suurtes kogustes helikassette, mis võimaldas ajalootoimkonnal suuliste mälestuste kogumise hoogsalt käima saada. Välis-Eesti Muinsuskaitse Seltsil oli suur moraalne ja praktiline tähtsus. See andis EMS-ile tublisti julgust ja enesekindlust. Koguni tehnoloogilise üleoleku kellest tahes. (Kui Lembit Soots tõi Tallinna tulles faksiaparaadi, oli EMS üks esimesi selle moodsa sidevahendi kasutajaid Eestis.) Ja mälestuste talletamisel ei tohtinud aega kaotada. Abi laekus peale Ameerika mandri ka Rootsist, Inglismaalt, Austraaliast ja mujaltki. Iseäranis tähtis oli Rootsi – Stockholmist sai Helsingi kõrval kiiresti teine peavärav vabasse maailma.

„Eestimaa laul 88”

Ettepaneku kõnelda 11. septembrile 1988 kavandatud suurel Rahvarinde koosolekul „Eestimaa laul” tegi mulle Edgar Savisaar nädalapäevad varem. See soov tuli mulle üllatusena. Siiski, Eesti Muinsuskaitse Selts oli tollal oma arengu tipus ja ilmselt olnuks seltsi osavõtt suurüritusest Rahvarindelegi kasulik, näidanuks võimalikult laia kandepinda. Kuid teiselt poolt: oli Muinsuskaitse Seltsil nüüd omakorda oivaline võimalus värske sõnum rahva sekka saata.
Üsna kõne algul, kui nimetasin Venemaad Euroopa mesipuude rüüstajana, käis kahin üle Lauluväljaku. Rääkisin sellest, et Peeter Suur raius kord akna Euroopasse ja sellel me nüüd kõik üheskoos istume. Küsisin, kus on president Pätsi, kus ülemjuhataja Laidoneri, kus Jaan Tõnissoni haud. Sest me tahame neile lilli viia. Lugesin ette Eesti Muinsuskaitse Seltsi volikogu otsuse riigikeelest ja kodakondsusest. Palusin käe tõsta nendel, kes nõuavad, et poliitvang Enn Tarto tuleb vabaks lasta. Minu silme ees laius kätemeri. Veerand eesti rahvast väljendas oma tahet. Teadsin, et varsti on Enn Tarto vaba.

Pärnu muinsuskaitsepäevad ja president Pätsi mälestuse jäädvustamine

1988. aasta 6.–9. oktoobrini leidsid Pärnus aset kuuendad muinsuskaitsepäevad. Kui Tartus oli lipukirjaks Eesti lipp ise, siis nüüd oli kogu rõhuasetus kadunud president Konstantin Pätsi mälestuse jäädvustamisel. See oli järjekordne samm omariikluse rõhutamise suunas. Mõni kuu varem, Pärnu Muinsuskaitse Seltsi südasuvisel tuluõhtul Vallikäärus kõneldes ütlesin, et Pätsi ausammas Tahkurannas tuleb taastada ja seda peab rahvas ise tegema. Mul ei lähe kunagi meelest, kuidas paar tuhat kuulajat, kelle hulgas oli palju vanemaid inimesi, seepeale püsti tõusis.
Aasta hiljem alustas EMS-i arheoloogiatoimkond Vello Lõukaga eesotsas president Pätsi maiste jäänuste otsinguid. Käisin 1989. aasta kevadel koos presidendi pojapoja Matti Pätsiga Kalinini lähedal Buraševos diplomaatilisel luurel. Esimesel suvel ei saatnud kaevajaid edu. Kuid kaks aastat pärast Pärnu muinsuskaitsepäevi maeti riigipea suurte austusavalduste saatel Tallinna Metsakalmistule. Kõike sellega kaasnenut korraldas võimekas üldjuht, EMS-i juhatuse liige Ülo Puustak.
Pärnu muinsuskaitsepäevad käivitasid hiiglasuure üle-eestilise korjanduse presidendi ausamba taastamiseks. Kogu ettevõtmise praktilise korraldamise hing oli Pärnu Muinsuskaitse Seltsi asepresident Ali Rza-Kulijev. Koostöö skulptuuriateljeega Ars-Monumentaal laabus hästi, ka korjandus edenes. See oli kogu Eesti Muinsuskaitse Seltsile auasi.
Pool sajandit pärast ausamba esmapüstitamist, 25. juunil 1989 oli Tahkuranda kogunenud kuni 30 000 kadunud presidendi austajat. Eemaldasin ausambalt katte. Meistrite töö oli laitmatu. Oma kõnes rõhutasin, et meie, kes me oleme tulnud oma riigipea mälestussammast taasavama, ei viibi praegu mitte Nõukogude Liidus, vaid hoopis Nõukogude Liidu poolt okupeeritud naaberriigis. See mõttekäik tekitas kuulajates suurt elevust.
1988. aasta toimekasse sügisesse jäävad ka eesti keele kaitseks Tallinna Linnahallis korraldatud suur kõnekoosolek „Eesti maa ja eesti keel” ning üheaegselt Tallinnas, Rakveres, Stockholmis ja Torontos lausutud keeleloits. Loits oli eriti meeltülendav Tallinna Raekoja platsil. Kõnelesime Heinz Valguga Raekoja avatud aknail küünaldega pimeduses loitsivale inimmerele.
Eesti Muinsuskaitse Selts pani kuumale aastale lõpupunkti Vabadussõja alguse 70. aastapäevale pühendatud suure aktusega Tallinna Linnahallis. Sellega oli kilbile tõstetud ka eesti rahva relvastatud vabadusvõitlus, seniseid suuremaid tabusid.

Konstantin Pätsi ausamba avamine Tahkurannas 1989.

EMS-i osa kodanike komiteede liikumises ja Eesti Kongressi sünnis

1989. aasta alguseks oli iseseisvumise mõte Eestis üldlevinud. See, mida paljud olid ette aimanud ja mõni vahest ka ette kuulutanud, oli teoks saamas. Kuid nüüd oli kogu küsimus: iseseisvus küll, aga missugune, mis alusel ja millises ulatuses?
Eesti oli valiku ees – kas iseseisvuda Nõukogude seadustiku raames, Nõukogude Liidust eraldudes, muutudes sellega NSV Liidu õigusjärglaseks? See tee tundus noil aastail paljudele ohutum ja silmanähtavalt realistlikum. Kuid Eesti ühiskonnas oli siiski ka palju neid, kes pidasid õigeks olla põhimõttekindlad. Ei tohi taktikalistel kaalutlustel käest mängida meie põhikaarti – Eesti Vabariigi katkematut õiguslikku olemasolu.
Eesti oli kahe maailmasõja vahel olnud rahvusvahelise õiguse subjekt. Õigusvastane tegu, Molotovi­Ribbentropi pakt koos salajaste lisa­protokollidega ja sellele järgnenud Nõukogude Liidu sõjaline agressioon ning Eesti toores liidendamine, ei saanud sünnitada uut õigust. Teisisõnu, Eesti Vabariik oli de jure kogu aeg olemas ja seda tunnustas enamik maailma demokraatlikke riike. USA jmt valitsust hoidsid kogunisti alal diplomaatilised suhted Eestiga – meie peakonsulaat New Yorgi Rockefeller Center’is tegutses katkematult.
Eestis seisis ees võitlus kahe mõtteviisi vahel. Kumbki soovis oma arusaama kohaselt Eestile head. Rahvarindes valitses esimene mõtteviis. Eesti Muinsuskaitse Seltsis seevastu teine. Õigusliku järjepidevuse põhimõttest lähtusid ka Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ja Eesti Kristlik Liit. Küsimus oli täiesti praktiline: kuidas taastada Eesti iseseisvus de facto? Maailmavaateline sügav lõhe sünnitas vastastikust umbusku. Ja ka rivaalitsemist – võitluses eestlase hinge pärast.
1989. aasta jaanuari alguses tuli minu jutule EMS-i peakorterisse Olevimäele vanahärra Harald Tillemann. Ta meenutas Eesti riigi sünnilugu ja arvas, et 1917. aasta eeskujul tuleks nii ruttu kui võimalik valida Eesti Rahvuskongress. Et lõigata ära Ülemnõukogu tee Teise Vabariigi sünniks – kõigi sellest johtuvate hädadega. See jutt pani mind sügavalt mõtlema.
Üks oli mulle selge: tuleb hoiduda Tillemanni rahvuse-lähtekohast. Siis ei jääks midagi alles riigi õiguslikust järjepidevusest. Ei saa valida ainult eestlaste esinduskogu. Kuid mis jääb siis üle? Ühtäkki meenus mulle, et professor Rein Taagepera oli septembris 1988 ühel VMS-i koosviibimisel Torontos soovitanud hakata koostama Eesti Vabariigi kodanike registrit, n-ö igaks juhuks, tuleviku jaoks. Vastasin tookord, et see on tehniliselt ülimalt töömahukas. Nüüd oli mulle selge, et kui keegi on Eesti riikliku järjepidevuse tegelik kandja, siis just nimelt Eesti Vabariigi kodanikkond. On tarvis, et see kodanikkond kogu maailmale kuuldavalt-nähtavalt oma tahet avaldaks.
Rääkisin järgmisel päeval Tunne Kelamile ja Mart Laarile Tillemannist ja Taageperast ning sellest, kuidas ma need kaks kokku panin. Kelamile ja Laarile polnud vaja midagi pikalt seletada. Nüüd oli tarvis otsustada, kas aeg on küps ja kas meil jätkub jõudu selle hiigeltöö ära tegemiseks.
Kõigepealt oli tarvis liikumise ametlikke käimalükkajaid. Selleks sobisid Eesti Muinsuskaitse Selts, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ja Eesti Kristlik Liit. Peagi kogunes nimetatute esindajaist Olevimäele väike toimkond, kes mitme koosoleku käigus asus teese lihvima ja koostama üleskutset eesti rahvale. Skeem oli lihtne: kihelkondades-linnades tuleb kodanikualgatuse korras, avalikult väljakuulutatud koosolekul, valida kohalik Eesti Kodanike Komitee (EKK), mis hakkab oma maa-alal elavaid kodanikke kirja panema. Igaüks, kes Eesti okupeerimise hetkel oli Eesti kodanik, on seda ka täna. Samuti on kõik nende okupatsiooni ajal sündinud järglased automaatselt kodanikud. Seda kinnitab Eesti­Vabariigi 1938. aasta põhiseadus, mida keegi pole tühistanud ega muutnud.
Selleks, et kodanike komiteed sünniksid ja saaksid omavahel sidet pidada, otsustasid kolm algatajat organisatsiooni EMS, ERSP ja EKL ellu kutsuda Ajutise Sidetoimkonna (AST). Iga asutaja delegeeris AST-i kolm liiget, kes olid asendatavad.
Eesti Vabariigi 71. aastapäev oli lähenemas ja me pingutasime, et ajalooline üleskutse rahvale just sel päeval esitada. 1989. aasta 24. veebruari pärastlõunal korraldasime Tallinna Raekoja platsil suure rahvakoosoleku. Kolme organisatsiooni volitusel esinesin ametliku üleskutsega – asutada Eesti kodanike komiteed ja valida Eesti kodanikkonna esinduskogu. Samal õhtul tähistati Estonia kontserdisaalis esimest korda pärast Teist maailmasõda vabariigi aastapäeva piduliku aktusega. Meeleolu oli ülev. Mul oli voli aktusekõnes ametlikku üleskutset korrata – just sellega oma kõne ­lõpetasingi. Vastuvõtt oli tormiline. Polnud vähimatki kahtlust, mõte oli jõudnud asjaosalisteni.
AST alustas oma korrapäraseid koosolekuid. Kevadtalvel ja suvel käidi koos Lillekülas, ERSP-lase Kaino Oja bürooruumides. EMS-i esindasid tavaliselt Henn Sarv, Kalle Eller ja siinkirjutaja, ERSP-d kõige järjekindlamalt Tunne Kelam, Vardo Rumessen ja Eve Pärnaste ning EKL-i Illar Hallaste ja Kalle Lindi. Kordasime EMS-i sünnimudelit – külastasime üht kihelkonda ja linna teise järel ning kõnelesime rahvamajades ja kultuurimajades.

Balti kett

Kõigi aegade võimsaima sõnumi saatsid kolm Läänemere-äärset riiki laia maailma 23. augustil 1989, Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimise 50. aastapäeval. Balti kett oli midagi nõnda ebaharilikku ja võimast, nõnda lakoonilist, et seda näitas enamik maailma telejaamu.
Vaid kaks aastat oli möödunud ajaloolisest Hirvepargi koos­olekust. Ja milline määratu muutus ühiskonna poliitilises arengus! Kui toona söandasid vaid vähesed kohale tulla, siis nüüd raatsisid üksnes vähesed eemale jääda. Mõte Balti ketist sündis arvatavasti sama, 1989. aasta kevadel. Seda aduti nii Muinsuskaitse Seltsis kui ka Rahvarindes. (Olgu siin rõhutatud, et kummagi liikmeskonnas, eriti maakohtades, oli päris palju kattuvust.)
Kuid augusti algupoolel helistas mulle Rahvarinde massiürituste juht Andrus Öövel ja kurtis, et 23. kuupäev läheneb suure kiirusega, kuid keti ettevalmistused on tegemata. Riiast ja Vilniusest küsitakse, mis saab. Edgar Savisaar on jätkuvalt mitu nädalat Eestist ära.
Palusin Öövlil tulla EMS-i uude peakorterisse (Sakala 11c), vaagisime olukorda põhjalikult. Tegin talle ettepaneku: kutsun seltsi kohalike osakondade juhid kiiresti Tallinna ja siis otsustame. Arutelu mõni päev hiljem kujunes pikaks ja kaalutlevaks: aega ju jätkuks, aga kas jätkub jõudu? Öövel ütles: kui EMS otsustab jaatavalt, siis liitub ka Rahvarinne. Mul polnud mingit kahtlust – kett tuleb igal juhul ära teha, ükskõik mis hinnaga, ükskõik kui rahvarohke. Otsus langes ja ettevalmistused läksid käima. Paraku on senises historiograafias sündmust kirjeldatud kui pelgalt Rahvarinde ettevõtmist. Tõepoolest, Rahvarinde õlgadele langes valdav osa logistilistest ettevalmistustest, kuid mõnes maakonnas oli ka Muinsuskaitse Seltsi roll suur. Pealegi, paiguti kattuva liikmeskonna tõttu võib öelda – Eestis korraldati see kett kahasse. Tagantjärele on muidugi raske oletada, mis oleks juhtunud, kui noid arutelusid Sakala tänaval poleks peetud.

Lõpusirgel. Jaaksoni passiga koju

19. augusti hommikul 1991 olin Stockholmis, teel Kielist konverentsilt koju. Pidin samal keskpäeval kõnelema Norrmalmstorgil – väljakul, kus igal esmaspäeval korraldati meeleavaldus Balti riikide iseseisvuse toetuseks. Olin seal varemgi kõnelnud. Seekordne tõotas suvepuhkuste tõttu tulla loiu osavõtuga. Aga öösel oli Moskvas tehtud ajalugu. Stockholmis kõneldi, et Gorbatšov on võimult tõugatud. Norrmalmstorg oli rahvast tulvil. Eestlased arutasid sinimustvalgete lippude all, mis saab nüüd nende sünnimaast.
Eestil ja tervel maailmal oli seekord õnne. Maailm pääses painajast ja Eesti sai lõpuks ometi selle, mida ta nii kaua oli oodanud ja ära teeninud. Eesti sai iseseisvaks de facto.
1991. aasta 20. augusti ajaloolise kokkuleppe tulemusel otsustati Toompeal valida pariteetsel alusel Eesti Kongressist ja Ülemnõukogust ühtekokku 60 saadikut Põhiseaduse Assambleesse. Olin üks valitutest.
Kuid palju varasema kutse tõttu lendasin septembri alguses üle ookeani Washingtoni ja stažeerisin mitu nädalat USA Kongressi juures, lugesin erinevate riikide põhiseadusi.
Naasin Eestisse kavatsetust varem, sest töö Põhiseaduse Assamblees ootas.
Üsna elamuslik oli passikontroll Moskva Šeremetjevo lennujaamas. Esitasin Jaaksoni passi. Mind vaadati kui kahe peaga vasikat. Kuid siis tuli üks prillitatud piirivalvemajor ja palus mul istet võtta. Kahekümne minuti pärast oli ta tagasi ja käitus väga aupaklikult. Ta imestas: nii ruttu on teil passid valmis! (Selleks ajaks olid Eesti Vabariik ja NSV Liit sõlminud taas diplomaatilised suhted!)
Eesti Vabariigi passi kirjutasid suursaadik Ernst Jaakson ja konsul Aarand Roos mulle välja New Yorgis 17. septembril 1991. Selsamal päeval, mil sinimustvalge lipp tõusis ÜRO hoone ees vardasse. Jälgisin seda koos Arnold Rüütli, Lennart Mere, Ernst Jaaksoni ja teistega.
Kui ma lõpuks oktoobris 1991 Toompeale jõudsin, veendusin, et suurelt jaolt samad inimesed – Peet Kask, Illar Hallaste, Mart Laar ja teised, kes kunagi EMS-i põhikirja koostasid, kirjutavad nüüd Põhiseaduse Assamblees Eesti Vabariigile uut põhiseadust. Ring hakkas täis saama.
Et ajaloosündmusi paremini mõista, on tarvis ajalist vahemaad. Ma ei tea, kas aeg Eesti iseseisvuse taassünni tõlgendamiseks on piisavalt küps. Kirjeldamiseks on aga vahest viimane aeg. Eriti, kui kõiki allikmaterjale pole enam käepärast või kui neid pole peale elava mälu olemas olnudki.
Mulle meenuvad praeguse põhi­seaduse isa Jüri Adamsi sõnad esimese sõjajärgse Riigikogu (VII) kokkuastumisel 5. oktoobril 1992: mitte igale põlvkonnale pole antud sellist unistuste täideminekut. Nõustusin Adamsiga täielikult. Ja olin uhke, et võisin kaks päeva hiljem Riigikogule ette lugeda selle esimese otsuse eelnõu – üleminekuperioodi lõppemisest ja seadusliku riigivõimu taastamisest Eestis. Mida muud võisin ma veel soovida! Tõru kamina ääres unistatu oli täide läinud, muinsuste muinsus oli ennistatud.