|
|
20 aastat Rakvere vabadussõja
ausamba taastamisest
tekst: Kuno raude
|
30. augustil 1992 taasavatud Rakvere Vabadussõja
ausammas.
|
Vabadussõja
ausammas kuulub Rakvere juurde nagu järjehoidja raamatu vahele.
Päevast, mil see sammas teistkordselt püsti sai, möödub
tänavu 20 aastat. Arhitekt Kuno Raude kirjutab, kuidas ausamba
taastamine tegelikult aset leidis, millised tagasilöögid
tegijaid tabasid ja kuidas lahendusi otsiti.
Aastani
1917 kuulusid Liivi- ja Eestimaa kubermang 207 aasta jooksul Venemaa
tsaaririigi koosseisu. 1917. aasta lõpuks õnnestus
eestlastel moodustada neli jalaväepolku, tagavarapataljon,
insenerirood ja suurtükiväebrigaad, mis olid edaspidi
aluseks 1. Eesti Diviisi formeerimisele. Rahvusväeosadesse
koondati suurem osa I maailmasõjast osa võtnud eesti
ohvitsere, rindekogemusega allohvitsere ja sõdureid,
kes moodustasid Eesti Vabadussõjas meie sõjaväe
tuumiku. 28. novembrist 1918 kuni 3. jaanuarini 1920 kestnud vabadussõjas
said noored eesti sõjamehed koos Soome-, Taani-, Rootsi-,
Ingeri- ning baltisakslastest vabatahtlikega jagu Punaarmeest
ja Landeswehrist. 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahuleping
sai aluseks meie rahva iseseisvale arengule ja rahvusvahelisele
tunnustusele tänase päevani välja.
1922. aastal otsustasid vabadussõjast osavõtnud
Virumaa sõjamehed püstitada Rakveresse Vabadussõjas
saavutatud võidu auks mälestusmärgi. Selle eesmärgi
elluviimiseks loodi 28. jaanuaril 1923 „Vabadussõjas
langenud virulaste kalmuküngaste korraldamise komitee”,
mille liikmed kolonelleitnant Oskar Luiga (tapeti elajalikult
24. juunil 1941 Kosel pankur Scheeli majas), Rakvere linnapea
1921–1930 Aleksander Pääro (mõrvatud 1941
Jõhvis?), ajalehe Virulane toimetaja J. Jaanis, kirjanik
Jakob Liiv (Rakvere linnapea 1919–1921) ja maavanem Karl
Pajos (suri 26. mail 1953 Molotovi oblastis ühes Nõrobski
vangilaagris) alustasid aega viitmata tingimuste loomist mälestusmärgi
püstitamiseks. Ausamba kavandi saamiseks korraldatud konkursi
võitis üheksa vabadussõja monumendi autor akadeemik
skulptor Amandus Adamson, ausamba aluse projekteeris Virumaalt
pärit Tallinna Tehnikumi õppejõud ehitusinsener
Ferdinand Gustav Adoff.
Välja
ilmus tükk Adamsoni originaalsambast
1925. aasta suvel valmis
ehitusmeister Reinhold Veigeli juhendamisel ausamba alus, millele
11. augustil 1925 paigaldati Itaalias Pistoias professor Amandus
Adamsoni juhendamisel valminud pronksskulptuur. Rakvere Vabadussõja
ausammas avati pidulikus õhkkonnas 30. augustil 1925. Katte
eemaldas kolonelleitnant Oskar Luiga, ausamba pühitsesid
EELK pastor A. Sommer ja õigeusu metropoliit Aleksander.
Kohal oli ausamba looja skulptor Amandus Adamson. Vabadussõja
ausammas sai seista omal kohal veidi üle 15 aasta. 21. oktoobri
öösel 1940 hävitasid ausamba nõukogude võimu
esindajad. Imekombel suutsid Rakvere inimesed, kelle nimesid ma
kahjuks ei tea, säilitada kogu nõukogude aja ausamba
skulptuuri küljest pärit pronksivalu tüki signatuuriga
„Prof. Adamson 1925 Pistoia,” mis nüüd kaunistab
1992. aastal taastatud ausamba fassaadi. Hilinenud tänu nendele
inimestele, kelle abiga üliväärtuslik asitõend
alal hoiti.
Mõtte Rakvere Vabadussõja ausamba taastamiseks esitas
28. juulil 1988 Viru Sõna vahendusel Memento Rakvere Ühingu
eestseisuse tollane liige Peep Kärp. 1. juulil 1989 pöördus
Peep Kärp ajaleheveergudel taas Muinsuskaitse Seltsi, Rahvarinde
jt. ühenduste ning liikumiste poole üleskutsega taastada
Vabadussõja ausammas, juhtides samas tähelepanu selle,
et Vabadussõja mälestusmärgid on endisel kujul
taastatud juba Haljalas, Simunas, Assamallas ja Tudulinnas. Käsil
oli Viru-Jaagupi, Viru-Nigula ja Kadrina ausamba taastamine. Otsustajate
ette kerkisid paratamatult küsimused – kas taastada
ausammas esialgsel kujul või kuulutada välja konkurss
uue ausamba projekti saamiseks? Ootamata ära ausamba taastamisega
seonduvat, avati Memento Rakvere ühingu ja Rahvarinde koostöö
tulemusena endise samba asupaigas väike mälestuskivi,
mille juures tähistati 24. veebruaril 1990 vabariigi aastapäeva.
Otsus: algsel
kujul taastada ei ole võimalik
25. aprillil 1990 Viru
Sõnas ilmunud Olev Mäe artikkel „Vabadussõjas
langenud sõdurite mälestussammas” sisaldas väga
olulist teavet ausamba kõrguse kohta. Siiski ei selgunud,
kas 8,5 meetrit oli ausamba kõrguseks maapinnast lippu
hoidva sõduri kiivri peale või lipuvarda otsa. Vastus
sellele küsimusele tuli leida ausamba rekonstrueerimise käigus.
Oluline oli info selle kohta, et ausamba avamise puhul 1925. aastal
anti välja raamatuke Virumaalt pärit 644 langenu nimega,
kellest lahingutes langes 260 inimest, haiglates suri 176 inimest,
jäljetult kadus 99 inimest ja „punaste veretöös
tapetud 109 inimest”. Artikli autor oli veendunud, et vabadussõja
ausamba taastamine esialgsel kujul ei ole võimalik. Samal
seisukohal olevat olnud paljud kunstiteadlased ning Eesti Muinsuskaitse
Seltsi juhatuse liige, Ülemnõukogu saadik ajaloolane
Küllo Arjakas. Olev Mäe jõudis oma arutlustes
järeldusele: „ …praeguses olukorras on kaks võimalust:
esiteks – asetada samba kunagisse asupaika mälestuskivi,
nagu nüüdseks ongi sündinud, või teiseks
– kuulutada välja uue samba rajamise konkurss.”
Olev Mäe artiklile järgnenud Eesti Kunstimuuseumi skulptuuriosakonna
juhataja Tiina Pikamäe artiklis „Kuidas taastada monumenti”
(29.05.1991) leidis autor, et kui hakata „rahva rahade eest
uut monumenti püstitama, siis peaksime ikka mõtlema
kõiki lähedalt puudutanud minevikule – võidukale
Vabadussõjale, Tartu rahule, traagilisele 1939. aasta kokkuleplusele,
1944. aasta iseseisvuse taastamiskatse nurjumisele ja sellele
järgnenud…Ning katsuma uues sambas kogu selle võitlus-
ja samas kannatusterohke ajaloo kokku võtta.” „Adamsoni
monumendiga seda teha ei saa”, ütles Tiina Pikamäe
välja oma arvamuse. Ent „kui leitakse, et Vabadussõda
üksi vajab põlistamist, tuleb samuti uus mälestusmärk
tellida, sest tehniliselt pole võimalik fotode järgi
nii detailiderohket figuurigruppi autentselt taastada.”
2. juulil 1990 võttis Rakvere RSN Täitevkomitee vastu
julge otsuse (eelnõu esitajad Mihkel Juhkami ja Tiit Kullerkupp):
„Taastada Vabadussõja ausammas Rakveres, milleks moodustada
vastav toimkond ja avada annetusteks arve Virumaa Kommertspangas.”
Selle otsusega võeti kokku seni avaldatud suusõnalised
ja kirjalikud arvamused veel olematu ausamba edasise saatuse kohta
ning linnavalitsuse seisukohad selles küsimuses. Oli loodud
kindel õiguslik alus edasisele tegutsemisele. Loodava ausamba
taastamise toimkonna tööd hakkas nüüdsest
juhtima linnapea Tiit Kullerkupp.
Skulptor
Lembit Palm on valmis tööd alustama
19. juulil 1990 ilmus
ajalehes Viru Sõna Jüri Peinari artikkel „Vabadussõja
ausammas Rakveres taastatakse”, milles muu hulgas teatatakse,
et Amandus Adamsoni loodud skulptuuride koopiate valmistamiseks
on „andnud põhimõttelise nõusoleku kujur
Matti Varik.” 8. novembril 1990 samas ajalehes ilmunud artiklist
„Vabadussõja ausamba taastamine edeneb” selgus,
et ausamba taastamise toimkonna nõupidamisel, millest võtsid
osa skulptor Matti Varik ja arhitekt Peep Jänes, sai selgeks,
et „langetatud otsus taastada ausammas endisel kujul on õige
ja vastuvõetav.” Selgeks sai seegi, et koopiaks taastatavat
monumenti nimetada ei saa, sest selle valmistamiseks oleksid vajalikud
Amandus Adamsoni loodud ausamba olematud valuvormid ning ausamba
aluse tööjoonised. Tõdeti, et ees ootab täiesti
uus töö: ausamba aluse projekteerimine ja pronksskulptuuri
modelleerimine vaid fotode, võimalik et ka arhiividokumentide,
alusel. Samas artiklis tehti teatavaks, et skulptor Matti Varik
loobus ausamba skulptuuri uuesti modelleerimisest. Rakvere Vabadussõja
ausamba skulptuuri taastajaks soovitas Matti Varik skulptor Lembit
Palmi, Virumaa meest. Lehe kaudu sai ka teatavaks, et linnavalitsus
on esitanud „Ars Monumentaalile” tellimuse pronksist
skulptuuri valamiseks, ning et skulptor Lembit Palm on valmis
tööd alustama.
1990. aasta novembris tegi Lembit Palm ettepaneku koostööks
teisele Virumaa mehele arhitekt Kuno Raudele, kellega varemgi
üht kui teist ette võetud. Kokkulepe saavutatud asuti
tööle, eelkõige arhiivides, mis ei andnud tulemusi.
Põhiliseks materjaliks ausamba rekonstrueerimisel olid
lugejatelt ajalehe Viru Sõna toimetusele saadetud fotod,
ülinapid kirjalikud andmed ausamba aluse ja sellel paikneva
skulptuuri kõrguste kohta, mis vajasid ilmtingimata kontrollimist.
Kuid mille alusel? 8. novembril 1990 tegi allakirjutanu mälestusmärgi
taastamise toimkonna koosolekule ettepaneku taastada ausamba mõõtmed
fotogrammeetria meetodil, millest linnavalitsus loobus meetodi
kalliduse (100 000 rubla) tõttu. Linnavalitsuse toetust
ei leidnud ka ettepanek taastada ausamba alus graniidist (graniit
oli olemas). Toimkond asus seisukohale, et „samba alus valatakse
betoonist”. 13. novembril 1990 võetud ühendus
ehitusmeister Reinhold Veigeli poja Paul Veigeliga ei andnud samuti
tulemusi. Ausamba aluse jooniseid perekonnaarhiiv ei sisaldanud.
Tulemusteta lõppesid ka allakirjutanu uuringud Paldiski
linnas, Amandus Adamsoni kunagises elu- ja töökohas.
Ausamba täpse asukoha ja vundamendi plaanimõõtmete
väljaselgitamiseks palusin appi Rakvere I Keskkooli õpilased,
kelle abiga kaevasime 15. novembril 1990 välja maa sees vaid
10–15 cm mullakihi all säilinud ausamba-vundamendi ülemise
osa. Leidsin, et vundament tervikuna on hästi säilinud
ning suuteline ka edaspidi täitma oma esialgset otstarvet
vaatamata sellele, et vundamendi edelanurk oli lõhkamise
tagajärjel osaliselt purunenud.
Kõige
vaevalisem osa – rekonstrueerimine fotomaterjali abil
Vabadussõja ausamba
rekonstrueerimise projekti koostamise alguseks 1990. aasta lõpus
olid autorite käsutuses eelpool kirjeldatud andmed ausamba
kõrguse kohta ning vundamendi lahtikaevamise tulemusena
saadud vundamendi plaanimõõtmed. Nii skulptuuride
modelleerimiseks kui ka ausamba aluse projekteerimiseks oli sellest
liialt vähe, sest vastuseta jäi küsimus –
kui kõrge oli tegelikult ausammas tervikuna ja sellel paiknev
skulptuur? Otsustasin kontrollida kirjalikke andmeid ausamba kõrguse
kohta fotode alusel, kasutades kujutava geomeetria ehk pöördperspektiivi
meetodit.
Tegin kindlaks ausammast pildistanud fotograafi asukoha, objektiivi
ehk silmapiiri kõrguse maapinnast, ausamba kõrguse
ning üldised proportsioonid, seejärel detailide, sealhulgas
pronksskulptuuri, olulisemad mõõtmed. Ausamba kui
terviku rekonstrueerimine fotomaterjali abil oli ausamba taastamise
protsessis kõige vaevalisem ja vastutusrikkam, sest rekonstruktsiooni
täpsusest olenes nii skulptori kui ka arhitekti edasine töö
ja lõppkokkuvõttes kogu ettevõetud töö
tulemus. Rekonstruktsiooni tulemused olid üllatavalt head.
1990. aasta lõpuks olid vajalikud kontrollandmed, sealhulgas
aluse üksikplokkide ning skulptuuride mõõtmed
ja proportsioonid, taastatud. Muu hulgas selgus, et kirjalikes
allikates nimetatud ausamba kõrgus „üle 8,50
m” (rekonstruktsiooni tulemusena 8,52 m) oli sõduri
kiivri kõrgus maapinnast, lipuvarda otsa kõrguseks
maapinnast on 9,45 m. Ausamba aluse kõrguseks maapinnast
on 6,38 m. Võis alustada skulptuuride modelleerimist ja
ausamba aluse projekteerimist.
Skulptor Lembit Palmi ülesandeks oli ausamba alusel paiknenud
skulptuuride ning ausamba aluse esiküljel paiknenud bareljeefi
modelleerimine ja kirjade taastamine. Allakirjutanu ülesandeks
jäi aussamba aluse projekteerimine, ausamba lähiümbruse
planeeringu koostamine eesmärgiga vääristada taastatavat
ausammast, vertikaalplaneerimine, ausamba piirde ja istmete tööjooniste
koostamine, ausammast ümbritseva pargi korrastamise eskiisprojekti
koostamine, ausamba ja pargi kui terviku valgustuse põhimõtteline
lahendamine. Ajalooliste valgustuspostide taastamist pidas töö
tellija ebareaalseks.
Betoonitööde
algus lõppes fopaaga
Poole aasta pärast,
4. mail 1991, avaldati ajalehes Viru Sõna skulptor Lembit
Palmi modelleeritud skulptuuride foto koos selgitava tekstiga.
Ühtlasi anti teada, et „varsti võib alata samba
aluse, kuuejärgulise astmikpüramiidi rajamine, sest
tööjoonised on arhitekt Kuno Raude valmis saanud.”
Tegime linnavalitsusele üle antud projekti koosseisus ka
täiendavad ettepanekud: avaldada ausamba avamise puhul Vabadussõjas
langenud 644 võitleja nimed, jätkata ausamba alusel
paiknenud mälestustahvlite või nende fotode otsinguid
eesmärgiga taastada ka need esialgsel kujul, selgitada välja
ja avalikustada ausamba lõhkunud või selleks korralduse
andnud inimeste nimed, nimetada ausammast ümbritsev park
„Vabaduse pargiks”.
Selgus, et ausamba aluse ehitamiseks kulub ca 46 m³ ehk 110,36
tonni betooni ja 1700 kg armatuurterast. Rakvere linnapea Tiit
Kullerkupu kinnitust mööda „võtab betoonitööd
oma hooleks firma Uusehitus”. On ehk huvitav teada, et selleks
ajaks oli linnavalitsusel ausamba taastamise eelarvest puudu ca
80 000 rubla.
Hea koostöö Rakvere linnapeaga ja ausamba aluse tulevase
ehitajaga, insener Arvo Tuulinguga, jätkus ka 1991. aasta
suvel. Valati valmis ausamba aluse proovitükid, mida allakirjutanu
on kui reliikviat alles hoidnud tänaseni. 1991. aasta sügisel
tehti betooni valutöödega algust ja… ebaõnnestunult.
Paekivist laotud ausamba vundamendi peale valatud ca 20–30
cm paksune betoonikiht valgus külgedelt laiali, põhjuseks
vundamendi rakiste hooletu paigaldamine. Õnneks võttis
praaktöö omaks maapind. Nüüd koostas Arvo
Tuuling rakiste valmistamiseks tööjoonised igale aluse
osale, mis tagas hiljem ausamba aluse laitmatu väljanägemise
ühtse tervikuna.
Komisjon
jäi rahule
5. märtsil 1992
tunnistas Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi ja Monumentaal-dekoratiivkunsti
Riiklik Ekspertiisikomisjon valminud ausamba esikülje bareljeefi
originaalile vastavaks. Ausamba aluse ehitustööd kestsid
ausambamäel ca poolteist kuud. 1992. aasta juulikuu keskel
oli ausamba alus valmis. 26. augustil 1992 tõsteti „ARS
Monumentaalis” valminud pronksskulptuur autorite juuresolekul
betoonist valatud ausamba alusele, mille esiküljele kinnitati
ka pronksist valatud bareljeef ning pronkstähed ja numbrid,
mis moodustasid lause „EESTI VABADUSSÕDA 1918–1920”.
Taastatud Rakvere Vabadussamba
avamistseremoonia algas 30. augustil 1992 kell 12. Virumaa Sõna
toimetuse hinnangul oli kohale tulnud ligemale 10 000 inimest.
Vabadussõja ausamba eest marssis läbi üks Kalevi
pataljoni ja kaks kaitseliidu rühma. Virumaa poistekoor laulis
laulu „Uusi tuuli sündis Eestimaal”. Avakõne
pidas Rakvere linnapea Tiit Kullerkupp. Ülo Lodeson luges
Jakob Liivi „Epiloogi”, mis oli kirjutatud ausamba avamiseks
30. augustil 1925. Leinaminutile järgnes vaimulik talitus,
mida toimetasid EELK Rakvere Kolmainu koguduse õpetaja
Enn Kivinurm ja Rakvere õigeusu kiriku preester isa Gennadi.
Veelkordne tänu kõikidele nendele inimestele, kes
pidasid ausamba taastamist oma südameasjaks.
|
|
|
