Kultuur ja Elu 3/2012

Kultuur ja Elu 2/2012

Skaut jääb skaudiks alati!

tekst: Leho Männiksoo
fotod: erakogu

Endel Andrekson / Altoja.

Kui tatarlased poleks ühel õhtul teadvuseta olekus Endel Altoja Kaasani linna tänavalt üles korjanud, poleks ta saanud tähistada sel aastal oma 90. juubelisünnipäeva. Eluaegse skaudina oli Endlil nüüd põhjust pidada isegi kahte juubelit korraga. Eesti skautluse algusest, aastal 1912, täitus 100 aastat.

Jah, Endel on tänagi skaut, kuulub veel oma kõrges easki aktiivse liikmena skaudiveteranide organisatsiooni Eesti Skautlik Antoni Keskgild, elades skautliku põhimõtte järgi, et skaut jääb skaudiks alati, skaut jääb skaudiks surmani! Vähemalt on paljud sõjaeelsed skaudid selle juhtlause järgi ka talitanud. Skautlus ei ole vaid poiste-tüdrukute põnev mäng. Juba ammu on see maailmas muutunud skaudiseadustega mõtestatud elustiiliks.
Oma juubelipeol vihtus kikilipsuga Endel tantsu nii oma abikaasa kui ka teiste teda austama tulnud daamidega. Kust see mees küll sellist jõudu on ammutanud? Oma sõnavõtus tema lugu põhjalikult meenutanud skaudigildi kaaslane Boris Põlme nimetas teda muu hulgas eesti metsa­vennaks Venemaal.
Alustada tuleb Endel Altoja loo rääkimist, nii kaugelt, kui see mõnele nooremale inimesele tänapäeval ka ei kõlaks, möödunud sajandi algusest.

Tori külakaupmehe poeg Endel Andrekson

Endel mäletab, et lapsena pandi ta sügisel ja talvel varem magama, sest kodus puudus elekter. Esimene arusaam, et maailmas võivad juhtuda ka valusad elamused, tulid tal siis, kui isa kinkis sünnipäevaks jalgratta. Ta sõidutas oma õde pakiraamil ja kord allamäge sõites juhtus kaotama valitsemise ratta üle – nad sõitsid vastu suurt kivi. Endel kaotas pool hammast ja õde Aida käis veel tükk aega peale seda longates.
Ega see poole hamba kaotamine ei tähendanud, et tal seejärel enam hammas millegi peale ei hakanud! Kaugel sellest! Kui isal läks äriga kriisiajal kehvasti ja ta pidi poe sulgema, siis käis ta, liikudes laenatud hobusega külast-külla, isaga koos poepidamisest ülejäänud kaupa müümas. Nii need kogemused kogunema hakkasid.
Isa, rahvuse patrioodina, eestistas nende perekonnanime ja Endel Andreksonist sai Endel Altoja.
Skautluse juurde jõudis ta pärast seda, kui pere Torist Pärnu linna kolis ja ta Pärnu 9. algkoolis oma õpinguid jätkas. Oli aasta 1931. Kaks aastat hiljem sai temast hundu (skautide noorim aste). Sellele järgnesid skaudiastmete täitmine, skaudiks saamine, salgajuhi kursus ja 8-poisilise salga juhtimine. Skautluses võlusid teda vabas looduses liikumise tarkuste omandamine ja et seal ei olnud klassi ega usu vahet.
Talle meeldis ja meeldib, et skautlus istutab oma liikmetesse mehelikkust, isamaa-austust, tahtekindlust, algatusvõimet ja tahtmist teenida ühiskonda. Ta on kogu elu püüdnud ikka täita skaudivannet, mis nõuab ustavust isamaale, oma Jumalale ning skaudi käskude täitmist.

Skautide õppelaager Valgerannas, 1930ndate aastate lõpp.

1934. aastal ilmunud skaudiraamatust väljakirjutatuna kõlavad
skaudi kümme käsku nii:

1. Ära oota kaasinimestelt midagi, vaid anna nendele, mis võid.
2. Ela isamaale ja inimkonnale, ole sõbraks kõigile.
3. Ole suuremeelne, vaeste ja nõtrade kaitsja ja õiguse kartmatu pooldaja.
4. Karasta keha ja vaimu, terita mõistust.
5. Sinu tahtmine olgu kui pingul vibu.
6. Hävita kurja maailmas, kõige esiteks aga eneses.
7. Sinu esimene mõte olgu kaaslaste, teine enese üle.
8. Kasva üles kui tugev tamm ja ära rooma maas kui vilets paju.
9. Ole homme parem kui täna.
10. Kanna oma jumalat südames ning pea meeles oma hüüdsõna:
„Ole valmis!”

Skaudi raudsed seadused nõuavad lisaks, et skaut on hoolas õppija, on karske ega suitseta.
Kas on siin vahet noorel või vanal nende põhimõtete täitmisel? Ega ole!
Millegipärast ei olnud selliste positiivsete ning rahvaste sõbralikku läbisaamist ja koostööd soosivate aadetega inimene sobiv nõukogude ühiskonda, mille pioneeriorganisatsioon võttis skautluselt üle meetodi, isegi hüüdsõna „Ole valmis!”, pidas aga skaute välisluure agentideks ja laskis paljusid neist hukata. Säilinud on mitu skautide elulugu, milles sellest kõigest on juttu. Endliga otseselt nii ei juhtunud, tee Siberi poole tuli aga jalge alla võtta küll.
1941. aastal keelati ära skautlik organisatsioon. Pärnu skautide viimasel koosolekul tehti neile ettepanek anda allkiri, mis lülitaks neid kohe komsomoliorganisatsiooni. Endel mäletab, et koos oli umbes 200 skauti ja ükski neist allkirja ei andnud.
Tema mälestustest loen: „Pärast seda, kui kommunistliku valitsuse poolt keelati ära skautlik organisatsioon, tekkis meie noorte hulgas tühjus. Mõne aja pärast kutsuti mind Lõuna ja Niguliste tänava nurgale, seal oleva ühekordse aiamaja juurde. Seal ootasid mind minust tublisti vanemad mehed, kes ei olnud enam koolipoisid ega ka kohalikud inimesed. Nad mainisid, et organiseerivad üksuse, mis hakkab võitlema venelaste okupatsiooni vastu. Nad teadsid ilmselt minu meelsust, ja et olin skaudiüksuse juht.”
Endel nõustus. Enne sellesse salaliitu vastuvõtmist tuli küünlatule valgel läbi teha rituaal, kus vasaku käe sõrmest võeti verd ja ta pidi verise sõrmega kirjutama paberile tõotuse. Paber põletati küünlaleegis ja samal ajal pidi vandeseltslane andma tõotuse ka kõnes. Oma seltsiliikmetest tundis ta nüüd, peale enda, vaid kahte oma grupi liiget, igaühel oma salanimi. Grupis olid Atu, Mikk ja Stuppel. Konspiratsioon oli kindel. Põhiliseks ülesandeks oli hankida teavet nõukogude vene vägede sõjaliste strateegiliste punktide kohta. Teiseks kommunistide tegevuse vastaste lendlehtede ja plakatite koostamine ja levitamine, mis olid täis kommunistlike tegelaste lõustadega karikatuure.
8. juulil 1941 ilmus Endli koju mees, kes esitas miilitsadokumendi ja käskis tal kaasa minna. See oli ­juhus, et Endel kodus viibis. Tavaliselt oli ta juba, asjade käiku ette arvates, viibinud ja ööbinud mujal. Endel palus luba mõned asjad kaasa võtta. Tal oli skaudina juba seljakott pakitud, et kui tuleb minek kuhugi... Kuna võimuesindaja Endlit tundis, saigi ta loa seljakott minekuks valmis seada ja kaasa haarata.
Peagi oli ta relvastatud meestest piiratud Pärnu tütarlaste gümnaasiumi ruumides. Tagasi enam teed ei olnud. Korraga anti talle käsk minna õue peal rivis seisvate poiste hulka. Seal räägiti, et need väljavalitud ei lähe teele Venemaa suunas, vaid sakslastele vastu. Saksa sõjavägi oli juba Häädemeestel. Endel jooksis parajal hetkel rivist ära ja peitis end koolimajja. Tuli sealt välja alles siis, kui auto oli poisid ära viinud. Hiljem saadi teada, et saksa regulaararmeega kokkupuutes said nad kõik surma. See oligi siis surmanuhtlus.
Pärnu raudteejaamas ootasid vagunid, mis viisid eesti mehed Pärnust Tallinna spordiselts Kalevi staadionile. Teekond läks edasi laevadel, mis võtsid suuna Leningradile. Endel sattus laevale nimega Viisaastak.

„Metsavennana” Venemaal

Hoolimata pommisajule jõudis Viisaastak Leningradi. Sealt läks teekond kaubavagunites edasi Volga laevadeni ja nendel Saraatovi sõjaväelaagrisse, kus viidi läbi täielik sõjaväeline õppus.
Eesti poiste staatus oli imelik, sest Eestist olid nad toodud ära vangidena, mitte sõjaväelastena. Lõpuks tuligi käsk ära anda sõjaväevarustus ja viia nad sõjaväelaagrist minema. Vastu anti räbalad tsiviilriided. Nad olid nüüd abitöölised. Püssimehed neid enam ei valvanud. Mitte kauaks. Nad võeti jälle püssimeeste valve alla ja viidi mööda Volgat Kaasani linna, paigutati telkidesse, seejärel muldonnidesse ja taas olid nad püssimeestest piiratud vangid. Muldonn oli rõske, pätid ja kurjategijad tungisid öösiti inimestele kallale. Söök oli vilets. Hommikul 150 g leiba, 24 g suhkrut ja 2 lusikatäit putru. Lõunaks 40 g leiba, kulbitäis vesist suppi ja 2 lusikatäit putru.
Rahvaste sõprusest räägiti nõukogude režiimi ajal palju tühje sõnu. Selline sõprus ei saa olla midagi deklaratiivset. Sõprus peab olema sisuline ja kindel, mis on läbiproovitud, seda eriti ekstreemsetes situatsioonides. Nii oligi vast selleks rahvaste sõpruse proovi­kiviks hoopiski koonduslaager, kus repressioonid puudutasid kõiki sinna topitud eri rahvustest inimesi. Sellest seltskonnast moodustasid erandi mitut sorti kurjategijad, kelle hing ja süda ilmselt ei muutu, sest geneetilist programmi on raske või isegi võimatu vahetada. Küll oleks see suur õnnistus, kui teadus kord selleni jõuaks!
Sügisel vabastati nad vanglast ja viidi trammipargi tööstuse hoonesse. Nüüd sai vabalt liikuda, pidi aga lauavabrikus tööl käima. Talv tuli 30–40-kraadise pakasega.
Pärast vintsutusi ei olnud Endli tervis kõige parem. Ta sai sisse haiglasse. Siis ta ei teadnud veel, et selles haiglas oli ka Pärnu mere­skaut Purju. Nad kohtusid alles siis, kui haiglast välja lasti. Neil õnnestus saada tööle langevarjutehasesse, kus oli tööl paar eesti poissi, nii et seal oli koos väike eesti komando. Neid võeti sinna mitteametlikult. Tööjõudu oli vaja. Nad olid Purjuga saanud üürida ühe korteri, ei jõudnud seda maksta ja läksid tehase ühiselamusse, kus nad kinni nabiti.
„Vanglast sain lahti, olin haige, mind ei vajatud, löödi minema,” kirjutab Endel oma märkmetes „Läksin Eesti esindusse, et nad aitaksid mind uuesti haiglasse. Seal öeldi, et neil pole võimalik mind haiglasse paigutada, et mine linnast välja, seal on kolhoosieided, need võtavad sind poputada! Hakkasin minema mööda peatänavat, nõrkesin ja kukkusin pikali maha. Sealt leidsid mind tatarlased ja viisid haiglasse. Nemad said mind sinna, meie esindaja ei saanud. Olin meelemärkuseta, täitsa ohmu. Oma kolm nädalat olin haiglas. Öeldakse, et surma eel tulevad minevikupildid silme ette, mul oli ka, ma elasin täitsa Pärnus, oma kodus. Kui ma siis üles ärkasin, siis nägin, et olen siin kuradi näljasel Venemaal ja kukkusin lõhkuma. Lõin puruks kapi ja tooli.”
Endlil oli olemas ainult haigla poolt väljastatud dokument, kus oli märgitud, et ta on haiguse tõttu sõjaväest kuueks kuuks vabastatud. Kui sõjaväkke värbajad Endli jälle kätte said, siis selle tunnistuse peale naerdi ja võeti ta kohe arvele.
„Mind taheti saata eestlastest moodustatavasse eesti pataljoni, mis sai aluseks Eesti Laskurkorpusele. Rong pidi meid sihtkohta viima. Panin plehku. Hüppasin teiselt poolt rongi maha ja olin Kaasani linnas nädalapäevad.”

Endlit Kaasani linnas varjanud ja toitnud tatari neiu Suura. Foto päevikust

Siis tuli appi tatari neiu Suura. See tüdruk oli 17-aastane. Ta tegi koos isaga väikese kuurialuse, kus Endel sai ennast varjata kui tõeline metsavend. See tüdruk poputas ja aitas teda. See oli sõprus rahvaste vahel. Suura oli tema ellu tulnud nii, et eesti poisid tirisid Volga jõest välja puitu ja laadisid ning transportisid seda linna. Kuna neid püssimehed seal enam ei valvanud, said nad pärast tööd ka linna peale liikuma. Ühel õhtul hakkasid eesti poisid tatari tüdrukute kallal lõõpima ja need kutsusid noored mehed tantsupeole kohalikku kinno, kus pärast seanssi ka tantsiti.
„Aga kui sul ei ole dokumente, siis, nagu nina välja pistad, oled neil peos ja enam halastust ei ole!” loen Endli märkmetest. „Taipasin siis, et niimoodi ikka olla ei saa, õigeid dokumente pole ja otsustasin ,et lähen ja luiskan värbamise punktis, et jõin ennast purju rõõmust, et sain armeesse, ja jäin rongist maha. Ohvitserid, kes seal punktis olid, naersid minuga kaasa ja ütlesid, et pole viga midagi, et lähed ikka Eesti Korpusesse!”
Tema mereskaudist kaaslane Purju oli saanud anda Kaasani ülikooli sisse avalduse, et sinna õppima minna, ja nii viisid kahe Pärnu skaudi teed jälle lahku.
Moodustati siis kaheksaliikmeline eestlaste punt ja pandi vagunisse. Endel ässitas seal kõiki hüppesse minema. Ta kirjutab: „Mulle oli see teine kord rongilt maha hüpata, kaasas meile antud kümnepäevane sõdurite toiduvaru, sest olime „teel väeossa”. Me tulime rongilt maha ja sõitsime hoopis teises suunas, Taškendi poole. Kui midagi on, siis ütleme, et oleme eksinud. Jõudsime Musta mere äärde ja äkki tuli idee. Seal oli soolajärv, kust saadi soola. Võtsime siis pangetäie soola, see maksis 15 rubla, ja sõitsime Kaasani suunas tagasi, viisime soola Kaasani turule, kus klaasitäis maksis sama hinda. Hakkasimegi niimoodi kaubitsema, et Kaasanist ostsime valget puuvillast riiet ja sõitsime Taškendi suunas tagasi, seal müüsime riide maha ja tulime tagasi jälle soolalaadungiga. Nii saime mõni aeg elada. Rongisõidu piletite eest me ei maksnud, kauplesime vagunisaatjatega ja maksime midagi nendele. Saime palju odavamalt, nad võtsid meid lahkelt rongile. Olime kogu aeg sealjuures sõjaväemundris. Igal pool peeti seetõttu meist kui sõjaväelastest lugu! Läksime siiski laiali oma pundiga, sest niisuguse suurema salgaga koos käies võisime hakata kahtlust äratama. Me jäime kolmekesi.”
Siis võttis saatus hoopiski uue pöörde! Juhuslikult juhtus meeste kätte eestikeelne ajaleht, kus eestlasi kutsuti saatma endi kohta andmeid, et mis koolis käinud, mis tööd teinud jne. Endel pani ennast kirja ja saigi suunamise Eesti esinduse jutule Moskvas. Sõja ajal oli sellesse linna raske pääseda, aga Endli suunamiskiri avas talle tee nõukogudemaa pealinna.
Nii võetigi ta kaheksaks kuuks õppekombinaati raamatupidamist õppima ja sealt läkitati juba Leningradi toitlustrusti pearaamatupidaja kt-ks. Leningradis, mis tolleks ajaks oli muutunud kaugeks rindetagalaks, koostati toidurong Eestisse ja sellega tuli Endel tagasi koju. Rong jõudis Tallinna 28. septembril 1944.
Märge päevikust: „Uskumatu, kas oleme tõesti Eestimaale jõudnud? Rong peatus, läksime maha, põlvitasime, kummardasime kolm korda ja õnnistasime Jumalat, et ta meie palvet oli kuulda võtnud!”
Ring oli täis saanud.

Kohtusime Stoltingi tornis

Nüüd on kodus päevikulehekülgi sirvides aega taas noorusmaale lennata.

Endel Altoja skaudihing ei kustunud ka siis, kui ENSV Ministrite Nõukogu ta, pärast rahandusalaseid õpinguid mitmes ülikoolis, kino­komitee kontrolli-revisjonikomisjoni osakonna juhatajaks määras.
Ta kirjutab: „Mina, kes ma olen kasvanud skautluse vaimus ja patriootlike jõudude toetusel, jään ka edaspidises elus truuks skautide kümnele käsule. Mäletan neid, kes ei suutnud vastu panna Venemaa põrgus ja maeti kaugel kodumaast võõrasse mulda. Igavene Jumala rahu nendega!”
Seejärel mitmel vastutaval ­ametikohal töötades jätkas ta seda, mida nooruses skaudijuhina Pärnus oli teinud – korraldanud matku, telklaagreid, võtnud osa rahvus­vahelistest laagritest Valgerannas ja Paralepas. Nüüd korraldas ta kino­komitee süsteemis spartakiaade, mitmesuguseid üritusi koos skaudivend Boris Põlmega, ja augustis 2006, juba kaheksakümnesena, ka suguvõsa kokkutuleku.
Kui teda käesoleva kirjutise jaoks usutlema läksin, istus ta tugitoolis, käes peenes kirjas pliiatsiga täiskirjutatud paberilehed. Need olid ülestähendused, mis läbi „venemaa põrgu käinud”, peidetuna läbiotsijate pilkude eest tema kõhu peale särgi ja pükste vahele.
On teinegi reliikvia, mis selle surmaga silme ees läbikäidud tee koos Endliga kaasa tegi. See on raamat, „Eesti Entsüklopeedia”. Ta luges seda rasketel hetkedel ja sai raamatust ka tuge, et edasi eksisteerida.
Siinkohal tuleb meelde üks tuntud vaimulik ja skautmaster, kellel õnnestus läbi Siberi vangilaagrite tallel hoida ja koju tagasi tuua piibel. Isegi siis, kui nälg oli tappev ja piiblist loobumine oleks toonud mingiks ajaks toidu, ei loobunud ta sellest ja jumal aitas teda.
Maailm on ikka vastuoluline! Endel kirjutab, et kui ta Venemaal olles jumala peale mõtles ja palus, et too teda aitaks, ei tunnetanud ta kordagi tema lähedalolu. Vast oli entsüklopeedia vale raamat? Vastust ei ole.
Kohtusin Endliga esmakordselt Tallinna vanalinnas asuvas Stoltingi tornis, kus olime, soome skaudiveteranide eeskuju järgides, loomas ellujäänud ja kogu elu jooksul skaudivannet täitnud gaididest ja skautidest oma Eestimaa skaudigildi. See sai nime meie skautlusele alusepanija Anton Õunapuu järgi ja registreeriti 26. oktoobril 1989 kui Eesti Skautlik Antoni Keskgild, sest olid juba tekkinud või tekkimas ka harugildid Pärnus, Tartus, Keilas ja Jõgeval. Gildi liikmeteks astusid ka endised noorkotkad ja kodutütred, kui kunagised skautluse põhimõtetel tegutsenud eesti noored.
See organisatsioon on Tallinnas praegugi elujõus, harugildid aga on oma tegevuse lõpetanud, sest aeg viib teispoolsusesse aina uusi sõjaeelse põlvkonna inimesi. Reeglina on gaidid-skaudid olnud kõrgeealised. Endel on nende hulgas lipukandjaks ja oma kõrgele vanusele vaatamata ikka aktiivne ka skaudigildi, lühendatult ESAK, tegevuses. Gild on alates 2005. aastast olnud registreeritud ka rahvusvahelises skaudiveteranide organisatsioonis ja on ISGF-i (International Scouts and Gaids Fellow­ship) täisliige.
Endel Altoja mitmekülgsusest annab tunnistust Kaitseliidu Tallinna maleva teenetemärk, paljud diplomid ja tänukirjad, osalemine Kaitseliidu meeskooris. Iseloomulik on vast üks tänukiri 2004. aasta maikuust, millele kirjutatud: „Aitäh Sulle, hea kaasmaalane, et SINA AITASID EESTI METSADESSE ISTUTADA MILJON PUUD....”
Tähelepanuväärne, et sada aastat tagasi sai Eesti skautlus alguse just Pärnust, Endel Altoja kodukandist. Vaid kümme aastat hiljem sündis eluaegne skaut Endel, kes nüüd tähistas kahekordset juubelit ega mõtlegi veel „skaudiseljakotti” nurka visata. Skaudiveteranid meenutavad mõneski mõttes metsikuid kaameleid, kes oma küüru kui skaudiselja­kotti kuni surmani ka läbi januse kõrbe matkates kaasa veavad ja tänu sellele ka kõige karmimates tingimustes ikka ellu jäävad.