|
|
|
Soodeni pataljoni kuulipildurite rühmaülem Johannes
Muutra.
Foto: K. Raude
|
20. Eesti Relvagrenaderide
Diviisi võitlejad Sinimägedes
tekst: Kuno Raude,
30. juulil 2012
1944. aasta 28. juuli hommikul osutasid Sinimägedes
Lastekodumäele jäänud eestlased, taanlased ja sakslased
ikka veel vastupanu. Punaarmee oli selleks ajaks koondanud Sinimägede
ründamiseks väga suured jõud. Uue rünnaku
käigus langes Lastekodumäel enamik võitlejaid.
Võitlusrühmade riismed tõrjuti Grenaderimäele.
Seejärel vallutasid punaväelased ka Grenaderimäe
idanõlva, kust nad hiljem vasturünnakuga välja
löödi. Kell 10 hommikul alustasid Nõukogude väed
tankide toetusel uut pealetungi. Järgnes suurtükiväe
ja katjušade tulelöök Saksa kaitse sügavusse.
24.–28. juulini 1944 oli Sinimägedes tagasi löödud
26 Punaarmee rünnakut, hävitatud 12 tanki. III Germaani
Soomuskorpuse ülemale kindral Felix Steinerile sai selgeks,
et ta ei suuda Lastekodumäge tagasi võtta ega rinnet
purustatud peakaitseliinil hoida. Armeegrupi „Narwa”
ülem, kindral Gresser teatas väegrupi „Nord”
staapi kindral Schörnerile: „Kui abivägesid viivitamatult
juurde ei saadeta, murtakse rinne Tannenbergi liinil läbi.”
Otsustavaks kujunes järgmine päev. Leningradi rinde
sõjanõukogu oli veendunud, et läbimurde saavutamiseks
29. juulil oli tehtud kõik vajalik. Tohutule jõudude
ülekaalule vaatamata, pidasid Eestimaa kaitsjad vastu taandumiskäsu
saamiseni 17. septembril 1944.
68 aastat hiljem, 28. juulil 2012 kell 11, kõlas
Sinimägedes Grenaderimäe kohal laul „Eesti lipp”,
millele järgnes Eesti Vabariigi hümn. 20. Eesti Relvagrenaderide
Diviisi võitlejate kokkutuleku eestkõneleja Raivo
Trass kandis erilise hingejõuga istet võtnud vanahärradele
ja Sinimägede mullas puhkavatele, alati nooreks jäänud
relvavendadele ette Kalju Lepiku luuletuse „Relvavennad”:
Kohalolnuid õnnistas Narva Aleksandri
koguduse õpetaja Villu Jürjo, kes mälestusteenistuse
lõpus lausus: „Olgu meie tänane võitlus
tõepoolest selle nimel, et me ei sööks võõrast
leiba, vaid enda oma”. Vanade ja noorte relvavendade pärjad
Eesti kaitsel langenud eesti, vallooni ja hollandi võitlejate
auks asetati Grenaderimäele püstitatud ausammaste jalamile.
Vaivara vallavolikogu
esimees Veikko Luhalaid juhtis kohalolijate tähelepanu sellele,
et seekord ei ole Sinimägedes näha Kremli-meelsete ühenduste
inimesi, ilmselt siiski teadmata, et Grenaderi mäe jalamil
tõkestati äsja Dimitri Klenski, Andrei Zarenkovi ja
Maksim Reva tee Grenaderimäele, et kohal olid venekeelse
massimeedia esindajad oma mikrofonide, videokaamerate ja fotoaparaatidega.
Ei ole raske aimata, kellele ja mis eesmärgil kogutud materjal
edastati.
Ülemaailmse Eesti Vabadusvõitluse Keskuse esindajale
Endel Lindmäele tegi jätkuvalt muret 1952. aastast ilmuva
Eesti sõjameeste ja vabadusvõitlejate häälekandja
Võitleja edasine saatus, mille edasisest väljaandmisest
ei näi hoolivat ei Eesti Vabadusvõitlejate Liit ega
kaitseministeerium?! Eesti vabadusvõitlejate Sakala ühingu
esimees Harald Mäepalu ütles: „Ükski inimene
ei taha olla ei sõjasangar ega sõjaohver, vaid tahab
elada rahus oma perega ja kasvatada lapsi.” Tallinna linnavolikogu
liige, IRL-i rahvuslaste ühenduse juht Tarmo Kruusimäe
tuletas meelde Mart Laari möödunudaastast lubadust vabadusvõitlejatele,
mille täitmiseks võttis riigikogu tänavu veebruaris
vastu Venemaa poolt taunitud avalduse, millega tunnustati neid
kodanikke, kes aitasid Eesti omariiklust taastada de facto. Johan
Laidoneri Seltsi esimees Trivimi Velliste, kelle esinemine oli
seekord suunatud peamiselt Venemaa saatkonnale Eestis, pidas vajalikuks
Eesti kaitselahinguid kajastava filmi loomist Eesti Vabariigi
100. aastapäevaks.
Edmond Ranniku Austraaliast
andis edasi Sydney vabadusvõitlejate tervituse ning rääkis
endiste sõjameeste tegevusest Austraalias. Omapead jäetud
Läti Rahvusliku Jõu esindajad Oskars Kriegers ja Gunnars
Kalve andsid Eesti sõjameestele edasi relvavendade tervituse
Lätimaalt. „Meie vaenlane ei ole kuhugi kadunud. Nagu
Trooja hobune istub ta igas linnas, külas ja esitab seal
oma nõudmisi. Ütleme venelastele – oleme võitluseks
valmis!” ütles Gunnars Kalve.
Meeldejäävaks kujunesid major Georg Soodeni pataljoni
4. kompanii 1. raskekuulipildujarühma ülema, Sinimägede
lahingutes osalenud ja seal käe kaotanud, Johannes Muutra
meenutused: „Mulle tehti ülesandeks minna Grenaderimäele
ja see üle võtta leitnant Jüriadolt, kes oli
esimesel lahingupäeval mäel. Teise lahingupäeva
hommikul pidime mäelt lahkuma ja alla tulles sain mina pihta…
Loodan, et meie noored, kes siia on tulnud, ei pea midagi nii
hirmsat kunagi kaasa tegema.” Olgu lisatud, et just 28. juulil
1944 langes siinsamas Sinimägedes Tornimäe läänenõlval
20. Eesti Relvagrenaderide Diviisi 47. rügemendi I legendaarne
pataljoni ülem major Georg Sooden, kes puhkab oma kodulinnas
Jõhvis Vabadussõja ausamba kõrval.
Endiste rindemeeste ja nende mõttekaaslaste kokkutuleku
ametliku osa lõpetas Margus Põldsami, eaka sõjamehega
kahasse lauldud, laul „Eestimaa, mu isamaa…”, mida
toetasid nende ees istunud mehed-naised. Emotsionaalseks ja ka
kauniks vaatepildiks kujunes arvukate lahingulippude langetamine
Grenaderimäele langenute auks püstitatud ausammaste
ees. Peale kosutavat sõdurilõunat esitasid sõdurilaule
Margus Põldsepp, Sulev Salm ja Boris Takk.
Kokkuvõttes võib
öelda, et seekordne kokkutulek oli turvatud ja rahulik. Venekeelse
massimeedia esindajad olid küll ka seekord kohal, kuid käitusid
vaoshoitumalt kui varasematel aastatel. Eakaid sõjamehi,
keda on kokkutulekutel näha üha vähem, on välja
vahetanud arvukas noor põlvkond.
|
|
|
