|
|
|
Viljandi mõisa (Schloß Fellin) praeguseni
säilinud pseudo-renessanss-stiilis peahoone valmis
ürgoru veerul 1880. aastal. Foto:
Ajalooarhiiv
|
Ungern-Sternbergid –
Fellini viimane parunipere
teenimatult unustatud
tekst: JAANIKA KRESSA
729-aastase
Viljandi linna praegustel juhtidel puudub respekt ajaloo ees.
Viljandi on linn, kus pole poliitikat, on vaid saamahimu. Viljandi
on Eesti kõige konservatiivsem linn – kuni taasiseseisvumiseni
võis siin leida veel eestiaegset kohtlemist, kuid täna,
mil mujal on Eesti Vabariik, otsustavad siin kõike ikka
veel seltsimehed komsomoli rajoonikomiteest.
Viljandi,
saksa keeles Fellin, sai linnaõigused 13. sajandil, 14.
sajandist kuulub Viljandi hansaliitu. Keskajal purustati linn
sõdades korduvalt, kuid tõusis alati fööniksina
tuhast, kuni Poola-Rootsi sõja järel 17. sajandi alguses
hävis sedavõrd, et kaotas linnaõigused. Tagasi
sai ta need Katariina II ukaasiga 18. sajandi lõpus ja
19. sajandil puhkes linn uuesti õitsele.
Saksa kiriku
kõrvale kerkis eesti kirik
1860. aastal ostis Viljandi
mõisa parun August Paul Adolph von Ungern-Sternberg, Liivimaa
maanõunik, ülemkirikueestseisja Tartu-Võru
kreisis, Aadlipreilide Stifti kuraator Viljandis ja aastast 1874.
Viljandi Maagümnaasiumi Koolikolleegiumi president. Ungern-Sternbergid
kuuluvad vanimate aadliperede hulka Eesti-, Liivi- ja Kuramaal,
nende Viljandiga seotud haru pärineb Rootsi riigi vabahärradest,
nad kujundasid seda linna armastusega kolme inimpõlve jooksul
ja andsid olulise osa linna praegusestki näost.
Kohe pärast Viljandi mõisa ostmist eraldas August
Paul Adolph oma maadest krundi maakoguduse kiriku ehitamiseks.
Tollase Jaani kiriku, mida saksa kirikuks nimetati, kõrvale
kerkis uus, Pauluse kirik, mida nimetati eesti kirikuks. Selle
maakoguduse liikmed olid ka tema järeltulijad kuni Eestist
lahkumiseni.
Fellini mõisa hakkas juhtima tema poeg Oswald Paul Conrad
Constantin von Ungern-Sternberg, kes abiellus 1877. aastal Lubahnis
(praegu Läti) Emily Sophie Alexandrine vabapreili von Wolffiga.
Kohe peale pulmi hakati Viljandis kavandama uut mõisahoonet.
Esiklaps Alexandrine Alice Emily von Ungern-Sternberg nägi
1878. aastal ilmavalgust veel Fellini mõisa vanas häärberis
(lammutati 1938. aastal, praegu asub selles paigas hobusemonument
Laidoneriga). Alexandrine kirjutab oma mälestustes, et ta
oli suur pettumus, sest esimeseks oodati ju poega. Kuid Alexandrine
„parandas seda viga”, olles nagu poiss: hobused ja koerad
olid ta mängukaaslased, ta ei armastanud paigal istuda, vaid
ringi sõita, oli päevad otsa õues ja aias ning
teadis, kus kirves on ja saag palju paremini, kui seda, kust leida
nõela või sõrmkübarat. Ta oli uhke,
kui isa teda oma tööreisidele kaasa viis. Alexandrine
Oswalditütre lapsepõlv sarnanes Kristiina Lauritsatütre
omaga: ta sõitis koos isaga tõllas, mida vedasid
kaks noort mära - Medea ja Miranda. Nendel reisidel tutvustas
isa tütrele põllumajanduse saladusi ja koos arutati
palju äriplaane.
Parun Oswald kuulus Viljandi ordulinnuse väljakaevamiste
seitsmeliikmelisse komiteesse ja näitas maaomanikuna
üles suurt vastutulelikkust, loovutades leitud muinsusesemed
loodava Viljandi Muuseumi kogusse. Kaevamiste käigus eemaldatav
pinnas viidi paruni loal linnuse lähedusse mõisamaadele,
leitud tellised aga läksid müüki ja sellest saadud
raha eest sai tasuda arheoloogidele.
Lõpuks valmis uus mõisahoone 1880. aastal Riia arhitekti
Robert Pflugi projekti järgi. 12. juulil, paruni ja parunessi
pulma-aastapäeval, õnnistati see sisse. Kohal olid
nii Oswaldi vanemad Erastverest kui ta naise vanemad Wolffid Lubahnist.
Pastori (August Jakob Westren-Doll 1838–1912) pika ja igava
kõne katkestas väike Alexandrine, kes jooksis saali
keskel ja teatas: nüüd parem laulame!
Viljandi uus mõisahäärber oli imekaunis, kaunis
oli ka park selle ümber: hõbekuused tõi Oswald
ise Saksamaalt ja istutas need maha. Alexandrine istutas viinamarju,
mis hakkasid kiiresti vilja kandma, Viljandi mõis uppus
rohelusse.
Parun võitles
Vabadussõjas Balti pataljonis
Aastal 1900 naeratas
keskeas parunipaarile hiline õnn – nad said poja!
Riias, Baltimaade pealinnas, millega nii Ungern-Sternbergid kui
Wolffid olid seotud, ja kus sageli viibiti aasta külmemal
poolel, nägi ilmavalgust Heinrich (Heinz) Oswald Paul Richard
von Ungern-Sternberg, kellele oma isaga oli määratud
koos olla vaid seitse aastat.
Parun Oswald Paul Conrad Constantin von Ungern-Sternberg, Viljandi
lossi ja Tusti mõisa omanik, Liivimaa maanõunik,
Rüütelkonna mõisate direktor, Viljandi Pauluse
koguduse kirikueestseisja, suri 1907. aastal ja maeti perekonnakalmistule
lossi vastas. Tema haua kaevamisel avastati varasem ehitis ja
aasta hiljem tellis perekond Ungern-Sternberg arheoloogilised
väljakaevamised, mida juhtis arheoloog Karl von Löwis
of Menar Riiast – juba tuttav mees, kes oli osalenud ka ordulossi
väljakaevamistel.
Venna Oswaldi järel lahkus kaks aastat hiljem igavikku tema
õde, paruness Marie Anna Eugenie von Ungern-Sternberg,
kes oli olnud kaua haige ja kellele isa oli 1883. aastal tema
kaasavarast Erastvere pärandkalmistule ehitanud õhtupalvusteks
ja matusteks kirik-kabeli „Marienkapelle”. Pärast
vanemate surma elas Marie venna juures Viljandis, pärast
Oswaldi surma Aadlipreilide Stiftis. Marie maeti 1909. aastal
venna juurde Viljandi mõisa kalmistule.
Kui Viljandi viimase mõisaomaniku vabahärra Oswald
von Ungern-Sternbergi ainus poeg Heinz täisealiseks sai,
algas laastav sõda, mis purustas kõik üllameelse
ja kauni, mis senimaani oli tundunud igavene ja kestnud sajandeid,
nii maastikul kui ka hingesügavikes. Põrmu paisati
senised tõed ja vanem põlvkond ei toibunudki toimuvast,
käppadele suutsid maanduda vaid päris noored, alustades
uut elu juba noore Eesti Vabariigi kodanikena.
Tarvastu mõisasüda, kus elas paruness Alexandrine
Alice Emily, sünd. von Ungern-Sternberg, nüüd von
Mensenkampff, oli sõjas muudetud laatsaretiks ja pere tulnud
Viljandisse, mis lastele meeldis, sest Tarvastuga võrreldes
oli Viljandi ju suur linn. Segaste aegade tõttu jäi
meespere maha, Alexandrine aga liikus koos ema ja tütardega
edasi Riia poole, kus nad jäid esmalt bolševike lõksu,
ning kui Läti ja Saksa väed linna vabastasid, liiguti
edasi Dresdenisse, kus paruniproual, sündinud Wolff, oli
veel üks kaunis häärber.
20. novembril 1918 formeeriti Viljandi baltisakslastest kodumaakaitse
salk – Felliner Heimatschutz, mis peagi liideti Tartu samasuguse
salgaga ja hiljem Balti pataljoniga. Heinrich Ungern-Sternberg,
Viljandi mõisa pärija, teenis Balti pataljonis ajavahemikus
1.detsember 1918 – 25.juuli 1919, sai haavata ja sattus sõjaväehaiglasse,
kus tutvus endast mõni aasta vanema halastajaõe
Helga Gnadebergiga. 1921. aastal registreeriti nende abielu, aasta
hiljem sündis Viljandis tütar Ruth Elisabeth ja 1923.
aastal poeg Wolf Otto.
Tarvastu
rippsild kingiti Viljandi linnale
|
Viljandi rippsild, mille kinkis 1931. a linnale Tarvastu
mõisnik Karl von Mensenkampff. Sild on üle
50 m pikk ja seda on aegade jooksul ümber ehitatud,
viimati 1995. a. Foto: Jaan
Männik
|
Abielust Tarvastu mõisnik
Karl August von Mensenkampffiga neli last saanud Alexandrine polnud
enam sugugi sama rõõmsameelne kui nooruses. Pärast
vabadussõda tuli ema ja õdede juurde vanaema majja
Dresdenisse elama ka tema vanim poeg Kurt Justus von Mensenkampff.
Eestisse, isa juurde, oli sellel hetkel jäänud lastest
vaid Otto. 1922. aastal sai ema vapustava teate: 18-aastane poeg
oli kodumaal meningiiti surnud. Otto Oswald Karl von Mensenkampff
maeti vanaisa Oswaldi juurde Viljandi mõisa kalmistule.
Ka 1924. aasta oli õnnetu. Paruness Emily Sophie Alexandrine
von Ungern-Sternberg oli sunnitud müüma Dresdeni maja,
ta siirdus tagasi koju, kus asus elama Tusti mõisa, mis
esialgu Heinz Ungern-Sternbergile vabadussõjas osalemise
eest alles jäeti. Koos võitlesid nad oma äravõetud
varanduse eest, vaidlustades riigistamise. Paruness koostas testamendi,
mõeldes kahele armsale lapsele, Alexandrinele ja Heinrichile
ja arvestades ka võimalusega, et pere saab neile kuuluva
vara veel kunagi tagasi.
Alexandrine jäi veel mõneks ajaks tütardega Dresdenisse,
kuid kui poeg Kurt õpingud lõpetas ega leidnud tööd,
tegi ta 1927. aastal otsuse liikuda edasi Tšiili. Emale tähendas
see ka teise poja kaotamist, sest vahemaa oli suur ja tollased
liikumisvõimalused väikesed – nad ei näinud
teineteist enam kunagi. Nüüd tundis Alexandrine väsimust
ja koduigatsust. Ta pöördus tagasi oma sünnilinna
Viljandisse ja elas viimased eluaastad aadressil Paala tee 5,
tema eest kandis hoolt tütar Karin, kes abiellus oma onu,
Heinz von Ungern-Sternbergi parima sõbra, Ulrich Braschega.
See oli armastus esimesest silmapilgust ja tundus, et elu on imeline.
Karl von Mensenkampff, kes oli samuti osalenud vabadussõjas
Balti pataljonis, oli ilma jäänud oma Tarvastu mõisast,
muu hulgas ka rippsilla alusest maast. Nii tegi ta 1928. aastal
otsuse kinkida sild, mida mööda tema esivanemad olid
kõndinud Tarvastus üle oru mõisa kalmistule,
ära Viljandi linnale. Et aga silla mõõdud polnud
Viljandi lossimägede jaoks päris sobivad, tuli silda
kohendada ja see paigaldati Viljandisse alles 1931. aastal. Karl
ise elas samuti Viljandis, töötades naise venna, Heinz
von Ungern-Sternbergi juures lennuki- ja bussitehases raamatupidajana
ning kui ta 1939. aastal suri, maeti ta vanemate ja vanavanemate
juurde Tarvastu mõisa kalmistule.
Viljandi
eesti eralennunduse pealinnana
Alexandrine väikevend,
temast põlvkonna jagu noorem Heinz, pani aga 1930. aastate
alguses aluse Eesti eralennundusele ja muutis oma kodulinna Viljandi
mõneks aastaks lausa Eesti lennunduse pealinnaks. Heinz
ja Ulrich sooritasid eksami Tallinna Õhuasjanduse Ühingu
juures, saades piloodilitsentsi numbritega 2 ja 3 terves Eestis.
Heinz, kelle koolitee oli sõja tõttu kannatanud,
väärtustas haridust ja saatis endast üheksa aastat
noorema sõbra edasi õppima Saksamaale Rositteni
purilennukooli.
5. juunil 1931. aastal asutati Viljandis Sakalamaa Õhuasjanduse
Ühing. Heinz von Ungern-Sternberg ostis Saksamaalt sportlennuki
Klemm L 25 b VII ja alustas septembris ümber Euroopa ringlendu:
Stuttgart, Köln, Calais, London, Pariis, Lyon, Marseille,
Torino, Milano, Trieste, Zagreb, Budapest, Praha, Görlitz,
Berliin, Varssavi, Königsberg, Kaunas, Riia, Tallinn, Viljandi.
Ringlennul kasutati Eesti Kiviõli „Estolini”
nime kandnud põlevkivist aetud bensiini. Kümne päevaga
oli läbitud ligi 5900 kilomeetrit.
Viljandi lennuväli avati pidulikult 10. juulil 1932. Lennuväljal
oli ka lennukuur (15 x 20 meetrit), selle kõrvale rajatud
lennuvälja vahi elamine ja veidi suurem ruum, mida kavatseti
kasutada reisijate ooteruumina.
20. veebruaril 1933 lendasid Brasche ja Ungern-Sternberg Viljandist
Riiga. See oli vastuvisiit eelmisel aastal Tallinna külastanud
eralenduritele. Järgmisel päeval tuldi tagasi. Järgnes
lend mööda Eestit mille käigus tehti paarikümne
päeva jooksul ring peale poolele Eestist, maanduti üle
150 korra ettevalmistamata platsidel. Kõikjal korraldati
kohalikele huvilistele väikese tasu eest lõbulende.
Suur propagandatuur lõppes 9. märtsil Põltsamaal.
|
Viljandi paruni mehaanikatöökojas ehitatud monoplaani
ES-AAC tiibadele on nende kandevõime kontrollimiseks
roninud: vasakult esimene L. Vellema, kolmas parun ise,
neljas insener K. Lemm, kuues lendur U. Brasche.
Villem Ilusa erakogu.
|
Lenduri tütrest
sai noorim reisija
1920. aastate lõpus
ja 1930. aastate alguses tegid Alexandrine von Mensenkampff, Emily
ja Heinz von Ungern-Sternberg kolmekesi koos mitu tehingut endiste
Viljandi mõisa maadega, mis nüüd olid juba linna
piires.
H. Ungern-Sternberg sai 27. septembril 1930 Viljandi linnapealt
August Maramaalt nimelise viseeringu insener F. Werncke projektile,
mille järgi ta võis Mõisa tee 12 asuva õllekeldri
ette ehitada autokuuri koos töötoaga. Detsembris 1932
asus Brasche Viljandis ehitama purilennukit, jaanuari lõpuks
oli lennuk enam-vähem valmis, 5. veebruaril 1933 tehti Viljandi
järvel esimesed proovilennud. Samal ajal oli juba alustatud
teise, veidi täiuslikuma purilennuki ehitust, millega oleks
olnud võimalik startida ka mootorlennuki pukseerimisel.
Alexandrine kinkis väimehele pulmadeks lennukimootori ja
Brasche ehitas Ungern-Sternbergi endisest kuulsast lennukist ES-UST,
millega Ulrich Brasche oli teinud 1932. aastal Põltsamaal
avarii, ümber uue lennuki. 1934. aasta suvel sündis
Tallinnas Karini ja Ulrichi tütar Rhona Alice, kellest sai
Eesti ajaloo noorim lennureisija – Brasche tõi naise
ja tütre Tallinnast koju Viljandisse lennukiga.
ES-UBA oli esimene purilennuki start mootorlennuki puksiiris Baltimail.
Varem oli selliselt purilennukeid õhku veetud vaid Saksamaal,
Nõukogude Venemaal ja Poolas. Esimesel stardil viis Ungern-Sternberg
Brasche piloteeritud purilennuki 500 meetri kõrgusele.
Brasche jätkas lende oma uuel purilennukil. Järgmine
start oli 1500 meetri kõrguselt millele järgnes umbes
pooletunnine vabalend. Siis õnnestus tal ühel tuulisemal
päeval leida Viljandi lähistel ka tõusvaid õhuvoole
ning tõusta iseseisvalt 900 meetri kõrguselt 1300
meetri peale. Sealt ta laskus paarsada meetrit, et seejärel
uuesti tõusta peaaegu sama kõrgele. Kokku kestis
lend üle 40 minuti. Kuna purilennukil endal ei olnud kõrgusemõõtjat,
siis oli Braschel sellel lennul kaasas ES-UBA pealt maha võetud
kõrgusmõõtja, mida käes hoides ta lennukõrgusi
fikseeris.
Uus purilennuk vajas ka publikule näitamist. Juba 22. juulil
lendasid Ungern-Sternberg (ES-UBA roolis) ning Brasche (purilennukis)
Pärnusse. 30. juulil lennati samamoodi Narva lennupäevale.
6. augustil 1933 peeti Viljandis maha Sakalamaa 2. Lennupäev.
Tallinnas alles valmis esimene purilennuk. Septembris osalesid
Ungern-Sternberg ja Brasche Jõhvis ja Tartus toimunud lennupäevadel.
Kokku lendas Brasche purilennukil Ungern-Sternbergi lennuki taga
üle 8000 kilomeetri.
1933/34. aasta talvel toimusid Viljandis esimesed purilennukite
ehitamise ning purilennu kursused, kuhu saabus 17 õpilast.
3. jaanuaril valmis esimene kursustel ehitatud lennuk, teine valmis
samuti enne kursuste algust. Kolmanda lennuki ehitus jätkus
paralleelselt kursusega.
Järgnenud purilennukursusel oli instruktoriks loomulikult
Ungern-Sternberg. 10. märtsil 1934 toimetati esimesed purilennu
eksamid Eestis. Kursuse lõpetasid õnnelikult kõik
22 kursanti, nende seas ka üks naispurilendur. 18 purilendurit
lõpetasid B-klassis, ülejäänud A-klassis.
9. juulil 1934 algas Viljandis teine purilennukursus, mis lõppes
augustis, seal oli vaid seitse õpilast, kes kõik
said A-klassi tunnistused.
Valitsus
oli unustanud Vabadussõja ideaalid
Oli kolmekümnendate
algus, ülemaailmne majanduskriis oli ka Eestisse jõudnud.
Sarnaselt paljudele teistele tundis ka Heinz Ungern-Sternberg,
et Eesti valitsus oli unustanud Vabadussõja ideaalid ja
ta ühines Vabadussõjalaste liikumisega. Mõlemad
lendurid olid tihedas kontaktis Artur Sirguga, nad viisid teda
ja teisi vabadussõjalasi ühelt koosolekult teisele,
tundes, et seisavad õige idee eest.
1934. aasta lõpp oli Ungern-Sternbergi perekonnale
ränkraske. 12. novembri varahommikul arreteeriti Heinz
Ungern-Sternberg ja Ulrich Brasche Perila mõisas Harjumaal.
Lendurid kinnitasid, et läksid pr Turmanni sünnipäevale,
kuid lennukil oli rohkem kütust kui tavaliselt ning mõlemal
mehel taskus Soome raha, kuid mitte Eesti oma. Nad pidid aitama
Artur Sirgul Helsingisse põgeneda. Sirk pääses
küll samal päeval vangivalvuri abiga põgenema
ja nad kadusid koos. Sirgul õnnestus põgeneda Luksemburgi,
kus ta kolm aastat hiljem mõrvati.
Viljandi eralendurid olid üksikvangistuses, tingimused,
nagu Tallinna Keskvanglas ikka, olid ebainimlikud, kuid ometi
kogesid vabadussõjalased vanglaski toetust: nad võisid
lugeda lennundusajakirju ja -raamatuid, Heinz von Ungern-Sternberg
töötas üksikkongis uue lennuki projekteerimise
kallal, tal oli oma joonestuslaud ja kuna oli talv ning päevavalgust
vähe, lubati tal osta oma kongi lakke parem lamp.
Ülekuulamised olid sagedased ja pikad, olukord närve
kurnav nii vangidele endile kui ka kodustele. Ühenduses selle
juurdlusega võeti Ungern-Sternbergilt lennuluba ära,
kuigi, nagu tollele ajale kohane, toodi ettekäändeks
hoopis üks varasem lennuõnnetus.
Detsembris 1934 visati mõlemad mehed juhatuse otsusega
tagaselja Sakalamaa Õhuasjanduse Ühingust välja,
neil keelati oma lennukeid Viljandi lennuväljal hoida ning
ka ise seal viibida. Mõlemad mehed istusid alles eeluurimise
all Patareis.
Samal ajal suri Viljandis Heinz von Ungern-Sternbergi ema, paruness
Emily Sophie Alexandrine von Ungern-Sternberg. Ajalehed pasundasid,
kuidas parun tuuakse küll koos vangivalvuriga ema matusele,
kuid viiakse pärast jälle kindlasse kohta tagasi. Nii
ka sündis. Lilled ema haual ei jõudnud talvekülmaga
veel närtsidagi, kui järgnes õde. Kui ema matmist
on maininud tollane Viljandi Pauluse koguduse õpetaja Jaan
Lattik hiljem oma paguluses kirjutatud mälestusteraamatus,
siis kuidas maeti 56-aastane Alexandrine Alice Emily von Mensenkampff
ja kui vaiksed võisid olla need matused, kuhu vangist venda
muidugi enam ei lubatud, ei tea keegi. Võib vaid oletada
kui raske oli rinnalapsega kahekesi jäänud Karin Gabriele
Braschel keset karmi talvekülma vanaema ja ema matmist korraldada.
21. veebruaril 1935 Sakalamaa Õhuasjanduse Ühingu
üldkoosolekul põhjustas juhatuse otsuse kinnitamine
sakslastest ühingu liikmete lahkumise. Eestlased, kes hääletasid
väljaviskamise poolt, kurtsid hiljem, et hääletus
oli avalik ja neil oli hirm Pätsi-meelsete kättemaksu
ees.
Ilma selliste lennundusfännideta, nagu Ulrich Brasche ja
Heinz von Ungern-Sternberg, kaotas Viljandi otsekohe oma positsiooni,
lakkas olemast parim lennunduskeskus Eestis ja klubi läks
väga kiiresti pankrotti.
Viljandis
toodeti busse Tallinnale, Tartule ja Narvale
Jäänud poliitilistel
põhjustel ilma lennulitsentsist, otsustas Heinz oma garaažis,
kus varem tehti lennukeid, nüüd autobusse tootma hakata.
Brasche käis Saksamaal Mercedes-Benziga läbi rääkimas
ja töö võis alata täie hooga. Need olid
Eesti tuleviku-bussid!
1936. aasta aprillis registreeriti Kaubandus-tööstuskoja
äriregistris „Viljandi mehaanika-töökojad
H. Ungern-Sternberg & Ko”, mille ainuke täisosanik
oli Heinz Ungern-Sternberg ise ja mis asus Viljandis, Mõisa
tee 12. Viljandi mõistes oli tegu suurettevõttega,
kus 1937. aastal töötas 73 ja 1938. aastal 63 töölist.
Ungern-Sternbergi ettevõte keskendus peamiselt bussikerede
ehitamisele. 1938. aasta jaanuari alguses tähistati pidulikult
tööstuse juurdeehituse valmimist, firmal oli Tartust,
Tallinnast ja Narvast busside ehitamiseks rohkesti tellimusi.
Aprillis valmisid kolm esimest Tallinna linnavalitsuse tellimisel
ehitatud nn Tallinna-tüüpi bussi. Sama aasta märtsis
oli valminud Narva linnavalitsuse tellitud kaks, tõenäoliselt
samuti nn Tallinna-tüüpi bussi (36 ja 38 istekohaga)
ning Sotsiaalministeeriumi Tervishoiu Peavalitsuse tellimusel
ehitatud kaks sanitaarautot. Ühe neist kavatses ministeerium
suunata Petserisse, teise Viljandisse. Mais tellis sama aasta
suvel üle võetava Viljandi linnasisese bussiliini
Linn – Raudteejaam ja avatava uue liini Pärnu mnt –
Kivistik tarbeks töökojast uue bussi Viljandi linnavalitsus.
Vähemalt 28–29 istekohaga bussi hinnaks arvestati 14
500 krooni. Uus sinist värvi autobuss valmis augustiks, esimene
proovisõit veel viimistlemist vajava bussiga tehti 1. augusti
õhtul. Teine Viljandi linnavalitsuse tellitud autobuss
valmis tööstuses 1939. aasta juuni alguses ja läks
liinile 15. juunil. Bussi hinnaks kujunes 15 000 krooni ja see
oli üldjoontes eelmise bussi sarnane.
1939. aasta jaanuari alguses valmis Ungern-Sternbergi töökojas
Tallinna linna tellimusel ja gaasikaitse eriteadlaste jooniste
järgi Tallinna tuletõrje lendsalgale ehitatud furgoonkerega
gaasikaitseauto 14 hj Opel-Blitzi alusele. Auto ehitamine läks
maksma 11 000 krooni ja selles olid gaasikaitse, esmaabi ja degaseerimise
osakond; varustuse hulka kuulus kaks kanderaami, gaasimaskid,
hapnikuaparaadid, „gaasiluure” anumad, ravimid, tööriistad
jne. Auto tagaosas asus pesemisruum soojaveedušiga. Rahuajal
oli sõiduk kasutatav esmaabiautona vingu- või gaasimürgistusi
põhjustavate suuremate õnnetuste puhul. Tegemist
oli esimese taolise eriautoga Baltimail ja isegi soomlastel ei
olevat tol ajal veel sellist sõidukit olnud.
Kuid nüüdseks oli Eestis poliitiline kliima jälle
muutumas. Ilma Artur Sirgu vastuseisuta olid Konstantin Pätsil
vabad käed. Kommunistlik infiltratsioon, süvenevad saksavastased
meeleolud, üldine ebatervislik atmosfäär, suurenenud
ebakindlus ja rahutus. Üha enam ja enam nooremaid baltisakslasi
pettus Eestis.
1939. aasta sügisel lahkusid Ungern-Sternbergid Viljandist
– linnast, mida see perekond oli väga armastanud ja
mille ilmet nad olid kujundanud kolme inimpõlve jooksul.
Heinz Oswald Paul Richard von Ungern-Sternberg langes 1945. aasta
jaanuaris saksa rahvaväe ehk Wolksturmi koosseisus Preisimaal,
praeguse Poola territooriumil. 1944. aasta septembris oli ta saanud
teada oma ainsa poja Wolf Otto von Ungern-Sternbergi surmast.
|
Mõisa kalmistul laiutab praegu laulupeo tule-urn,
kuigi keegi Viljandi volikogu liikmetest oma esivanemate
hauale samasugust küll ei soovi. Foto:
Jaan Männik
|
Kalmistu
rüüstamise lugu
Ungern-Sternbergide
perekonnakalmistut rüüstati Viljandis tõenäoliselt
juba esimesel punasel aastal. Teada on, et sõja ajal peeti
Viljandis üks laulupidu, kus lauldi samasuguseid eesti laule,
nagu enne sõda, kavas oli vaid üks kohustuslik saksa
laul – Schilleri ja Beethoveni „Ood rõõmule”,
sama laul, mida me täna Euroopa hümniks peame. Saksa-aegsel
laulupeol oli lauluväljaku kujunduseks kannel.
Esimestel nõukogude okupatsiooniaastatel püstitati
mõisa kalmistu müürile plank ja kalmistu jäi
plangu taha. Sinna justkui ei lubatud minna, kuid inimesed mäletasid
veel, et seal on hauad. Plangu kaunistuseks aga olid hiid-Leninid
ja -Stalinid ning muud praegustele inimestele juba täiesti
tundmatud näod ja loomulikult ohtrasti punalippe.
Suurem osa viljandlasi oli linnast lahkunud. Sakslased, kelle
protsent oli Viljandis Eesti kõrgeim, lahkusid 1939, parem
osa eestlastest küüditati 1941, kes veel alles, lahkus
1944, siia jäid kas väga vanad, väga vaesed või
uue võimu ustavad käsilased. Lisandus veel 1949. aasta
küüditamine, samal ajal voolas Viljandisse pidevalt
sisse võõrast rahvast. Ja nii juhtuski, et 1960.
aastatel mindi labidate ja kirkadega mõisa kalmistule.
Alles siis lükati ümber parunipere liikmete suured hauaplaadid,
need jäid mullavalli alla. Lauljatele mõeldud betoontrepp
valati nüüd juba osaliselt kalmistu territooriumile,
lõhuti ka ülemine pool mõisa kalmistule viivast
trepist, kuid värav pidas vastu peaaegu Eesti vabanemiseni.
1980. aastate alguses oli ju Viljandis ikka veel elus neid vana-aja
inimesi, kes kandsid endaga Viljandi hõngu. Need olid Heinz
von Ungern-Sternbergi põlvkonnakaaslased, kelle viimastele
esindajatele oli määratud lahkuda siis, kui meil riigikord
küll vahetus, kuid püünele trügisid ja on
sinna tänaseni pidama jäänud aktiivsed komsomolkused,
kes olid tulnud kodudest, kus neile ei õpetatud, et surnuaias
ei tohi joosta ja lärmata. Need linnajuhid panid Ungern-Sternbergide
perekalmistule laulupeotule urni ja arvasid, et paruneid, vapse
ja natse, ei mäleta enam keegi, sest ainukesed lubatud kujud
ajaloost, keda tuleb kiita ja ülistada on Päts ja Laidoner.
2004. aastal sai Viljandi
linn Eesti riigilt paar üksteisega külgnevat endist
kinnistut, millest mõni oli ka eelmisel eesti ajal olnud
riigimaa. Kummalisel kombel ei huvitanud kumbagi osapoolt (riiki
ega linna), et mõisa kalmistu ehk kinnistu nr 19, oli jäetud
riigistamata ning olnud matmispaik. Nõukogude kasvatusega
praegused linnajuhid ei tea, et surnuaed on püha paik ja
nad ei hooli sellestki, et samale kalmistule on maetud juba keskajal.
Linnapea Loit Kivistik kinnitas Eesti Rahvusringhäälingule,
et tema ei näe, et see (Ungern-Sternbergid? Mälestus
vanast Viljandist? Või et käituksime tsiviliseeritud
inimestena?) midagi linna ajaloole juurde annab. Niisiis on uus
kinnistupiir nihutatud 9 meetrit kalmistule ning üle haudade
on planeeritud kergliiklustee ja laternapostid. Viljandist on
saamas metslaste, tölplaste ja põmmpeade kants.
* * *
Graniitsammas lennunduse
pioneeridele
|
Kullamaa kirikuküla muruplatsile püstitati 2011.
aastal Eesti lennunduse pioneeride, Alexander Liwentaali
ja Ulrich Brache mälestuseks graniitsammas. Foto:
online.le.ee
|
Maailmas on palju rahvusi,
kel pole oma riiki ja palju riike, mille riigikeeleks pole selle
põliselanike emakeel. Eestil on olnud õnne: taastatud
on riiklik iseseisvus ning alles hoitud ka oma keel ja kultuur.
Kas ja kuidas see ka edaspidi õnnestub, sõltub paljuski
meist endist, eriti olulisel määral aga tahtmisest ja
soovist meeles pidada minevikus toimunud sündmusi ja inimesi.
Läänemaal, Kullamaa kirikuküla muruplatsil kõrgub
2,5-meetrine graniitsammas, mis püstitati 2011. aasta sügisel
kodukandist pärit Maailma ja Eesti lennunduse pioneeride,
Alexander Liwentaali ja Ulrich Brache mälestuseks. Olgu see
fakt meeldetuletuseks ja märgiks viljandi linnajuhtidele,
kuidas võiks teeneka Viljandlase ja Eesti lennunduse suurkuju
Heinz Ungern-Sternbergi mälestust jäädvustada.
Loit Lepalaan,
Kullamaa Kihelkonnamuuseumi juhataja
* * *
Glehnide perekonnakalmistu
ja Kochide kabel taastati koostöös Tallinna linnavõimuga
Perekond Glehnide matmispaiga
Nõmmel korrastas Tallinna linn linnavalitsuse süsteemi
erinevate allüksuste (Tallinna Kultuuriväärtuste
Amet, Kommunaalamet, Keskkonnaamet, Nõmme Linnaosa Valitsus)
omavahelises koostöös. Töid finantseeriti linna
eelarvest ja tegemist on nüüd linnale kuuluva ja linna
hooldatava objektiga. Nõmme linnale aluse pannud ja palju
põnevaid ehitisi püstitanud Nikolai von Glehn ja tema
poeg Manfred, kes kaua juhtis Nõmmel baptistikogudust,
olid ja on Nõmme identiteedi seisukohalt väga olulised
isikud. Kuigi sellele kalmistule Mustamäe nõlva all
ei ole maetud kumbki neist ise, vaid von Glehnide teised pereliikmed,
on see koht nõmmekatel ikka meeles olnud ja unustusse jäänud
aadlikalmistu korrastamist taotlesid ning aitasid läbi viia
ka kodanikuühendused ning ümbruskonna elanikud.
Tallinnas on korrastatud teinegi mõisakalmistu: Kochide
perekonnakalmistu Pirital velodroomi taga, hilisema Pirita uue
kalmistu naabruses. Muu hulgas taastati Nõukogude ajal
varemetesse jäänud mälestuskabel. Töid
finantseeris siingi Tallinna linn, aitasid aga ka Kochide perekonna
järeltulijad. Kabeli taasõnnistas Pirita kloostri
vaimulik Vello Salo. Nii von Glehnide perekonnakalmistu kui Kochide
matusepaik koos kabeliga on ka riiklikult kaitstavad kultuurimälestised.
Oliver Orro,
Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse
ja restaureerimise osakonna õppejõud
* * *
Pärandi hoidmisest
|
Kirikus on säilinud 1907. aastal surnud paruni hõbedased
kirstuplaadid, Pauluse kogudus tunneb oma ajalugu ja teab,
kuidas nende kirik tekkis.
Foto: Jaan Männik
|
Parunite Ungern-Sternbergide
vana aadlisuguvõsa, mille oksad ulatuvad Viljandisse, pärineb
Erastvere mõisast Kanepi kihelkonnast. Nende mõisahoonesse
asutati eesti Wabariigi poolt 1926. aastal psühhokroonikute
kodu, kuhu koondati ravimatud haiged üle Eesti, ka Viljandimaalt.
Meil on kaks Ungern-sternbergide perekonnakalmistut, mis mõlemad
reostati nõukogude võimu poolt „proletaarse
klassivõitluse” tuhinas, nagu Viljandiski. Vanem perekonnakalmistu
Kanepi kiriku läheduses Mäe kalmistul oli muudetud prügimäeks.
1980. aastatel likvideeriti sealt kohalike inimeste talgutega
prügimägi ja kalmistu korrastati. Pärast sidemete
loomist 1996. aastal Erastvere mõisa viimase järeltulija
Gerd von Ungern-Sternbergiga on see kalmistu kaitse all. Tema
abiga püstitati sinna uus mälestussammas kõigi
kihelkonna mõisatest pärinevate Ungern-Sternbergide
mälestuseks, mõni aasta hiljem lisati tahvel 26 sinna
maetud isiku andmetega ja restaureeriti kalmistumüür.
Viljandi lossi ehitaja August Paul von Ungern-sternberg rajas
1883. aastal oma mõisa parki Erastvere mõisa pärandkalmistu
koos kabel-kirikuga „Marienkapelle”, mis pühitseti
ootamatult haigestunud tütre Marie nimele, kelle kaasavarast
kirik ehitati. Kiriku lammutas Erastvere erihooldekodu 1972. aastal
ja perekonnakalmistu kasvas võssa. Ka meil oli pargis
laululava 100 meetrit eemal kalmistust, aga me viisime lauluväljaku
teise järve – Jõksi järve kaldale. 1997.
aastal pärandkalmistu taastati, kiriku vundamendile püstitati
mälestuskabel. Kabelisse on paigaldatud ka epitaafid Viljandi
Ungern-Sternbergide perekonnakalmistule maetud Marie von Ungern-Sternbergile,
tema vanaisale Condratile ja vennapojale Gerhardile. Mõlemaid
kalmistuid hooldatakse regulaarselt. 2005. aastal ehitati Gerd
ja Martha von Ungern-sternbergide soovil vana Erastvere mõisa
kivihoone Erastvere järve kaldal ümber kabel-kirikuks
hingehoiuks ja regulaarseteks jumalateenistusteks hooldekodu patsientidele.
Kui kõrge ametimees küsib, mis kasu Viljandi linnale
tuleb Ungern-Sternbergide perekonnakalmistu taastamisest koos
Katariina kabeliga, siis arvan, et eelkõige saab ausalt
ja häbenemata silma vaadata oma lastele ja õpetada
neile, et pühitsetud viimast aset – surnuaeda, kuhu
me kõik kunagi viimsele unele läheme, ei tohi rüvetada,
selle üle ilkuda, ei seal ratastega ringi rallida, sealt
midagi kaasa võtta ega sinna midagi peale ehitada, kas
või kõige suuremas maahädas.
Ajalugu ei saa suvaliselt ümber muuta. Viljandisse tullakse
ka mujalt maailmast seda väikest perekonnakalmistut külastama,
ka tuleval-aastal üleilmsel Ungern-Sternbergide perepäeval.
Ärgem unustagem, et siin, meie kodumaal, on ka selle väikese,
kõrge vaimsusega rahvakillu – baltisakslaste –
igivanad juured, nende kultuuripärand jäi saatuse tahtel
meie hoida koos nende esivanemate haudadega. See on meie kohus.
Milvi Hirvlaane,
ajaloolane, koduuurija
|
|
|
