|
|
Teated tegelikkusest ehk miljon
eestlast?
tekst: Ago Teder
„Linnastumine
on olnud ajalooline vajadus, kuid maa tühjenemine saab riigile
omakorda saatuslikuks, sest linnades sünnib palju vähem
kui sureb ja seega kujunevad linnad meil eesti rahva surnuaiaks.
Linnastumine on ohtlik ka pärivusbioloogiliselt, sest linna
voolab sotsiaalbioloogiliselt väärtuslikum osa rahvast.”
Hans Madissoon, „Eesti rahva tulevik”, 1935
Karl Marks
oli juba 19. sajandil ennustanud, et „suurmaaomandus õõnestab
tööjõudu selles viimases valdkonnas, kus tööjõu
ürgne energia pelgupaika leiab ja kus ta natsioonide elujõu
uuendamise reservfondina säilib – nimelt külas
eneses”.
Suurmajandites ratsionaliseeritakse tööjõuvajadus
masinate abil ning vabanenud rahvaosa suundub linnadesse. 20.
sajandil oli ka eestlaste linnastumine kiirenenud ning haritlased
said aru, et „linnastumine on olnud ajalooline vajadus, kuid
maa tühjenemine saab riigile omakorda saatuslikuks, sest
linnades sünnib palju vähem kui sureb.” (H. Madissoon).
Eesti eripära nähti veel selles, et „siin on etnose
elujõu kandjaks olnud maarahvas, sest linnad on kogu ajaloo
vältel olnud maarahvale suureks võõraks koldeks,
kus palju eesti halge on segapuutuhaks põletatud.”
(K. Liidak)
Kui ENSV-s toiminud majandusmudel säilitas maal arvestatava
osa eestlastest kolhoositalurahvana, siis järgnev soov taastada
taluühiskond väike-, kesk- ja suurtalude kooslusena
luhtus ning maal soositakse riiklikult ratsionaalset suurtootmist.
Tingimused eestlaste sunnitud (kiirendatud) lahkumiseks maapiirkondadest
on justkui olemas, kuid Eesti oludes ei saa see olla „ajalooline
paratamatus”. Läinud poolsajandil on kolonisatsioon
idast muutnud oluliselt Eesti linnarahvastiku koosseisu, eestlaste
ja mitte-eestlaste suhe on seal 50:50 ning paljudest linnadest
on saanud taas „võõrad kolded”. Kui linnastumise
eeskujuks tuuakse meil Soomet ja teisi Euroopa riike, siis seal
pole linnade etniline ja kultuuriline koosseis nii tasakaalust
väljas kui okupatsioonijärgses Eesti Vabariigis.
Eesti linnarahvastikus ületab suremus sündimuse, näiteks
Viimsi vallas on perekonnas keskmiselt üks laps, mõnedel
andmetel oli maaeestlastel perekonnas keskmiselt 2,5 ja linnaeestlastel
1,8 last (Meie Maa, 31.08.2001). Rooma klubi arvates päästab
linnastumine maakera ülerahvastatusest juba sajandi teisel
poolel, sest „järjest rohkem inimesi elab selleks ajaks
linnades ning sündide arv väheneb kiiresti.” (ÕL,
10.05.2012)
Sundlinnastamine
Et Eesti riigi ülesanne
on säilitada „eesti rahvust ja kultuuri läbi aegade”,
peab ta lõpuni lahtirääkimata ohtudega regionaalpoliitikas
lähtuma ennekõike sellest imperatiivist. Eesti regionaalpoliitika
peaeesmärk peab olema üle-eestilise ühtlase asustuse
säilimine (seda lubas ainsana peaminister Tiit Vähi)
ning ettevõtluse, majandustegevuse ja kultuurielu edendamine
väljaspool multi-kulti Tallinna ja Harjumaad. Kõrginternetiseeritud,
ainult 120 km raadiusega territooriumil on endastmõistetav
ka riigi keskasutuste, administratiivüksuste ja oluliste
rahvuskultuuriobjektide ühtlane paiknemine üle Eesti
– maakonnalinnades ja suuremates vallakeskustes, et sel teel
säiliksid töökohad ning riigi kohalolek. On aeg
lõpetada ENSV unistus Tallinnast kui miljonilinnast,
metroojaamadest Lasnamäe ja Mustamäe vahel jne.
Praeguse sundlinnastamisega on käivitatud vastupidine protsess
– riigivõim (ametnike töökohad) ja inimesed
lahkuvad maalt. Sellele juhtis äsja Paide linna näitel
tähelepanu ka president Ilves. Rein Taagepera sõnul
toimuks kolmes „oblastikeskuses” justkui eesti rahva
„klimbiks keetmine”, mida ei söandatud isegi ENSV-s
teoks teha. Kaudne sundus (töökohad, teenused, koolivõrk
jt) traditsioonilistelt elupaikadelt ümberasumiseks, loob
ettearvatult kodu- ja perekonnakriise, kahandab sündivuse
ning äsja kättevõidetud enesekindluse oma riigis.
Edgar Savisaare sõnul on tulevikus möödapääsmatu
see, et „venelased nihkuvad rohkem Läänemere kallastele
ning täidavad siin demograafilise depressioonilehtri tekitatud
tühiku. (Peaminister 2005). Iibekriis ning lisaks paljude
eesti noorte lahkumine Eestist loobki eelduse edaspidi „kahe
võrdväärse kogukonna” tekkeks ning suhtluse
korraldamiseks „ilma ühte teisele allutamata” (Mati
Heidmets „Eestilik või läänelik?”,
Rahva Hääl, 27.09.1991)
Maagümnaasiumide
kadumine
Et valdade liitumise
ja sundliitmise poliitika kohtas vastuseisu, võeti appi
järjekordne „koolivõrgu korrastamine”. Sundus
peideti kavasse luua põhikoolist lahutatud „eriti
kvaliteetsete” õpetajatega ning kõikidele „võrdväärset
haridust” andev gümnaasiumide võrk, milles gümnaasiumil
peab olema kolm suunda, järelikult klassil kolm paralleeli.
Et maagümnaasiumides jätkub lapsi ühe, ka kahe
paralleelklassi jaoks, tuleb gümnaasiumide arvu isegi kolmveerandi
võrra vähendada. Edasi „on päevselge, et
maagümnaasiumide kadumine mõjutab otsuseid maale elama
jääda ning väga oluliselt kohalikku kultuuri,”
kirjutab Rannu vallavanem Uno Rootsma. Ümberasumisega kaob
maaperede enesevarustamise võimalus (aiamaa, loomapidamine
jms), tekib uusi laenuvõlglasi välispankadele ning
kaob soov veel lapsi saada. M. Pau näeb vanuseastmete lahutamises
kahju ka koolide siseelule ja distsipliinile, sest „kahtlemata
on gümnasist see, kelle lähedus sunnib põhikooliealisi
ärplejaid end taltsutama või ka vanematelt eeskuju
võtma... ning gümnasistid on tavaliselt kõige
särtsakamate ja uuenduslikumate ürituste korraldajad.”
Ebaküpsete noorte kodukohast, vanematest ja vendadest-õdedest
irrutamisega ning haritlaste ilmse üleprodutseerimisega nn
„pehmetel erialadel”, saadakse kõrge enesehinnangu
ning tarbimisvajadusega inimeste hulk, kes Eestis töökohta
ei leia (kadunud on ca 200 000 töökohta) ning „inimväärset
elu” otsides suunduvad Euroopasse ja maailma. Eesti naiste
läbilöögivõimest erinevates riikides ja
kultuurides jagatakse pidevalt raamatuseeriates (“Minu Austraalia”,
“Minu Egiptus” jt) ning rahvusringhäälingu
saadetes.
Lõimumise
retoorika
Maarahva linnastumise
sihte avab mahukas „Eesti lõimumiskava 2008–2013”
ning uueks märksõnaks on juba 2008. aastal Marju Lauristini
välja käidud „eesti kogukond”. Selle järgi
pole eestlased põlisrahvas oma maal ning seda põhimõttelist
muutust on Postimehes Helju Vals nimetanud „valeks, millega
minnakse eesti olemise vastu” (PM, 16.05.08).
Marju Lauristin taunib „eesti poliitikat kummitavat suletust”
ning paneb lõimumise kohustuse eesti kogukonnale: „me
peame suutma venekeelse kogukonnaga suhelda”, „eestlased
peaksid suheldes venekeelse elanikkonnaga ennast kriitilise pilguga
üle vaatama” ja „nagu ütlesid eesti noored,
siis nad tahaksid venelastega rääkida ühisest eesti
asjast” (PM, 17.03.2008)
Mis saab edaspdi etnilist kuuluvust tähistavast sõnast
“eestlane”? Meenub, et juba aastaid tagasi oli Rein
Taagepera ennustanud, et eestlasi ootab ees – kas hääbumine
või segunemine. Kui „kogukondade” suhtluses räägitakse
ikka veel venelastest, siis eestlaste puhul ongi etnilise faktori
rõhutamist juba taunitud: „me peame saavutama murrangu
hoiakus, mille kohaselt eestlane on lojaalne oma etnilisele rahvusele,
mitte rahvale (J. Aaviksoo, PM, 5.06.96). Oma erakonna uue nn
„avatud rahvusluse” sisu ongi Aimar Altosaar selgitanud,
et “eestlaseks ei sünnita”, “eestlaseks võib
saada igaüks” (EPL, 25.03.08) ning peagi näeme
tõmmusid kaunitare laulukaare all. Juba varem, Eesti Vabariigi
75. aastapäeva eel, oli isamaaliitlane Mart Nutt postuleerinud
(lugenud tõestamatult kehtivaks) väite, et iga Eesti
Vabariigi kodanik ongi eestlane! (RH, 23.02.1993).
Kui viimatiöeldu tõeks osutub, on Lennart Meri 1988.
aasta kõnes „Kas eestlastel on lootust?” seatud
eesmärk – 2015. aastaks miljon eestlast – uute
kodanike abiga juba täitunud. Eestis on kodanikke juba praegu
1 128 200!
|
|
|
