Kultuur ja Elu 3/2012


Kultuur ja Elu 2/2012

 

 

 

 


Mäss allveelaevade hävitajal Storoževoi

Ajakirjast Literaturnaja Gazeta,
tõlkinud Kalju Mätik.

Allveelaevade hävitajal Storoževoi teeninud kolmanda järgu kapten Sablin esitas 1975. aasta sügisel laeva raadio kaudu hulga poliitilisi ja sotsiaalseid nõudmisi, muu hulgas kõlas üleskutse kõrvaldada NLKP ühiskonna juhtimisest ning luua uus „progressiivsem” partei.

Oktoobrirevolutsiooni 58. aastapäeva tähistamise eelõhtul sisenesid Daugava jõe suudmesse Punalipulise Balti Mere Laevastiku sõjalaevad, mis pidid osa võtma sõjamereparaadist. Nende seas paistis välja muljetavaldavate mõõtmete ja võimsa relvastusega pealveelaev pardanumbriga 500 – suur allveelaevade hävitaja Storoževoi.
Laev saabus Riiga Baltiiskist, kuhu ta enne seda oli üle viidud Põhjamere laevastikust. Pärast pühi pidi Storoževoi minema dokki Liepajas, seepärast oli kogu võimsa relvastuse laskemoon, välja arvatud meeskonna käsirelvade oma, antud kaldapealsetesse ladudesse ajutisele hoiule.
Komandöri asetäitjaks poliitalal oli Storoževoil kolmanda järgu kapten V. Sablin, ohvitser, kes oli lõpetanud Sõjalis-poliitilise Akadeemia kiitusega, keda oli autasustatud kolmanda järgu ordeniga „Teenistuse eest NSVL-i relvajõududes” ning kellest meeskond lugu pidas.

Täiesti salajane
NLKP KK: Riikliku Julgeoleku Komitee on lõpetamas juurdlust kolmanda järgu kapteni V. V. Sablini ja teiste sõjaväelaste kriminaalasjas, kes osalesid 8. ja 9. novembril 1975 kuritegelikus aktsioonis suurel allveelaevade hävitajal Storoževoi.
„On kindlaks tehtud, et selle kuriteo organiseerija Sablin, olles sattunud revisionistliku ideoloogia mõju alla, oli mitme aasta jooksul nõukogude tegelikkuse suhtes vaenulikult häälestatud. Aprillis 1975 pani ta oma mõtted kirja, salvestas need magnetofonilindile ja sündmuste ajal Storoževoil esines isikkoosseisu ees nõukogudevaenuliku kõnega. Sablini poliitiline „platvorm” sisaldas komplekti kodanlikult propagandalt laenatud laimavaid väiteid marksistlik-­leninliku õpetuse „vananemisest” ja NSVL-i riigi- ja parteiaparaadi „bürokraatlikust ümbersünnist” ning üleskutsed kõrvaldada NLKP ühiskonna juhtimiselt ja luua uus, „progressiivsem” partei. 1975. aasta kevadel töötas ta välja üksikasjaliku plaani sõjalaeva hõivamiseks, mida kavatses kasutada kui „poliitilist tribüüni”, et esitada nõudmisi riigikorra muutmiseks NSV Liidus ja võitluseks nõukogude võimuga. Ta organiseeris ja viis läbi suure allveelaevade hävitaja omavolilise väljaviimise Nõukogude Liidu territoriaalvetest. Need teod ON KVALIFITSEERITUD kodumaa reetmisena... ”

Allkirjad:
KGB esimees Andropov, peaprokurör Rudenko, kaitseminister Gretško, NSVL-i ülemkohtu esimees Smirnov

Aparaat on nakatatud korruptsioonist ja karjerismist

„Kõigile! Kõigile! Kõigile! Seltsimehed, kuulake sõnavõtu teksti, millega me kavatseme esineda raadios ja televisioonis.
Meie eesmärgiks on tõsta tõe hääl. Meie rahvas on juba küllalt kannatanud ja kannatab oma poliitilise õigusetuse pärast. Ainult spetsialistide kitsale ringile on teada, kui palju kahju on toonud ja toob riigi- ja parteiorganite voluntaristlik sekkumine relvastatud jõudude ja maa majanduse arengusse, rahvusküsimuste lahendamisse ja noorsoo kasvatamisse. Eeldame, esiteks, et praegune riigiaparaat tuleb põhjalikult puhastada, aga mõningates sõlmedes purustada ja ajaloo prügikasti heita, kuna see on sügavalt nakatatud onupojapoliitikast, korruptsioonist, karjerismist ja ülbusest rahva suhtes. Teiseks, prügikasti tuleb saata valimissüsteem, mis muudab rahva ilmetuks massiks. Kolmandaks, tuleb likvideerida kõik tingimused, mis loovad riigi ja parteiaparaadi kõikvõimsuse ja kontrollimatuse rahvamasside poolt...
Me oleme kindlalt veendunud, et paljud ausad inimesed NSV Liidus tunnevad vajadust välja öelda oma seisukoht riigi siseolukorra kohta, ja samuti kriitiline seisukoht NLKP Keskkomitee ja Nõukogude valitsuse suhtes...
„Olles pingsalt ja kaua mõelnud edasise tegevuse üle, võtsin vastu otsuse – lõpetada teooriaga ja hakata praktikuks. Sain aru, et vajalik on mingisugune tribüün, millelt saaks hakata välja ütlema oma vabu mõtteid praeguse olukorra muutmise vajalikkusest. Ma arvan, et selle tribüüni jaoks laevast paremat ei leia, aga meredest on kõige parem Balti meri, kuna see asub Euroopa keskel...
Kellelgi Nõukogude Liidus ei ole ega saagi olla sellist võimalust nagu meil, nõuda valitsuselt luba esineda televisioonis riigi siseolukorra kriitikaga...”

Sablini esinemisest laeva raadios

Ülestõus Storoževoil

Esimene pidulike ürituste päev Riias läks nii, nagu olid planeerinud kohalikud võimud: toimus maavägede paraad ja merel sõjalaevade paraad. Sõjalaevad olid lippudega kaunistatud ja öösel tuledega valgustatud. Saabus 8. novembri õhtu. Kell 21.40 kuulutati Storoževoil laeva siseside kaudu signaal „Üldine kogunemine”, mille kohaselt madrused ja allohvitserid rivistusid alumisele suurtükitekile laeva ahtris, ohvitserid aga kogunesid mitšmanite ühiskajutisse. Enne seda oli Storoževoi komandör Potulnõi meeskonnast isoleeritud. (Talle oli Sablin jätnud kirja, milles kirjeldas meremeeste väljaastumise motiive: „...me ei ole kodumaa reeturid, aga meie väljaastumisel on puhtal kujul poliitiline iseloom. Tarvis on rahvas üles äratada poliitilisest talveunest!...”)
Sablin pöördus madruste ja allohvitseride poole lühikese kõnega (tema vaated olid salvestatud magnetofonilindile ja öö jooksul anti neid mitu korda edasi laeva translatsioonivõrgu kaudu). Enne seda oli neid salvestusi juba kuulanud üksikud meeskonnaliikmed.
Umbes samade sõnadega pöördus Sablin laeva ohvitseride ja üleajateenijate poole. Nende seas ei toetanud teda kõik: peaaegu pool kohalolijatest keeldus hääletamisel sellest aktsioonist osa võtmast. Neile tehti korrektselt ettepanek minna ühte alumistest isoleeritud ruumidest, kuna laev hakkas varsti valmistuma mereleminekuks. Ei läinud ka ilma apsudeta: ohvitser-mehaanik Firssovil, kes oli laeva ÜLKNÜ komitee mittekoosseisuline sekretär, õnnestus salaja minna kõrvalolevale allveelaevale ja teatada selle komandörile mässust allveelaevade hävitajal Storoževoil. See võimaldas kiiresti teavitada laeval toimunust kohalikku ja laevastiku kõrgemalseisvat juhtkonda ning võtta tarvitusele kiired abinõud ülestõusu mahasurumiseks.
Pärast 9. novembri keskööd hakkas Storoževoi, mida juhtis Sablin, liikuma Daugava suudmest välja. Tema järel liikusid piirivalve valvelaevad, mida oli juba teavitatud erakorralisest sündmusest Storoževoil ja millel olid kahuritelt ja kuulipildujatelt katted maha võetud. Piirivalvurite küsimusele laeva merelemineku eesmärgist anti vastuseks: „Me ei ole äraandjad, me läheme Kroonlinna”. Varsti läbis Storoževoi piirivalvekaatrite saatel Daugava suudme ja väljus Riia lahte, võttes kursi põhja poole, Irbeni väinale.
Hiljem süüdistas kohus, kes töötas vastavalt kõrgemalt saadud juhtnööridele kodumaa reetmise versiooni kallal, Sablinit diletantlikult selles, et kuna ta viis Storoževoi läbi Irbeni väina, siis järelikult hoidis ta kurssi Rootsi suunas. Kuid iga Balti laevastiku meremees võib kinnitada: kõige lühem tee Kroonlinna oleks läinud rangelt ida suunas, läbi Muhu väina, kuid praktiliselt oli see kurss niisugusele suurele laevale nagu Storoževoi väga ohtlik, Lääne-Eesti saarestiku kitsuste, madalike ja leetseljandike juurest läbi sõitmine oli alati kõrgendatud risk. Peale selle ei olnud laeval tüürimeest.
Tema kohustusi, nagu ka puuduoleva vanemabi kohustusi, täitis Sablin.Ka ei olnud Storoževoil Muhu väinast läbiminekuks vajalikke dokumente. Peale selle teadis Sablin, et sel marsruudil sõites võidakse tema laeva tulistada rannakaitse suurtükkidest ja raketiseadeldistest. Samuti oleks olnud suhteliselt lihtne peatada laev kitsustes, tõkestades tema tee teise laevaga.
Seepärast oli Storoževoi kurss Riia lahest loode suunas Irbeni väinast avamerre juba sellistele laevadele soovitatud laevateeks.

Puruks pommitada ja põhja lasta!

Sablin viis laeva merele ning saatis oma esimese kodeeritud radiogrammi tolleaegsele NSVL-i Sõjamerelaevastiku ülemjuhatajale Gorškovile, teatades selles, et Storoževoi, reetmata kodumaa lippu ja kodumaad ennast, suundub Leningradi eesmärgiga esineda televisioonis pöördumisega Leningradi ja riigi töötajate poole, aga samuti kutsub laeva vabale territooriumile valitsuse ja partei keskkomitee liikmeid, et kanda ette konkreetne programm nõudmistega ühiskonna õiglaseks sotsiaalseks ümberkorraldamiseks. Samaaegselt ülestõusnud laeva raadiojaam andis paljudel sagedustel edasi kodeerimata teksti: „Kõigile! Kõigile! Kõigile! Suurel allveelaevade hävitajal Storoževoi on heisatud eesseisva kommunistliku revolutsiooni lipp!” Moskvast ja Kaliningradist Liepaja sõjamerelaevastiku baasi tulnud käskluste alusel saadeti sealt lahinguhäire korras Storoževoi suunas suur grupp eri klassi kuuluvaid sõjalaevu allveelaevast kuni torpeedokaatriteni, nende hulgas ka laevad meredessantväelastega.
Kõrgem sõjaline ja riigi juhtkond andis käsu: „Peatada mässuline laev. Sõidu jätkamisel avada tuli, pommitada puruks ja uputada.” Kõige esimestena said selle korralduse laevad, mis saatsid Storoževoid, ja andsid talle edasi nõudmise: „Peatuge! Vastasel korral avame tule ja hävitame laeva.” Seejärel tuli radiogramm Balti Laevastiku ülemalt: „Irbenist teid välja ei lasta. Mitteallumise korral hävitame.” Siis selgitas Sablin oma laeva translatsiooni kaudu piirivalve meremeestele oma kavatsusi ja need, olles ta ära kuulanud, ei hakanud relvi kasutama relvitu laeva vastu. Küll aga kasutas relvi 9. novembri 1975. aasta hommikul meie lennuvägi. Lahinguhäirega tõsteti õhku Balti sõjaväeringkonnas lennuväepolgud Tukumsis ja Rumbules, mis asub Riia lähedal. Õhku tõusis eskadrill 12 lennukist Jak-28 täieliku lahingukomplektiga.
Õhku tõusid ka teised lennukid. Tukumsi lennuväepolgu lendurid (tõsi küll, juhtkonna tugeva surve all) täitsid saadud käsu täpselt, tehes mitu rünnakut. Pommid ja mürsud langesid üksnes 300–400 meetri kõrguselt laeva vööri ja ahtri juurde. Sablin oli kogu rünnaku jooksul kaptenisillal ja püüdis manööverdamisega laeva pommide ja lennukite pardakahurite tule alt välja viia. Plahvatused vigastasid varsti laeva rooliseadet ja osa laeva korpusest. Laev võttis kiiruse maha, hakkas suitsu ajama, kaldus kursilt kõrvale ja hakkas ringe tegema. Ülesande eduka täitmise ja täpse pommiheitmise eest said lendurid pärast ordeni. Selleks ajaks oli grupp meremehi, kes olid ümber mõelnud ja relvastuda suutnud, vabastanud laeva komandöri Potulnõi. Potulnõi läks kaptenisillale ja tulistas Sablinit püstolist, haavates teda jalga. Olles Sablini haavatuna arreteerinud, võttis Potulnõi laeva juhtimise üle

Hüvasti, poisid!

Peatunud Storoževoile lähenesid mõlemalt poolt laevad meredessantväelastega. Varsti toodi mässulise laeva pardale arreteeritud ja käeraudades, verekaotusest, närvipingest ja unetust ööst kahvatu Sablin. Teda toetas kaks meremeest Storoževoi meeskonnast, kes viisid ta dessantväelaste piiramisrõngas ettevaatlikult trapi juurde. Üks madrustest, kes aitas oma haavatud komandöril minna, pöördus dessantväelaste poole ja valjult, et kõik lähedalolijad kuuleksid, ütles: „Pidage see mees elu lõpuni meeles! See on tõeline komandör, tõeline nõukogude laevastiku ohvitser!”
Enne mööda trappi kaatrisse laskumist, pöördudes Storoževoi meremeeste poole, kes seisid valve all pardal rivis, ütles Sablin talle omasel maneeril kiiresti: „Hüvasti, poisid!”
Tema järel hakati juurdetulnud laevadele viima teisi Storoževoi meremehi. Nad viidi gruppide kaupa erinevatel laevadel Riiga ja paigutati rannaäärsetesse kasarmutesse, ohvitserid eraldi. KGB kaastöölised, nende seas ka need, kes olid Moskvast tulnud, alustasid otsekohe ülekuulamistega.
Järgmisel päeval vestlesid arreteeritud Sabliniga lennukiga Riiga saabunud sõjamerejõudude ülemjuhataja, NSV Liidu laevastikuadmiral Gorškov ning Nõukogude Armee ja NSVL-i Sõjamerelaevastiku Poliitilise Peavalitsuse ülem armeekindral Jepišev. Pärast saadeti aga kõik Storoževoi käeraudades meeskonnaliikmed erilennukitega Moskvasse, üksnes Sablin kahe „osobisti” (või eriosakonna töötaja) saatel oli seejuures ilma käeraudadeta, ta toetus kargule. Kõigilt laevadelt, mis osalesid mässu mahasurumisel, võtsid „osobistid” logiraamatud kaasa (nendes fikseeritakse kõik sündmused, mis toimuvad laeval ja selle ümbruses). Varsti anti need tagasi, kuid ilma nende lehtedeta, millel oli mingitki informatsiooni 8. ja 9. novembril 1975 toimunu kohta. Selle erakorralise sündmuse kohta ei antud välja ei käskkirju ega direktiive, nagu tavaliselt meie relvajõududes kombeks oli. Sablini nimi aga kustutati varsti Lenini-nimelise Sõjalis-poliitilise Akadeemia eesrindlaste tahvlilt.
Sablin võttis kogu süü toimunu eest enda peale, ei nimetanud mitte kedagi oma kaasosaliseks (autoril on alust arvata, et sellised olid tal mitte üksnes Storoževoi peal).
KGB uurijad püüdsid oma töö käigus igal võimalikul viisil meremeestelt välja pressida mingit Sablinit kompromiteerivat materjali ja ka saavutasid selle. Rippus ju kõigi uurimisaluste ees kahe kuu kestel kõige hirmsam artikkel: kodumaa reetmine, mille puhul on selge, millega asi lõpeb. Pärast muudeti paragrahv enamiku jaoks „grupiviisiliseks allumatuseks”, olles „välja selgitanud” ühe Sablini aktiivse kaasosalise, madrus A. N. Šeini, kes siis saadeti koos Sabliniga kohtu alla. Ülejäänud madrused, ohvitserid ja allohvitserid lasti järk-järgult vabaks, allkirja vastu, mis garanteeris, et nad ei räägi midagi sellest, mis toimus Storoževoil. Palju ohvitsere ja allohvitsere degradeeriti.


NSVL-i Ülemkohtu Sõjakolleegiumi kohtuotsus:
Mereväe vanemohvitser Sablin tunnistatatakse süüdi kodumaa reetmises ja mõistetakse surma mahalaskmise läbi.

Arveteõiendamine

Kohtus oma viimases sõnas ütles Sablin lühidalt: „Ma armastan elu. Mul on perekond, poeg, kellele on tarvis isa. Kõik.”
NSVL-i Ülemkohtu Sõjakolleegiumi kohtuotsuses oli öeldud: „Kolmanda järgu kapten Valeri Mihhailovitš Sablin, sündinud 1939. aastal, on tunnistatud süüdi VNFSV Kriminaalkoodeksi § 64 lg a järgi (kodumaa reetmine) ja mõistetakse surma mahalaskmise läbi. Talt võetakse ära sõjaväeline auaste, ordenid ja medalid (tavaliselt see paragrahv näeb ette ka kohtualuse varanduse konfiskeerimist). Kuid seda mereväe vanemohvitseril Sablinil ei olnud peale eluks kõige vajalikuma. Seda tunnistab tema majas läbi viidud läbiotsimise protokoll. Kohtuotsus oli lõplik ja edasikaebamisele ei kuulunud.
Need, kes olid kohtus, rääkisid, et karm karistus oli Sablini jaoks ootamatu. Viimane oli ilmselt oma kaitsjate, advokaatide Aksjonovi ja Popovi nõuannete kohaselt, kes tegelikult viisid ellu KGB uurija Dobrovolski liini ja veensid teda mõningates süüdistuse punktides, välja arvatud kodumaa reetmine, ennast süüdi tunnistama, lootnud, et ta jäetakse ellu. Seda tunnistab mitte üksnes tema esimeste kirjade tonaalsus, vaid ka Sablini viimaste kirjade sisu omastele vanglast. Nendes palus ta saata endale sooje riideid. Nii võis toimida ainult see, kes ei arvestanud peatse surmaga.
NSVL-i Ülemnõukogu Presiidium, mille koosseisu kuulus umbes 40 inimest, nende seas ka 15 liiduvabariigi ülemnõukogude presiidiumite esimeest, lükkas Sablini armuandmispalve tagasi „rekordiliselt” kiiresti – kõigest 19 päeva jooksul. Tavaliselt kulub ju taoliste armuandmispalvete läbivaatamiseks palju kuid või isegi aastaid.
Vene Föderatsiooni Ülemkohtu Sõjakolleegium koosseisus justiitskindralmajorid L. Zahharov, J. Parhomtšuk ja V. Jaskin vaatas 1994. aastal Sablini süüdistuskokkuvõtte läbi „uute asjaolude valguses”, asendades talle mahalaskmise paragrahvi kodumaa reetmise eest sõjaväeliste kuritegude paragrahviga: võimupiiride ületamine, ülemusele mitteallumine ja vastuhakkamine, mis nende arvates toimusid tema poolt organiseeritud meremeeste väljaastumisena suurel allveelaevade hävitajal Storoževoi. Selle eest „anti” hukatud Sablinile kümme aastat vangistust ja teda abistanud madrus Šeinile viis aastat eelmiste, juba täielikult ära istutud kaheksa aasta asemel.
Sellisel viisil siis süsteem, kes oli tapnud Sablini, sai aru ja tõlgendas ajaloolist õiglust.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv