|
|
Bruno Laane sõjajärgsed
rännakud
Immigrandina USAs
Algusosa: KE 4/2011
FOTOD: ERAKOGU
|
Bruno Laane New Yorgis tööd otsimas. On 1949.
aasta kevad.
|
Bruno
jõuab New Yorki
11. mail
1949 jõudsin New Yorki sõjaväe transportlaeval
General Willard Holbrook. Taskus kaks USA dollarit, olin valmis
alustama uut elu uues maailmas.
Minu sponsoriteks läbi Lutheran World Federationi oli eesti
abielupaar Walentiin ja Elfriede Weiderpass. Nad olid mul sadamas
vastas ja sõitsime koos nende elukohta 20 Simpson Street,
New Yorgi Bronxi linnaossa.
Weiderpassid olid rännanud Eestist välja Brasiiliasse
1923. aastal ja hiljem ümber asunud USAsse. Neil ei olnud
lapsi. Walentiin oli juba pooleldi erus. Ta oli elukutselt puusepp,
üles-alla liikuvate akende installeerimise erialaga. Elfriede
oli vabakutseline kunstnik, kes töötas fotode retušeerijana
ühes fotostuudios. Nad olid sügavalt usklikud ning kuulusid
Eesti Betaania Nelipühi Kogudusse. Käisid regulaarselt
kirikus, söögipalvet öeldi enne igat söögiaega,
ei joonud alkoholi ega suitsetanud. See ei teinud mulle raskusi,
kuna mina ka ei suitsetanud, ja ma ei tundnud puudust mõne
joogi või õlle järele.
Olles Saksamaal Geislingeni põgenikelaagris, olin lubanud
ühele oma toanaabrile, Hannes Tulvingule, et niipea kui saan,
kirjutan talle oma muljeid Ameerikast. Ja nii ma tegingi. Ilma
igasuguse pingutuseta kirjutasin 21 lehekülje pikkuse kirja.
Oleksin pidanud kasutama kopeerpaberit ja jätma endale sellest
koopia. Hiljem oleks olnud endalegi väga huvitav seda lugeda.
Nüüd, palju aastaid hiljem, ei oska ma nendest esimestest
muljetest palju midagi kirja panna.
Kuna olin õppinud Saksamaal ülikoolis ehitusteadust
peaaegu kolm aastat ja inglise keelt keskkoolis Eestis, arvasin
et mul peaks olema võimalik saada kas mõne inseneri
abi või joonestaja töökohta mõnes konstrueerimisbüroos.
Selgus, et hetkel oli ehitusinseneride alal teenistuskohti vähe
saada. Nii hakkasin otsima kohta kas mõnda büroosse
posti sorteerima või midagi sellesarnast. Ei leidnud midagi.
Lõppeks, pärast kahte või kolme nädalat
otsimist, sain tööle nõudepesijana Pickfordi
kiirsööklasse 149th Street ja 3rd Avenue nurgal. Mulle
maksti seaduspäraselt miinimumpalka 75 senti tunnis, millest
arvestati söögi eest osa maha.
Restoranis
oli nõudepesemine kõige madalam töö. Koristaja,
kes tõi laudadelt tarvitatud nõusid kööki,
oli nõudepesijast juba kraad kangem. Ta sai ettekandjatelt
vahel isegi mõne väikese jootraha. Nõudepesija
oli restoranis kindlasti kõige madalamal astmel. Kui suurt
hunnikut musti nõusid polnud parajasti pesemist ootamas,
siis oli nõudepesija kohus minna põrandaid pesema.
Kuna see kiirsöökla oli lahti 24 tundi ööpäevas,
pesti põrandaid isegi siis, kui kunded lauas istusid. Pole
kerge pesta kiiruga põrandat, ilma et pesulapp kogemata
kellegi kinga vastu ei läheks. Kui see juhtus, siis kohe
kuulsid sellest. Siiski sain kord või kaks 25 senti jootraha
põrandaid pestes. Varsti selgus mulle, kui raske on töö
restoranis, kus pead kogu aeg jooksma. Puhkeajad olid õndsad
ajad, kui said mõneks minutiks istuda toolile ja tõsta
surisevaid jalgu teisele toolile. See on mul praegugi restoranides
olles meeles, ja ma ikka püüan anda jootraha ka sellele,
kes mu laualt nõusid koristab.
Esimesed nädalad New Yorgis elasin lahkete Weiderpasside
juures. Eesti Majas 34. tänaval kuulsin, et keegi ameeriklane
William Sudduth aitas üliõpilasi leida kontakte ülikoolidega.
Bill Sudduth oli olnud UNRRA (United Nations Relief and Rehabilitation
Administration) ametnik Saksamaal Heidelbergis. Pärast naasmist
koju New Yorki ta hakkas ta kirjutama innukalt kirju ja kasutama
isiklikke kontakte, et saada stipendiume üliõpilastele,
kes olid käinud peamiselt just Heidelbergi ülikoolis.
Ka mina läksin tema jutule.
Tema korter 87. tänaval oli kui kodutute isikute laager,
kus peatusid mitmed hiljuti USAsse jõudnud üliõpilased.
Billi näpunäidete kohaselt kirjutasin paarile ülikoolile,
küsides stipendiumi saamise võimalustest, et jätkata
Saksamaal poolelijäänud õpinguid. Samal ajal
töötasin edasi nõudepesijana.
Läksin ühel õhtul kinno. Mängis kuulus film
„Gone with the Wind” („Tuulest viidud”). Üsna
pea lihtsalt pidin lahkuma kinosaalist, kuna ma ei kannatanud
vaadata ühte filmi sõjast. Ilmselt olid minu enda
sõjamälestused nii tugevalt hingepõhjas, et
ma ei suutnud sundida ennast kaasa elama ühele teisele sõjaolukorrale,
olgugi et see oli olnud juba eelmisel sajandil ja ainult kinolinal.
Mul polnud isegi kahju 25 sendist, mille olin maksnud sissepääsuks.
Mul oli Saksamaal hulk sõpru ja tuttavaid, kellel polnud
sponsoreid emigreerumiseks Ühendriikidesse. Kuna ei paistnud,
et valitsus oleks kontrollinud sponsorite majanduslikku tagapõhja
ega ka mitte pakutavate töökohtade tegelikku olemasolu,
oli üsna lihtne olla kellelegi sponsoriks. Kui uustulnuk
oli nõus tööle hakkama, ei tekkinud probleeme
niikuinii. Seega mina, nõudepesijana, elades ajutiselt
Weiderpasside juures, täitsin pabereid, saades sponsoriks
sõber Aare Truumaale. Varsti pärast seda täitsin
pabereid, saades sponsoriks Antsmannide neljaliikmelisele perekonnale,
kelledega olin elanud ühes majas Geislingeni põgenikelaagris.
Tegelikult kujunes nii, et kui kumbki neist jõudis New
Yorki, olin mina ammu New Yorgist ära kolinud. Olin küll
juba enne palunud teisi sõpru New Yorgis, et neid sadamas
vastu võtta ja olla neile algul abiks. Miks muretseda?
Neil kõigil läks hästi.
|
Kohalikud eestlased New Yorgis, trepil perekond Weiderpassid.
|
Suvelaager
New Hampshire’i osariigis
Suve alguseks kandis
Bill Sudduthi töö vilja. Ta oli kokku leppinud Tufts
Ülikooli usuteaduse dekaani, dr. John Ratcliffiga, et nad
korraldavad välismaa üliõpilaste laagri Ratcliffide
suvekodus New Hampshire’is. Laagri otsesed kulud pidi kaetama
Tufts üliõpilaste selleks otstarbeks korraldatud korjandusest.
Panin nime kirja, kuna nõudepesijana polnud palju lootust
edasi saada, kuid laagris oleks vast võimalusi tutvusi
luua mõnda ülikooli stipendiumi saamiseks.
Ettenähtud päeval tuldi meile autodega järele ja
sõidutati ilusasse maakohta West Camptoni, New Hampshire’i
osariiki. Meid oli umbes tosin tudengit, mitmest rahvusest poisse
ja tüdrukuid. Ratcliffide suvemaja oli tegelikult vana kasutamata
farm mitte kaugel ajaloolisest Ichabod Crane’i ühetoalisest
koolimajast. Laagrit juhtisid dr. Ratcliff ja tema abikaasa Lucille.
Mõlemad olid väga lahked inimesed. Neil oli abiks
kaks usuteaduse üliõpilast Tuftsist.
Tegime mitmesuguseid töid nagu parandasime farmi maju ja
silusime kruusatud teid. Kuulasime ka loenguid inglise keele ja
Ameerika ajaloo kohta. Inglise keele tunde andis dr. Ratcliff
ise. Me olime kõik õppinud inglise keelt juba Euroopas.
Olime õppinud grammatikat ja teadsime ka keerulisemate
sõnade tähendusi. Olime õppinud kirjakeelt.
Dr. Ratcliffil näis aga olevat mulje, et kõik uued
immigrandid õppisid oma inglise keele tänavalt ja
kasutasid slängi. Nii ta püüdis meid õpetada
mitte kasutama slängi. Näiteks ta püüdis meid
veenda mitte kasutama sõna ain’t. Ta ei taibanud,
et me üldse ei teadnud, mida tähendab slängisõna
ain’t. Ta õpetas meid, et me ei ütleks anvelope,
vaid ütleksime envelope. Me ei saanud aru, miks keegi peaks
ütlema anvelope, kui sõna on selgelt envelope. Alles
hiljem sain aru, et ka see oli slängiväljend.
Dr. Ratcliff tahtis meist teha grupifotot. Üheks võtteks
ta palus, et me kõik lehvitaksime. Nii lehvitasimegi, liigutades
käelaba üles-alla. Nagu jättes jumalaga. „Ei-ei!
Lehvitage ikka käelabast paremale ja vasakule, mitte üles-alla!“
Me ei teadnud, et ameeriklane lehvitab tervituseks või
jumalagajätuks, liigutades käelaba paremale ja vasakule.
Laulsime vanu ameerika laule. Meid viidi autodega White Mountaini
mägedesse ja nautisime New Englandi väga ilusat loodust.
Kaheksa nädalat möödus ruttu ja sõitsime
tagasi New Yorki, ilma et oleksime kohanud teisi professoreid
Tuftsist või mõnest teisest ülikoolist. Ikka
ei saanud teha tutvusi stipendiumi saamise lootuseks.
Tagasi New Yorgis kolisin koos paari teise tudengiga suvelaagrist
Bill Sudduthi korterisse. Arvasin, et nii on parem, kuna siis
olen lähemal, kui mingi võimalus peaks avanema. Bill
Sudduth oli ennastsalgav mees, lahke ja valmis aitama Euroopast
vastsaabunud noori inimesi. Mõni aasta hiljem, kui ma olin
juba Los Angeleses, ta helistas mulle, et keegi oli teda petnud
ja ta vajas laenuks 500 dollarit. See oli tol korral minu ühe
kuu palk. Saatsin selle summa viivitamatult. Näis, et ta
õnn oli pöördunud. Mõni aasta hiljem ta
pankrotistus ja ma jäin oma 500 dollarist ilma. Siiski soovisin
talle kõike head. Mul oli hea tunne, et olin saanud teda
aidata.
Päev või kaks pärast New Hampshire’ist New
Yorki tagasijõudmist, enne kui sain hakata tööd
otsima, helistas dr. Ratcliff Bostonist, küsides kas olen
saanud endale stipendiumi. Ei, ma ei olnud. Ta ütles, et
saaks korraldada nii, et üks usuteaduskonna stipendiumidest
kantakse üle minu jaoks inseneriteaduskonda, kui ma seda
tahan. See kataks minu õppemaksu, kuid peaksin ülalpidamise
ise teenima. Haruldane, õnnejumalanna ei olnud mind maha
jätnud!
Üliõpilane
Tufts College’is
See oli septembris 1949.
Pakkisin oma kohvri ja sõitsin bussiga New Yorgist Bostonisse.
Sel ajal oli Tuftsi ametlik nimi veel Tufts College. Mõni
aasta hiljem sai uueks nimeks Tufts University. Tufts on keskmise
suurusega eraülikool Bostoni lähedal Medfordi linnas.
Kuna dr. Ratcliff oli usuteaduskonna dekaan, elasid nad ülikoolile
kuuluvas majas aadressil 20 Professors Row. Maja kolmandal korrusel
olid toad üüritud teistele üliõpilastele.
Ratcliffid andsid ka mulle toa, mille eest puhastasin maja ja
ka üliõpilastele üüritud tube.
Eelmisel kevadsemestril olid üliõpilased korjanud
raha ühele abivajajale üliõpilasele Euroopast.
Selleks saingi mina. Nad andsid mulle 200 dollarit, mida hoidsin
ülikooli laekuri käes, kust sain seda raha oma vajaduse
järgi. Üliõpilaskorporatsioonid olid omalt poolt
lubanud kutsuda mind külalisena nendega koos sööma.
Seega olid minu põhilised mured esialgu lahendatud.
Inseneriteaduskonnas hinnati minu õpingute käiku ja
tehtud eksameid Saksamaal ning mind pandi neljanda aasta kursusele.
Eestis olin ma loomulikult teinud koolitööd eesti keeles,
Saksamaal olin jätkanud saksa keeles ja nüüd pidin
edasi tegema inglise keeles. Tegelikult see ei olnudki nii raske,
kui algul paistis. Oli huvitav, et ehkki minu põhiline
keel oli eesti keel, olin õppinud paljusid tehnilisi termineid
ja kontsepte saksa keeles ning nüüd jätkasin inglise
keeles, aga ma ei teadnud nende vasteid eesti keeles.
Et harjuda rohkem inglise keelega, soovitas minu nõuandja
professor Earl Littleton selle asemel, et võtta ühte
inglise keele kursust, saaksin vast laialdasemat ülevaadet
inglise keelest, kui võtaksin mõne kursuse mitte-tehnilisel
alal. Nii sai mulle üheks kursuseks, sotsiaalsed probleemid
(Social Problems), mille raames me külastasime haiglaid,
hoolekandekodusid, puuetega laste kodusid. Et harjutada minu inglise
keele valdamist, suunati mind kõnekursusele Public speaking.
Õppisin ärilist õigusteadust (Business Law).
See kursus oli küll aeg-ajalt üsna keeruline, kuna mõnel
õigusteaduses kasutataval sõnal oli sõnaraamatus
viis või kuus tähendust. Ka oli väga kasulik
kursus, tehniline majandusteadus (Engineering Economics). Hiljem
ehitusinsenerina töötades oli mul eriti hea meel, et
olin suunatud õigusteaduse ja majandusteaduse kursustele,
sest neid teadmisi oli ühel inseneril tihti vaja.
Inglise keele kasutamine tehnilistel kursustel ei teinud erilisi
raskusi, kuna paljudel tehnilistel mõistetel inglise keeles
on sama sõna tüvi kui saksa keeles, mida olin juba
Saksamaal õppinud. Segadust oli küll inglise mõõduühikute
süsteemiga. Jalgade, jardide, tollide ja naeltega arvestused
on võrreldes meetrisüsteemiga palju keerulisemad.
Esimesel koolipäeval anti meile kodutööks arvestada
ühte tala, millele oli pealepandud raskus näidatud tonnides
ruutjala kohta. Pidin arvestama talas oleva pinge naeltes ruuttollile.
Avasin sõnaraamatu, et näha kui mitu naela on ühes
tonnis. Leidsin et sõnaraamatus oli viite liiki tonne:
long tons, short tons, metric tons, brutto register tons, shipping
tons! Milliseid tonne kasutada arvutuses?
Oli küllaltki tegu, et kohaneda tavade ja kommetega uuel
maal. Näiteks mind tõesti segas, kui keegi minuga
rääkides aeg-ajalt minu nime kordas. Mäletan, et
kurtsin ühele teisele tudengile: „Isegi kui olen kellegagi
ainult kahekesi tühjal tänaval ja ei saa olla kahtlust,
et ta räägib minuga, ta ikka kordab aeg-ajalt minu nime.
Tundun endale nagu tedretähtedega koer.” Isik, kellele
kurtsin, oli sõnatu. Oli tõesti üllatunud minu
kommentaarist. Paar aastat hiljem ma nägin Dale Carnegie
raamatust „How to Win Friends and Influence People, kuidas
võita sõpru ja mõjutada inimesi, et igaühele
pidi meeldima kuulda oma nime. Nii oli inimestele õpetatud
kasutada jutu sees vestluskaaslase nime. See oli uudiseks minule.
Tegin kommete suhtes
tahtmatult vigu. Kui olin olnud paar nädalat lõuna-
ja õhtusöökidel mõne üliõpilaskorporatsiooni
külaline, oleksin pidanud neile saatma väikese tänukirja.
Kuid mina tänasin ainult suuliselt. Keegi oleks võinud
mulle mainida, et teha seda ka väikese kirjakesega. Ameerika
viisakuskomme.
Kutsusin ühe tütarlapse Bostoni sümfoonia orkestri
Tufts Night at the Pops kontserdile. Nädal enne kontserti
neiu ütles, et tema üliõpilaskorporatsiooni liikmed
pidid minema sellele kontserdile õhtukleitides. Mul ei
olnud midagi selle vastu, peaasi et mina ei pidanud kandma õhtuülikonda,
kuna seda mul ei olnud. Taipasin alles hiljem, et kuna tema pidi
minema õhtukleidis, oleksin mina pidanud küsima temalt
mis värvi kleiti ta kavatseb kanda ja siis kinkima kleidile
sobiva corsage lillekimbukese. Jälle tava, mida ei teadnud.
Detsembris, enne minu esimesi jõule Ameerikas, kutsuti
mind ühele skautide õhtusöögile mõttega,
et räägin neile eesti jõulukommetest. Kuna ma
ei teadnud ameerika jõulukombeid, siis nendega juttu vestes
näis, et mõlema maa jõulukombed on sarnased.
„Jah, Eestis toome ka jõulupuu tuppa.” „Jah,
meil on ka jõuluvana.” „Jah, ta toob ka kinke.”
Aga ma ei teadnud, et ameerika jõuluvana tuleb jõuluõhtul
läbi korstna, kui kõik lapsed magavad ja jätab
kingid kamina juurde. Alles esimesel pühal lapsed leiavad
neid kinke. Oleksin pidanud ütlema, et Eestis jõuluvana
tuleb jõuluõhtul isiklikult kui lapsed on veel üleval
ja toob kaasa kinke. Ta laseb last kas ütelda salmi, laulda,
mängida mõnda muusikariista või tantsida enne
kingi saamist. Et eesti jõuluvanal on kaasas ka vitsakimp
lastele, kes ei oska midagi jõuluvana rõõmuks
teha. See jäi kõik ütlemata. Või ma ei
teadnud ka, et paljud ameeriklased viskavad jõulupuu välja
kohe pärast esimest püha selle asemel, et seda teha
alles pärast kolmekuningapäeva, pärast 6. jaanuari,
nagu Eestis. Õhtusöök skautidega kujunes igavaks.
Mul oli kahju, et ei osanud neile midagi rohkemat pakkuda, et
nende õhtut huvitavamaks teha.
Kord üks üliõpilane pakkus mulle sigaretti. Kui
ma ei võtnud sigaretti vastu ja ütlesin „Tänan,
kuid ma ei suitseta.” oli ta üllatunud. Ta küsis
„Kas Eestis ei ole sigarette?” Rumal küsimus, kuid
üsna tavaline viga, kui keegi märkab mõnda teguviisi
või omapära ühe teisest vähemtuntud rahvusest
isiku juures ja siis püüab seda omapära üldistada
kogu sellele rahvusele.
Vahetevahel Ratcliffid kutsusid mind õhtusöögile.
Kord juttu vestes küsisin „Miks ameeriklased hoiavad
kahvlit vasakus käes ja siis toidu suhupanemiseks võtavad
kahvli paremasse kätte, enne seda pannes noa paremast käest
diagonaalselt taldriku servale. Oleks ju palju lihtsam hoida kahvel
alati vasakus käes ja jätta nuga paremasse kätte
nagu tehakse Euroopas.” Dr. Ratcliff vastas „Muidugi
see oleks kiirem, kuid õhtusööki süües
meil ei ole kiiret. Me meelega veedame aega ja naudime keskustelu
ning toitu taldrikul.” Eks tal ole õigus kah.
Või näiteks lauda kattes loeti ebaviisakaks panna
söögilauale kangeid jooke samaaegselt õllega.
Kuna siis paistaks, et sa oled kooner ja püüad väga
odavalt oma külalisi purju joota. Õllega koos viina
joomine teeb ju inimese rutem purju. Lauale pandi kas seda või
teist, mitte mõlemaid korraga. Ratcliffide juures sellest
küll lugu ei olnud. Ei mäleta, et nad oleksid üldse
alkohoolseid jooke tarvitanud.
Massachusetts osariigis olid juba ammusest ajast Blue Laws, sinised
seadused. Ei tohtinud tantsida ega juua alkohoolseid jooke pärast
laupäeva keskööd. See pidi tagama, et oled kaine
pühapäeval kirikusse minekuks. Panin tähele et
kirde USAs, New Englandi ümbruses eriti või vast üldiselt
idarannikul, hoitakse vanu ameerika kombeid palju rangemalt au
sees kui läänerannikul. Mõnedki tavad olid teised
kui Euroopas, kuid mitmel viisil on ameerika tavad vast sõbralikumad
kaaskodaniku suhtes, kui olin tähele pannud Euroopas.
|
Bruno Münchenis alguse saanud õpingud jätkuvad
Tufts Universitys, Medford Massachusetts.
|
Tufts ülikoolis
käies elu oli mõnus. Tihti oli mitmesuguseid kontserte,
teatrietendusi, loenguid, koosviibimisi, pidusid ja muidugi ka
intensiivset õppimist. Mõned kursusekaaslased hakkasid
juba veebruaris täitma avaldusi, et jätkata õpinguid
magistri kraadi saavutamiseks. Et mitte neist kehvem olla lasksin
endale ka saata avalduse blankette kahelt lähedalolevalt
ülikoolilt, Harvardist ja Massachusetts Institute of Technology’st.
Harvard tahtis teada umbes 200 sõnaga miks ma tahan õppida,
et saada magistri kraadi ja miks just Harvardist. Mõtlesin
et küll on aga upsakad ja viskasin nende poolt saadetud informatsiooni-paki
prügikasti. Täitsin avalduse MITsse ja saatsin selle
neile ehkki ma kuigi tõsiselt ei mõtelnud jätkata
oma õpinguid peale bakalaureuse kraadi saamist. Ma ei kahelnud,
et saaksin hakkama õpingutega, kuid tahtsin hakata tööle
ehitusinsenerina ja lõppeks teenida ka korralikku sissetulekut.
Jõudis kätte maikuu ja mu õpingud hakkasid
lõpule jõudma. Kuna ma ei olnud kulutanud kogu 200
dollarit, mis oli mulle lubatud teiseks semestriks, ma jätsin
ülejäänud raha sellesse välismaa tudengi fondi
mõnele teisele pennita tudengile, kes pidi tulema Tufts’i
septembris. Kuna neil ei olnud veel teada kellele nad annavad
minu vabaksjäänud stipendiumi, soovitasin neile ühte
eesti noormeest nimega Liiband. Ma ei olnud teda kunagi kohanud,
kuid tundsin tema õde Jola Liiband’it (hiljem Jola
Lusik). Samuti tundsin Saksamaal olles nende isa, kes kuulus ka
korporatsioon Rotaliasse samuti kui minagi. Hans (Ats) Liiband
valitigi järgmise aasta stipendiaadiks. Tema sai varsti üle
ülikooli kuulsaks kui hea korvpalli mängija ülikooli
meeskonnas.
Juunis 1950 lõpetasin Tufts ülikooli saades Bachelor
of Science in Civil Engineering, bakalaureuse kraadi ehitusteaduses.
Olin rõõmus ja väga tänulik Ratcliffidele,
et nad olid mulle andnud selleks võimaluse. Vahepeal inseneride
alal tööpõld ei olnud palju muutunud ja tööd
oli ikka raske leida. Kõige parem, mida sain, oli hakata
tööle joonestajana Bethlehem Steel firmas Cambridge’is
joonestades betooni pandavaid raudarmatuure. Palgaks lubati 200
dollarit kuus. Olles ülikooli lõpetanud ehitusinsenerina
polnud see suurem asi töö, kuid oli ikkagi mingi algus.
Korea sõda
või M.I.T.
Ma ei saanud veel kaua
sellel kohal töötada, kui algas Korea sõda ja
varsti saingi selle kuulsa kirja, mis algab sõnaga Greetings,
tervitus, ja et mind mobiliseeritakse USA Armeesse. Järgnev
arstlik läbivaatus tunnistas mind sõjaväekõlvuliseks.
Mu tuju langes. Kuna olin juba olnud sõdur Teises Maailmasõjas
ja ka sõjavang venelaste käes, mul ei olnud tahtmist
alustada jälle otsast peale. Ei lugenud, et seekord oli lootust
olla võitja poolel. Vahelduseks.
Ja siis õnnejumalanna naeratas jälle. Sain kirja Massachusetts
Institute of Technology’lt, et olin vastu võetud magistri
kraadi taotlemise kursustele algusega eeloleval septembril. Ostsin
neljaliitrilise pudeli muskatell veini ja pühitsesime head
uudist koos oma kahe korterinaabriga, Vello ja tema venna Jüri
Kampmanniga. Elasime tolkorral Cambridge’is otse üle
tänava Harvard ülikooli Lamont raamatukogust. MIT on
umbes poolteise kilomeetri kaugusel Harvardist. Aluseks võttes
minu vastuvõtmist MITsse mobilisatsiooniamet pikendas minu
sõjaväkke astumist kuni lõpetan õpingud
MITs. Las’ sõda ootab, mina lähen tagasi kooli!
Täie entusiasmiga.
Jätkasin tööd Bethlehem Steel juures kuni kooli
alguseni. Ei olnud reaalne, et jõuaksin säästa
ülejäänud suve jooksul 800 dollarit järgmise
aasta õppemaksuks. Uurisin võimalusi saada stipendiumi
õppemaksu ulatuses. Pidi olema nõrk majanduslik
seis ja lisaks sellele tuli saada õpingutes vähemalt
“B” keskmise, s.t. et hinnete keskmine oleks vähemalt
„hea”. Kartsin, et ma ei suuda saada nii häid hindeid.
Mõtlesin, et küll on häbi, kui minu hinnete keskmine
on alla nõutavat. Teadagi, et MIT on maailmakuulus ülikool
kõrgete standarditega. Rääkimine paari teise
tudengiga, kellega olin olnud koos Tuftsis, ei aidanud ka põrmugi.
Nad ise ei olnud MITsse avaldusi sisse andnud. Olid pidanud sissesaamist
lootusetuks. Imestasid ainult, et kuidas mind oli vastu võetud
MITsse. Mäletan, et vastasin: „Ma ei tea. Kõik
mis tegin, oli et saatsin sisse avalduse.”
Varsti oli juba liiga
hilja niikuinii, et sisse anda avaldust stipendiumi saamiseks.
Oli siiski veel aega võtta ülikoolilt laenu õppemaksu
tasumiseks. Laenu võtmine ei näinud olevat nii hirmuäratav
tegu. Saingi laenu sügissemestri ulatuses. Tegelikult jõuludeks
selgus, et ma olin õppeedukuses saanud kõrgema kui
„B-keskmise” ja ma oleksin võinud taotleda stipendiumit.
Nüüd oli aga juba liiga hilja ka stipendiumi taotlemiseks
kevadsemestriks. Nii võtsin uue laenu ka kevadsemestri
õppemaksuks. Argpüks.
Septembris õpinguid alustades selgus, et kui võtan
rohkem kursuseid kui norm, ja kui teen nõutava teadusliku
töö samaaegselt kevadsemestri kursustega, võiksin
saada magistri kraadi ühe aastaga. See aga ei jätaks
üldse aega isegi mõneks osa-ajaliseks tööks.
Ainuke tee raha teenimiseks oli leida teaduslikuks tööks
mõni teema, mille eest saaksin makstud. Leidsin sellise
teema Soil Mechanics, aluspinnase mehaanika osakonnas professor
Donald Taylorilt.
MITs oli õppimise suhtes press kõvasti peal. Pole
ime, et MITs ei ole näiteks jalgpalli meeskonda, mis oleks
ennekuulmatu praktiliselt igas teises ameerika ülikoolis.
MITs pole tudengitel lihtsalt aega selliseks tegevuseks. Vähem
aeganõudvad spordid olid küll populaarsed.
Ühte esimest eksamit tehes oli mul tulemus nigel. Professor
kutsus mind enda juurde ja ütles, et ta näeb, mis on
viga. Et ma pean oma eksami tegemise taktikat muutma. Eksami tulemusi
hinnates ei loe, mis järjekorras on ülesandeid lahendatud.
Seepärast on kasulik algul silm kõikidest ülesannetest
üle lasta ja alustada ülesandega, mis minule tundub
olevat kõige kergem. Siis lahendada mulle kerguse poolest
järgmine ülesanne ja nii edasi. Muidugi mõnele
teisele tundub mõni teine ülesanne kergemana ja tema
hakkab sellest peale. Nii kogud plusspunkte, oled palju rahulikum
ja saavutad palju rohkem. Muidu võid juba esimese ülesandega
takerduda, raiskad aega, hakkad närveerima, edasi ei jõua
ja kukudki läbi. Pealegi ülesandeid antakse meelega
nii palju, et keegi ei suudakski kõiki ülesandeid
antud ajaga lahendada ja nii pole midagi katki, kui mõne
ülesandeni ei jõuagi. Seda tehakse, et hoida pressi
peal ja et selgitada kes tegi kõige paremini, kes on järgmine
ja nii edasi.
Kord ühe eksami tegemisel aeg sai täis ja professor
palus tuua kõik tööd ette tema lauale. Klassi
ettepoole minnes märkasin, et sõber Tuftsist, Melvin
Rubin, pusis veel ühe ülesande kallal. Seisatasin hetkeks
tema laua juures ja panin oma lahenduse Melvini laua servale,
et ta saaks sinna pilku peale visata. Selle asemel, et sealt midagi
kähku lugeda, nagu oleks iga teine õpilane Eestis
teinud, Melvin vaatas mulle tõesti haavunult otsa ja ütles
rõhutatult: “Bruno, what are you doing?” Bruno,
mida sa teed? Mul oli piinlik, et olin nagu tema aususe tunnet
püüdnud kaalule panna. Oli järjekordne tõend,
et ameeriklane on põhiliselt aus inimene. Muidugi see ei
tähenda veel, et siin ka sulisid ei ole.
Semestri ühe lõpueksami võtsime koju kaasa
ja pidime lahenduse järgmisel päeval tagasi tooma. Professor
ütles muiates, et kui tahate, palgake linnast mõni
insener endale appi. Aga olge kindlad, et ta on tõesti
hea insener, muidu teil ei ole temast selle ülesande juures
abi.
Minu teadusliku töö teemaks sai Feasibility of Constant
Volume Direct Shear Tests on Cohesive Soils. Sellest pidi
saama üks osa suuremast uuringust, mille kohta professor
Tayloril oli leping Army Corps of Engineers grupiga. Seega
kevadsemestril mulle tasuti laboratooriumis katsete tegemise ja
väitekirja kirjutamise eest üks dollar tunnis, maksimaalselt
20 dollarit nädalas. Summa väiksuse põhjenduseks
oli, et nii väikese tasu eest Army Corps of Engineers
ei saa mõjutada kuidas uurimust läbi viia ja üliõpilane
saab sõltumatult teha oma tööd. Kaval
vastus. Mulle näis, et nad olid lihtsalt kitsid.
|
Massachusetts Institute of Technology (M.I.T).
Vello Kampmanni ja Bruno korterinaabrid, tudengid kommunistlikust
Hiinast.
|
Tegelikult raha, mida
olin suvel säästnud pluss see 20 dollarit nädalas,
oli mulle küllalt, et läbi tulla. Üliõpilaselamutes
elamine oli minu rahakotile kaugelt üle jõu käiv.
Leidsin ülikooli lähedale toa üüriga 4 dollarit
ja 50 senti nädalas. Tuba ei olnud suurem asi. Seal oli voodi,
riidekapp, laud ja tool. Rohkem ruumi ei olnud millekski muuks.
Tuppa pääsesin läbi köögi. Ülejäänud
korter oli välja üüritud tubade kaupa peamiselt
tudengitele kommunistlikust Hiinast. Võrreldes minuga hiina
tudengitel oli rohkem raha ja nad võisid endale lubada
suuremaid tube. Mul oli nendega läbisaamine väga hea,
kuid kuna nad olid punasest Hiinast, ma kunagi ei hinganudki,
et olin tegelikult ärapõgenenud Vene sõjavang.
Kui nende õpingud olid lõpetatud, nad kõik
siirdusid kohusetundlikult tagasi Puna-Hiinasse.
Cambridges on mitu naiste ülikooli. Nende tüdrukud pidasid
silma peal Harvardi ja MIT poistel. Igal reede õhtul oli
ülikoolis nimega Sargent rahvatants. Olin tihti nende külaline.
See oli sobiv minu rahakotile, sest ainukene kulu oli 25 senti
karastavate jookide kassasse. Ja tüdrukud olid ilusad. Meile
õpetati mitme maa rahvatantse. Mul ei olnud autot, siiski
mul ei olnud meeltmööda saata tüdrukut koju bussiga.
Kasutasin teist taktikat. Kui ma ei tundnud tüdrukut, püüdsin
välja leida kas ta elab jalutuskaugusel. Kui ta elas kaugemal,
ma ei pakkunud end talle kojusaatjaks. Ei märganud, et keegi
oleks solvunud. Ühel minu sõbral oli huvitav juhus.
Kui ta hakkas tüdrukut õhtul koju saatma tüdruk
küsis: “Kus on su auto?” Sõber vastas: “Autojuht
toob kohe. See on üks kollast värvi auto.” Tüdruk
oli imponeeritud. Varsti tüdruk nägi, et ette sõitis
kollane buss. Ei tarvitse ütelda, et see oli nende esimene
ja viimane kohtamine.
Kevad oli tulemas. Sõda Koreas kestis edasi ja teadsin,
et niipea kui saan kätte magistri kraadi, Onu Sam tahab mind
panna sõduri vormi. Miks mitte õppida edasi doktori
kraadi saavutamiseks? See peaks võtma veel neli või
viis aastat. Professor Donald Taylori soovitusel mind võetigi
vastu MIT doktorantide programmi.
Kevade tulekuga mitmed firmad saatsid oma esindajaid MITsse intervjueerima
viimase kursuse üliõpilasi. Panin ka nime kirja ja
varsti mulle pakuti tööd Grumman lennukite ehituse firmasse.
Nädal hiljem vabandati ja võeti pakkumine tagasi,
kuna nad alles siis taipasid, et mul ei olnud USA kodakondsust.
Igal nende teenistujal pidi olema USA kodakondsus.
Järgmiseks mind intervjueeriti Fluor Corporationi firma juhtkonna
treeningprogrammile Californiasse, Los Angelesse. Nädal hiljem
sain kirja, kus treeningprogrammi asemel pakuti mulle töökoht
350 dollarilise kuupalgaga nende joonestusosakonda. See oli suurem
palk, kui ma oleksin saanud noore insenerina Bostonis. Peale selle
nad lubasid mulle 8 senti miili kohta, et kolida Los Angelesse.
Ilma neile seda ütlemata mõtlesin, et 8 sendiga miili
kohta on küllalt edasi-tagasi sõiduks, et jõuda
septembriks tagasi Cambridge’i ja alustada õpinguid
Ph.D. kraadi taotlemiseks. Kuna otsisin tööd ainult
suveks, võtsin vastu Fluor’i pakkumise.
8. juunil 1951 sain magistri kraadi Master of Science in Civil
Engineering. Ühel MIT teadetetahvlil nägin, et üks
teine tudeng nimega Bill Stookey sõidab autoga Los Angelesse
ja ta otsib kaaslast, et jagada sõidukulu. Helistasin talle
ja oligi kaup koos.
Minu ristiema Elise
Soobik oli just emigreerunud Stockholmist Torontosse koos tütre
Liliani ja poja Rauliga. Perekonnapea, minu ema vend Simu Soobik,
oli uuesti abiellunud ja jäi Stockholmi. Raul oli minust
aasta noorem ja Lilian temast noorem aasta või kaks. Meie
pered olid Eestis olnud väga lähedased. Ma ei olnud
neid näinud peale Eestist lahkumist 1944. aastal. Kuidas
saaksin neile külla minna teel Los Angelesse? Ratcliffid
tulid appi. Nad viisid mu autoga Torontosse. Paar päeva hiljem
Bill Stookey tuli mulle järele ja hakkasime sõitma
Metsikusse Läände tema uues Studebaker lahtikäiva
katusega autos. Billi vanemad elasid Tacomas, Washingtoni osariigis.
Mul polnud midagi selle vastu, et sõidame pikemat teed
pidi läbi Tacoma Los Angelesse.
Oli muretu ja nauditav sõit lahtises autos läbi Ameerika
Ühendriikide. Teel ajaviiteks rääkisin ka oma seiklustest
kui elasin Saksamaal Karlsruhes lõbutüdrukute rajoonis.
Bill arvas, et Ameerikas sellist asja küll ei ole. Mina arvasin,
et kindlasti on. Kuidas tõestada? Montana osariigist läbi
sõites jõudsime üheks õhtuks Butte linna.
Näis kui tüüpiline väike kaevurite linnake.
Arvasin, et siin peaks ju midagi sellist olema. Midagi kahtlast
küll ei paistnud. Küsisime lihtsalt politseiniku käest.
Võmm oli lahke mees ja näitas, et siit paar tänavavahet
ja keerake paremale. Parkisime auto ja kõndisime piki tühja
tänavat. Õhtune aeg. Ei kippu ega kõppu. Jäime
lihtsalt seisatama. Varsti käiski klõps ja ühest
uksest läks lahti väike luuk. Naeratav noorik küsis,
et kas soovime sisse tulla. Billil kukkus suu lahti. Mina, kui
vilunud kihvt käsi, küsisin hinda. Tänasin ja jalutasime
edasi. Bill oli keeletu.
Sõitsime läbi Yellowstone rahvuspargi, piki Coeur
d’Alene järve Seattle’i ja Tacomasse. Siis piki
Vaikse ookeani kallast lõunasse läbi Portlandi, peatusime
San Franciscos. Jõudsime Los Angelesse 27. juunil 1951.
|
|
|
